Inglismaa ajalugu on olnud üsna kirju ja võigas. Giid tegi meile tänasel linnatuuril selle kohta üsna hea lühiülevaate ja kuigi olin seda kõike koolis kunagi õppinud, siis ei olnud mulle tol hetkel päris arusaadav, kuidas need asjad ikkagi tol ajal käisid ja miks Henri 8. oli ikkagi 6 naist ning poja sünd niivõrd oluline. Täna seletas giid selle lihtsalt lahti - kuna seadusandlus ei lubanud troonile tõusta katoliiklast ja enne olid olnud pikad koduaa sõjad, nii et Inglismaa oli pikalt ilma kuningata, oli hädavajalik protestandist poja sünd, et vältida edaspidiseid sõdu. Kas nüüd selleks just oli vaja 6 korda abielluda ning järjest oma naistel pead maha võtta, on muidugi iseasi. Üldse, varasematel aegadel ei oleks ilselt paljud soovinud sündida kuninglikku sukku, sest enamjaolt lõppes see varem või hiljem pea maharaiumisega. Päris karm lõpp.
Seista keset Londonit, jalutada mööda tähtsate majade servi, kus elavad ja viibivad kuninglikust soost inimesed, näha kohti, mis on nii tuttavad telekast, tundub natuke ebareaalne. Ilmselt sama ebareaalne tunne valdas kunagi ühte iirlasest kutti, kes purjus peaga juhuslikult Buckinghami paleesse avatud aknast sisse ronis ja rahulikult mööda hoonet ringi rändama asus kuniks sattus kuninganna magamistuppa, kus kuninganna just magas. Kuna kutil olid suitsud otsa saanud ja kuninganna temaga koolitatud viisil suheldes pakkus välja lahenduse, et helistab teenrile ja palub suitsu juurde tuua, millega kutt igati nõustus, siis teener olla kuningannalt küsinud, et te ju ei suitseta, mille peale kuninganna olla vastanud, jah, ent purjus iirlane, kes mu toas seisab, suitsetab. Selle peale olid kõik tuled ja viled põlema läinud ning kõikvõimalikud turvasüsteemid käivitatud. Täna muidugi enam niisama lihtsalt nii lähedale paleele ei pääse. Lisaks on ka seadusandlusesse peale seda intsidenti lisatud hulk hooneid, millesse loata sisenemine on seadusega karistatav.
London on suur linn ca 270 erineva rahvuse ja 300 keelega, nii et siin võib tõesti kohata kõiki. Rahvast on siin aga tõsiselt tihedalt, meie jaoks harjumatult palju. Kuigi täna on alles laupäev, siis hommikul ei õnnestunud meil metroorongile peale kuidagi mahtuda, see oli lihtsalt nii täis. Ma ei taha teada, mis raudteejaamades tegelikel tipptundidel toimub. Kuigi ühistranspordi süsteem on ülesehitatud väga praktiliselt, siis ilma abistava äpita läheks sellest läbinärimiseks ebamõistlikult kaua aega. Jah, kohalikud võivad ju öelda, et süsteem on lihtne ja mugav, kuid ka täna ma sellele päriselt kinnitust ei saanud. Nii lõppes meie õhtu valel pool teed bussi oodates ja kui selle lõpuks läbi hammustasime, saime küll õigesse suunda liikuma, ent ilma äpi abita oleks me ilmselt umbes pool maad hoopis jala käinud.
Praegu on ka Londonis mitmed turistile huvipakkuvad objektid piiratud. Nii näiteks restaureeritakse hetkel Big Benni, nii et selle torn on üleni tellingutega kaetud ja paljudele tänavatele on ligipääs täieikult kesklinnas piiratud. Ma ei tea, kas see tuleneb homme Londoni kesklinnas toimuvast maratonist või on seal muud põhjused, kuid ka giidile tulid mitmedki piirangud täna üllatusena. Meil jäi ka nägemata ratsavahtkonna vahetus, sest vahetunud ratsanikud jätsid täna lihtsalt tagasi sõitmata, kuid selle eest nägid M ja ta vanemad ära protestimarsi, mida võeti niivõrd tõsiselt, et kõik pubid ja poed sulgesid end kohe, kui asi pihta hakkas, nii et inimestelt tänavalt paluti siseruumidesse asuda ja politsei oli lahinguvalmiduses, sulgedes ka kõik ümberkaudsed tänavad, samal ajal kui ma hetkeks tualetti läksin, nii et sattusin vaid sündmuse lõpuossa, kui pubist, kus lõunat veetsime, kuidagi väljapääsu ei leidnud ja hetk hiljem kuulsin M ja ta vanemate muljeid just toimunust. Üldse, turvalisuse küsimust võetakse siin tõsiselt, nii et üsna tavapärane on avalikesse hoonetesse sisenedes kotikontroll, söögikohtade ustel turvamehed ning kesklinna tänavatel automaatidega politseinikud. Tõesti, kui kuskil võib arvata, et läheb suuremat sorti jamaks, siis ilmselt üks sellistest võimalikest sihtmärklinnadest on London. Kui vaadata, kui tihedasti inimesed siin tänaval ja ühistranspordis üksteise kõrvale litsutud on ja liigutakse ühtlase voogava massina, pole ka ime, et millegi juhtumise korral siin palju ohvreid võib olla. Seetõttu on täiendavad turvameetmed linnas igati teretulnud.
Kui Londoni reisi planeerima hakkasin, tundus, et meil ei õnnestu peamisi vaatamisväärsusi kuidagi nendesse üksikutesse päevadesse ära mahutada. Valikuid tuleb teha nagunii. Samas, London on siiski küllaltki komapktne, nii et ühest kohast teise saab üpris kerge vaevaga. Kui olime juba enamuse päevast ringi trampinud mööda olulisi losse, paleesid ja tänavaid, võtsime suuna London Bridge poole. Umbes poolel teel selleni on Tate ehk uue kunsti muuseum, mille 10. korrusele on ehitatud igasse ilmakaarde avanev vaateplatvorm ja mis muidugi eriti meeldiv, siis kõik suuremad muuseumid on nüüd Londonis tasuta. Sarnast vaadet, mis avanes Tate tipust Londonile, õnnestus meil Berliinis veebruaris nautida ka punastest telliskividest tornis keset Berliini kesklinna. Tuleb nentida, et London on ilusam linn. Veel huvitavam on aga lähenemine, kus vaid mõnekümne meetri kaugusele on ehitatud kõrged kortermajad, mille lukskorteritesse saab otse väga lähedalt sisse vaadata, ent samasse suunda avaneva vaateplatvormi osa juurde on paigaldatud sildid millega palutakse viisakalt naabrite privaatsust mitte häirida. Kiusatus on ju ikkagi otse avanevasse elutuppa veidi sisse piiluda.
Veetaksoga ehk mööda Tahmesi jõge sõitva liinikatamaraaniga, mis sisuliselt iga silla juures korraks peatub, jõudsime kenasti Tower Bridge juurde ajaks, mil hämarduma hakkas ning sild ja linn kaunilt tuledesse lõi. Tower Bridge on ikka võimas, suur ja väga kaunis sild, eriti õhtuhämaruses. Jalutasime selle ühest otsast teise ja nautisime linnale avanevat vaadet. Raske oleks olnud midagi paremat tol hetkel tahta.
Kuna meie pubilõuna oli üsna tugev, siis mõtlesime õhtusöögi asemel paar jooki väikese snäkiga haarata. Optimistina arvasin, et meil õnnestub ehk mõnes pubis vaba lauake leida. Laupäeva õhtul on aga kõik kohalikud kodust välja tulnud ning vaba ruumi, rääkimata lauast, söögikohtades ikkagi ei ole. Mõtlesin hotellilähedasse pubisse helistada ning lauda kinni panna üritada, kuid ei suutnud tuvastada nende telefoni numbrit. Ju kohalikud teavad seda. Soovitusse broneerida õhtuseks ajaks, eriti nädalavahetuseks, ka kõige suvalisemasse kohta laud, tuleb Londonis tõsiselt suhtuda. Lõpuks võtsime mõned joogid-snäkid hotellibaaris, enne kui end õhtusse sättisime.
On veel üks teema, millest Londonis üle ega ümber ei saa - ilm. Kui kodus asju pakkisin, ei osanud ma ilmateate järgi kuidagi kohvrit kokku panna. Isegi kohapeal olles oli keeruline otsustada, mida siis ikkagi täpsemalt selga panna mõistlik oleks. Täna oli meil Londonis harukordne ilm. On oktoobri keskpaik ning siin on sooja 23 kraadi ja päike, tugevate tuulepuhangutega, mis on juulikuiselt soojad. Vihma ei lubanud, kuid ometigi tuli hommikul hetkeline kerge sabin, nagu Londonile kohane. Kuidagi veider on Londoni tänavatel keset oktoobrit vaadata plätudes ja lühikeste pükstega inimesi. Muidugi, siinsetel tänavatel kohtab tõesti kõiki võimalikke riietusi, mis üldse maailma loodud on. Ja tähelepanu ka paljudele meeldib, nii kohtasime lisaks moeteadlikele linnakodanikele ka kondiväänajat, drag queenide skandeerivat seltskonda kui karvastes loomakostüümides inimeste paraadi, kõrvuti suviselt õhukeselt riides olevate ja kampsunite, kasukate ning sulejopedega varustatud inimestega. Londonis kohtab tõesti kõike läbisegamini.
Seista keset Londonit, jalutada mööda tähtsate majade servi, kus elavad ja viibivad kuninglikust soost inimesed, näha kohti, mis on nii tuttavad telekast, tundub natuke ebareaalne. Ilmselt sama ebareaalne tunne valdas kunagi ühte iirlasest kutti, kes purjus peaga juhuslikult Buckinghami paleesse avatud aknast sisse ronis ja rahulikult mööda hoonet ringi rändama asus kuniks sattus kuninganna magamistuppa, kus kuninganna just magas. Kuna kutil olid suitsud otsa saanud ja kuninganna temaga koolitatud viisil suheldes pakkus välja lahenduse, et helistab teenrile ja palub suitsu juurde tuua, millega kutt igati nõustus, siis teener olla kuningannalt küsinud, et te ju ei suitseta, mille peale kuninganna olla vastanud, jah, ent purjus iirlane, kes mu toas seisab, suitsetab. Selle peale olid kõik tuled ja viled põlema läinud ning kõikvõimalikud turvasüsteemid käivitatud. Täna muidugi enam niisama lihtsalt nii lähedale paleele ei pääse. Lisaks on ka seadusandlusesse peale seda intsidenti lisatud hulk hooneid, millesse loata sisenemine on seadusega karistatav.
London on suur linn ca 270 erineva rahvuse ja 300 keelega, nii et siin võib tõesti kohata kõiki. Rahvast on siin aga tõsiselt tihedalt, meie jaoks harjumatult palju. Kuigi täna on alles laupäev, siis hommikul ei õnnestunud meil metroorongile peale kuidagi mahtuda, see oli lihtsalt nii täis. Ma ei taha teada, mis raudteejaamades tegelikel tipptundidel toimub. Kuigi ühistranspordi süsteem on ülesehitatud väga praktiliselt, siis ilma abistava äpita läheks sellest läbinärimiseks ebamõistlikult kaua aega. Jah, kohalikud võivad ju öelda, et süsteem on lihtne ja mugav, kuid ka täna ma sellele päriselt kinnitust ei saanud. Nii lõppes meie õhtu valel pool teed bussi oodates ja kui selle lõpuks läbi hammustasime, saime küll õigesse suunda liikuma, ent ilma äpi abita oleks me ilmselt umbes pool maad hoopis jala käinud.
Praegu on ka Londonis mitmed turistile huvipakkuvad objektid piiratud. Nii näiteks restaureeritakse hetkel Big Benni, nii et selle torn on üleni tellingutega kaetud ja paljudele tänavatele on ligipääs täieikult kesklinnas piiratud. Ma ei tea, kas see tuleneb homme Londoni kesklinnas toimuvast maratonist või on seal muud põhjused, kuid ka giidile tulid mitmedki piirangud täna üllatusena. Meil jäi ka nägemata ratsavahtkonna vahetus, sest vahetunud ratsanikud jätsid täna lihtsalt tagasi sõitmata, kuid selle eest nägid M ja ta vanemad ära protestimarsi, mida võeti niivõrd tõsiselt, et kõik pubid ja poed sulgesid end kohe, kui asi pihta hakkas, nii et inimestelt tänavalt paluti siseruumidesse asuda ja politsei oli lahinguvalmiduses, sulgedes ka kõik ümberkaudsed tänavad, samal ajal kui ma hetkeks tualetti läksin, nii et sattusin vaid sündmuse lõpuossa, kui pubist, kus lõunat veetsime, kuidagi väljapääsu ei leidnud ja hetk hiljem kuulsin M ja ta vanemate muljeid just toimunust. Üldse, turvalisuse küsimust võetakse siin tõsiselt, nii et üsna tavapärane on avalikesse hoonetesse sisenedes kotikontroll, söögikohtade ustel turvamehed ning kesklinna tänavatel automaatidega politseinikud. Tõesti, kui kuskil võib arvata, et läheb suuremat sorti jamaks, siis ilmselt üks sellistest võimalikest sihtmärklinnadest on London. Kui vaadata, kui tihedasti inimesed siin tänaval ja ühistranspordis üksteise kõrvale litsutud on ja liigutakse ühtlase voogava massina, pole ka ime, et millegi juhtumise korral siin palju ohvreid võib olla. Seetõttu on täiendavad turvameetmed linnas igati teretulnud.
Kui Londoni reisi planeerima hakkasin, tundus, et meil ei õnnestu peamisi vaatamisväärsusi kuidagi nendesse üksikutesse päevadesse ära mahutada. Valikuid tuleb teha nagunii. Samas, London on siiski küllaltki komapktne, nii et ühest kohast teise saab üpris kerge vaevaga. Kui olime juba enamuse päevast ringi trampinud mööda olulisi losse, paleesid ja tänavaid, võtsime suuna London Bridge poole. Umbes poolel teel selleni on Tate ehk uue kunsti muuseum, mille 10. korrusele on ehitatud igasse ilmakaarde avanev vaateplatvorm ja mis muidugi eriti meeldiv, siis kõik suuremad muuseumid on nüüd Londonis tasuta. Sarnast vaadet, mis avanes Tate tipust Londonile, õnnestus meil Berliinis veebruaris nautida ka punastest telliskividest tornis keset Berliini kesklinna. Tuleb nentida, et London on ilusam linn. Veel huvitavam on aga lähenemine, kus vaid mõnekümne meetri kaugusele on ehitatud kõrged kortermajad, mille lukskorteritesse saab otse väga lähedalt sisse vaadata, ent samasse suunda avaneva vaateplatvormi osa juurde on paigaldatud sildid millega palutakse viisakalt naabrite privaatsust mitte häirida. Kiusatus on ju ikkagi otse avanevasse elutuppa veidi sisse piiluda.
Veetaksoga ehk mööda Tahmesi jõge sõitva liinikatamaraaniga, mis sisuliselt iga silla juures korraks peatub, jõudsime kenasti Tower Bridge juurde ajaks, mil hämarduma hakkas ning sild ja linn kaunilt tuledesse lõi. Tower Bridge on ikka võimas, suur ja väga kaunis sild, eriti õhtuhämaruses. Jalutasime selle ühest otsast teise ja nautisime linnale avanevat vaadet. Raske oleks olnud midagi paremat tol hetkel tahta.
Kuna meie pubilõuna oli üsna tugev, siis mõtlesime õhtusöögi asemel paar jooki väikese snäkiga haarata. Optimistina arvasin, et meil õnnestub ehk mõnes pubis vaba lauake leida. Laupäeva õhtul on aga kõik kohalikud kodust välja tulnud ning vaba ruumi, rääkimata lauast, söögikohtades ikkagi ei ole. Mõtlesin hotellilähedasse pubisse helistada ning lauda kinni panna üritada, kuid ei suutnud tuvastada nende telefoni numbrit. Ju kohalikud teavad seda. Soovitusse broneerida õhtuseks ajaks, eriti nädalavahetuseks, ka kõige suvalisemasse kohta laud, tuleb Londonis tõsiselt suhtuda. Lõpuks võtsime mõned joogid-snäkid hotellibaaris, enne kui end õhtusse sättisime.
On veel üks teema, millest Londonis üle ega ümber ei saa - ilm. Kui kodus asju pakkisin, ei osanud ma ilmateate järgi kuidagi kohvrit kokku panna. Isegi kohapeal olles oli keeruline otsustada, mida siis ikkagi täpsemalt selga panna mõistlik oleks. Täna oli meil Londonis harukordne ilm. On oktoobri keskpaik ning siin on sooja 23 kraadi ja päike, tugevate tuulepuhangutega, mis on juulikuiselt soojad. Vihma ei lubanud, kuid ometigi tuli hommikul hetkeline kerge sabin, nagu Londonile kohane. Kuidagi veider on Londoni tänavatel keset oktoobrit vaadata plätudes ja lühikeste pükstega inimesi. Muidugi, siinsetel tänavatel kohtab tõesti kõiki võimalikke riietusi, mis üldse maailma loodud on. Ja tähelepanu ka paljudele meeldib, nii kohtasime lisaks moeteadlikele linnakodanikele ka kondiväänajat, drag queenide skandeerivat seltskonda kui karvastes loomakostüümides inimeste paraadi, kõrvuti suviselt õhukeselt riides olevate ja kampsunite, kasukate ning sulejopedega varustatud inimestega. Londonis kohtab tõesti kõike läbisegamini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar