London ei ole päris kindlasti linn, kus ma unistaks autoga sõitmisest, veel vähem ise roolis olemisest. Esiteks on siinne liiklus valet pidi, teiseks on tänavad kohutavalt kitsad ja kolmandaks on tegu suurlinnaga, mis e ole mulle oma liikluskultuurilt ega ülesehituselt tuttav. Samas ei ole ma aga kunagi Londonist väljas käinud ja veidi enam Inglismaad näinud.
Reisi planeerides tundus mulle, et oskuslikult asju üle vaadates võiksime näha nii vaatamisväärsusi linnas sees kui ehk ka korraks linnast väljas midagi olulisemat, natuke loodust ning neid nunnusid Inglise sarjadest tuttavaid väikseid linnu ja külasid. Mu esimene mõte oli leida üks lihtne bussireis, mis meid hommikul peale võtaks, viiks veidi linnast välja midagi olulist vaatama ja õhtul hotelli tagasi tooks. Peale väikest arutelu jõudsime järeldusele, et Stonehenge, mis asub Londonile võrdlemisi lähedal, võiks olla meie peamiseks sihtkohaks.
Stonehenge asub Londonist umbes pooleteisttunnise autosõidu kaugusel, umbes nagu sõidaks Tallinnast Pärnusse. Paljud reisikorraldajad on liitnud oma trajektoorile lisaks Stonehengele veel juurde midagi, kas väiksed külad, Windsori lossi, Oxfordi linna või Bathi linna Rooma vannidega, mis teevad bussituuri päeva lõpuks umbes 12 tunni pikkuseks ja nelja peale kokku ca 500€ maksvaks, mis mulle tundus kogusummana kuidagi ülemakstuna. Pealegi, ma pole üldse grupieisija tüüpi ja mulle meeldib nii oma aega kui trajektoori ise planeerida, vastavalt tundele ja sellele kuidas me jõuame.
Järgmisena googeldasin läbi kõikvõimalikud ühistranspordi võimalused koos sõiduplaanidega. Jah, on võimalik ühte päeva ära mahutada rongidega nii Windsorisse, Stonehenge kui Salisburysse minek, kaugemale eriti aga ei jõua, ent seegi pole just lihtne ja kui tahta mingis kohas teha väike ebatraditsiooniline haak sisse, siis peaks ka teepeal ümber istuma. See kõik tundus kuidagi liiga suure tööna ja sebimisena, nii et pöörasin pilgu siiski lõpuks võimalusele meile auto rentida.
Rendiautot otsides komistasin aga uue põneva probleemi otsa. Meie soov oli auto saada pühapäeva hommikul ning tagastada pühapäeva hilisõhtul. Selgus aga, et pühapäeval on enamu rendipunkte kinni, nii et saaksime auto vaid lennujaamadest, aga tunnike kulutada sellele, et kuhugi lennujaama autole järele sõita ja siis sama palju, et auto tagastada, tundus kuidagi mõttetu. Hakkasin uurima võimalusi tellida auto meile hotelli ja tagastada hotellis. Huvitaval kombel enamus rahvusvahelisi rendifirmasid ka kohaletoimetamisteenust pakuvad, ent vaid juhul, kui kaks tingimust on täidetud: a) oled UK kodanik ja b) tellimuse aadress on era-aadress, mitte äri- või hotelli aadress. Mnjah. Veider reegel.
Lõpuks kirjutasin hotelli ja uurisin, kas neil on kohalikku rendiauto partnerit. Jah, on küll, Miles & Miles autorent, kes rendib vaid luksusautosid. Peatume pigem kallimas, Kensingtoni linnaosas ja seetõttu pole ka üllatav, et siinne klientuur ehk luksusautot eeldabki, kuid meil päris sellist plaani polnud. Ühel hetkel lõin aga kõik argumendid ja numbrid kokku ning avastasin, et luksusauto tuleb meile enam-vähem sama hind, mis mujaltki võttes, ent kätte saame auto mugavalt hotellis, ainsaks tingimuseks, et rendiperiood peab olema vähemalt kaks päeva. No hästi, võtsime siis auto pühapäeva hommikust esmaspäeva õhtuni.
Vahetult enne lennukile minekut sain rendifirmast meili, et neil meie soovitud autot pakkuda pole, aga ülendaksid meid sama raha eest järgmisesse klassi, pakkudes meile Mercedes C coupe-d. Kuna olime just samal hetkel lennukile astumas, kui kiri tuli, ei jõudnud me pikalt mõelda ja kinnitasime tellimuse ära. Alles hetk hiljem jõudsime järeldusele, et see on ju kaheukseline auto. Eile sain aga rendifirmast uue kõne, kus murelik noormees uuris, kas võivad meile pakkuda teise hinnaklassi autot sama raha eest kuna meie soovitud sõidukit siiski pole ja pakkus meile kabrioletti. Kuni täna hommikuni ei olnud ma päris kindel, mida me siis lõppude lõpuks saame, ent auto tuleb. Pealegi on M ammu unistanud kabrio rentimisest, kuigi veidi päikselisema ilmaga kohas.
Hommikusöögilauas tülitas meid nimepidi hotelli administraator, kes teavitas rendifirma kohale jõudmisest. Ma olin siiralt positiivselt üllatunud, et nad oskasid meid üles leida niiviisi ja nimepidi pöörduda. Milline teenindus! Meid ootas noor läti kutt, kelle tüdruksõber on Eestist pärit. Ah, nii väike ongi maailm! Ja andis meile üle E-klassi Mersu kabrioleti. Vihmases Londoni ilmas. Aga auto on ausalt oma hinda väärt ning sõidumugavus igati viimase peal.
Alustasime oma päeva Windsori lossist. Loss on täpselt selline, nagu me ühte klassikalist kindlust võiksime ette kujutada ja kuidas lapsepõlves kindlusi ikka joonistatud sai. Lossi siseruumid on aga uhked ja tõsine vaatamisväärsus omaette. Kahjuks ei tohi seal pildistada, sest loss on endiselt kuninganna kasutuses ning turvateemad on olulised. Seal samas oli ka alles eile pulmi peetud. Igal juhul, Windsori loss on üks kohtadest, mida tasub kindlasti külastada.
Windsorist lahkusime vihmast läbimärjana ning kerge külmatundega. Sättisime end Stonehenge poolt teele ning umbes poolele teele jääb Basingstoke linn, mille suures kaubanduskeskuses oli paras lõunatada ja vaadata, kas saame poest endale midagi veidi soojemat ja kuivemat selga-jalga. Lõppes asi muidugi sellega, et ega me sealt suurt midagi ei ostnud ja veel vähem oskasime ette kujutada, et söögikohad asuvad õues, kuid olime autost lahkunud jopedeta, arvestades, et kaubanduskeskuses on soe. Kui eile oli tänavapildis kohalikke imelik vaadata plätude ja lühikeste pükstega, sest on oktoobri keskpaik, siis täna, kui õues on napp 10 kraadi sooja, väga niiske ning lakkamatu sadu hommikust õhtuni, oli kohalikke veel imelikum vaadata, kes plätude ja lühkaritega kodust linnapeale lahkunud olid. Nende kõrval ei oleks me justkui jaheduse osas tohtinud üldse sõna võtta.
Vahetult enne Stonehenge asub Woodhenge, mis on väike platsike, kus täna on laotud kuude ringi madalad kivipostid, kuid kus kunagi umbes 4500 aastat tagasi oli plats täis ca 9 meetri kõrgusi puuposte. Stonehenge pärineb samast ajast, ent on kivilahmakate kogumik. Tänaseni ei ole lõpuni selge, miks see ehitatud sai ja täpsemalt millisel eesmärgil. Üks teooria räägib matmispaigast, teine templist. Igal juhul, see on rajatud kunagi väga ammu väga võimsalt ning natuke hoomamatu on see aeg, mis need kivimürakad kohapeal seisnud on. Minu teadlikkus Stonehenge eksistentsist tekkis umbes 5. klassis, kui inglise keele tunnist sellest rohkem juttu oli. Ei oleks ma siis uskunud ega arvanud, et ühel päeval saan seda ise päris lähedalt oma silmaga näha. Maailm on täna nii käega katsutavas läheduses, nii et see kõik, millest varem vaid kuulda sai ja parimal juhul pilte näha, on täna päriselt ise külastatav ja nähtav. Ja kui olla sellistele kohtadele nii lähedal, oleks patt selline võimalus lihtsalt kasutamata jätta.
Stonehenge asub Salisbury linna külje all, mille kesklinna servas on kaunis suur katedraal, mis pühapäeviti on küll avatud, aga ajaks, kui sinna jõudsime, oli külastusaeg lõppenud. Kiriku uksed olid siiski avatud ja teenistus kohe-kohe algamas. Kastasime hetke ja piilusime korraks ukse vahelt sisse, et näha neid kõrged võlvi ja maailma vanimat töötavat kella, mis iseenesejõul end raskustega tiksumas hoiab.
Miilid ajavad mind veidi segadusse, sest neid numbreid vaadates tundub, et kõik on väga lähedal. Mul oli meeles, justkui Salisburyst Bathi oleks poole tunni tee ja võiksime ka Rooma vannidele pilgu peale visata, ent olin eksinud - Bathi oli 30 miili, mitte 30 minutit. See tähendas aga tunniajast sõitu, mis omakorda tähendas, et oleksime kohale jõudnud pimedas, mistõttu polnud sellel teekonnal täna enam mõtet.
Sättisime end tagasi Londoni poole ja jõudsime siia alles hilisõhtul. Olin palunud eelmisel õhtul, et meile broneeritaks parkimiskoht hotelli keldrigaraažis, kui autoga tagasi jõuame. Garaaži sõit oli nii kitsas ja terava nurga all, et mina poleks sinna sisse keeramisega kuidagi hakkama saanud ja M-gi nikerdas natuke. Inglismaal on kõik ikka kohutavalt kitsas, nii teed kui sissesõidud ja pöörded, aga autod on normaalsuurusega. Mismoodi nad küll siia ära mahuvad, ma tõesti ei tea. Päeva lõpuks ootas meid aga üks positiivne üllatus veel - parkimiskohale oli märgitud meie nimeline silt. Kuidagi väga oodatud tunne tekkis. Meil on ikka väga suurepärane hotell.
Reisi planeerides tundus mulle, et oskuslikult asju üle vaadates võiksime näha nii vaatamisväärsusi linnas sees kui ehk ka korraks linnast väljas midagi olulisemat, natuke loodust ning neid nunnusid Inglise sarjadest tuttavaid väikseid linnu ja külasid. Mu esimene mõte oli leida üks lihtne bussireis, mis meid hommikul peale võtaks, viiks veidi linnast välja midagi olulist vaatama ja õhtul hotelli tagasi tooks. Peale väikest arutelu jõudsime järeldusele, et Stonehenge, mis asub Londonile võrdlemisi lähedal, võiks olla meie peamiseks sihtkohaks.
Stonehenge asub Londonist umbes pooleteisttunnise autosõidu kaugusel, umbes nagu sõidaks Tallinnast Pärnusse. Paljud reisikorraldajad on liitnud oma trajektoorile lisaks Stonehengele veel juurde midagi, kas väiksed külad, Windsori lossi, Oxfordi linna või Bathi linna Rooma vannidega, mis teevad bussituuri päeva lõpuks umbes 12 tunni pikkuseks ja nelja peale kokku ca 500€ maksvaks, mis mulle tundus kogusummana kuidagi ülemakstuna. Pealegi, ma pole üldse grupieisija tüüpi ja mulle meeldib nii oma aega kui trajektoori ise planeerida, vastavalt tundele ja sellele kuidas me jõuame.
Järgmisena googeldasin läbi kõikvõimalikud ühistranspordi võimalused koos sõiduplaanidega. Jah, on võimalik ühte päeva ära mahutada rongidega nii Windsorisse, Stonehenge kui Salisburysse minek, kaugemale eriti aga ei jõua, ent seegi pole just lihtne ja kui tahta mingis kohas teha väike ebatraditsiooniline haak sisse, siis peaks ka teepeal ümber istuma. See kõik tundus kuidagi liiga suure tööna ja sebimisena, nii et pöörasin pilgu siiski lõpuks võimalusele meile auto rentida.
Rendiautot otsides komistasin aga uue põneva probleemi otsa. Meie soov oli auto saada pühapäeva hommikul ning tagastada pühapäeva hilisõhtul. Selgus aga, et pühapäeval on enamu rendipunkte kinni, nii et saaksime auto vaid lennujaamadest, aga tunnike kulutada sellele, et kuhugi lennujaama autole järele sõita ja siis sama palju, et auto tagastada, tundus kuidagi mõttetu. Hakkasin uurima võimalusi tellida auto meile hotelli ja tagastada hotellis. Huvitaval kombel enamus rahvusvahelisi rendifirmasid ka kohaletoimetamisteenust pakuvad, ent vaid juhul, kui kaks tingimust on täidetud: a) oled UK kodanik ja b) tellimuse aadress on era-aadress, mitte äri- või hotelli aadress. Mnjah. Veider reegel.
Lõpuks kirjutasin hotelli ja uurisin, kas neil on kohalikku rendiauto partnerit. Jah, on küll, Miles & Miles autorent, kes rendib vaid luksusautosid. Peatume pigem kallimas, Kensingtoni linnaosas ja seetõttu pole ka üllatav, et siinne klientuur ehk luksusautot eeldabki, kuid meil päris sellist plaani polnud. Ühel hetkel lõin aga kõik argumendid ja numbrid kokku ning avastasin, et luksusauto tuleb meile enam-vähem sama hind, mis mujaltki võttes, ent kätte saame auto mugavalt hotellis, ainsaks tingimuseks, et rendiperiood peab olema vähemalt kaks päeva. No hästi, võtsime siis auto pühapäeva hommikust esmaspäeva õhtuni.
Vahetult enne lennukile minekut sain rendifirmast meili, et neil meie soovitud autot pakkuda pole, aga ülendaksid meid sama raha eest järgmisesse klassi, pakkudes meile Mercedes C coupe-d. Kuna olime just samal hetkel lennukile astumas, kui kiri tuli, ei jõudnud me pikalt mõelda ja kinnitasime tellimuse ära. Alles hetk hiljem jõudsime järeldusele, et see on ju kaheukseline auto. Eile sain aga rendifirmast uue kõne, kus murelik noormees uuris, kas võivad meile pakkuda teise hinnaklassi autot sama raha eest kuna meie soovitud sõidukit siiski pole ja pakkus meile kabrioletti. Kuni täna hommikuni ei olnud ma päris kindel, mida me siis lõppude lõpuks saame, ent auto tuleb. Pealegi on M ammu unistanud kabrio rentimisest, kuigi veidi päikselisema ilmaga kohas.
Hommikusöögilauas tülitas meid nimepidi hotelli administraator, kes teavitas rendifirma kohale jõudmisest. Ma olin siiralt positiivselt üllatunud, et nad oskasid meid üles leida niiviisi ja nimepidi pöörduda. Milline teenindus! Meid ootas noor läti kutt, kelle tüdruksõber on Eestist pärit. Ah, nii väike ongi maailm! Ja andis meile üle E-klassi Mersu kabrioleti. Vihmases Londoni ilmas. Aga auto on ausalt oma hinda väärt ning sõidumugavus igati viimase peal.
Alustasime oma päeva Windsori lossist. Loss on täpselt selline, nagu me ühte klassikalist kindlust võiksime ette kujutada ja kuidas lapsepõlves kindlusi ikka joonistatud sai. Lossi siseruumid on aga uhked ja tõsine vaatamisväärsus omaette. Kahjuks ei tohi seal pildistada, sest loss on endiselt kuninganna kasutuses ning turvateemad on olulised. Seal samas oli ka alles eile pulmi peetud. Igal juhul, Windsori loss on üks kohtadest, mida tasub kindlasti külastada.
Windsorist lahkusime vihmast läbimärjana ning kerge külmatundega. Sättisime end Stonehenge poolt teele ning umbes poolele teele jääb Basingstoke linn, mille suures kaubanduskeskuses oli paras lõunatada ja vaadata, kas saame poest endale midagi veidi soojemat ja kuivemat selga-jalga. Lõppes asi muidugi sellega, et ega me sealt suurt midagi ei ostnud ja veel vähem oskasime ette kujutada, et söögikohad asuvad õues, kuid olime autost lahkunud jopedeta, arvestades, et kaubanduskeskuses on soe. Kui eile oli tänavapildis kohalikke imelik vaadata plätude ja lühikeste pükstega, sest on oktoobri keskpaik, siis täna, kui õues on napp 10 kraadi sooja, väga niiske ning lakkamatu sadu hommikust õhtuni, oli kohalikke veel imelikum vaadata, kes plätude ja lühkaritega kodust linnapeale lahkunud olid. Nende kõrval ei oleks me justkui jaheduse osas tohtinud üldse sõna võtta.
Vahetult enne Stonehenge asub Woodhenge, mis on väike platsike, kus täna on laotud kuude ringi madalad kivipostid, kuid kus kunagi umbes 4500 aastat tagasi oli plats täis ca 9 meetri kõrgusi puuposte. Stonehenge pärineb samast ajast, ent on kivilahmakate kogumik. Tänaseni ei ole lõpuni selge, miks see ehitatud sai ja täpsemalt millisel eesmärgil. Üks teooria räägib matmispaigast, teine templist. Igal juhul, see on rajatud kunagi väga ammu väga võimsalt ning natuke hoomamatu on see aeg, mis need kivimürakad kohapeal seisnud on. Minu teadlikkus Stonehenge eksistentsist tekkis umbes 5. klassis, kui inglise keele tunnist sellest rohkem juttu oli. Ei oleks ma siis uskunud ega arvanud, et ühel päeval saan seda ise päris lähedalt oma silmaga näha. Maailm on täna nii käega katsutavas läheduses, nii et see kõik, millest varem vaid kuulda sai ja parimal juhul pilte näha, on täna päriselt ise külastatav ja nähtav. Ja kui olla sellistele kohtadele nii lähedal, oleks patt selline võimalus lihtsalt kasutamata jätta.
Stonehenge asub Salisbury linna külje all, mille kesklinna servas on kaunis suur katedraal, mis pühapäeviti on küll avatud, aga ajaks, kui sinna jõudsime, oli külastusaeg lõppenud. Kiriku uksed olid siiski avatud ja teenistus kohe-kohe algamas. Kastasime hetke ja piilusime korraks ukse vahelt sisse, et näha neid kõrged võlvi ja maailma vanimat töötavat kella, mis iseenesejõul end raskustega tiksumas hoiab.
Miilid ajavad mind veidi segadusse, sest neid numbreid vaadates tundub, et kõik on väga lähedal. Mul oli meeles, justkui Salisburyst Bathi oleks poole tunni tee ja võiksime ka Rooma vannidele pilgu peale visata, ent olin eksinud - Bathi oli 30 miili, mitte 30 minutit. See tähendas aga tunniajast sõitu, mis omakorda tähendas, et oleksime kohale jõudnud pimedas, mistõttu polnud sellel teekonnal täna enam mõtet.
Sättisime end tagasi Londoni poole ja jõudsime siia alles hilisõhtul. Olin palunud eelmisel õhtul, et meile broneeritaks parkimiskoht hotelli keldrigaraažis, kui autoga tagasi jõuame. Garaaži sõit oli nii kitsas ja terava nurga all, et mina poleks sinna sisse keeramisega kuidagi hakkama saanud ja M-gi nikerdas natuke. Inglismaal on kõik ikka kohutavalt kitsas, nii teed kui sissesõidud ja pöörded, aga autod on normaalsuurusega. Mismoodi nad küll siia ära mahuvad, ma tõesti ei tea. Päeva lõpuks ootas meid aga üks positiivne üllatus veel - parkimiskohale oli märgitud meie nimeline silt. Kuidagi väga oodatud tunne tekkis. Meil on ikka väga suurepärane hotell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar