Kreekas on varakevad, nagu kohalikud ütlevad. Nartsissid veel ei õitse, küll aga parkides hüatsindid ning täna lõuna ajal tuli päiksegi välja ja temperatuur tõusis 25 soojakraadini. Kohalikud tegid sulejopede lukud eest lõpuks lahti ja meie igatsesime kohvris olevate lühikeste pükste järele.
Kreeka kiirteed on korralikud ja vägagi mugavad. Selgelt teeb teel vahet kohalikul autol ja turistil - kui suunda rida vahetades ei näita, sõidab kahe rea vahel, nii et ühe suuna kahe rea triip on auto keskel ja liiklusmärgid, sh kiiruspiirangud on soovituslikud, tõstes kiiruse kuni 170 km/h lubatud 130 km/h asemel, on tegemist kohalikuga. Kiirtee maksupuntktid on iga natukese aja tagant ning keskmiselt maksab jupp sõidetud teed 2 eurot sentidega. On ka olemas kiirtee kleebised, kuid neid on erinevaid, vastavalt tee hooldajale ja üldiselt on turistina lihtsam iga lõigu eest kaardiga maksta. Kuigi Kreeka on endiselt suuresti sularahalaene orienteeritud ühiskond, nii et sularaha automaatide juures on alati järjekord, siis kaardimakse toimib tegelikult kõikjal, mis teeb reisimise väga mugavaks.
Mõtlesin, mida sellelt reisilt koju kaasa osta. Seni polnudki me üheski poes tegelikult käinud ja siinkohal vee ostmine Lidlist ei lähe arvesse. Tahtsin Kalamatast kaasa osta kurikuulsad oliive ja oliivõli, aga turg oli sisuliselt tühi, nii et sain Kalamáta oliivitooted alles Ateena külje alt. Seekord ei ole kohe üldse shoppamise reis, vaid on olnud palju loodust ja ajaloolist vaatamist. Täna enam ei viitsinud mööda serpentiine mäkke ronida varemeid vaatama, küll aga tegime tee ääres peatuse Sousaki vana vulkaani juures. Tegelikult on sellest järel vaid väävli lõhn ja mägedevahel väike kraater, kus suurvee ajal voolab jõgi, mis praegu tilgatumalt kuiv oli.
Külastasime ka Tripoli linna uuesti ja meile mõlemale tundus, nagu ei oleks me sellest linnast enne läbi sõitnud. Võib-olla oli see päike, mis teisiti linna paista lasi, kui mere ääres sillerdava helesinise vee taustal Pegasuses kuju linna keskväljakul nägime või kohvibaar, mis serveeris head ja kanget külma cappuccinot, mida sooja päikese käes nii mõnusalt värskendav nautida oli. Päike muudab lõunamaa kuidagi päriselt teistsuguseks. Ja kui vaatan M tehtud videoklippi, siis üha rohkem meenutab Kreeka Kuubat. Vähem värviline, rohkem korras ja parema kvaliteediga, lihtsam reisida ja teeninduskultuurilt absoluutselt suurepärane. Siikohal tulebki vist eraldi välja tuua asjaolu, et Kreekas on seni olnud teenindus tõesti kõikjal laitmatu kvaliteediga. Kui toidupoe kassas arvet maksime, siis juhtis teenindaja tähelepanu sellele, et olime valinud toote, mis praegu on kampaanias kaks ühe hinnaga ning palus meil teine toode juurde endale tuua, kui oleme asjad kottidesse ära pakkinud. See võttis heas mõttes sõnatuks. Vahetult enne seda oli poe turvamees pakkunud meile abi kohaliku alkoholi valikul, mis poleks olnud sugugi tema ülesanne, aga mille eest olime siiralt tänulikud. Teenindajad tõesti naudivad oma tööd ning see paistab välja igas nende liigutuses.
Kuigi kreeklaste inglise keele oskus ei pruugi alati just hea olla, siis oleme igal pool väga hästi hakkama saanud. Imetlen teenindajate soovi selgitada sööke ja nende eripärasid, sest pagariäris saiakesi valides sai teenindaja tõlkida vaid saiake juustuga, siis saiake teise juustuga ja saiake veidi teistsuguse juustuga. Lihtsalt on nii palju sõnu, mis pole tõlgitavad. Küll aga on Kreeka köök tõesti hea. Süüa nad oskavad teha suurepäraselt ja seda elamust on siit võimalik tõesti hankida igalt poolt.
Õhtuks jõudsime tagasi Ateena külje alla, et homme end lennukile sättida ja öö veeta taas omas kodus omas voodis. Meie hotell asub Ateenast umbes poole tunni tee kaugusel veidi allpool mere ääres. Oleme sattunud 3-korruselist uhiuute kortermajade rajooni, kus turiste ilmselt käib vähe ja enamjaolt on siin toimetamas kohalikud. Meie hotellist 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel asub mererand, kus reeglina soojal ajal päikese käes beezhitatakse. Merel on ka täna korralik laine, nii et vesi käis rannale välja sinna, kus tavaliselt päikesetormid asuvad. Meri oli aga täis suures koguses surfareid, kes kõik head tõusulainet ootasid, nii et eemalt vaadates tundus, nagu merel oleks hulk musti hülgeid - just nii paistsid mustades kalipsodes surfarid helesinistes lainetes.
Minu Kreeka on mägine maa, kus imelised vaated vahelduvad serpentiinide ja orgudega, linnad külade ja mäed helesinise merega, kus loomad on kõikjal nii linnas kui maal, inimestel on aega ja suhtumine on heatahtlik, sõbralik ja abivalmis. Kreeka on võtnud meid vastu suurepäraselt ja see on riik, kuhu tuleksin tulevikus tõesti hea meelega tagasi. Tänase päeva võtsime väga rahulikult ja võibolla on Kreeka seda ka mulle õpetanud, et vahel võibki lihtsalt olla ning alati ei pea tormama. Ja kui midagi jääbki nägemata, siis ehk nii ongi hea, sest siis on põhjust tagasi tulla. Kuigi viimased kaks nädalat siin on olnud väga tore, täis positiivseid emotsioone ja väga kaua ja hädasti vajalikku lõõgastust, siis tegelikult on nüüd aeg tagasi koju minna. Juba ootan!
M tehtud videokokkuvõte: https://youtu.be/ubGS-JiHdZc
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar