Plaan Kreeka

Minu reisiplaan Kreekasse sai alguse juba õige mitu aastat tagasi. Kui vanemate 70-dad sünnipäevad hakkasid lähedale jõudma, mõtlesin, et viiks nad kuhugi reisile sellisesse Euroopa piirkonda, kuhu nad väga ei satuks, aga mis oleks võimalusel otselennu kaugusel. Tol ajal läksid liinilennud Ateenasse otse Tallinnast ning ka pileti hind tundus mõistlik. Vaatasin kuupäevi, mõtlesin sihtkohti kuhu Ateenast jõuaks, nii et saaks ka saari külastada. Ja kuigi plaani raam oli esimese hooga paigas, valisime siiski Kreeka asemel sihtkohaks hoopis Viini. Kreeka mõte jäi aga kuklasse kuhugi tallele.

Viimased paar aastat ei ole me kuskil välismaal niimoodi puhkamas käinud nagu varem - koroona aeg on pannud oma piirangud ja pikki plaane pole julgenud teha. Seda enam tervitasin mõtet, kui kuulsin, et minu tööandja soovib teha koroonaaja järgse esimese Euroopa meeskonna kohtumise silmast silma - reisimine on ju alati tore olnud ning tegelikult tahaks kolleege ka lõpuks täispikkuses ja päriselt näha, siiani olen neid ju näinud vaid rinnust ülespoole. Kui teatati, et Pariisi asemel on koosoleku asukohaks Ateena, rõõmustasin sisimas, sest minu soov Kreekaga lähemalt tuttavaks saada tundus hakkavat täituma.

Esmalt pidime Kreekas kohtuma jaanuari lõpus, aga siis hakkas Euroopas uus koroona laine ning reisimine ei tundunud mõistlik. Kui juba kuhugi reisida töö asjus, võiks tegelikult ju reisi veidi pikendada ning puhkuse otsa võtta. Kui oleksime läinud jaanuari lõpus Kreekasse, oleks täpselt meie pulma-aastapäeva tähistamine sellesse aega jäänud. Koroona tõttu lükati aga meie koosoleku aeg edasi märtsi lõppu, mis omakorda tähendas, et saan esimest korda oma sünnipäeva veeta välismaal. Sünnipäeva tähistamiseks tundus kevadine Kreeka kuidagi eriti hea plaan olevat. Mõeldud-tehtud, puhkuseavaldused sisse antud ja lennukipiletid ostetud.

Märtsikuine Kreeka ei ole klassikaline puhkuse sihtkoht - seal on küll soojem, kui Eestis, aga nii mõneski mäekuurortis saab veel suusatada ja päike pole veel suviselt kuum, vaid keskmine temperatuur jääb mõneteist kraadi juurde. Eestis kujutan ma seda ilma hästi ette, teisel pool Euroopa otsas aga mitte päris. Nii oli kohvri kokku pakkimine omajagu keeruline ja eks järgmised päevad näitavad, kui õige otsuse ma asju kohvrisse valides tegin.

Ah, ma olen nii kaua igatsenud reisimist! Minu planeerimisoskused on viimase paari aasta reiside puudumise tõttu veidi roostegi läinud, nii et uuesti reele saamine võttis veidi aega. Üsna keeruline oli ka otsustada, kuhu me oma nädalase puhkuse ajal jõuame minna - kas jääda Ateena ümbrusesse maismaale või võtta mõned saared ette. Tahaks ju mõlemat, kuid aega selleks pole piisavalt. Samuti pidi kevadine meri veel tormine olema, nii et praamiga Ateenast 8 tundi Santorinile loksumine ei kõlanud just ahvatlevalt, ent lennupiletite eest Kreetale maksta sama palju kui Tallinnast Ateenasse, ei tundunud samuti mõistlik. Teistpidi tundus aga Kreetal suurem lootus soojemale ilmale, sest lõunarannikust üle mere asub Egiptus, ent Peloponneuse poolsaarel on praegusel ajal võimalik veel kohata lund. Peale lumerohket talve Eestis ei tunne ma hetkel veel lumest puudust. Lõpuks otsustasime ikkagi ette võtta maismaa, lootes ka seal kohata siiski ilusat ja sooja kevadilma. Suuremad ja popimad Kreeka saared jäävad teiseks külastuskorraks.