Meil on käimas juubeliaastate ringid ehk teisisõnu nuputasime, mida oma vanrematele kinkida juubeliteks. Tahaks kinkida nagu midagi olulist, mis tekitab hea emotsiooni. Nii me jõudsimegi selleni, et koos reisile minek on ilmselt üsna hea kingitus. Kui minu isa 70. juubeli puhul lendasime neljakesi Viini, siis M ema sai juubeliks Londoni lennupiletid.
Ma olen Londonis kaks korda varem käinud, aga minu esimene kokkupuude Londoniga on tegelikult päris lapsepõlve ajast, kui olin veel päris väike, eelkooliealine. Umbes siis läksid piirid nii palju vabaks, et need väliseestlased, kes polnud saanud pikka aega juurte juures käia, said nüüd äkki Eestisse tulla. Kuna meil ei olnud tol ajal siin suurt midagi saada, siis tõid nad alati igasuguseid põnevaid ja praktilisi asju kaasa. Meil oli Londonis tol ajal onu Oliver, kes alati Eestisse tulles tõi mõnusaid komme ja koolitarveteks väga hea kvaliteediga kirjavahendeid kaasa ning kes alati hommikul enne kukke ja koitu endale köögis musta teed piimaga keetis. Umbes sellest ajast pärineb ka minu armastus musta teed piima ja suhkruga juua. Igal juhul, London tundus selline põnev, kauge ja veidi kättesaamatu koht, kus olid kõik maailma asjad olemas.
Minu päris isiklik kokkupuude Londoniga jääb aga aastavahetusse 2004/2005, mil mõnede sõpradega otsustasime esmakordselt aastavahetust kodust eemal pidada teises riigis. Panime pundi kokku ja lendasime Londonisse, siis veel üsna kogenematute reisijatena, ilma krediitkaartideta ja üsna kokkuhoidliku eelarvega. Sellest reisist mäletan nii mõndagi värvikat seika, kuidas Picadilly kandis hostelisse jõudes ootas meid ees pime ja täiesti hallitanud ning niiske tuba, kust oli osadel meist tahtmine kohe hakata kodupoole jala tagasi vantsima, aga peale õhtut linnapeal leppisime ja harjusime olukorraga või kuidas arvasime, et meie pagas on uusaastaööl ära varastatud, sest jätsime selle hostelis avalikku ruumi järelvalveta, kuna mitte kuskil linna peal ei pakutud pagasi hoiustamise teenust, kust oleksime saanud oma kotid öösel kätte, aga lend just öösel tagasi Tallinna poole lahkus. Tagatipuks otsustasime veel viimase öö peale raha mitte kulutada ja selle asemel pidu panna, sest pidime nagunii hakkama umbes kella 3st lennujaama minema, ent buss, millele olime piletid ostnud, ei tahtnud kuidagi tulla ja kui lõpuks saabus, kihutas nagu segane, et õigeks ajaks lennujaama jõuda ning pidustena teatas üks meist lennujaama turvakontrollis, et tema pagas pole lõpuni tema enda oma, sest ta kotis oli ka minu supikauss, kuna mul oli kott katki läinud ning selle teate peale ta kogus pagas põhjalikult läbi otsiti. Õppetunde kui palju! Ent sellegipoolest oli äge reis.
Minu teine ja seni viimane kokkupuude Londoniga jääb 10 aasta tagusesse aega, kui käisime Londonis suurel rahvusvahelisel konverentsil. Ma ei olnud kunagi varem midagi sellist näinud ega kogenud ning olla osa millestki, kus on kümneid tuhandeid inimesi, oli äärmiselt põnev. Tookord unustasin aga oma fotoka laadija koju ning kaamera sai tühjaks juba üsna reisi alguses. Nii tegime pilte sõbranna kaameraga, aga selle unustasime tagasiteel lennujaama ja nii me kogu reisi piltidest ilma lõpuks jäimegi. Lisaks sattus meie hotell olema reisibüroo apsaka tõttu piirkonnas, kus polnud ühtki valget inimest ja bussid tänaval ei peatunud, sest bussijuhid kartsid kuuli saada ning tagasiteel lennujaama hoiatas taksojuht meid tagant järele, et isegi viiekesi koos ei olnud meil seal tänavatel ohutu. Jätsin targu mainimata, kuidas ma üksi poes ja restoranis süüa käisin ostmas. Aga selle eest asus meie hotell sõna otseses mõttes jalkastaadionil, täpselt nagu ühes õllereklaamis ja tegelikult olid kogu reisist emotsioonid vägagi ülevad, mis lõppes taas kinnitusega, kui väike on maailma, kui konverentsil kohatud kutid teiselt poolt maakera juhuslikult vaid paar päeva hiljem Eestisse sattusid.
Seekord otsustasime Londonile läheneda meie mõistes klassikalisel viisil, vaadates üle peamised vaatamisväärsused ja püüdes jõuda natuke ka Londonist väljapoole. Kui meile hotelli otsima hakkasin, siis jäi mu teele kaks komistuskivi. Kui olin leidnud kirjade järgi täitsa normaalse hotelli koos sobiliku hinnaga, selgus siiski enne broneeringut, et toa suurus on rohkem päkapikkudele kui tavamõõdus inimestele, püüdes vaid mõne ruutmeetri peale ära mahutada kõik vajaliku koos tulaettruumi ja vannitoaga. Ilmselgelt on sel juhul tuba nii väike, et seal mahub vaevalt ümber end keerama. Siis leidsin teise hotelli, mis oli igatpidi ok kuniks sattusin googeldama hotelli asukohta ja lugedes mitmeid kommentaare, kuidas inimesed seal pimedal ajal väga liikuda ei soovita, loobusin sellest ideest kohe, sest selline kogemus oli meil juba olemas. Lõpuks uurisin Briti juurtega naabrimehelt millist kanti ta soovitab ja leidsin meile ööbimise Kensingtoni linnaossa. Tänavatel jalutades on näha, et inimesed elavad siin ilmselgelt hästi - kuigi autoga liiklemine Londonis on pigem keerukas, siis on siinsed tänavad täis korralikke, uusi kallemaid autosid. Ka pidi see kant olema Londoni kallimate ja parimate söögikohtade päralt.
Inimesed, kes väidavad, et Londoni ühistransport on lihtne, pole ilmselt külastanud mõningaid teisi suurlinnu, kus ühistransport on turisti jaoks tehtud ette puust ja punaselt. Muidugi, kui olla Londonis varem käinud või elanud, tundub siingi kõik mugav ja loogiline, kuid kaugelt läbi helesinise ekraani seda kõike uudistades läks mul mitu head tundi, enne kui sain aru, mida mul üldse mõistlik on enne reisi ära teha ja mida kohapeal vaadata.
Sattusin lehele, kus soovitati Oyster card ehk kontaktpuutega ühistranspordi kaart, sisuliselt nagu meie Tallinna roheline kaart, turistikaardina koos piisava rahasummaga juba koju ette ära tellida. Mille järgi aga otsustada milline on piisav summa, on praegu küll vaid pelgalt kõhutunne. Õnneks saab raha kohapeal vajadusel juurde laadida ja kui raha üle jääb, siis enne lahkumist automaadist kaardi enda tasu £5 ja alles jäänud krediit kuni £10 ulatuses tagasi saada.
Kui lennupileteid otsisin, siis mõtlesin, et kui just piletihinna vahe kordades ei ole, siis pigem ei viitsi ärgata keset ööd ja hakata lennujaama minema, vaid valiks sellised lennuajad, mis tulevad tagasi mõistlikul ajal. Nii valisime seekord piletid EasyJeti kaudu maandumisega Gatwicki lennujaama. Püüdsin jupp aega läbi närida sellest kuidas on kõige mõistlikum Gatwickist Kensingtoni saada ning kas ja kui palju peaks piletid ette ostma, sest ka netist ette ostetud rongipiletid tuleb lunastada kohapealses piletiautomaadis. Lõpuks sõbranna soovitusel ostsin rongipiletid siiski ette ära, sest samal päeval või kohapeal ei pruugi olla sama soodsa hinnaga varianti saadaval. mis mulle aga lõpuni segaseks jäi, oli asjaolu, et pileteid ostes tuli valida nii marsruut täpsete peatuste vahel kui konkreetne rongi väljumise kellaaeg, samas oli piletile märgitud, et see kehtis justkui terve päeva ehk ma ei saanudki aru, kui me sellest rongist maha jääme, kas meie pilet siis tegelikult ka edasi kehtib või mitte. Lõpuks jõudsime siiski juhuslikult rongile täpselt enne selle väljumist tänu rongi kergele hilinemisele, sest olgugi, et meie lend oli väga täpne, siis käsipagas korjati äraantavaks pagasiks, mis ajakulu kergitas. Üldises plaanis on kaugelt keeruline prognoosida, kas kolmveerand tundi peale lennuki maanudmist on piisav ajavaru, et jõuda rongile või mitte. Meie seekord õnneks jõudsime.
Panime asjad hotelli ära ja läksime õhtusöögikohta otsima. Meie ümbruses oli palju erinevate köökidega restorane, nii et valikut peaks justkui olema. Lisaks on London maailma ükskirevama söögivalikuga linnu kõrgete kvaliteedistandarditega. Millele ma aga ette ei mõelnud, oli fakt, et otsisime endale heas piirkonnas õhtusöögikohta reede õhtul, kui kohalikud on kõik end mõnusasti kuhugi söögikohtadesse maha istutanud. Valisin küll koha välja, aga lauda me sinna ei saanud. Lõpuks seadsime end sisse popis ja hipis burgerirestoranis, mis meile juhuslikult teele jäi, kuid mis enne just ka mu otsinguradarilt läbi käis. Ah, London on nii suurte söögivõialustega linn, et neid söögikordi ei saa kohe kuidagi raisku lasta ja ootan põnevusega milliseid positiivseid maitseelamusi sel linnal meile veel pakkuda on.
Kui tuppa tagasi jõudsime, et end rahulikult õhtule sättida, ootas meid üllatusena ees toas pudel jahutatud vahuveini. Milline tore üllatus hotelli poolt. Igatahes on meie reis alanud hästi ja ootused tasapisi kerivad kõrgemale. Sellel linnal on veel palju meile uut, põnevat ja toredat pakkuda.
Ma olen Londonis kaks korda varem käinud, aga minu esimene kokkupuude Londoniga on tegelikult päris lapsepõlve ajast, kui olin veel päris väike, eelkooliealine. Umbes siis läksid piirid nii palju vabaks, et need väliseestlased, kes polnud saanud pikka aega juurte juures käia, said nüüd äkki Eestisse tulla. Kuna meil ei olnud tol ajal siin suurt midagi saada, siis tõid nad alati igasuguseid põnevaid ja praktilisi asju kaasa. Meil oli Londonis tol ajal onu Oliver, kes alati Eestisse tulles tõi mõnusaid komme ja koolitarveteks väga hea kvaliteediga kirjavahendeid kaasa ning kes alati hommikul enne kukke ja koitu endale köögis musta teed piimaga keetis. Umbes sellest ajast pärineb ka minu armastus musta teed piima ja suhkruga juua. Igal juhul, London tundus selline põnev, kauge ja veidi kättesaamatu koht, kus olid kõik maailma asjad olemas.
Minu päris isiklik kokkupuude Londoniga jääb aga aastavahetusse 2004/2005, mil mõnede sõpradega otsustasime esmakordselt aastavahetust kodust eemal pidada teises riigis. Panime pundi kokku ja lendasime Londonisse, siis veel üsna kogenematute reisijatena, ilma krediitkaartideta ja üsna kokkuhoidliku eelarvega. Sellest reisist mäletan nii mõndagi värvikat seika, kuidas Picadilly kandis hostelisse jõudes ootas meid ees pime ja täiesti hallitanud ning niiske tuba, kust oli osadel meist tahtmine kohe hakata kodupoole jala tagasi vantsima, aga peale õhtut linnapeal leppisime ja harjusime olukorraga või kuidas arvasime, et meie pagas on uusaastaööl ära varastatud, sest jätsime selle hostelis avalikku ruumi järelvalveta, kuna mitte kuskil linna peal ei pakutud pagasi hoiustamise teenust, kust oleksime saanud oma kotid öösel kätte, aga lend just öösel tagasi Tallinna poole lahkus. Tagatipuks otsustasime veel viimase öö peale raha mitte kulutada ja selle asemel pidu panna, sest pidime nagunii hakkama umbes kella 3st lennujaama minema, ent buss, millele olime piletid ostnud, ei tahtnud kuidagi tulla ja kui lõpuks saabus, kihutas nagu segane, et õigeks ajaks lennujaama jõuda ning pidustena teatas üks meist lennujaama turvakontrollis, et tema pagas pole lõpuni tema enda oma, sest ta kotis oli ka minu supikauss, kuna mul oli kott katki läinud ning selle teate peale ta kogus pagas põhjalikult läbi otsiti. Õppetunde kui palju! Ent sellegipoolest oli äge reis.
Minu teine ja seni viimane kokkupuude Londoniga jääb 10 aasta tagusesse aega, kui käisime Londonis suurel rahvusvahelisel konverentsil. Ma ei olnud kunagi varem midagi sellist näinud ega kogenud ning olla osa millestki, kus on kümneid tuhandeid inimesi, oli äärmiselt põnev. Tookord unustasin aga oma fotoka laadija koju ning kaamera sai tühjaks juba üsna reisi alguses. Nii tegime pilte sõbranna kaameraga, aga selle unustasime tagasiteel lennujaama ja nii me kogu reisi piltidest ilma lõpuks jäimegi. Lisaks sattus meie hotell olema reisibüroo apsaka tõttu piirkonnas, kus polnud ühtki valget inimest ja bussid tänaval ei peatunud, sest bussijuhid kartsid kuuli saada ning tagasiteel lennujaama hoiatas taksojuht meid tagant järele, et isegi viiekesi koos ei olnud meil seal tänavatel ohutu. Jätsin targu mainimata, kuidas ma üksi poes ja restoranis süüa käisin ostmas. Aga selle eest asus meie hotell sõna otseses mõttes jalkastaadionil, täpselt nagu ühes õllereklaamis ja tegelikult olid kogu reisist emotsioonid vägagi ülevad, mis lõppes taas kinnitusega, kui väike on maailma, kui konverentsil kohatud kutid teiselt poolt maakera juhuslikult vaid paar päeva hiljem Eestisse sattusid.
Seekord otsustasime Londonile läheneda meie mõistes klassikalisel viisil, vaadates üle peamised vaatamisväärsused ja püüdes jõuda natuke ka Londonist väljapoole. Kui meile hotelli otsima hakkasin, siis jäi mu teele kaks komistuskivi. Kui olin leidnud kirjade järgi täitsa normaalse hotelli koos sobiliku hinnaga, selgus siiski enne broneeringut, et toa suurus on rohkem päkapikkudele kui tavamõõdus inimestele, püüdes vaid mõne ruutmeetri peale ära mahutada kõik vajaliku koos tulaettruumi ja vannitoaga. Ilmselgelt on sel juhul tuba nii väike, et seal mahub vaevalt ümber end keerama. Siis leidsin teise hotelli, mis oli igatpidi ok kuniks sattusin googeldama hotelli asukohta ja lugedes mitmeid kommentaare, kuidas inimesed seal pimedal ajal väga liikuda ei soovita, loobusin sellest ideest kohe, sest selline kogemus oli meil juba olemas. Lõpuks uurisin Briti juurtega naabrimehelt millist kanti ta soovitab ja leidsin meile ööbimise Kensingtoni linnaossa. Tänavatel jalutades on näha, et inimesed elavad siin ilmselgelt hästi - kuigi autoga liiklemine Londonis on pigem keerukas, siis on siinsed tänavad täis korralikke, uusi kallemaid autosid. Ka pidi see kant olema Londoni kallimate ja parimate söögikohtade päralt.
Inimesed, kes väidavad, et Londoni ühistransport on lihtne, pole ilmselt külastanud mõningaid teisi suurlinnu, kus ühistransport on turisti jaoks tehtud ette puust ja punaselt. Muidugi, kui olla Londonis varem käinud või elanud, tundub siingi kõik mugav ja loogiline, kuid kaugelt läbi helesinise ekraani seda kõike uudistades läks mul mitu head tundi, enne kui sain aru, mida mul üldse mõistlik on enne reisi ära teha ja mida kohapeal vaadata.
Sattusin lehele, kus soovitati Oyster card ehk kontaktpuutega ühistranspordi kaart, sisuliselt nagu meie Tallinna roheline kaart, turistikaardina koos piisava rahasummaga juba koju ette ära tellida. Mille järgi aga otsustada milline on piisav summa, on praegu küll vaid pelgalt kõhutunne. Õnneks saab raha kohapeal vajadusel juurde laadida ja kui raha üle jääb, siis enne lahkumist automaadist kaardi enda tasu £5 ja alles jäänud krediit kuni £10 ulatuses tagasi saada.
Kui lennupileteid otsisin, siis mõtlesin, et kui just piletihinna vahe kordades ei ole, siis pigem ei viitsi ärgata keset ööd ja hakata lennujaama minema, vaid valiks sellised lennuajad, mis tulevad tagasi mõistlikul ajal. Nii valisime seekord piletid EasyJeti kaudu maandumisega Gatwicki lennujaama. Püüdsin jupp aega läbi närida sellest kuidas on kõige mõistlikum Gatwickist Kensingtoni saada ning kas ja kui palju peaks piletid ette ostma, sest ka netist ette ostetud rongipiletid tuleb lunastada kohapealses piletiautomaadis. Lõpuks sõbranna soovitusel ostsin rongipiletid siiski ette ära, sest samal päeval või kohapeal ei pruugi olla sama soodsa hinnaga varianti saadaval. mis mulle aga lõpuni segaseks jäi, oli asjaolu, et pileteid ostes tuli valida nii marsruut täpsete peatuste vahel kui konkreetne rongi väljumise kellaaeg, samas oli piletile märgitud, et see kehtis justkui terve päeva ehk ma ei saanudki aru, kui me sellest rongist maha jääme, kas meie pilet siis tegelikult ka edasi kehtib või mitte. Lõpuks jõudsime siiski juhuslikult rongile täpselt enne selle väljumist tänu rongi kergele hilinemisele, sest olgugi, et meie lend oli väga täpne, siis käsipagas korjati äraantavaks pagasiks, mis ajakulu kergitas. Üldises plaanis on kaugelt keeruline prognoosida, kas kolmveerand tundi peale lennuki maanudmist on piisav ajavaru, et jõuda rongile või mitte. Meie seekord õnneks jõudsime.
Panime asjad hotelli ära ja läksime õhtusöögikohta otsima. Meie ümbruses oli palju erinevate köökidega restorane, nii et valikut peaks justkui olema. Lisaks on London maailma ükskirevama söögivalikuga linnu kõrgete kvaliteedistandarditega. Millele ma aga ette ei mõelnud, oli fakt, et otsisime endale heas piirkonnas õhtusöögikohta reede õhtul, kui kohalikud on kõik end mõnusasti kuhugi söögikohtadesse maha istutanud. Valisin küll koha välja, aga lauda me sinna ei saanud. Lõpuks seadsime end sisse popis ja hipis burgerirestoranis, mis meile juhuslikult teele jäi, kuid mis enne just ka mu otsinguradarilt läbi käis. Ah, London on nii suurte söögivõialustega linn, et neid söögikordi ei saa kohe kuidagi raisku lasta ja ootan põnevusega milliseid positiivseid maitseelamusi sel linnal meile veel pakkuda on.
Kui tuppa tagasi jõudsime, et end rahulikult õhtule sättida, ootas meid üllatusena ees toas pudel jahutatud vahuveini. Milline tore üllatus hotelli poolt. Igatahes on meie reis alanud hästi ja ootused tasapisi kerivad kõrgemale. Sellel linnal on veel palju meile uut, põnevat ja toredat pakkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar