Prahaga on mul isiklik suhe. Tšehhi oli minu esimene iseseisev välisreis, kui olin 12 aastane ja 6. klassis. Tol ajal läksid meie kooli üheksandikud oma põhikooli lõpureisile ning sinna jäid mõned vabad kohad, kuhu nelja klassikaaslasega pretendeerida soovisime. Mulle jättis tol korral Praha täiesti unustamatult positiivse mulje.
Minu teine visiit Prahasse oli meie enda keskkooli lõpureis. Kogu see bussireis oli algusest saadik täielik katastroof ja õppimise kohti tagant järele väga palju ning ka üks neid põhjuseid, miks ma mitte kunagi hiljem ühelgi bussireisil käinud pole ja grupireise pigem pelgan. Tagatipuks jäin tol reisil ebameeldivasse külmetusse, mis kuidagi üle ei tahtnud minna ja kurgu kinni paistetas ning hääle ära võttis. Tol ajal oli Tšehhis komme igale poole kaneeli panna, nii soolastesse kui magusatesse toitudesse ja ka jookidesse, aga siis ma veel ei teadnud, et olen selle vastu allergiline, nii et pole ka välistatud, et tol korral oli tegelikult mul esmakordselt tugev allergiline reaktsioon hoopis, millele keegi tähelepanu pöörata ei osanud. Sellegipoolest meeldib mulle Tšehhi endiselt.
Vahepealsetel aastatel oleme Tšehhi sattunud mitmel korral oma Euroopa trippe autoga tehes ja olgugi, et oleme siin korduvalt käinud, on iga kord selline tunne, nagu näeksin seda linna esimest korda, kuigi osad kohad tulevad tuttavad ette. Seekord sai Praha reis eesmärgiks, kui selgus, et mul on siin nädala kestev tööüritus ning nii tundus loogiline, et M lendab nädalavahetuseks järele ja teeme siin ühe mõnusa minipuhkuse. Kui meil lennukipiletid juba olemas olid ja üllatusena selgus, et koosolek ära jääb, otsustasime nädalavahetuseks siiski minna ja nii me reedel siia lendasime. Prahas lennukiga käia on mul esimene kord.
Tallinna lennujaamas märkasime, kuidas enne teisi reisijaid neli inimest eraldi lennukile läksid, kes jätsid sõjaväelase mulje. Varssavis lennukilt maha astudes ootas lennuväljal trellitatud piirivalve buss lennukil vastas ilmselgelt neid nelja reisijat, kes lennukist lahkusid peale seda, kui kõik teised juba bussidega lennujaamas olid. Natuke selline tunne nagu filmis, kus transporditakse mõnda kurikaela.
LOTiga lendasime me ka vististi esmakordselt. Oleme kunagi varem küll Nordica ja LOTi ühislendudel olnud, aga puhast LOTi kogemust meil varem polnud ja see oli uskumatult meeldiv. LOT pakub siiani üle tunni kestvatel lendudel kõigile reisijatele saiakest ja jooki tasuta, mis hommikusel ajal oli ülimeeldiv üllatus. Ka ei oleks ma osanud arvata, et läätsepirukas nii maitsev võib olla, et isegi M kiitis - nimetuse järgi poleks ma seda kunagi ise valinud ega kodus teha püüdnud. Ja ilmselt värbab LOT omale lennuteenindajaid selgelt ühtede kriteeriumite järgi, sest huumorisoon oli neil noormeestel väga mõnusasti paigas ja nii entusiastlikku ning toredat teavitust kuuleb lennuki salongis kõlaritest harva. Kui Varssavis maandusime, teatas stjuuard naeratades, et oleme nüüd kõik tunnikese nooremad tulenevalt ajavahest. Võttis näo mõnusalt muigele.
Praha lennujaam on suur ja korralik, kuid süsteemid liiguvad siin väga kiiresti. Pagasilintide juures olevatel ekraanidel on näha, kas eelmise lennu pagas veel tuleb või on see juba järgmiselt lennult ja selleks ajaks, kui lintideni jõudsime, juba meie lennu kohvrid tulid. Muljetavaldav kiirus.
Tellisime Bolti, et sellega mugavalt linna saada. Mulle ei meeldi taksojuhtidele seletada, kuhu me täpselt saada soovime ja üritada aru saada, kui palju see reis ikka täpselt maksab ning nii on Bolt ja Uber ülimugavad lahendused ringi liikumiseks. Prahas tundub, et Bolti juhid on enamjaolt ukrainlased, keda oli siin enne sõja algust juba omajagu, kuid kelle hulk viimase kuue kuuga on mitmekordistunud. Tšehhidel on Ukrainas toimuva sõja osas sama emotsionaalne suhtumine nagu Leedukatel - nad on tundlikud, konkreetsed, energiliselt emotsionaalsed ja julgete väljaütlemistega. Kui Vilniuses ripub ühe kõrghoone tipus suur loosung, mis teatab, et ühte konkreetset härrat ootab Haag, siis Prahas Karli silla vastas on suur silt, mis teatab, et Ukrainast tuleb käed eemale hoida. Väga selged seisukohad, mida ka kohalikud igati toetavad.
Prahas ringi jalutades on lihtne kaduma suunataju. Orienteerumine pole kunagi olnud minu tugevaim külg, aga siin sattus ilma kaardita ka M kergelt segadusse. Praha tänavad on tihti kergelt kaarjad ja diagonaalsed, nii et need võivad sind lõpuks välja viia hoopis teise suunda, kui algselt arvasid. Seega on kaart alati telefonis või paberil abiks kaasas kanda.
Tšehhis kehtib endiselt eraldi valuuta Tšehhi kroon, mille kursi tõttu tunduvad hinnad siin arusaamatutes suurustes ja esimese hooga on keeruline hoomata hinna suurusjärku eurodes. Minu üllatus oli suur, kui märkasin paljudes kohtades sularaha automaate, mis väljastavad lisaks Tšehhi kroonile ka eurosid, mõned ka dollareid. Küsisin oma kolleegilt, kellega Next Door Imperialism kohvil käisime, miks see nii on. Tema jaoks on see, et saad automaadist eurosid võtta, täiesti tavapärane ja nii olnud juba mitmeid aastaid, kuigi alles kolm aastat tagasi hääletasid tšehhid ise euro kasutuselevõtu vastu. Samas saab kesklinnas siiski mitmetes turistidele mõeldud söögikohtades ja poodides maksta paralleelselt nii Tšehhi kroonides, milles on kõik hinnad kuvatud, kui ka eurodes ja vahel dollarites, ent siis juba kohviku poolt kehtestatud kursiga. Üldiselt on tegemist väga sularaha lembese ühiskonnaga ning nii tehakse ka turisti jaoks see elu siin oluliselt mugavamaks.
Õhtune Praha on jalutamiseks väga ilus ja kuigi inimesi on kõikjal palju, ei ole see sugugi häiriv. Karli sillal mängis väike puhkpilliorkester ja veidi eemal kontrabassimängiga vanem härra toetas neid improviseerides oma madalate helidega, ent natuke eemale jalutades summutab jõgi ja Kivisild helid kuidagi selliselt, et need ei kostu kaugele ja nii mahub sillale mitu erinevat punti segamatult musitseerima. Hilisõhtune linnatulede peegeldus sillalt, vaadata, kuidas jõeäärsete kohvikute terrassid inimestest täituvad ja lõbusõidu laevad silla alt läbi sõidavad, on mõnus sooja sügisõhtu idüll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar