Reisi viimase päeva blogi kandega on alati keeruline lugu ja nii kipub see jääma väga hiliseks või mõnikord sootuks tegemata. Nii ei kajastu mu blogis mitu aastat tagasi toimunud Oslo õppereisi viimasel päeval paraadi nägemine, osa grupi liftis kinni istumine ega esimest korda Carpat Airiga lendamine, kui Estonian Air veel eksisteeris. Nõnda kirjutan ka meie viimase Praha reisi koju jõudmise päevast väikese hilinemisega, uue reisi hakul.
Olin juba varem TripAdvisori äpis märganud metalliskanner näitust, sellist, kus on vanaraua miljonist väiksest tükist tehtud uued multifilmide ja filmide superkangelased. Sattusime sellest õhtul ka mööda jalutama ja nii oli otsus lihtne tulema hommikul seda kohe vaatama minna. Peab ikka olema viitsimist ja fantaasiat, et hammasratastest Minione kokku keevitada, elusuuruses autosid teha, mille uksepiidale lahti käivad ja kõikvõimalike filmide kangelasi valmis meisterdada. Tegemist on erakollektsiooniga, kuhu on panustanud mitmed erinevad kunstnikud üle Euroopa, mistõttu on ka käekiri veidi erinev, aga väärt vaatamine igal juhul.
Samas majas korrus kõrgemal asus ka interaktiivne Lumia valguse näitus. Selle reklaam oli aga üsna mittemidagiütlev ning seal järjekorda ei olnudki, nii et korra kahtlesime, kas tasub sinna ka minna või mitte, ent lasksime end teenindajal ära veenda ja kahetsema me päris kindlasti ei pidanud. Lumia on hästi peidetud pärl, mis tekitab vaimustust ja on üliäge kogemus. Esmalt satud pimedasse ruumi, kus on peeglitega loodud lõpmatu tähesärade efekt ümber sinu enda. Seejärel saab käega läbi õhu tõmmates mängida muusikat, mõjutada põrandapinna visuaalset liikumist, joonistada taskulambiga seinale, kühveldada liiva mägedes ja ookeanideks, läbida peeglilabürindi ja palju muudki. See oli tõesti märkimisväärselt hästi veedetud aeg ja vinge kogemus.
Pühapäev oli ka meie lühireisi kõige soojem päev. Ilmateade oli juba varem lubanud kuni 20 kraadi sooja, aga ega tegelikult kaugel olles sellest päris täpselt aru ei saa, mida siis ikkagi reisile kaasa pakkida ja selga panna. Pealegi olid esimesed päevad veidi vihmased ja pisut jahedavõitu oma 13 kraadiga. Nii panime end hommikul hotellist lahkudes tavapäraselt riidesse, ühtki suuremat kotti kaasa võtmata ja sättisime end linna peale. Päeva peale temperatuur muudkui tõusis ja järjest enam tuli kihte seljast maha kraapida kuniks olime vaid t-särgi väel, süli riideid täis.
Meil oli plaan üle vaadata Praha kõige kitsam tänav, mis asub teispool Karli silda selle vahetus läheduses ja on täpselt nii lai, et napilt mahub täismees seal otse liikuma. Kuna tegemist on tupiktänavaga, on sinna installeeritud valgusfoorid, et reguleerida inimeste liikumist ühes ja seejärel teises suunas, sest kitsas praos treppidel üksteisest mööda ei mahu. Tänavale lõpeb ühe jõeäärse pererestorani hoovis, kus mõtlesime sooja päeva puhul maha istuda ja joogid teha. Laua saime, aga menüüd pidime ootama pea paarkümmend minutit. Tahtsime juba restoranist lahkuda, kui lõpuks meie tellimus võeti. Joogid lõpetanud, hakkasime ootama arvet. Seda aga ei tulnud ega tulnud ja pool tundi hiljem me lihtsalt ei viitsinud enam oodata. Sisuliselt oleks me võinud vabalt sealt ära kõndida ilma maksmata, kuid seda meie südametunnistus ka teha ei lubanud. Panime kelneri fakti ette – kas võtab meilt raha kohe või lahkume maksmata. Ta siiski võttis, ent jättis meie käest targu küsimata, miks me talle tippi ei jätnud.
Prahas on ka hipsteri linnaosa, kus on kunst moe sees. Seal asub John Lennoni sein ning mitmeid erinevaid maalilisi installatsioone. Kui Lennoni seina juurde kõndisime, märkasin äkki Eesti lippu – seal samas asus kohe Eesti saatkond, mille vastas Malta saatkond. Ja Malta on meie järgmine reisi sihtkoht. Päris vahva kokkusattumus.
Prahas on üsna palju rohelust ja erinevaid parke. Skulptuure, avalikke kunstiteoseid ja tänavamuusikuid leidub seal palju, nii et kultuuri saab nautida tõesti igal hetkel. Keset linna on ka kõrgem mägi, mille otsas asub mini Eiffeli torn, kuid koos mäejalamiga annab see Pariisi Eiffeliga sama kõrguse välja. Sinna viib köisraudtee, ent meie suureks üllatuseks oli see tol päeval suletud. Jala minek tähendanuks ca kahe kilomeetrist mäkke kõndimist ning kuna meil oli niigi relevantselt palav ja käed riideid täis, ei viitsinud me kuidagi seda retke ette võtta. Vaatasin korra ka Bolti äppi, kuid taksoga oleks samuti üksnes poolele maale saanud ja kaugemale takso lihtsalt ei lähe. Nojaa, mis seal ikka jätsime mäkke ronimata ja võtsime hoopis suuna tagasi kesklinna poole, möödudes ka kommunismi mälestusmärgist, kus inimene lihtsalt ajapikku haihtub. Mõeldes sellele, mis praegu Ukrainas toimub, oli seda vaadata vägagi õõvastav.
Meil oli jäänud veel üks jalutuskäik GPSMyCity äpi järgi tegemata ning nüüd oli see täpselt paslik ette võtta. Jõudsime ühe suurema kirikuni, mille all paistis avatud uks keldrisse. Piilumine sisse ja sattusime teise maailmasõja minimuuseumisse, mis kirjeldas, kuidas Prahas atentaati kavatseti nõukogude võimu kukutamiseks ning inimesed oma eludega riskisid ja hiljem need ka kaotasid, et päästa teiste elusid. Seal mängis ka sama kirik olulist rolli, varjamaks neid, kes tahtsid nõukogude võimust vabaneda. Lõppes ikka kõik paraku selliselt, nagu me tänaseks ajaloo õpikutest teame. Meil oli üks huvitav taipamine seda ajalugu seal läbi lugedes – kui Eestis oli metsavendlus ja pageti metsa kaitsvasse rüppe, siis Tšehhis oli tol ajal nö linnavendlus, mille sisu oli vägagi sarnane.
Olin reisi algusest saadik mõelnud, et ühel õhtul võiksime võtta jõekruiisi ja vaadata Prahat vee pealt. Tänane õhtu oli mõnusalt soe ja tuuletu. Vaatasin netist järgmist väljumist, jalutasime täpselt õigeks ajaks paadisillale ning kui piletimüügi noormees meie poole pöördus, et püüda meile laevareisi müüa, oli tema üllatus suur, kui vastasime kohe jaatavalt, ilma igasuguse veenmiseta. Laev lahkus Kai äärest kümmekond minutit hiljem.
Praha on väga ilus linn. See on kuidagi rahulik suurlinn, mis liigselt ei torma ja kus on turistide jaoks aega. Sel linnal on oma lummav ilu. Võib-olla on Praha mulle rohkem südamelähedasem seetõttu, et see oli minu elu kõige esimene nö iseseisev ilma vanemateta välisreis 6. Klassis üheksandike lõpureisi raames, kuhu jäi paar vaba kohta bussi ja võibolla ka seetõttu, et olen Prahasse läbi aastate mitmetel kordadel sattunud, ent alati on sel linnal pakkuda midagi uut, midagi toredat ja midagi unustatud vana.
Pakkisime oma asjad, sättisime äratuskellad kella 4 peale tirisema, et varajasele lennule koju jõuda. See on vist esimene kord elus, kui ma olen jõudnud lennujaama nii vara, et peame tõsiselt aega parajaks tegema, enne kui pagasi äraandmise letid avatakse. Saime hotellist kaasa endale hommikusöögi pakid, mille lennujaamas enne turvakontrolli ära nosisime, korraliku hommikusöögi tegime aga Varssavi lennujaamas ning lõunaks olime kodus tagasi, produktiivne pool tööpäeva juba seljataga, sest õnneks on tänapäeval tööd võimalik teha sisuliselt kõikjalt. Arvasin, et olen varahommikuse ärkamise pärast õhtuks täiesti kutu, ent tegelikult jagus energiat sisuliselt kogu päevaks. Sellegipoolest eelistaksin edaspidi ka kojulendu päeval normaalsel ajal ärkamist.
Nädalavahetuse reise pole me väga palju teinud, aga selline minipuhkus oli igati mõnus ja töötas korraks argielust eemale saamiseks suurepäraselt. Imestasime, et me selliseid reise nii vähe oleme teinud ja ehk tasub nende peale tulevikus veidi enamgi mõelda. Igal juhul, pikk nädalavahetus võib küll tunduda väsitav, aga on emotsionaalselt iga hetke väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar