Praha, lummavalt rahulik

 Reisi viimase päeva blogi kandega on alati keeruline lugu ja nii kipub see jääma väga hiliseks või mõnikord sootuks tegemata. Nii ei kajastu mu blogis mitu aastat tagasi toimunud Oslo õppereisi viimasel päeval paraadi nägemine, osa grupi liftis kinni istumine ega esimest korda Carpat Airiga lendamine, kui Estonian Air veel eksisteeris. Nõnda kirjutan ka meie viimase Praha reisi koju jõudmise päevast väikese hilinemisega, uue reisi hakul.

Olin juba varem TripAdvisori äpis märganud metalliskanner näitust, sellist, kus on vanaraua miljonist väiksest tükist tehtud uued multifilmide ja filmide superkangelased. Sattusime sellest õhtul ka mööda jalutama ja nii oli otsus lihtne tulema hommikul seda kohe vaatama minna. Peab ikka olema viitsimist ja fantaasiat, et hammasratastest Minione kokku keevitada, elusuuruses autosid teha, mille uksepiidale lahti käivad ja kõikvõimalike filmide kangelasi valmis meisterdada. Tegemist on erakollektsiooniga, kuhu on panustanud mitmed erinevad kunstnikud üle Euroopa, mistõttu on ka käekiri veidi erinev, aga väärt vaatamine igal juhul.

 

Samas majas korrus kõrgemal asus ka interaktiivne Lumia valguse näitus. Selle reklaam oli aga üsna mittemidagiütlev ning seal järjekorda ei olnudki, nii et korra kahtlesime, kas tasub sinna ka minna või mitte, ent lasksime end teenindajal ära veenda ja kahetsema me päris kindlasti ei pidanud. Lumia on hästi peidetud pärl, mis tekitab vaimustust ja on üliäge kogemus. Esmalt satud pimedasse ruumi, kus on peeglitega loodud lõpmatu tähesärade efekt ümber sinu enda. Seejärel saab käega läbi õhu tõmmates mängida muusikat, mõjutada põrandapinna visuaalset liikumist, joonistada taskulambiga seinale, kühveldada liiva mägedes ja ookeanideks, läbida peeglilabürindi ja palju muudki. See oli tõesti märkimisväärselt hästi veedetud aeg ja vinge kogemus.

 

Pühapäev oli ka meie lühireisi kõige soojem päev. Ilmateade oli juba varem lubanud kuni 20 kraadi sooja, aga ega tegelikult kaugel olles sellest päris täpselt aru ei saa, mida siis ikkagi reisile kaasa pakkida ja selga panna. Pealegi olid esimesed päevad veidi vihmased ja pisut jahedavõitu oma 13 kraadiga. Nii panime end hommikul hotellist lahkudes tavapäraselt riidesse, ühtki suuremat kotti kaasa võtmata ja sättisime end linna peale. Päeva peale temperatuur muudkui tõusis ja järjest enam tuli kihte seljast maha kraapida kuniks olime vaid t-särgi väel, süli riideid täis. 

 

Meil oli plaan üle vaadata Praha kõige kitsam tänav, mis asub teispool Karli silda selle vahetus läheduses ja on täpselt nii lai, et napilt mahub täismees seal otse liikuma. Kuna tegemist on tupiktänavaga, on sinna installeeritud valgusfoorid, et reguleerida inimeste liikumist ühes ja seejärel teises suunas, sest kitsas praos treppidel üksteisest mööda ei mahu. Tänavale lõpeb ühe jõeäärse pererestorani hoovis, kus mõtlesime sooja päeva puhul maha istuda ja joogid teha. Laua saime, aga menüüd pidime ootama pea paarkümmend minutit. Tahtsime juba restoranist lahkuda, kui lõpuks meie tellimus võeti. Joogid lõpetanud, hakkasime ootama arvet. Seda aga ei tulnud ega tulnud ja pool tundi hiljem me lihtsalt ei viitsinud enam oodata. Sisuliselt oleks me võinud vabalt sealt ära kõndida ilma maksmata, kuid seda meie südametunnistus ka teha ei lubanud. Panime kelneri fakti ette – kas võtab meilt raha kohe või lahkume maksmata. Ta siiski võttis, ent jättis meie käest targu küsimata, miks me talle tippi ei jätnud.

 

Prahas on ka hipsteri linnaosa, kus on kunst moe sees. Seal asub John Lennoni sein ning mitmeid erinevaid maalilisi installatsioone. Kui Lennoni seina juurde kõndisime, märkasin äkki Eesti lippu – seal samas asus kohe Eesti saatkond, mille vastas Malta saatkond. Ja Malta on meie järgmine reisi sihtkoht. Päris vahva kokkusattumus.

 

Prahas on üsna palju rohelust ja erinevaid parke. Skulptuure, avalikke kunstiteoseid ja tänavamuusikuid leidub seal palju, nii et kultuuri saab nautida tõesti igal hetkel. Keset linna on ka kõrgem mägi, mille otsas asub mini Eiffeli torn, kuid koos mäejalamiga annab see Pariisi Eiffeliga sama kõrguse välja. Sinna viib köisraudtee, ent meie suureks üllatuseks oli see tol päeval suletud. Jala minek tähendanuks ca kahe kilomeetrist mäkke kõndimist ning kuna meil oli niigi relevantselt palav ja käed riideid täis, ei viitsinud me kuidagi seda retke ette võtta. Vaatasin korra ka Bolti äppi, kuid taksoga oleks samuti üksnes poolele maale saanud ja kaugemale takso lihtsalt ei lähe. Nojaa, mis seal ikka jätsime mäkke ronimata ja võtsime hoopis suuna tagasi kesklinna poole, möödudes ka kommunismi mälestusmärgist, kus inimene lihtsalt ajapikku haihtub. Mõeldes sellele, mis praegu Ukrainas toimub, oli seda vaadata vägagi õõvastav.

 

Meil oli jäänud veel üks jalutuskäik GPSMyCity äpi järgi tegemata ning nüüd oli see täpselt paslik ette võtta. Jõudsime ühe suurema kirikuni, mille all paistis avatud uks keldrisse. Piilumine sisse ja sattusime teise maailmasõja minimuuseumisse, mis kirjeldas, kuidas Prahas atentaati kavatseti nõukogude võimu kukutamiseks ning inimesed oma eludega riskisid ja hiljem need ka kaotasid, et päästa teiste elusid. Seal mängis ka sama kirik olulist rolli, varjamaks neid, kes tahtsid nõukogude võimust vabaneda. Lõppes ikka kõik paraku selliselt, nagu me tänaseks ajaloo õpikutest teame. Meil oli üks huvitav taipamine seda ajalugu seal läbi lugedes – kui Eestis oli metsavendlus ja pageti metsa kaitsvasse rüppe, siis Tšehhis oli tol ajal nö linnavendlus, mille sisu oli vägagi sarnane. 

 

Olin reisi algusest saadik mõelnud, et ühel õhtul võiksime võtta jõekruiisi ja vaadata Prahat vee pealt. Tänane õhtu oli mõnusalt soe ja tuuletu. Vaatasin netist järgmist väljumist, jalutasime täpselt õigeks ajaks paadisillale ning kui piletimüügi noormees meie poole pöördus, et püüda meile laevareisi müüa, oli tema üllatus suur, kui vastasime kohe jaatavalt, ilma igasuguse veenmiseta. Laev lahkus Kai äärest kümmekond minutit hiljem.

 

Praha on väga ilus linn. See on kuidagi rahulik suurlinn, mis liigselt ei torma ja kus on turistide jaoks aega. Sel linnal on oma lummav ilu. Võib-olla on Praha mulle rohkem südamelähedasem seetõttu, et see oli minu elu kõige esimene nö iseseisev ilma vanemateta välisreis 6. Klassis üheksandike lõpureisi raames, kuhu jäi paar vaba kohta bussi ja võibolla ka seetõttu, et olen Prahasse läbi aastate mitmetel kordadel sattunud, ent alati on sel linnal pakkuda midagi uut, midagi toredat ja midagi unustatud vana.

 

Pakkisime oma asjad, sättisime äratuskellad kella 4 peale tirisema, et varajasele lennule koju jõuda. See on vist esimene kord elus, kui ma olen jõudnud lennujaama nii vara, et peame tõsiselt aega parajaks tegema, enne kui pagasi äraandmise letid avatakse. Saime hotellist kaasa endale hommikusöögi pakid, mille lennujaamas enne turvakontrolli ära nosisime, korraliku hommikusöögi tegime aga Varssavi lennujaamas ning lõunaks olime kodus tagasi, produktiivne pool tööpäeva juba seljataga, sest õnneks on tänapäeval tööd võimalik teha sisuliselt kõikjalt. Arvasin, et olen varahommikuse ärkamise pärast õhtuks täiesti kutu, ent tegelikult jagus energiat sisuliselt kogu päevaks. Sellegipoolest eelistaksin edaspidi ka kojulendu päeval normaalsel ajal ärkamist.

 

Nädalavahetuse reise pole me väga palju teinud, aga selline minipuhkus oli igati mõnus ja töötas korraks argielust eemale saamiseks suurepäraselt. Imestasime, et me selliseid reise nii vähe oleme teinud ja ehk tasub nende peale tulevikus veidi enamgi mõelda. Igal juhul, pikk nädalavahetus võib küll tunduda väsitav, aga on emotsionaalselt iga hetke väärt.

 

 

Muuseumid ja teeninduskultuur

Hommikul sadas vihma. Ilmateade oli enne meie reisi olnud muutlik - kord lubati päikest ja pilvi ning kuni 22 kraadi sooja ja samal ajal vihma ning kuni 13 kraadi. Võta siis kinni, mis ees ootamas on, mida kaasa pakkida ja milliseid päevaplaane teha, nii et kõige mõistlikum tundus lihtsalt kohapeal vaadata ja otsustada.

Me ei ole suured muuseumi fännid, aga kui ilm on külm või vihmane või vahel ka niisama, oleme mõnda muuseumi külastanud. Mõned aastad tagasi käisime Berliinis spioonimuuseumis, Floridas Salvador Dali töid vaatamas ja Prahas kunagi varem oleme käinud seksimasinate muuseumis, lisaks teistes riikides ja linnades veel siin-seal, aga need on vast erilisemad olnud. 

Kuna vihma tibutas, otsustasime ennelõuna kuskil siseruumides veeta ja valisime algatuseks Museum of Senses ehk meelte muuseumi. Kõverpeeglis seintel ja spiraalsed pildid olid ootuspärased. Meie meeled ja aju on ikka nii petlikud kohati - kaldus põranda ja kollaseruuduliste seintega ruum jätab vaadates mulje, nagu ühes nurgas seisaks hiiglane ja teises väike inimene, kuigi tegelikult on ju kõik sama suured. Seinal oli pilt kastidega, millest üks piklik ja teine laiupidi mõõdus silma järgi umbes ruudu kujuline, aga kui puidust mõõtepuu peale panna, olid need tegelikult ühe suurused. Selliste silmapetete muuseum on tegelikult väga lahe ja toimib hästi nii lastele kui täiskasvanutele ja vaat et suurtele on seal isegi rohkem rõõmu muutuda veidi lapsemeelseks.

Tšehhi on eelkõige tuntud oma õlle kultuuri poolest ja tõesti, õlut pakutakse siin kõikjal, laias valikus ja väga hea hinnaga. Vanalinnas võid saada õllekannu vaid paari euro eest sisuliselt kõikjalt. Nii tundus loogiline minna järgmiseks õllemuuseumi, mis oli rohkem populaarne noormeeste ja nooremate paaride hulgas. Kui muuseum ise asub väikeses kivimajas, seintel selgitatud õlle ajalugu ära, mille järgi õlu jõudis Euroopasse üldse ilmselt Egiptusest ja pilsneri tüüpi õlu sai alguse just Tšehhist, kus elanikel sai kõrini häguselt tumedast kehva kvaliteediga lurrist, siis eriti vahva oli suur joonis seinal, mis selgitas ära küik erinevad õllede perekonnad ja maitsete seotuses omavahel. Kui tekstid läbi loetud, ootas keldris mekkimiseks kord - iga pilet sisaldas neli kannu erinevat õlut ja kuigi kannud olid väikesed, maadles nii mõnigi nende ärajoomisega, mistõttu ei olnudki väga veider, et keegi sealt õllesaali lahkudes oma puutumata klaase kõrval lauda pakkus.

Eestlasi jagub selgelt kõikjale. Kuulsime rahvasummas kõndides meist möödumas eestikeelset jutuvada ja esimene taksojuht, kellega sõitsime, omas tüdruksõpra Eestist, kellega Ukraina vahel pendeldati. Kui õllemuuseumi läksime, vaatas piletimüüjast noormees meile otsa ja küsis, kust riigist me oleme, sest tal elab lätlasest sõber Tallinnas, kellel ta hiljuti külas käis. 

Prahas on teenindussektoris üllatavalt palju mehi. Neid näeb igas vanuses ja igas ametis, nii restoranides, muuseumites kui poodides. Tegime ka väikese shopingu tiiru meie hotelli lähedal asuvas suures Palladiumi ostukeskuses ja kuidagi harjumatu, ent tore oli näha seal askeldamas hallipäist meesterahvast, pikad hästi hoolitsetud juuksed poolde selga lahti. Igal pool on tegelikult teenindajad alati viisakalt hoolitsetud, aga mitte üle pakutud. Ja teenindajad selgelt soovivad oma tööd teha. Nad on selles head, kiired ja täpsed ning kui midagi lähebki valesti, naeratatakse ning parandatakse olukord kohe. Tõesti meeldiv. Muide, tipi jätmise kultuur on siin ka - arve tippi ei sisalda, aga ootus tipile restoranides selgelt on 10-15% ulatuses ning seda saab mugavalt jätta kaardiga.

Kui nädalavahetusel on Prahas söögikohtades keeruline vaba lauda ilma broneeringuta leida, olenemata kellaajast, siis meil on senini vedanud. Kohad, mille oleme välja valinud ja sisse astunud, on olnud küll rahvast täis, ent reeglina oleme saanud viimase vaba laua. Ja kui on ette tehtud reserveeringud, kuhu õigeks ajaks kohale ei jõuta, siis siin neid üle 20 minuti ka ei hoita, sest neid, kes vaba lauda küsivad, on palju.

Prahas on palju ka tänavamuusikuid, kes oma esinemisplatsi kuhugi möödaminnes üles seavad ja kõikvõimalike erinevate pillidega toredaid palasid mängivad. Muusikud paistavad andekad ning nende loodavad helid on seni olnud kõik head ja nauditavad. Ühe restorani ees mängis mees joogiklaasidel, teisel väljakul ksülofoni ja kandle vahepealse pilliga, keset silda puidust kasti ja kuppelgrilli laadse metallanumaga ning lossi jalamil Vahva sõdur Šveijki stiilis riietega rahvuslikke viise. Meelelahutust jagub igale poole.

Praha on igaühele ilmselt omamoodi ja siin leidub igale maitsele midagi. Tänavad on täis ilu- ja massaažisalonge, kus asiaadineiud inimeste meeli hellitavad või neid ilusamaks teevad. Samuti on pea iga nurga peal mõni väike toidu- ja suveniiri pood, kus müüjaks reeglina keegi asiaadi välimusega, kes tihti samal ajal telefoniga maratonkõnesid peab. Ja samade poodide akendel reklaamitakse kõikvõimalikke kanepitooteid, mis nüüd Tšehhis legaalne on ega pea enam salaja tänaval möödujale ostma, kes enne on kõrva sisse sisistanud sosinal, nagu see oli 20 aastat tagasi. Aga me ei imestaks ka, kui mõni tähelepanematu lapsevanem või heatahtlik vanavanem oma lapsele rohelise pulgakommi või värvikireva pildiga kommipakki ostab. Seda, et Amsterdamis on kanep kõikjal vabalt saadaval, teavad kõik, aga et see nüüd nii ka Prahas on, tuli mulle üllatusena. 

Õhtustel Praha tänavatel jalutades on need rahvast täis. Enamus poode ja söögikohti on avatud hiliste õhtutundideni ning tihti on tänaval tunda mõnusat magusat aroomi koonusekujulistest kanelliga küpsetatud saiadest, kuhu lisatakse maasikaid, jäätist, vahukoort ja mõni magus serv. See on üks neist kohustuslikust asjadest, mida maitsmata Prahast lahkuda ei saa. 

Praha - me kohtume taas!

Prahaga on mul isiklik suhe. Tšehhi oli minu esimene iseseisev välisreis, kui olin 12 aastane ja 6. klassis. Tol ajal läksid meie kooli üheksandikud oma põhikooli lõpureisile ning sinna jäid mõned vabad kohad, kuhu nelja klassikaaslasega pretendeerida soovisime. Mulle jättis tol korral Praha täiesti unustamatult positiivse mulje.

Minu teine visiit Prahasse oli meie enda keskkooli lõpureis. Kogu see bussireis oli algusest saadik täielik katastroof ja õppimise kohti tagant järele väga palju ning ka üks neid põhjuseid, miks ma mitte kunagi hiljem ühelgi bussireisil käinud pole ja grupireise pigem pelgan. Tagatipuks jäin tol reisil ebameeldivasse külmetusse, mis kuidagi üle ei tahtnud minna ja kurgu kinni paistetas ning hääle ära võttis. Tol ajal oli Tšehhis komme igale poole kaneeli panna, nii soolastesse kui magusatesse toitudesse ja ka jookidesse, aga siis ma veel ei teadnud, et olen selle vastu allergiline, nii et pole ka välistatud, et tol korral oli tegelikult mul esmakordselt tugev allergiline reaktsioon hoopis, millele keegi tähelepanu pöörata ei osanud. Sellegipoolest meeldib mulle Tšehhi endiselt.

Vahepealsetel aastatel oleme Tšehhi sattunud mitmel korral oma Euroopa trippe autoga tehes ja olgugi, et oleme siin korduvalt käinud, on iga kord selline tunne, nagu näeksin seda linna esimest korda, kuigi osad kohad tulevad tuttavad ette. Seekord sai Praha reis eesmärgiks, kui selgus, et mul on siin nädala kestev tööüritus ning nii tundus loogiline, et M lendab nädalavahetuseks järele ja teeme siin ühe mõnusa minipuhkuse. Kui meil lennukipiletid juba olemas olid ja üllatusena selgus, et koosolek ära jääb, otsustasime nädalavahetuseks siiski minna ja nii me reedel siia lendasime. Prahas lennukiga käia on mul esimene kord.

Tallinna lennujaamas märkasime, kuidas enne teisi reisijaid neli inimest eraldi lennukile läksid, kes jätsid sõjaväelase mulje. Varssavis lennukilt maha astudes ootas lennuväljal trellitatud piirivalve buss lennukil vastas ilmselgelt neid nelja reisijat, kes lennukist lahkusid peale seda, kui kõik teised juba bussidega lennujaamas olid. Natuke selline tunne nagu filmis, kus transporditakse mõnda kurikaela. 

LOTiga lendasime me ka vististi esmakordselt. Oleme kunagi varem küll Nordica ja LOTi ühislendudel olnud, aga puhast LOTi kogemust meil varem polnud ja see oli uskumatult meeldiv. LOT pakub siiani üle tunni kestvatel lendudel kõigile reisijatele saiakest ja jooki tasuta, mis hommikusel ajal oli ülimeeldiv üllatus. Ka ei oleks ma osanud arvata, et läätsepirukas nii maitsev võib olla, et isegi M kiitis - nimetuse järgi poleks ma seda kunagi ise valinud ega kodus teha püüdnud. Ja ilmselt värbab LOT omale lennuteenindajaid selgelt ühtede kriteeriumite järgi, sest huumorisoon oli neil noormeestel väga mõnusasti paigas ja nii entusiastlikku ning toredat teavitust kuuleb lennuki salongis kõlaritest harva. Kui Varssavis maandusime, teatas stjuuard naeratades, et oleme nüüd kõik tunnikese nooremad tulenevalt ajavahest. Võttis näo mõnusalt muigele.

Praha lennujaam on suur ja korralik, kuid süsteemid liiguvad siin väga kiiresti. Pagasilintide juures olevatel ekraanidel on näha, kas eelmise lennu pagas veel tuleb või on see juba järgmiselt lennult ja selleks ajaks, kui lintideni jõudsime, juba meie lennu kohvrid tulid. Muljetavaldav kiirus. 

Tellisime Bolti, et sellega mugavalt linna saada. Mulle ei meeldi taksojuhtidele seletada, kuhu me täpselt saada soovime ja üritada aru saada, kui palju see reis ikka täpselt maksab ning nii on Bolt ja Uber ülimugavad lahendused ringi liikumiseks. Prahas tundub, et Bolti juhid on enamjaolt ukrainlased, keda oli siin enne sõja algust juba omajagu, kuid kelle hulk viimase kuue kuuga on mitmekordistunud. Tšehhidel on Ukrainas toimuva sõja osas sama emotsionaalne suhtumine nagu Leedukatel - nad on tundlikud, konkreetsed, energiliselt emotsionaalsed ja julgete väljaütlemistega. Kui Vilniuses ripub ühe kõrghoone tipus suur loosung, mis teatab, et ühte konkreetset härrat ootab Haag, siis Prahas Karli silla vastas on suur silt, mis teatab, et Ukrainast tuleb käed eemale hoida. Väga selged seisukohad, mida ka kohalikud igati toetavad. 

Prahas ringi jalutades on lihtne kaduma suunataju. Orienteerumine pole kunagi olnud minu tugevaim külg, aga siin sattus ilma kaardita ka M kergelt segadusse. Praha tänavad on tihti kergelt kaarjad ja diagonaalsed, nii et need võivad sind lõpuks välja viia hoopis teise suunda, kui algselt arvasid. Seega on kaart alati telefonis või paberil abiks kaasas kanda. 

Tšehhis kehtib endiselt eraldi valuuta Tšehhi kroon, mille kursi tõttu tunduvad hinnad siin arusaamatutes suurustes ja esimese hooga on keeruline hoomata hinna suurusjärku eurodes. Minu üllatus oli suur, kui märkasin paljudes kohtades sularaha automaate, mis väljastavad lisaks Tšehhi kroonile ka eurosid, mõned ka dollareid. Küsisin oma kolleegilt, kellega Next Door Imperialism kohvil käisime, miks see nii on. Tema jaoks on see, et saad automaadist eurosid võtta, täiesti tavapärane ja nii olnud juba mitmeid aastaid, kuigi alles kolm aastat tagasi hääletasid tšehhid ise euro kasutuselevõtu vastu. Samas saab kesklinnas siiski mitmetes turistidele mõeldud söögikohtades ja poodides maksta paralleelselt nii Tšehhi kroonides, milles on kõik hinnad kuvatud, kui ka eurodes ja vahel dollarites, ent siis juba kohviku poolt kehtestatud kursiga. Üldiselt on tegemist väga sularaha lembese ühiskonnaga ning nii tehakse ka turisti jaoks see elu siin oluliselt mugavamaks.

Õhtune Praha on jalutamiseks väga ilus ja kuigi inimesi on kõikjal palju, ei ole see sugugi häiriv. Karli sillal mängis väike puhkpilliorkester ja veidi eemal kontrabassimängiga vanem härra toetas neid improviseerides oma madalate helidega, ent natuke eemale jalutades summutab jõgi ja Kivisild helid kuidagi selliselt, et need ei kostu kaugele ja nii mahub sillale mitu erinevat punti segamatult musitseerima. Hilisõhtune linnatulede peegeldus sillalt, vaadata, kuidas jõeäärsete kohvikute terrassid inimestest  täituvad ja lõbusõidu laevad silla alt läbi sõidavad, on mõnus sooja sügisõhtu idüll.