Meie viimane reisipäev oli planeeritud võimalikult vabalt võtta, et ei peaks tormama ega kiirustama ja saaksime stressivabalt koju jõuda. Hotellis saime hilise väljakirjutamise ning seetõttu võisime hommikul pikemalt magada. Ikkagi ju puhkus. Pakkisime kohvrid kokku, kaalusime üle, pakkisime kohvrid lahti ja uuesti kokku. Lennujaamas selgus hiljem, et mõlemad kohvrid kaalusid juhuslikult täpselt sama palju.
See reis oleme nautinud eelkõige Kreeka loodust ja poodlema pole väga sattunud. Et meie viimane hotell asus Ateena lähedal väikelinnas, otsustasime siiski seal poodides natuke ringi vaadata. Kui Kreekas autoga ringi sõita, siis suurte teede äärde jääb poode harva ja kui, siis on need väiksed toidupoed. Poodide kvartal või suuremad toidupoed on aga tihti hoopis sisekvartalis, mida niisama ei kipugi kohe märkama. Eile käisime küll samas kandis toidupoes, aga seda, et kõrval tänavalt hakkab ostupiirkond, me kumbki ei märganud.
Kreekas ilma Covid sertifikaadita mujale kui toidupoodi ostlema ei pääse. Kui sertifikaati ette näidata pole, siis üle poe ukse ei lasta, olenemata poe sisust. Eestis pole kordagi selliseid piiranguid olnud, kuigi nii Lätis kui Leedus midagi sarnast kehtis ja meie jaoks on see harjumatu. Märtsi keskpaigast kadus Kreekas ka nõue tänaval maski kanda ning avalikes kohtades topeltmaski kanda, kusjuures riidest mask ei ole siin aktsepteeritav. Siseruumides on kõikjal maski kandmise kohustus alles, kuigi sellesse suhtutakse veidi loominguliselt - kliendist eemal olles tõmmatakse minna välja, aga kliendi poole pöördudes on alati mask korrektselt ees. Olgugi, et tänaval enam maski kandma ei pea, siis teevad seda paljud endiselt ja mida kaugemale Ateenast minna, seda rohkem on maske näha ka tänavapildis. Olgu siinkohal ääremärkusena öeldud, et Eestis kaotati esmakordselt maskikohustus ära kõikjal täna südaööst.
Hotellides on Covid lisameetmed puhastamise osas rangelt kontrollitud, kantakse lisaks massidele kindaid ning tihti toateenindus või vahekoristus pole lubatud. Kui hommikusöögis üldse buffeed pakutakse, siis on kohustus klientidel ka seal kanda ühekordseid kilekindaid. Ilma buffeeta tehakse a la carte lauateenindust, ent siis on alati mõistlik üle küsida, kas portsud on tavalised või Kreeka suurusega (loe: meie mõistes topelt).
Aprillist algab Kreekas turismihooaeg, muuseumi piletid lähevad täishinnale ja tavapäraselt on selleks ajaks ilm päikseline ning 20-25 kraadi sooja. Tõepoolest, ilm läks soojaks alles aprillis, kuid ka Kreekas, nagu Eestiski, on sel aastal olnud harukordselt külm kevad. Esimesed soojad päikeselised ilmad meelitasid aga ka laupäeval kohalikke kodudest välja randa ning loodusesse. Küll aga on mitmed paigad alles remonttööde all ning seetõttu võib juurdepääs puududa. Leidsime kaardilt Vouliagmeni kuumavereline allikatega järve, mis üsna meie hotelli lähedale jäi. Nagu paljudele kohalikele, nii tuli ka meile üllatusena, et järve ääres tehti ehitustöid ning seda piirav aed oli lihtsalt lukus. Kreekas sellist igamehe õigust pääseda mere või järve äärde linnade juures ei ole ja tihti jäävad need juurdepääsu mõne restorani või hotelli piiratud alasse või on tasulise sissepääsuga.
Kuigi väljas oli 20 kraadi sooja ja meie jaoks suvine päike soojendas nahka mõnusalt, oli ka korralik tuul, nii et mere ääres laineid kaua vaadata ei tahtnud. Meie hotelli basseini äärde paistab päike täpselt alates lõunast. Kuna tuba oli ära antud ja kohvrid pagasihoius, sättisime end tuulevaiksesse serva veel natukeseks sooja päikest nautima, et saaks pruuniks esimeseks juuniks. Kella pealt näitas UV tase 7 - minu heleda talvise naha peale tähendab see kiiret põletust. Parem karta, kui kahetseda ja otsisin kotist välja päikesekreemi. Seda mõnusam oli lasta soojal päikesel end mõnusalt silitada. Ah, ma olen sellest puudust tundnud!
Oleme reisides autot rentinud paljudes riikides üle maailma ning tihti ka auto tagastanud lennujaama, sest nii on kõige mugavam. On riike, kus autorent asub lennujaama terminalist veidi eemal, nii et peab kohvritega omajagu kõmpima, on ka kohti, kus auto tagastus asub suhteliselt ukse ees. Reeglina on rendiauto tagastus GPS-ga lihtsasti leitavad ning hästi tähistatud. Erinevalt Ateenast. GPS viis meid totaalselt võssa. Hiljem avastasin kommentaaridest, et ka teistel on sama jama. Sildid küll viitasid autorendile, aga kuidas täpselt tagastusplatsile jõuda, ikkagi aru ei saanud ja tegime tiiru peale. Platsil kohapeal olid mitmed rahvusvaheliste autorentide lipud püsti, aga kuidas sinna platsile jõuda, jäi segaseks, ja kui mööda sõita, siis on tegu ühesuunalise teega, mis viib tagasi kiirteele. Õnneks oli meil piisavalt aega ja võisime rahulikult tiirutada. Eks Kreekas ringi sõitmine on ka omajagu siinset liiklust õpetanud - lõpuks seisime ise ka kohalike kombel autoga keset teed ohutuled peal ning panime auto platsile sinna, kus kohta oli, teisi autosid kinni parkides. Rendiauto kutt laiutas vaid käsi, kinnitas, et nad on sellest murekohast teadlikud kui segane ja keeruline nende juurde jõuda on, aga lõpuks on kõik hakkama saanud.
Juba hotellist lahkudes teadsime, et meie Ateena-Frankfurdi lend hilineb umbes tunni. Meil oli Frankfurti jäetud kahe lennu vahele 55 minutit, mis on absoluutne miinimum ja võib juhtuda, et jätkulennule lihtsalt ei jõua. Kuna mõlema lennu vedajaks oli Lufthansa ja lennud ühel piletil, siis me sellepärast eriti ei muretsenud. Pealegi, Tallinna lend oli siinsesse regiooni õhtul viimane ja kui oleksime maha jäänud, siis meil oli veel terve pühapäev varus koju jõudmiseks.
Frankfurdis maandusime samal hetkel, kui meie Tallinna lend pidi õhku tõusma. Midagi oli terve päeva logistikas nihu olnud, nii et peaaegu kõik lennud hilinesid. Frankfurt on suur lennujaam, kus ühest terminalist teise jõudmine võtab omajagu aega ning nii palju jooksvaid inimesi pole ma kunagi varem seal näinud. Ka väravate info muutus viimasel hetkel. Meie Ateena lend pidi maanduma A18 väravasse ning Tallinna lend minema A30, mis on üsna lähestikku samas terminalis. Lennukis öeldi, et kellelegi rebookingut tehtud ei ole ja seega on lootust, et kõik saavad oma planeeritud lendudele. Kui lõpuks Ateena lennukiga väravasse jõudsime, avastasime end B19 väravast - see tähendab teist terminali ehk A terminali jõudmiseks tuleb minna trepist või liftiga mitu korrust allapoole, siiis mööda pikka koridori lennuraja alt läbi ja liftiga taas üles.
Kord varem on mul õnnestunud lennata selliselt, et lennuk, millega ma Tallinnast saabusin, viis mind edasi ka järgmisesse sihtpunkti sama meeskonnaga, samast väravast ja samal istmel, aga reisijana pidin ma siiski läbima kogu tee lennukist bussiga terminali, trampima sama pika koridori läbi, et jõuda tagasi samasse väravasse samale bussile ja samale lennukile ning tookord võttis see ilma ühegi vahepeatusteta tund.
Meil polnud aimugi, kas Tallinna lend ootab meid ära, sest TripIt ega ükski sõnum meile ei teatanud, et Tallinna lennu aega oleks edasi lükatud, kuigi Ateenas pagasit ära andes nad arvasid, et lükatakse edasi ca 25 minutit. Kiirustasime ühest terminalist teise. Tundsin, kuidas pikast istumisest lennukis jalad kergelt paistes olid ja see äkiline kiirkõnni spurt lõi jalad kiirelt piimhapet täis ja tempokalt liikuda oli kohati päris valus, aga puhkuseks, pettuseks ega venitamiseks meil aega ei olnud. A28 värav, kust Tallinna lend läks, on A terminali üsna lõpu pool. Kui sellele lähenema hakkasime, kuulsin värava teenindajat hüüdmas, kas keegi on Tallinnasse. Lehvitasime ja jooksime väravasse - see tähendas, et lend ootas meid. Teenindaja küsis meie pileteid ja kust lennult me tuleme. Kui vastasime, et Ateenast, imestas ta, et me olime kiiremad kui nad oleksid osanud arvata. Hetkest, mil Ateena lennuk maandus, hetkeni, kui istusime Tallinna lennukis oma toolidele, kulus täpselt 25 minutit. Nii kiiret lennukivahetust pole mul veel kunagi kusagil olnud. Meie jõudsime Tallinnasse kella 1 paiku öösel, meie pagas saabus aga pühapäeva õhtul kella 21 paiku meile otse koju. Kõik laabus veatult.
Kreekas olin ma kokku 13 päeva, millest M-ta koos 9. Autot rentisime 6 päeva ja sõitsime maha 1200 kilomeetrit. Kõrgeim punkt, mida taipasin telefonist sõidu ajal vaadata, oli maanteel merepinnast 850 meetri kõrgusel. Nägime palju mägesid, kivihunnikuid ehk arheoloogilisi ja ajaloolisi vaatamisväärsusi, saime suurepärase teeninduskogemuse absoluutselt igal pool, kus me käisime ja Kreeka toit oli igal pool kiitust väärivalt hea. Nägime sinist merd, palju erinevaid loomi, valmis sidrunitest, mandariinide ja apelsinimahla puid, õitsvaid heinamaid, tuult, jahedat ilma, aga ka päikest ja sooja. Selle ajaga nägime Kreekast vaid väikest osa. Minu Kreeka on mägine hea teeninduskultuuriga stressivaba maa, kus tunned end alati oodatuna ja kus on lihtne tekkima igatsus tagasi tulla.
Viimase päeva videokokkuvõte: https://youtu.be/9UVu0jZzLHw
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar