Hommikul ärgates olin täiesti kindel, et meie lennuk läheb õhtul poole kümne ajal. Kui telefon teatas mulle, et lennu aeg on 20:45, vaatasin teda umbuskliku pilguga ning kontrollisin TripItist järgi, kas tõesti on meie lend varem kui mul meeles oli. Jah, telefonil oli õigus. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et tegelikult lükatakse meie lennu väljumist Air Balticu poolt kaks korda edasi ja eeldatav väljumisaeg viimase info kohaselt on 21:50, mis omakorda tähendab, et lennuk ei maandu 00:05, vaid umbes kell 1 öösel. Öö tõotab lühikeseks jääda.
Tänaseks oli meil sisuliselt ainult kaks plaani: Schönbrunni loss ja tehnikamuuseum, mis asuvad teineteisele võrdlemisi lähedal. Schönbrunni lossi ehitades on selle omanik ilmselgelt põdenud suurusehullustust. Lossihoone ise on tohutult suur, kuid seda ümbritsev park lausa hoomamatu. Sinna mahub Viini loomaaed, hekilabürint, hulk muuseume, mäe otsa suur palee ja lugematu arv marmorkujusid, purskkaeve ning kauneid peenraid. Ainuüksi seal lossiaias jalutades võib veeta väga lihtsalt tunde, ilma et lossi endasse või muudesse samas aias asuvatesse kohtadesse jõuaks.
Algselt plaanisin ka lossi kullatud tube vaadata, kuid peale paaritunnist jalutuskäiku lauspäikeses lossi aias, loobusime sellest mõttest. Seadsime hoopis oma sammud mõnisada meetrit eemal oleva tehnikamuuseumi poole. Kui kaardi järgi oli sinna vaid ca 700 meetrit, siis üks äpp tahtis meid pool tundi ühistranspordiga ringi saata, teine pool tundi ümber pargi jalutada ja alles kolmas näitas jalgsi otseteed. Sellest lihtne moraal: usalda, aga kontrolli ja mõistlik on omada mitut transpordi-kaardi äppi, sest nii mõnigi kord pakkusid erinevad äpid meile välja erinevaid transpordilahendusi ja valisime siis selle, millega kõige otsem ja mugavam tundus. Ühistransport on Viinis üldse väga lihtne. Metroo, tramm või buss lähevad iga natukese aja tagant ning ümber istumised on tehtud väga mugavaks ja kiireks, nii et ühistranspordiga pääseb tihti linnas ühest kohast teise kiiremini või sama ajaga kui auto või taksoga. Tallinnal on suurlinnade transpordisüsteemidest palju õppida.
Tehnikamuuseum asub suures massiivses kivihoones neljal korrusel. Enamus sealseid eksponaate on staatilised, elusuuruses näidised alustades autodest ja rongivagunitest ning lõpetades kodutehnika ja nukumajadega. Seal on ka hulk selliseid asju, mida saab näppida ja järgi proovida, kuigi enamjaolt on kogu interaktiivne info saksa keeles. Kui esimese korruse jalutasin läbi huviga vaadates, kuidas elektrit toodetakse ja mismoodi mootorid töötavad, siis ülemisele korrusele jõudes oli meil ilmselgelt juba väsimus peal. Seal on lihtsalt liiga palju asju ja teemasid, nii et kõigesse ei jõua kuidagi süveneda. Ühte majja on püütud kokku panna kõik, mis vähegi võimalik. Ühtpidi on see tore, sest selline lahendus annab võimaluse kohalikel lastel sama muuseumi korduvalt külastada, enne kui kõik üle vaadatud on ja igavaks läheb, teistpidi kui on võimalus vaid korra käia ja tahaks kõike näha, on see kohutavalt energiat nõudev. Sellegipoolest on tehnikamuuseum huvitav kogemus ja tehnikahuvilisel on seal ikka väga palju vaatamist tundideks.
Mõttes arvestasin, et kui lend läheb 20:45, siis peaksime hotellist oma kohvrid võtma umbes kella 18 paiku, mis jättis meile mugavalt ca kaks tundi söömiseks. Leidsin poolel teel hotelli kõrgelt hinnatud Kreeka restorani. Kahju, et Tallinnas Kreeka söögikohta pole. Need toidud on mõnusalt värsked ja maitsvad.
Odysseuse restoran on väga ehe Kreeka värk. Nii menüü kui teenindav personal on kreeklased ja mitmed toiduained imporditaksegi Kreekast. Istusime tänaval väliterrassil ja nautisime head sooja ilma. Meie reisil on üldse ilm olnud suurepärane, iga päev varjus 24-27 kraadi, lauspäike, üksikute pilvede ja kerge tuulega. Reisimiseks väga mõnus. Kuulsime, et ka Tallinnas oli samalaadne ilm olnud, nii et kaunis ja soe suvi ei ole veel ka Eestist lahkunud.
Kui olime metroojaama jõudnud, et suund hotelli poole pagasi järgi võtta, minemaks lennujaama, tuli äkki Air Balticult sõnum, et meie lend on kolmveerand tundi edasi lükatud. Ilmselgelt ei olnud meil mingit mõtet minna nii vara lennujaama. Lappasin kiiresti oma reisiäpid läbi, kas lähedal asub veel midagi, mida me näinud pole ja võiks vaadata kuna meil aega on. Kõik suunad viitasid aga taas Schönbrunni lossile ja selle territooriumil asuvatele asjadele, mis tuletas mulle meelde, et olin märkinud endale ära üheks võimalikuks kohaks, mida vaadata, Palmimaja lossiaias. Mõeldud, tehtud.
Schönbrunni lossi Palmimaja on väidetavalt Euroopa sellelaadseim suurim. Seal on koos kõikvõimalikud erinevad troopilised taimed, nii et on tunne, nagu oleks sattunud keset linna džunglisse. Mõnusalt tihe ja roheline on seal ning kaunis viis aja veetmiseks.
Viini üheks vataamisväärsuseks on ka klassikalised kohvikud, mis on seest kaunistatud kristall-lühtritega ning punasest sametist kaetud istmetega. Selliste kohvikute tordiletid on värvilised ja isuäratavad, nii et koogitükkide vahel valikut teha on keeruline. Istusime lühtrite all, nautisime ehedaid Viini maitseid ja tundsime, kui mõnus on selline koht. Seejärel pakkisime end kokku, võtsime hotellist kohvrid ja sättisime end kiirrongiga lennujaama.
Jah, Viin on ikka väga ilus linn. Sealne arhitektuur, lossid, lossipargid, linnapargid on sellised, mis annavad paljudele kohtadele maailmas silmad ette. Need on võrratult kaunid ja kui alguses võtab uue linnaga harjumine veidi aega, siis mingil hetkel tekib tunne, kuidas mõnus rahulik linnarütm sinust läbi voogab, nii et päriselt ei pea kuhugi jooksma ja saab kogu seda ilu ning maitsenaudinuid tõeliselt nautida. Viin on linn, kuhu tasub igal juhul tulla.
Tänaseks oli meil sisuliselt ainult kaks plaani: Schönbrunni loss ja tehnikamuuseum, mis asuvad teineteisele võrdlemisi lähedal. Schönbrunni lossi ehitades on selle omanik ilmselgelt põdenud suurusehullustust. Lossihoone ise on tohutult suur, kuid seda ümbritsev park lausa hoomamatu. Sinna mahub Viini loomaaed, hekilabürint, hulk muuseume, mäe otsa suur palee ja lugematu arv marmorkujusid, purskkaeve ning kauneid peenraid. Ainuüksi seal lossiaias jalutades võib veeta väga lihtsalt tunde, ilma et lossi endasse või muudesse samas aias asuvatesse kohtadesse jõuaks.
Algselt plaanisin ka lossi kullatud tube vaadata, kuid peale paaritunnist jalutuskäiku lauspäikeses lossi aias, loobusime sellest mõttest. Seadsime hoopis oma sammud mõnisada meetrit eemal oleva tehnikamuuseumi poole. Kui kaardi järgi oli sinna vaid ca 700 meetrit, siis üks äpp tahtis meid pool tundi ühistranspordiga ringi saata, teine pool tundi ümber pargi jalutada ja alles kolmas näitas jalgsi otseteed. Sellest lihtne moraal: usalda, aga kontrolli ja mõistlik on omada mitut transpordi-kaardi äppi, sest nii mõnigi kord pakkusid erinevad äpid meile välja erinevaid transpordilahendusi ja valisime siis selle, millega kõige otsem ja mugavam tundus. Ühistransport on Viinis üldse väga lihtne. Metroo, tramm või buss lähevad iga natukese aja tagant ning ümber istumised on tehtud väga mugavaks ja kiireks, nii et ühistranspordiga pääseb tihti linnas ühest kohast teise kiiremini või sama ajaga kui auto või taksoga. Tallinnal on suurlinnade transpordisüsteemidest palju õppida.
Tehnikamuuseum asub suures massiivses kivihoones neljal korrusel. Enamus sealseid eksponaate on staatilised, elusuuruses näidised alustades autodest ja rongivagunitest ning lõpetades kodutehnika ja nukumajadega. Seal on ka hulk selliseid asju, mida saab näppida ja järgi proovida, kuigi enamjaolt on kogu interaktiivne info saksa keeles. Kui esimese korruse jalutasin läbi huviga vaadates, kuidas elektrit toodetakse ja mismoodi mootorid töötavad, siis ülemisele korrusele jõudes oli meil ilmselgelt juba väsimus peal. Seal on lihtsalt liiga palju asju ja teemasid, nii et kõigesse ei jõua kuidagi süveneda. Ühte majja on püütud kokku panna kõik, mis vähegi võimalik. Ühtpidi on see tore, sest selline lahendus annab võimaluse kohalikel lastel sama muuseumi korduvalt külastada, enne kui kõik üle vaadatud on ja igavaks läheb, teistpidi kui on võimalus vaid korra käia ja tahaks kõike näha, on see kohutavalt energiat nõudev. Sellegipoolest on tehnikamuuseum huvitav kogemus ja tehnikahuvilisel on seal ikka väga palju vaatamist tundideks.
Mõttes arvestasin, et kui lend läheb 20:45, siis peaksime hotellist oma kohvrid võtma umbes kella 18 paiku, mis jättis meile mugavalt ca kaks tundi söömiseks. Leidsin poolel teel hotelli kõrgelt hinnatud Kreeka restorani. Kahju, et Tallinnas Kreeka söögikohta pole. Need toidud on mõnusalt värsked ja maitsvad.
Odysseuse restoran on väga ehe Kreeka värk. Nii menüü kui teenindav personal on kreeklased ja mitmed toiduained imporditaksegi Kreekast. Istusime tänaval väliterrassil ja nautisime head sooja ilma. Meie reisil on üldse ilm olnud suurepärane, iga päev varjus 24-27 kraadi, lauspäike, üksikute pilvede ja kerge tuulega. Reisimiseks väga mõnus. Kuulsime, et ka Tallinnas oli samalaadne ilm olnud, nii et kaunis ja soe suvi ei ole veel ka Eestist lahkunud.
Kui olime metroojaama jõudnud, et suund hotelli poole pagasi järgi võtta, minemaks lennujaama, tuli äkki Air Balticult sõnum, et meie lend on kolmveerand tundi edasi lükatud. Ilmselgelt ei olnud meil mingit mõtet minna nii vara lennujaama. Lappasin kiiresti oma reisiäpid läbi, kas lähedal asub veel midagi, mida me näinud pole ja võiks vaadata kuna meil aega on. Kõik suunad viitasid aga taas Schönbrunni lossile ja selle territooriumil asuvatele asjadele, mis tuletas mulle meelde, et olin märkinud endale ära üheks võimalikuks kohaks, mida vaadata, Palmimaja lossiaias. Mõeldud, tehtud.
Schönbrunni lossi Palmimaja on väidetavalt Euroopa sellelaadseim suurim. Seal on koos kõikvõimalikud erinevad troopilised taimed, nii et on tunne, nagu oleks sattunud keset linna džunglisse. Mõnusalt tihe ja roheline on seal ning kaunis viis aja veetmiseks.
Viini üheks vataamisväärsuseks on ka klassikalised kohvikud, mis on seest kaunistatud kristall-lühtritega ning punasest sametist kaetud istmetega. Selliste kohvikute tordiletid on värvilised ja isuäratavad, nii et koogitükkide vahel valikut teha on keeruline. Istusime lühtrite all, nautisime ehedaid Viini maitseid ja tundsime, kui mõnus on selline koht. Seejärel pakkisime end kokku, võtsime hotellist kohvrid ja sättisime end kiirrongiga lennujaama.
Jah, Viin on ikka väga ilus linn. Sealne arhitektuur, lossid, lossipargid, linnapargid on sellised, mis annavad paljudele kohtadele maailmas silmad ette. Need on võrratult kaunid ja kui alguses võtab uue linnaga harjumine veidi aega, siis mingil hetkel tekib tunne, kuidas mõnus rahulik linnarütm sinust läbi voogab, nii et päriselt ei pea kuhugi jooksma ja saab kogu seda ilu ning maitsenaudinuid tõeliselt nautida. Viin on linn, kuhu tasub igal juhul tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar