Autoreisi kuiv trenn

Me pole juba väga jupp aega korralikku roadtrippi ette võtnud. Varasemalt tegime seda peaaegu igal aastal kuniks sihtkohad kaugemaks läksid ning soovitud asukohtadesse tuli lennata. Reeglina rendime sellistel reisidel küll auto, kuid see pole päris sama, kui kodust autoga Euroopasse sõitma hakata. Nüüd, üle nelja aasta, võtsime taas autoreisi Euroopasse ette.

Tegelikult sai kõik alguse juba umbes aasta tagasi, mil esimesest koroona aastast taastusime ning naabritega koos unistasime võimalusest taas murevabalt reisida. Koroona pole küll kuhugi kadunud, aga hetkel on piirangutes paus ning paljudes kohtades nakatumisnumbrid veel madalad, mistõttu on reisimiseks sellist hetke hea ära kasutada. 

Sihtkoha valikuga oli seekord lihtne - otsustasime minna kaema naabrimehe lapsepõlveradu Šveitsis. Üks  ekipaaž alustas reisi juba nädalapäevad varem, teine sättis end väheke lähemale ja lõpuks viimastega startisime meie teistele järele. Otsustasime esimese öö veeta Pärnu kandis, et esimesel päeval oleks poolteist tundi lühem maa sõita, mis andis võimaluse teha veel täispika tööpäeva ja õhtuks siiski Poola välja jõuda.

Kuna viimased kaks aastat pole selliseid suuremaid sõitmist ette võtnud, tegin eelmisel nädalal veidi trenni ette ka, kui ma tööasjus autoga Riias käisin. Esimese hooga oli tiba harjumatu, kuid piirile jõudes hakkas vana tuttav tunnetus tagasi tulema ning mõnus muhelus näol, trippisin täieliku rahuloluga. Kellele meeldib lennata, kellele matkata, kellele autoga sõita - ma kuulun kahtlemata sinna viimasesse kategooriasse. Autoga reisimine annab kuidagi vabaduse tunde, justkui olles oma valikutes lõpuni paindlik ja ise otsustaja. 

Minu autoreisi planeerimise oskused olid samuti veidi ajaga rooste läinud, nii et kuigi plaanisin ka raamatute ja internetiga veidi kuiva trenni teha, võttis see tavaliselt kauem aega. Kui taas reisiplaneerimise lihased soojaks sain, hakkas kõik kuidagi minema juba iseenesest. Ainult reisi lõpus on veel kolm ööd broneerimata, kuid need on ka enam-vähem trajektooril tegelikult juba teada.

Seekordne reis on ka veidi teistsugune - tavaliselt oleme roadtrippinud vaid kahekesi, erandina viimane autoreis neli aastat tagasi. Seekord läheme kahe perega, oleme kohapeal kolme perega ning tagasi tuleme kahekesi. Ka minu jaoks on täiesti uudne kogemus minna vooluga kaasa, lasta teistel asju ära planeerida ja organiseerida ning olla veidi spontaanne. Võib-olla ei peagi elu alati nii detailselt paigas olema ja natuke vabamalt võtmine võib ehk tuua kaasa palju vahvamaid elamusi, mida muidu ei kogeks. Igal juhul, see on reis, mida olen väga pikalt oodanud ning soovin, et eesolev puhkusereis saab olema lõõgastav ja täis positiivseid mälestusi, mida jahedal talvisel ajal hõõgveini klaasi taga samas seltskonnas mõnus meenutada on.