laupäev, 15. oktoober 2022

Muuseumid ja teeninduskultuur

Hommikul sadas vihma. Ilmateade oli enne meie reisi olnud muutlik - kord lubati päikest ja pilvi ning kuni 22 kraadi sooja ja samal ajal vihma ning kuni 13 kraadi. Võta siis kinni, mis ees ootamas on, mida kaasa pakkida ja milliseid päevaplaane teha, nii et kõige mõistlikum tundus lihtsalt kohapeal vaadata ja otsustada.

Me ei ole suured muuseumi fännid, aga kui ilm on külm või vihmane või vahel ka niisama, oleme mõnda muuseumi külastanud. Mõned aastad tagasi käisime Berliinis spioonimuuseumis, Floridas Salvador Dali töid vaatamas ja Prahas kunagi varem oleme käinud seksimasinate muuseumis, lisaks teistes riikides ja linnades veel siin-seal, aga need on vast erilisemad olnud. 

Kuna vihma tibutas, otsustasime ennelõuna kuskil siseruumides veeta ja valisime algatuseks Museum of Senses ehk meelte muuseumi. Kõverpeeglis seintel ja spiraalsed pildid olid ootuspärased. Meie meeled ja aju on ikka nii petlikud kohati - kaldus põranda ja kollaseruuduliste seintega ruum jätab vaadates mulje, nagu ühes nurgas seisaks hiiglane ja teises väike inimene, kuigi tegelikult on ju kõik sama suured. Seinal oli pilt kastidega, millest üks piklik ja teine laiupidi mõõdus silma järgi umbes ruudu kujuline, aga kui puidust mõõtepuu peale panna, olid need tegelikult ühe suurused. Selliste silmapetete muuseum on tegelikult väga lahe ja toimib hästi nii lastele kui täiskasvanutele ja vaat et suurtele on seal isegi rohkem rõõmu muutuda veidi lapsemeelseks.

Tšehhi on eelkõige tuntud oma õlle kultuuri poolest ja tõesti, õlut pakutakse siin kõikjal, laias valikus ja väga hea hinnaga. Vanalinnas võid saada õllekannu vaid paari euro eest sisuliselt kõikjalt. Nii tundus loogiline minna järgmiseks õllemuuseumi, mis oli rohkem populaarne noormeeste ja nooremate paaride hulgas. Kui muuseum ise asub väikeses kivimajas, seintel selgitatud õlle ajalugu ära, mille järgi õlu jõudis Euroopasse üldse ilmselt Egiptusest ja pilsneri tüüpi õlu sai alguse just Tšehhist, kus elanikel sai kõrini häguselt tumedast kehva kvaliteediga lurrist, siis eriti vahva oli suur joonis seinal, mis selgitas ära küik erinevad õllede perekonnad ja maitsete seotuses omavahel. Kui tekstid läbi loetud, ootas keldris mekkimiseks kord - iga pilet sisaldas neli kannu erinevat õlut ja kuigi kannud olid väikesed, maadles nii mõnigi nende ärajoomisega, mistõttu ei olnudki väga veider, et keegi sealt õllesaali lahkudes oma puutumata klaase kõrval lauda pakkus.

Eestlasi jagub selgelt kõikjale. Kuulsime rahvasummas kõndides meist möödumas eestikeelset jutuvada ja esimene taksojuht, kellega sõitsime, omas tüdruksõpra Eestist, kellega Ukraina vahel pendeldati. Kui õllemuuseumi läksime, vaatas piletimüüjast noormees meile otsa ja küsis, kust riigist me oleme, sest tal elab lätlasest sõber Tallinnas, kellel ta hiljuti külas käis. 

Prahas on teenindussektoris üllatavalt palju mehi. Neid näeb igas vanuses ja igas ametis, nii restoranides, muuseumites kui poodides. Tegime ka väikese shopingu tiiru meie hotelli lähedal asuvas suures Palladiumi ostukeskuses ja kuidagi harjumatu, ent tore oli näha seal askeldamas hallipäist meesterahvast, pikad hästi hoolitsetud juuksed poolde selga lahti. Igal pool on tegelikult teenindajad alati viisakalt hoolitsetud, aga mitte üle pakutud. Ja teenindajad selgelt soovivad oma tööd teha. Nad on selles head, kiired ja täpsed ning kui midagi lähebki valesti, naeratatakse ning parandatakse olukord kohe. Tõesti meeldiv. Muide, tipi jätmise kultuur on siin ka - arve tippi ei sisalda, aga ootus tipile restoranides selgelt on 10-15% ulatuses ning seda saab mugavalt jätta kaardiga.

Kui nädalavahetusel on Prahas söögikohtades keeruline vaba lauda ilma broneeringuta leida, olenemata kellaajast, siis meil on senini vedanud. Kohad, mille oleme välja valinud ja sisse astunud, on olnud küll rahvast täis, ent reeglina oleme saanud viimase vaba laua. Ja kui on ette tehtud reserveeringud, kuhu õigeks ajaks kohale ei jõuta, siis siin neid üle 20 minuti ka ei hoita, sest neid, kes vaba lauda küsivad, on palju.

Prahas on palju ka tänavamuusikuid, kes oma esinemisplatsi kuhugi möödaminnes üles seavad ja kõikvõimalike erinevate pillidega toredaid palasid mängivad. Muusikud paistavad andekad ning nende loodavad helid on seni olnud kõik head ja nauditavad. Ühe restorani ees mängis mees joogiklaasidel, teisel väljakul ksülofoni ja kandle vahepealse pilliga, keset silda puidust kasti ja kuppelgrilli laadse metallanumaga ning lossi jalamil Vahva sõdur Šveijki stiilis riietega rahvuslikke viise. Meelelahutust jagub igale poole.

Praha on igaühele ilmselt omamoodi ja siin leidub igale maitsele midagi. Tänavad on täis ilu- ja massaažisalonge, kus asiaadineiud inimeste meeli hellitavad või neid ilusamaks teevad. Samuti on pea iga nurga peal mõni väike toidu- ja suveniiri pood, kus müüjaks reeglina keegi asiaadi välimusega, kes tihti samal ajal telefoniga maratonkõnesid peab. Ja samade poodide akendel reklaamitakse kõikvõimalikke kanepitooteid, mis nüüd Tšehhis legaalne on ega pea enam salaja tänaval möödujale ostma, kes enne on kõrva sisse sisistanud sosinal, nagu see oli 20 aastat tagasi. Aga me ei imestaks ka, kui mõni tähelepanematu lapsevanem või heatahtlik vanavanem oma lapsele rohelise pulgakommi või värvikireva pildiga kommipakki ostab. Seda, et Amsterdamis on kanep kõikjal vabalt saadaval, teavad kõik, aga et see nüüd nii ka Prahas on, tuli mulle üllatusena. 

Õhtustel Praha tänavatel jalutades on need rahvast täis. Enamus poode ja söögikohti on avatud hiliste õhtutundideni ning tihti on tänaval tunda mõnusat magusat aroomi koonusekujulistest kanelliga küpsetatud saiadest, kuhu lisatakse maasikaid, jäätist, vahukoort ja mõni magus serv. See on üks neist kohustuslikust asjadest, mida maitsmata Prahast lahkuda ei saa. 


























Kommentaare ei ole: