Salarändur Saksamaalt jäi Pärnusse

Eelmisel õhtul Lodži hotelli saabudes üllatas vastuvõtu töötaja meid väga meeldivalt soojade suurte shokolaaditükkidega küpsistega, ka tuba oli ilus ja avar, lõhnas veel üpris uhiuuelt ning meie 9. korrusel asuva toa aknast avanes vaade tuledesäras linnale, mida me nautida väga ei jõudnudki, sest vajusime väsinult unne ning lahkusime juba koidikul, et jõuaksime läbida Varssavi enne tööpäeva alguse tipptundi.

Kui seni läks tee alati läbi Varssavi, küll äärelinnast, aga linna ennast ei olnud võimalik täielikult vältida, siis meie positiivseks üllatuseks on nüüdseks tehtud valmis jupp kiirteed, millega on võimalik Varssavi linn sisuliselt välja lõigata. Viimane ots sellest teest on küll tegemata, ent ilmselt aasta pärast on seegi valmis ja Varssavi läbimine saab olema senisest oluliselt valutum.

Tegime kiire hommikusöögi peatuse alles teispool Varssavit, et kindlustada tööpäeva hommikuse ummiku vältimist. Tee ääres oli meil valida vaid paari tankla ja McDonaldsi vahel. Kuna Poola zlotid said meil otsa juba Wroclawis, siis oli meie jaoks ka oluline kaardiga maksmise võimalus. Väljas valitses kõrbekuumus, nii et konditsioneeritud auto oli ühtemoodi populaarne asukoht konditsioneeritud siseruumidega.

Poola teed Varssavist Eesti poole on endiselt kitsad ja looklevad, nii et pole ka väga suurt vahet, kes minna üle Lomža või läbi Bialystoki. On näha väikseid juppe juba kiirteest ning seda, et suurem tee-ehitus on plaanis, aga millal ükskord tegelikult ilusat uhket kiirteed läbi Poola Leedu piirini nautida saab, seda näitab vaid aeg. Lodžist koju oli meil 1100 kilomeetrit sõitu, mis tänu väikestele teedele võtab tohutult aega ja on omajagu väsitav.

Kuskil Poola põldude vahel sõites tundsin, kuidas mu põlveõnnal sügeleb. Vaatasin seda lähemalt ja avastasin põlveõndlast sääsehammustuse kubla sarnase punase sügeleva punni, mille keskel paistis must puru, mis käega pühkides paiagst ei liikunud. Vaata, kuidas tahad, aga puru on niivõrd tilluke, et päris täpselt aru ei saa, millega tegu. Kuna puru käega pühkimisele aga paigast ei liikunud, hakkasin kahltustama miniatuurset Saksamaalt salaja kaasa reisinud puuki. Otsustasime, et kuna olime nagunii teel koju, teeme Pärnu EMOs peatuse ja laseme seal selle millimeetri suuruse Saksa salaränduri eemaldada kuna ise ei oleks seda mitte mingi vahendiga võimalik kätte saada.

M oli hommikust saadik nuusanud ja kurtnud kerge kurguvalu üle, lisaks oli tal palavikune tunne. Mina tundsin, kuidas nina kergelt vesiseks tõmbas ja kurk tiba kähe oli. Ilmselgelt olin ööseks kruttinud hotelli kondotsioneeri liiga jaheda peale ning olime mõlemad saanud keset suve korraliku konditsioneeri külmetuse.

Läti ja Leedu läbimine on tagasiteel alati jube tüütud. Kodu on justkui siinsamas, aga Baltikum võtab ikkagi päris mitu tundi aega. Leedu-Poola piirilt koju on veel peaaegu 700 kilomeetrit sõitu, lisaks keeratakse seal ka kell tund edasi, nii et ajaliselt kaotad justkui hoobilt selle piiriületusega tunni.

Kui Poola kubiseb rekkadest, siis huvitava tähelepanekuna märkasime, et enamus Poolas sõitvatest rekkadest, nii masin kui tema saba, on Poola numbrimärkidega. Esimest Eesti numbriga rekkat kohtasime alles vahetult enne Leedu piiri, kui olime selle taga raudteeülesõidukoha juures peatunud. Eesti numbrit oli nii tore näha, et oleks tahtnud juhile kohe lehvitada.

Üldise tähelepanekuna võib öelda, et auto numbrimärkidest lähtuvalt tunduvad britid, belglased ja eestlased olema rohkem sõiduautoga rändav rahvas, kelle numbrimärke erinevates riikides maanteedel ikka kohtab. Ei ole muidugi välistatud, et Belgia numbrimärgid kuuluvad tegelikult Brüsselisse pagendatud Baltikumlastele, kes puhkuse ajaks autoga kodukanti käima tulevad. Suurbritannia numbrimärkide puhul aga jäi mulje, et tegemist on reeglina päris britiga ning GB tähisega autosid leiab maanteedel tõesti igast riigist.

Tankisime auto paagi Poolas veel kütust täis, ennast püüdsime tankida Leedus teeäärses Hesburgeris, kui silme eest näljast juba tasapisi mustaks hakkas minema. Leedus valitses pärastlõunal veel suurem põrgukuumus kui oli seda olnud hommikul Poolas. Tundus, et tegemist on lõppematu saunalavaga.

Nii kui ületasime Läti piiri, tõmbus taevas tumedaks ja hakkas sadama äiksevihma. Läti meile sellist elektrilist vaatemängu, nagu päev varem Poola, ei pakkunud. Õues oli 35 soojakraadi asemel ootamault ja harjumatult jahe, termomeeter näitas napilt 20 kraadi sooja. Nii kiiresti harjumegi tohutu kuumusega, et 20 kraadi tundub külm, samas kui kevadel väljas juba esimese 15-kraadise päiksepaistelise ilmaga on näha bikiinides kevadekuulutajaid. Täpselt enne Eesti piiri lõppes vihm ning ees terendas helesinine päikseline taevas. Eestis oli endiselt korralik suvi.

Pärnu erakorralise meditsiini osakonda jõudsime õhtul enne kella 21. M tundis end selleks ajaks üpris täbarasti, kuid auto oli niimoodi pakitud, et tema tooli asendit muuta naljalt ei saanud ja seega mul rooli minna ei õnnestunud. Koduni oli jäänud napid poolteist tundi.

Pärnu EMO arst võttis mind üpris kiiresti jutule, erinevalt pikkadest järjekordadest Tallinna EMOdes. Noor tohter vaatas musta täppi mu põlveõndlas üht- ja teistpidi ning jõudis selgusele luubi abil, et tegu on tõepoolest miniatuurse puugiga, mis oli aga nii väike, et temalgi oli keeruline puuki eemaldada. Puuk kiirelt käes, anti mulle kaasa puugihammustuse infoleht ja sooviti head koduteed.

Poolteist tundi hiljem olime väsinuna ja kergelt tõbisena kodus. Tassisime oma auto asjadest tühjaks, loputasime keha päevasest higist puhtaks ja suikusime mõnusasse ööunne oma voodis. Tõepoolest, ei ole paremat kohta magamiseks, kui oma voodi.

Meie 5400 kilomeetrit pikk 12 päeva kestnud ostuseiklus Euroopas oli jõudnud selleks korraks õnnelikule lõpule.

Hit the road, Jack!*

* - Löö teed, Jaak! või Anna Minna, Jaak! või ka Agata, Martin Ja teised.

Ärkasime hommikul vara, et pakkida asjad kokku ning viia autosse ära juba enne hommikusöögi algust, nii et hommikusöögilauas olime esimesed, kuid enne kui hommikune kastene maa kuivaks sai, olid kiiremad golfarid end juba rajale sättimas. Meid ootas ees pikk päev umbes 1000 km läbimisega mööda Saksamaa kiirteid.

Saksamaa kiirteed on endiselt väga hea kvaliteediga. Täna on need tasulised üksnes veoautodele, kuid räägitakse, et alates 2016 tahetakse need teha ka tasuliseks sõiduautodele. Kui on võimalik osta mõistliku raha eest nö transiidi pilet, mis kehtiks vaid mõne päeva, peaksin sellist korraldust isegi mõistlikuks – head teed ei seisa ju niisama tasuta korras ega arvestades Saksamaa asukohta, pea olema mitte üksnes Saksamaa maksumaksja raha eest ehitatud-hooldatud. Siinkohal muidugi loodan, et tasu hind tuleb siiski mõistlik ja taskukohane ning pileteid saab olema lihtne muretseda.

Mul oli pikemat aega plaan minna Saksamaal toidupoodi retkele, et kaasa osta nii Saksa õlut kui kohalikumat veini, aga eelmise aasta kogemuse põhjal vaadata ka muid toiduaineid ning nõudepesumasina tablette. Duisburgis R juures olles lappasime läbi kohalike toidupoodide reklaamlehed ning leidsin kaks toidupoodi, kust meeleldi läbi tahtnuksin astuda. Kui Kauflandi tootevalik ja soodustused paistavad üle riigi ühtsed olema, siis seal ei saa endiselt krediitkaardi ega välismaise pangakaardiga maksta, sularaha meil aga nappis. Rewe keti poodide pakkumised ja kabavaik on aga igas maakonnas erinev, kuid seal õnnestus maksta ka meie pangakaardiga. Nii et Saksamaal toidupoodi minnes tuleb endiselt esimese asjana üle kontrollida, kas välismaised kaardid on seal üldse vastuvõetavad.

Teise, veidi pikema peatuse tegime endises Ida-Saksamaa linnas Chemnitzis. M avastas, et hoolimata korralikust shopingu reisist, ei olnud ta piisavat tähelepanu pööranud oma t-särgi varude taastamisele ning meie teele jäi Saksamaal Decathlon veel vaid selles väiksemas linnas. Chemnitz, endine Karl Markstad, oli omal ajal eesrindlik Ida-Saksamaa linn, kuid täna meenutas see linn mulle üksnes Poolat – Saksamaast polnud seal midagi tuttavat, peale keele ja käibel oleva euro. Ka vaadata pole seal paraku suurt midagi, kuid tunnikeseks jalasirutuspausiks on see täiesti ok.

Oma reisi viimase ööbimiskoha olime planeerinud Lodži, mis jäi sisuliselt poolele teele koju, kui alustada Westerburgist. Google Maps lükkas teekonna planeerimisel üle Berliini, proovi kust poolt tahad. Mõtlesime, et võtame meie poolakatega ühendust küsimaks, kas nad meiega kohvipausi saavad teha, alles siis, kui on täpselt selge kust me sõidame ning millal seal oleme. Paar päeva varem sai I siiski teada, et oleme Euroopas rändamas ja uuris millal Požnanisse jõuame. Paraku selgus, et I-d ennast esmaspäeval Požnanis pole.

Kui Westerburgist kodu poole sõitma hakkasime, lükkas GPS meid aga hoopis üle Wroclawi. Kirjutasin hommikul A-le smsi küsimusega, kas tal hilisel pärastlõunal on aega meiega üks väike kohvipaus teha. Minu telefonile vastust ei tulnud. Nagu sel reisil juba kombeks saanud, ei jõua minu smsid EMT võrgust kuidagi välismaa numbritele kohale ja kui isegi jõuavad, siis nende vastused minuni mitte, kuigi kõnede ja Eesti numbrite smsidega toimib kõik välismaal nagu peab. Saatsin A-le uue smsi M numbrilt ning leppisime kokku – kui Wroclawile lähemale jõuame, suhtleme kokkusaamiskoha osas uuesti.

Meie reisi oli seni eranditult saatnud päikesepaisteline ilm. Nii kui ületasime Saksamaa-Poola piiri, nägime esimesi vihmapilvi. Ühtäkki tõmbus taevas eriti tumedaks ja meie autot tabas nii tugev vihmasadu, et kojamehed ei jõudnud ka kõige kiirema pühkimisega vett ekraanilt minema visata, nii et midagi normaalselt näha oleks, ka ei olnud abi pidurdamisest, sest vesiliu tõttu olid rattad sisuliselt õhus. Äike sähvis tugevasti meie ees ja külgedel. Olime ootamatult sisenenud äikesetormi.

Ühtäkki lõi äike otse meie ette, nii et mõlemad M-ga võpatasime ja auto roolgi M käes jõnksatas korraks. Sõitsime mööda teed edasi, vihm vähenes ja peagi märkasime enda ees täispikka topeltvikerkaart, mille alt me läbi sõitsime. Olen kusagilt kuulnud, et vikerkaare alt läbi minemine toob õnne.

Wroclawisse jõudsime enne vihma. Õues oli endiselt lõõskav kuumus ja kõik ootasid pikisilmi seda äikesepilve, mis Wroclawi piiril meist seljataha jäi. Sealkandis polnud jupp aega vihma tulnud ning isegi linnainimesed janunesid vihma järele, loodusest rääkimata. Sõitsime kesklinna poole, kus pidime A ja C-ga kohtuma, kui ühtäkki saabus M telefonile sms A-lt, et ta sõidab otse meie auto taga. Millised on võimalused õhtuses tipptunnis nii kokku sattuda? Lasime A endast mööda ja leidsime tänu temale ka kiiresti parkimismaja, C-ga kohtusime juba tänaval.

Õhtustasime A ja C-ga Wroclawi keskväljakul pirogy ehk pelmeenirestoranis. Terrassil olid kõik istekohad hõivatud ja seega pidime liikuma siseruumidesse – konditsioneeri seal polnud ning siseruumides oli võikam palavus kui väljas. Otsustasin proovida ahjupelmeene – väikses portsus pidi neid olema vaid kolm, kuid piisavalt palju selleks, et kõht täis saada. Tõepoolest, nii see oli. Lauda saabusid peagi tellitud road, minu taldrikul kolm suurt poolkaarelaadset pirukat, millest jaksasin ära süüa vaid pooled. Kui alguses mõtlesime ka magusaid pelmeene proovida, siis sellest ideest loobusime peagi.

Wroclawist Varssavi poole minev maantee oli veel paar aastat tagas ehitamisel, nii et viimased mälestused Wroclawist Varssavisse sõidust olid üpris piinarikkad. Nüüdseks on teest S8 umbes pool valmis, see vähendab Varssavisse sõidu aega terve tunni võrra, mis on üpris oluline kokkuhoid. S8 on täna tasuta tee, kuid peale- ja mahasõitudel olevad putkade asukohad viitavad tee peagi tasuliseks muutumisele (või oli see varasemalt tasuline? Ma ei suutnudki meenutada, kust otsast S8 Poolas tasuline varasemalt on olnud). Igal juhul on tee äärde loodud küll puhkekohad wc-dega, kuid sisuliselt puuduvad tanklad ja söögikohad. Meie kütusepaagi osuti näitas aga juba kriitilist punast tuld Wroclawist väljasõidul.

Otsustasime, et tagasi Wroclawisse me siiski keerama ei hakka ja kuskil selle suure ja ilusa uue tee ääres ju ometigi peab tankla olema. GPS näitas lähimat tanklat 55 km kaugusel olevat, kiirteest mõne km mahakeerates. Muutusime tibake murelikuks. Üsna pea vilksas meist mööda teeääres olev reklaam viitega tanklale. Sõitsime paar kilomeetrit veel ning reklaam viitega tanklale ilmus uuesti. Keerasime reklaami järgi suurelt teelt aha ning üpris suure tee lähedal leidsime väikese, justkui maakoha tankla, kus saime paagi pilgeni kenasti täis tankida ja kaardiga maksta. GPS seda tanklat aga kuidagi meile ennist teepeal kuvada ei osanud, küll aga kuvas kaardil siis, kui olime sinna kohale jõudnud. Lõpp hea, kõik hea.

Olime just S8 headusega ära harjunud, kui see otsa lõppes ning Lodži oli jäänud veel umbes sadakond kilomeetrit mööda Poola väikeseid külakesi ja linnakesi. Üks algas ja teine lõppes. Ja nii sada kilomeetrit. Tundus, nagu me ei jõuakski kohale. Kui lõpuks Lodži broneeritud Hilton Double Treesse tunnike enne südaööd jõudsime, mis pidi olema ühtlasi Poola suurim filmitehas, mille ehituses õnnestus ka meie tuttaval I-l rolli mängida, olime rampväsinud ja tahtsime ainult magama minna. Homme ootas ju ees veel pikem sõit – 1100 km koduni. 

Duisburg - linnarahvale loodud

Ärkasin öösel mitu korda akendest tulevate häälte peale – R elab peaaegu Duisburgi kesklinnas ning nädalavahetusel pidutsevad sakslased ei oska mitte mööda tänavat vaikselt käia. Õues oli aga niivõrd palav, et kinnise aknaga magada oleks sisuliselt võimatu olnud. Teine meile harjumatu faktor oli Pupa, R ja K ilus pikakarvaline hall kass, kes end vahepeal mõnusasti meie peaotsa sisse seadis ja vähemalt kaks korda meie voodis käis, neist ühel korral mu sõrmi lakkudes. Pupa kartis meid alguses meeletult, nii et esimese paari tunni jooksul me teda sisuliselt ei näinudki, aga ööseks oli ta meid omaks võtnud. Nii hea, et Tommy on mõistliku suurusega koer, kes meie voodisse ei roni – kohe kuidagi ei kujutaks ette, et 45 kg-ne koer meie voodi päises magada võiks.

Koerad on siinses tänavapildis umbes sama tavalised kui olid Itaalias. Nendega käiakse kõikjal avalikes kohtades. Linnatänavatel ja hotellides kohtab koeri nagunii, nagu ka linnaparkides ja metsades, aga ka poodides. Itaalias kohtas koeri nii restoranides kui riide- ja toidupoes, nii suuri kui väikseid. Saksamaal nägi lapsevankri moodi kärudesse pandud väikseid nähvitsaid riidepoodides palju, toidupoodides aga mitte. Minu üllatuseks pole sakslased koerte suhtes sugugi nii tolerantsed, kui võinuks arvata, nimelt väiksed klähvivad koerad on ostulinnakutesse teretulnud, suured hästi käituvad koerad, nagu retriiverid, aga saadetakse turvameeste poolt minema. Minu jaoks üpris arusaamatu. Küll aga on mul siiras hea meel, et nüüd on ka Eestisse tekkinud trobikond söögikohti, mille uksel ilutseb kleeps, et hästi käituvad koerad on teretulnud, mitte et me Tommyga kordagi koos restoranis käinud oleks.

Eelmisel aastal peatusime Duisburgis vaid kohvipausiks, mille raames jõudsime korraks kesklinna jalutada. Lonely Planet on ka Duisburgi suhtes üpris napisõnaline, nii on kohapealne giid lausa hädavajalik. R viis meid hommikul esmalt linnametsa – kõrgete puudega mets, mis asub Duisburgi servas ja kus käivad paljud jooksmas ja rattaga sõitmas, aga ka koertega jalutamas. Kui poleks asfalteeritud radu, tunduks see mets üpris ehe ja puutumatu. Keset linnametsa asuvad aga metssead, kelle jaoks on loodud suur aedik ja kes on inimestega niivõrd harjunud, et uute inimeste lähenedes liputavad saba ja viskavad pikali, et neid läbi aediku kõhu alt sügataks. Ma pole mitte kunagi varem saanud metsseale päriselt pai teha.

Duisburgis on veel mitmeid huvitavaid parke. Sealsed inimesed on kavalalt ära kasutanud vana rauatootmistehase kompleksi (LandschaftparkDuisburg Nord), muutes selle vaba aja keskuseks. Seal on loodud tehase seintele mitmed mägironimisrajad, jalgrattarajad, vabaõhukino, liinase põhjaga rannakohvik, suurde tünni loodud sukeldumiskeskus, mitmed laste mänguväljakud, võimalus jalutada mööda endist tehasekompleksi veepuhastusjaama, ronida metalltreppidest üles kõrgustes olevale vaateplatvormile, mis asub endise metallisulatuskorstna tipus, kunstiinstallatsioon, aga ka veidi eemale betoonseinte vahele mudelautodega sõitmise plats, rula ramp, miniatuurne jalgpalli, korvpalli ja võrkpalli plats. Ühesõnaga on sinna loodud  kõikvõimalike värskes õhus tehtavate hobide keskus, kuid ka niisama jalutajal ja uudistajal on seal väga huvitav. Ideaalne mõte, kuidas kunagist tehasepinda kasulikult ja huvitavalt ära kasutada.

Samas pargis nägime ka üht sinist papagoid ringi lendamas, mida üks paarike üritas kinni püüda üpris lootusetult. R kinnitas, et nende kandis papagoid niisama ringi ei lenda ja ju see on kuskilt plehku pandud. Päris õhtul selguski, et Internetis on juba otsimiskuulutus olemas ning ilmselt on tegu sama papagoiga. Loodetavasti jõuab linnuke peagi elusalt ja tervelt koju tagasi.

Pühapäeviti on Saksamaal kõik sisuliselt kinni. See tähendab, et mitte ainult kaubandus, sh toidupoed, aga ka söögikohad. Osa neist avatakse siiski pealelõunal või õhtuks, kuid juulis pole ka haruldane see, kui terve koht kinni pannakse, sest kogu meeskond puhkab korraga. Otsustasime Rheini jõe ääres asuvas Rheinparkis teha oma lõunapausi ja otsisime selleks sobilikku hiinakat, kust söök kaasa haarata. Pealelõunaseks ajaks oli kõht juba üpris tühi ning lootus leida avatud hiinakat oli suhteliselt kaootiline. Lõpuks see meil siiski õnnestus ning saime oma pikniku ära peetud. Kui hommikul tundus, et täna tuleb pigem jaheda ilmaga päev, siis pealelõunaks oli väljas taas ligi 30 kraadi sooja.

Rheinpark on kunstlikult loodud park Rheini jõe kaldal, kuhu on loodud suured muruplatsid nii vaba aja veetmiseks, näiteks seal saab edukalt lohet lennutada kui ka puudevilus pikniku pidada. Kõige toredam oli aga minu jaoks jälgida mööda Rheini sõitvaid suuri pargaseid. Kiirevooluline lai jõgi oli neid täis – üks tuli ja teine läks. Muudkui seisa jõe kaldal piirde ääres ja vaata, kuidas laevad üksteisest mööduvad.

Lõpetasime oma päeva Duisburgi ühe uusima vaatamisväärsuse juures. 2009. aastal kuulutati välja Euroopa Kultuuripealinna raames võistlus leidmaks Duisburgi sobilik piirkonnale iseloomulik metalne installatsioon. 2010 see õnnestuski ning 2011 valmis klassikalist Ameerika mägesid meenutav rauast trepikogumik, mis sai endale nimeks Turtle ja Tiger Magic Mountain. Tõepoolest, ei ole just tavapärane, et on võimalus nn Ameerika mägesid läbida sootuks jalgsi. Päris vahva idee.

Ööseks jõudsime tagasi Lindneri hotelli Westerburgis Weisensee järve kaldal, kus ööbisime ka teel Brüsseli poole. See on ikka uskumatult ilus koht ja mul on väga hea meel siin olla. Sakslastele omaselt ei kipu teenindajad eriti inglise keelt rääkima, kuid nii vastuvõtus kui restoranis leidus keegi, kelle keeleoskus oli suurepärane ning tundsime end oodatud külalistena. Meid paigutati ka restoranist veidi eemal tuppa, et saaksime ehk vaiksemat ööund nautida, juhuks kui mõni restorani külaline soovib kauem või lärmakamalt õues aega veeta. Ah, see koht on ikka nii kaunis, et säärastes hotellides viibiksin ma meeleldi teinekordki!

Muide, meie autotripi käigus oleme ka omajagu kõndinud. M on läbinud nädalaga peaaegu 120 000 sammu, mina veidi vähem ja tänane oli meie reisi senine rekord: M päevane lagi oli veidi üle 20 000 sammu, mul jäi see umbes 18 000 juurde. Autoreis küll, aga miskipärast on õhtuks jalatallad ümmargused.

Teekond läbi Madalmaade

Hommikul ärkasin ehmatusega A kõne peale. Meil on ju Brüsselis tund aega ajavahet ning Eestis oleks selline kellaaeg laupäeva hommikul täiesti mõistlik helistamiseks olnud, kuid Brüsselis oli kell alles saanud napilt pool üheksa hommikul. Peale seda ma enam uinuda ei suutnud ja avastasin, et teised kõik peale meie M-ga olid juba nagunii üpris ärkvel. Nii ei jäänudki muud üle, kui end valmis sättida päeva alguseks.

Mölutasime hommiku mõnusalt pikaks, enne kui asutasime end Duisburgi poole teele, kus ootas meid R. Nagu eelmiselgi korral, käisime ka seekord läbi toidupoest eesmärgiga kaasa haarata mõned Belgia õlled ning paar juustu, autokülmik oli meil ju kaasas niikuinii.

Eestist Euroopa poole sõites lubasime nii naabrinaisele kui R-le, et meil on autos ruumi ja nii saame neile midagi vajalikku Eestist kaasa tuua. R-i kast täitis koos autokülmikuga meie sõiduki pagasiruumi täielikult ja nii saime enda asjad panna vaid tagaistmele, naabrinaisele mõeldud kast jäi tagaistuja jalge juurde. Õnneks meil sel hetkel autos keegi taga istuma ei pidanud ja need lühikesed jupid, mis me Brüsselis nii tiirutasime, et keegi taga pidi olema, saime asjad ümber pakituna ära mahutatud. Nüüd tuli aga õhtuks ka R kast pagasnikust tagaistmele ümber pakkida ning kaks meie autosse peaaegu juhuslikult jäänud naabrinaise kasti pagasnikkusse ümber pakkida. M nägi sellega pool hommikut vaeva, kuid õnnestus edukalt. Ilmselgelt oleks meil Euroopa tripi jaoks edaspidi suuremat autot vaja.

Mul on olnud mõnda aega soov meie koju maja taha aeda muretseda kolm suurt lillepotti, mis oleksid savist või sarnasest materjalist ja külmakindlad. Eestis olen ma leidnud vaid õuepotte väga kalli raha eest, väiksemad algavad 60 eurost ülespoole ning suuremad jäävad kaks korda sama raha juurde. Pean seda hinda ilmselgelt liiga kalliks ning lootsin, et ehk õnnestub Euroopa tripilt leida sobilikud lillepotid. Bricos olid hallid suured potid 20 euro eest, Ikeas neljakandilised valged keraamilised potid allahinnatud ülisoodsale hinnale. Ka M nentis, et Ikea potid olid väga ilusad, aga leppisime mõlemad faktiga, et meie autosse poleks need mitte kuidagi mitte mingil viisil ära mahtunud. Eks pean ikkagi Eestist edasi otsima – ehk saab endale koduaega muretseda ilusad suured lillepotid, ilma et hind nende eest silme eest mustaks võtaks.

Poolel teel Duisburgi, otse Belgia-Hollandi piiri ääres asub Maasmecehelni tehasepoodide kompleks. Otsustasime ka seal väikse peatuse teha. Kuigi osad poed olid samad, mis teistes sarnastes poekompleksides varem, oli kaubavalik ja ka allahindlused siiski suuresti erinev. Seekordne shopingutuur kogus pigem samme kui oste. Samas ostulinnaku külje all oli aga teine, tavapoodidega ostukeskus, kust jõudsime ainult C&A poodi, mis tundub edaspidi meie reisidel riiete osas olema üks kindel koht, kust H&M-i asemel, mis nüüd ka Eestis olemas on, läbi astuda.

Kui eelmisel aastal Duisburgist Brüsselisse sõitsime, avastasime end ootamatult Hollandist. Seekord mõtlesime, et tangime veel Belgia poole peal enne piiri, aga ühtki tanklat teeääres lihtsalt ei olnud ning ka GPS ei näidanud midagi lähedal olevat. Nii tuli meil enam-vähem Euroopa kõige kallimat kütust (95 liitrihind peaaegu 1,8 eurot) tankida mõni liiter, et Dusiburgi välja vedada ja sealt juba mõistlikuma raha eest paak täis võtta. Olgem ausad, eelmine kord tankisime Luksemburgis, nii et saime terve Luksemburgi, Belgia ja jupi Hollanditki läbida ühe paagitäiega. Siinkohal pean aga nentima, et Hollandi kiirtee, vähemasti see jupp, mis Belgiast Saksamaale läheb, on uskumatult hea kvaliteediga ja meeletult sile, nii et auto rehvimüra salongi ei kostunudki.

Duisburgi jõudsime õhtul kella 20 ajal. R ootas meid juba pikisilmi ja viisaka külalisena püüdsin talle teada anda meie saabumisaega smsiga, kuid paraku see talle saksa numbrile kohale ei jõudnudki. Olen avastanud, et reisil olles reeglina minu smsid võõra riigi numbrile jõuavad, kuid nende omad mulle enam mitte. Ilmselt pean ma Eestis olles EMTst läbi astuma ja asja veidi uurima, sest ainult helistades läheb asi vahel väga keeruliseks, eriti kui tegu on prantsusekeelse tänavanimega.

Olemuselt eurooplane, hingelt eestlane

Kui olla juba Euroopa pealinnas, tuleb üheld hetkel leida ak võimalused külastamaks Euroopa pealinna põhjust ehk EL institutsioone. See reis on meil nagunii kuidagi kujunenud Eesti saatkonna tähe all, nii et Euroopa Komisjoni peamise ja tuntuima hoone külastamine tundus teemasse väga paslik.

Magasime hommikul kaua ja jõudsime linna enam-vähem lõunaks, kus Euroopa Komisjonis töötava kursaõe A-ga kokku saime ja end lõunale Euroopa Komisjoni viia lasime. Euroopa Komisjonil pidi olema Brüsselis kokku ca 60 maja ja 30 000 töötajat. Need numbrid tunduvad mulle kuidagi hoomamatud.

A saab endaga sisse viia kaks külalist. Registreerisime end ID-kaardi alusel ära, saime rinda kleebitavad külastaja kleepsud ning läbisime turvakontrolli. Ega me väga palju kaugemale tegelikult ei pääsenudki, kui vaid koridoridesse ja söögikohta, aga uhke tunne oli siiski. Kui Brüsselis on muidu söögi hinnad meie mõistes üsna krõbedad, nii et keskmine lõuna läheb maksma alati üle 10 euro ja korralikult süües ka kahekümne kanti, siis Euroopa Komisjoni söögikohas, kuhu pääseb vaid töötõendiga, on hinnas üsna rahakotisõbralikud ja Eestile sarnased, kohti soodsamadki - päevaprae hind on vii euro kandis.

Kuna naabrinaisel läks tööl pikemalt aega, tekkis meil paari tunnine auk ning otsustasime minna Mini Euroopasse, kus ma olen täpselt 10 aastat tagasi kunagi koos E ja oma belglast perega käinud, kui olin oma elu esimesel iseseisval reisil. Ilmselgelt sellest ajast pärineb ka minu väike kiindumus Belgia vastu ning olen aeg-ajalt ikka püüdnud ühe silmaga põgusalt jälgida Belgias toimuvat.

Sel aastal täitus Mini Euroopal 20 aastat, nii et paslik oleks seda taas külastada umbes 10 aasta pärast. M polnud seal kordagi varem käinud ja olgugi, et M pole väga nn muuseumi inimene, meeldis Mini Euroopa talle väga. Ma ei mäleta enam, kas ja mis ekspositsioonid olid kümme aastat tagasi olemas, aga nii mõndagi vaadates teadsin, et kümme aastat tagasi neid seal polnud. Nii oli ka 2004. aastal just loodud Eesti muruplats, aga veel täiesti tühjana ega olnud veel kindel, mis sinna tuleb. Väga hingeminev oli seekordsel külastusel näha Eesti platsil Paksu Margareetat, mille taga maketil sai alguse Balti kett, kus inimesed hoidsid kätest kinni ka läbi Läti ja Leedu makettide. Kui siis veel nupule vajutades Eesti hümn ka kõlama hakkas, kippus silm vägisi märjaks minema.

Euroopaliku päeva lõpetuseks oli paslik i-le täpp panna Euroopa Parlamendi külastusega. Suurt istungitesaali meil näha ei õnnestunud, sest need ekskursioonid pidid toimuma ainult kord päevas ja see kellaaeg meile kuidagi ei sobinud. Küll aga on Euroopa Parlament avatud enam-vähem tööpäeva jooksul tasuta visiitideks. Minu positiivseks üllatuseks on EL Parlamenti sisenedes võimalik võtta endale infobülletään just eesti keeles ning audiokiid antakse asmuti eestineelne, mis teeb sealse külastuse ja näituse vaatamise väga lihtsaks ja huvitavaks. Kui oma audiogiide võtma läksime, ei leidnud infoöötaja esimese hooga kohe eesti keelt üles, sest eestlasi pidi seal harva käima.

Kogu näitus on üles ehitatud ajaloo põhiselt, selgitades lihtsalt ja konkreetselt, aga huvtavalt, kuidas EL üldse alguse sai ja millest EL välja kasvas, illustreerides seda kõike pildimaterjali ning audiogiidi jutukestega. Kuigi ülikoolis olin kõike seda sügavuti kunagi õppinud, siis detailid ei olnud enam ammu meeles ning selline külaskäik tegi nii mõnegi asja sootuks selgemaks ja lihtsamaks. Oleksime veetnud seal ilmselt tunde, kui EL Parlamendi külastusaeg poleks läbi saanud ja parlamendihoonet sulgema poleks hakatud. Poolteist tundi läks linnutiivul ja selle hoone külastus peaks olema kohustuslik kõigile, kes Brüsselisse satuvad ja kel paar tunnikest vaba aega seal on.

Annika x 2

Saunas sai M endise kolleegi abikaasa K-ga, kellega eelmisel aastal Brüsseis juhuslikult tänaval kokku jooksime, kokku lepitud, et lähme hommikul koos shokolaadivabriku Neuhaus outletti shokolaadi ostma. Mõeldud, tehtud. Kui kohale jõudsime, avastasime aga üllatusena, et shokolaaditehasepood oli renoveerimiseks seuletud ja avatakse taas alles laupäeval. K oli küll eelnevalt interetist avamisajad järgi kontrollinud, ent sellist infot polnud ta kuskil märganud. Me ei olnud poe ukse taga ainsad ootamatult pettunud kliendid. Ju see pidi siis nii minema.

Et oma sõitu Vlezenbeeki mitte asjatuks teha, otsustasime sisse põigata samas lähedal olevasse Decaathloni. olgu öeldud, et see oli päev, mil olin ise esimest korda elus Brüsselis autoroolis. Siiani on sõitnud alati M ja kõrvaltistujana on linnatänavatel orienteerumine ning kaardilugemine oluliselt lihtsam olnud. Kui Eestis sõites on ristmikud konkreetsed ja üpris lihtsad, sildid varakult näha, siis Brüsselis seda pole.

Siin on vähemalt kaks ringteed, millel on neli rida ning kuskil pole mingit infot milisest reast sa välja tohid pöörata, kui välja keerab kaks rida. Samuti on ümberreastumiseks antud lühikesed teejupid tihedas liikluses. Ei ole harvad juhused, kus tuleb reastuda kiirelt üle nelja rea, et jõuda otsaga tunnelisse, tunnelist väljudes reastuda taas kiirelt üle kahe rea ja sada meetrit eemal jookseb üks rida vasakule, teine paremale, nii et pead juba algselt teadma, kuhu sa täpselt reastuma pead ja kuhu mingi rida kuskil keerata kavatseb. Nõnda pole just keeruline kuskilt kogemata valesti keerata, kuid õnneks on alternatiive ja väikseid tänavaid palju. Tipptunni ajal võib selline valesti keeramine aga ajaliselt valusalt kätte maksta.

Nii jalakäija kui autojuhina on ilmselt võõras riigis tihedas liikluse virrvarris keerline kõiki detaile märgata, aga ühele asjale juhtis mu kursaõe A abikaasa U meie tähelepanu hoolega: rattaradadele. Brüsseli kesklinnas kohtab rattureid väga palju ja nii autojuhi kui jalakäijana on ettevaatamatult teel kooserdades oht mõnele ratturile ette jääda. Kuna siinne liiklus on tihe, siis võtavad ratturid üpris isiklikult seda, kui mõni auto nende rajale ette jääb. Tsub silmad lahti hoida teedel rattamärkide ning ka kõnniteedel punaste tsoonide osas - sinna ei tasu mitte millegi muu, kui kaherattalisega, sattuda.

Meie sisuliseks staabiks sellel reisil on kuidagi kujunenud Eesti saatkond. See on kohtumispaik ja kuidagi jõuame sinna pidevalt otsaga tagasi. Ilmselt mängib siin rolli ka see, et just sel reisil oleme enamjaol suhelnud nendega, kes selles majas töötavad (hetkeseisuga meie tutvuskonnast kolm inimest). Nii õnnestus meil parkida oma auto saatkonna maa-alusesse garaaži, kus on varasemalt kahel korral toimunud kuulduste järgi ülivinged ja ehedad garaažipeod, ning koos K-ga Hiina poodi minnes kasutada metrood. Brüsseli metroo on selline, nagu enamikes Euroopa linnades, kuid ühte detaili tasub tähele panna: metroosse sisenedes ei ole kuskil väravaid või turnikeesid, nii et lihtne om osta automaadist pilet ja endalegi ootamatult sattuda juba rongi ooteplatvormile, piletit valideerimata. Valideerimiseks tasub otsida oranže postide või seina küljes olevaid kastikesi. Ka tasub teada, et mitmekesi sõites tasub soetada endale 10-korra kaart, mida saab valideerida korraga mitme inimese jaoks - nii tuleb sõit kõige soodsam lühiajaliseks külastuseks.

Hiina poest soetasin endale kõik sushi tegemiseks vajamineva. Ma pole kunagi ise sushit teinud, küll aga kodutehtud sushit söönud. Nüüd on aeg ilmselt ka sushi meisterdamine endale korralikult selgeks teha. Kokkamine on ju ometigi mu teine suur kirg reisimise kõrval.

Viimaseks kaheks Brüsseli ööks kolisime naabrinaise juurest mu magistri kursaõe juurde, kus ka eelmisel aastal peatusime. Nüüd tekkis meil juba endal väike segadus, sest nii naabrinaine ku kursaõde mõlemad on Annikad. Ma pole harjunud neid kumbagi perenimede järgi kutsuma, lisaks on ühel veel liitnimi ja nii ma kasutasin M-ga vesteldes muudkui läbisegi Annikat. Ühel hetkel ei saanud M enam kuidagi aru, kellest ma mingil hetkel räägin.

Mulle meeldib A ja U korter väga. Olgem ausad, kui ma peaksin korteris elama, sooviksin ma elada sarnases korteris nende omale. Linnaosa, mille nad elupaigaks on valinud, on vaikne ja armas. Nende korter asub esimesel korrusel, on maast laenu akendega, ruumikas ning ümber terve korteri kahe seina asuva murulapiga ja kiviterrassiga. See on lihtsalt imeline.

Koolis on A mind järjepidevalt kursis hoidnud nende maja valmimise projektiga. Kuna kolisime ise alles aasta tagasi päris oma (paaris)majja, siis on see teema mulle kuidagi südamelähedane ja väga huvitav. Üks asi on näha netist pilte ja kuulata muljeid, teine asi sootks aga ise kerkivat maja lähedalt näha ja käega katsuda. Eestlasel on ju ikka silmad sõrme otsas.

Nende maja kerkib kõrvalkülla, mis enam ametlikult Brüssel pole ja on sarnane sellele külale, kus elab minu belglaste pere, kellega oleme juba üle kümne aasta suhelnud ja ka regulaarselt kohtunud, ent see reis meil paraku trehvata ei õnnestunud. Kui A ja U uut kerkivat maja vaatama jalutasime, möödusime põllust, mille kirjeldust oli mul algselt raske uskuda: esmasel vaatlusel on tegemist suure kartulipõlluga, seda nii taimede lehtede kui vagude järgi vaadates, aga äraõitsenud taimedele ilmuvad õite asemele ehtsad kirsstomatid, samas mullas peituvad ehedad kartulimugulad. Teisisõnu on tegemist tomati-kartuli ristsugutisega, mis võiks ideaalselt kasvada just meie väikses aias väga funktsionaalselt. Ma pole sellist taime kunagi varem näinud ja mul pole aimugi, kust seda endale soetada saaks, aga jube põnev oleks.

Ma hoian pöidlaid, et A ja U uus maja valmiks õigeaegselt ja tuleks vastavalt ootustele ning loodan, et meil on võimalik oma järgmisel külaskäigul, millal iganes me selle siis täpselt ette võtame, neid külastada juba uues kodus.

Tükike Eestit keset Euroopa pealinna

Naabrinaise Brüsselis asuv korter on väga vinge. Ta elab tüüpilises kitsas Belgia majas, mis on ilmselt kunagi olnud ühe pere käes, kuid nüüd on alumisel korrusel lastehoid, mis tähendab töövälisel ajal vaikust, ja ülemisel korrusel kaks korterit, millest ühes elabki naabrinaine. Ta korter on väga avar ja ülikõrgete, umbes neljameetriste lagedega, ent sel korteril on ka omad kiiksud. Maja ise on vana, kuid korelikult renoveeritud ja seetõttu on naabrinaise juures olles pigem tunne nagu oleks Pariisis, mitte et prantsuskeelne Belgia ja Pariis ilmselt üksteisest just ääretult palju oma olemuselt teatud mõttes erineksid.

Naabrinaise korteri külalistuba ei asu mitte naabrinaise korteris, vaid poolel trepil teisele korrusele avaneva kapi ukse taga. Täpselt keset treppi, kust trepp teeb pöörde teisele korrusele minekuks, on justkui kahepoolne kapi uks, mida avanedes paistavdki silma esmalt koristaja ämber ja hari, kuid kohe tuleb ka teine uks, mida avades jõuab madala laega valgesse tillukesse tuppa, kus omakorda on tilluke kapp tillukese kraanikausiga. Tualeti külstamiseks tuleb pool treppi ülespoole minna naabrinaise korterisse. Ka naabrinaise korteris aasub tualett koos vannitoaga sõna otseses mõttes kapis: elutoa nurgas asub tilluke kapiuks, mis viitab rohkem konkule, kuid selle tagant ilmub lagedale kolme trepiastmega kõrgemal asuv madala lae ja aknaga avar vannituba, kuhu mahub lahedalt nii vann, dušinurk kui tualett. Täielik üllatus! Ilmselgelt on selle korteri kiiksud üllatusi täis "kapid" ja olgem ausad, sellist privaatsust poleks me osanud küll oodata. Ilmselt on mõni hästi maksev hostelituba meile asumiseks antud külalistetoast kordades kehvemates tingimustes. Pealegi oli meil au olla esimesteks külalisteks naabrinaisele.

Kuna oleme oma reisi peamiseks sihtmärgiks seadnud ostlemise, alustasime ka seda päeva shoppamisega. Kui senini oleme oma spordikaubad ostnud reisil olles Decathlonist ja Eestis olles on sõbrad-tuttavad tellinud palju asju Sports Directist, siis me ei tulnud selle pealegi, et Sports Directil võiksid olla oma poed, veel enam Brüsselis. Panime Waze esimese otsingu peale saadud aadressi sisse ja asusime tiirutama, kuid mida polnud, oli kaubanduskeskus. Nii juhtus ka teise aadressiga. Õnneks oli M pildistanud arvutiekraanilt enne telefoniga Sports Directi poodide aadresse, mille sissetoksimiseta lootsime kergemalt hakkama saada, nii et siiski teise poe aadressi sisestamisega õnnestus meil leida kesklinnas City 2 nimeline kaubanduskeskus. Jõudsime sinna täpselt avamise ajaks.

Kui Decathloni pood on mõnusalt organiseeritud, selge ja arusaadav, avar ning õhurikas, siis Sports Direct on kuhjatud asju pilgeni täis. Kohe nii täis, et silme eest läheb momentaaslelt kirjuks ja tunne on, nagu oleks sattunud riidelattu. Seal on asjad tihedalt stangedele sätitud üksteise kõrvale, nii et stangede vahelt napilt läbi mahub. Ka ei ole meelega üles seatud ühtki juhendavat silti, nii et stangede ja riiulite vahel tuleb ekselda nagu labürindis, enne kui õnnestub riietuskabiin või kassa leida. Jah, kaubavalik on suurim, mida ma kohanud olen ning riietuskabiini süsteem toimib hästi - kaasa võib võtta proovimiseks vaid 5 asja, aga kui oled haaranud rohkem, saad osa teenindaja kätte hoiule jätta ning siis muudkui proovima juurde asju võtta, kui esimeste kohta otsused tehtud, kuid üldiselt jätab see pood siiski kaose mulje ja kergem ning mugavam on Sports Directist siiski edaspidi asju netipoest osta, hoolimata üpris krõbedast pstikulust.

Lõunaks olime shoppamisest lihtsalt väsinud. Kuna ilm oli ilus, aga parajalt palav, siis mõtlesime, et võiks siiski end ka värskes õhus veidi liigutada. Panin GPS-i otsingusse botaanikaaia, sest igas linnas on ju ometi olemas botaanikaaed. Brüsselis asuvad kuninglikud aiad on avatud vaid kuu aega kevadisel perioodil ning eelmisel kevadel meil neid kahjuks vaadata ei õnnestunud. GPS leidis minu õnneks aga Planentiumi, mille osas ehku peale minnes lootsin, et tegu on mingi vahva aiaga. Kaardi järgi asus Planentium kuskil pargis, nii et lootused õnnestuda olid suured.

Kui Planentiumi juurde kohale jõudsime, selguski, et tegu ongi botaanikaaiaga, aga see territoorium oli oluliselt suurem, kui ma oleksin osanud arvata. Meil oli aega vaid napp tunnike, enne kui pidime taas naabrinaisega tema juures kokku saama. Pealegi oli M unustanud oma ISIC-kaardi maha ja nii otsustasime, et lähme Planentiumi teine päev, kuid tahaksin seal kindlalt ära käia millalgi.

Hoolimata sellest, et olen Brüsselis nüüdseks käinud vähemalt viis korda, on sellel eurokraatlikul linnal endiselt veel mu jaoks üllatusi varuks. Lisaks Planentiumile avastasin Lonely Planetist, et Brüsselis on Euroopa suurm uunikumautode muuseum, suurepärane teaduskeskus, mis pidi olema siinse kandi vingeim ning ikka veel pruulikojana töötav õllemuuseum. Neist ühessegi me sellel reisil ei jõudnud, aga järgmiseks korraks on, mida külastusinfona kõrvataha panna.

Kolmapäeva õhtuks oli M leppinud oma endise kolleegiga, kes Brüsselis Eesti saatkonnas töötas, kokku sauna. Tundub, et meil on teatud aura seoses nende inimestega, kellele oleme lubanud pikalt kuhugi välismaale külla minna - meie teadmata kipub meie lõpuks saabuv külaskäik jääma hetke, mil nad hakkavad just sealt riigist ära kolima. Nii juhtus Moskvas töötava R-ga, kes peale meie nädalavahetuse külaskäiku paar nädalat hiljem tagasi Eestisse kolis ja nõnda nüüd ka M endise kolleegiga, kes kaks päeva peale meie saunaõhtut oma asjad lõplikult pakkis ja tagasi Eestisse kolis, et siit peagi uuesti edasi järgmisse riiki tõtata.

M endine kolleeg oli organiseerinud meile sauna Eesti saatkonna majas, kus asub ka Eesti alaline esindus Euroopa Liidu juures, nii et sel majal on nii saadik kui alaline esindaja juhtideks. Nii tore oli ühtäkki näha keset Brüsselit Eesti lippu lehvimas ja uksest sisse astudes kuulda Eesti keelt. Ametlikult asusime me nüüd Eesti Vabariigi pinnal. Sel majal on kuidagi ühtne hingamine Eestiga, vähemasti iga mu ihuliige tunnetas õhus juba esimesest sammust Välisministeerumist tuttavat õhkkonda, nii et korraks jõudis hinge hiilida ka magus igatsus tollase keskkonna järele. Ehk teisisõnu Eesti, mis Eesti. Ehedalt.

Looklev kilomeeter vuhiseb rataste all Euroopa pealinna

Tasuta öö Lindneri hotellis oli täiesti uskumatu, ainsaks puuduseks konditsioneeri puudumine, aga ma oleks nõus sellise toa eest sellises asukohas maksma ka täiesti tavapärast toa hinda, olenemata konditsioneeri puudumisest. Kui oma asjadega autosse jõudsime, siis avastasin, et olin oma termose hotellituppa jätnud. Õnneks sain korra veel tagasi lipata ja saimegi oma asjad Westerburgis kokku pakitud ning auto nina Brüsseli poole keeratud.

Meil oli variant, kas minna üle Kölni, nagu alguses planeerisime, või üle Luksemburgi, mida algselt välistasime, sest Luksemburgis elavad K ja J olid samal ajal Eestis puhkusel. Viimasel hetkel otsustasime siiski Luksemburgi kasuks. Nii sattusime Belgia poole sõitma läbi Saksamaa Moseli veinipiirkonna, kuid paraku polnud meil planeeritud aega, et läbida seda piirkonda mööda väikseid külavaheteid. Nii otsustasime teha väikse peatuse kuskil Moseli äärses linnas väikses supermarketis, et osta paar kasti kohalikku veini, kuid nagu ikka, nii ei saanud Saksamaal rahvusvahelise pangakaardiga maksta, vaid üksnes suarahas ja nii tuli meil piirduda kasti veini ja kasti veega. Siinkohal tasub mainimist, et mineraalvesi ise oli oluliselt odavam kui pudeli pant - veidi harjumatu olukord meie jaoks.

Kuna Lukemburgis on siinkandis kõige soodsam kütus, plaanisime tankida just seal. Kuna bensiinipaagi tuli hakkas põlema juba, jätsime Saksamaa piirilinna peatuse, kus väidetavalt on ägedad roomaaegsed varemed, vahele jätta, et ikka kindlalt tanklasse jõuaksime. Teekond bensiinijaama oli üpris ärev: reeglina saame põleva tulega sõita ca 50 km, ent hetkel, kui tuli põlema lõi, näitas lähima tanklani veel 55 km. Õnneks jõudsime tanklasse kenasti kohale ja saime oma teekonda edukalt jätkata.

Kuna Luksemburgis asub Euroopa väikseim veiniregioon, mõtlesime seal paar peatust teha. Lonely Planeti järgi on sealkandis paar tuntumat veinikeldrit, kuid Waze neid kohe leida ei suutnud ja Sygicule olime unustanud installeerida Luksemburgi kaardi. Nii järgisime esimest silti, mis vihjas veinikeldrile. Veidi tiirutamist ja leidsime õige maja justkui üles, aga sissepääsu mitte. Samas kõrval oli teine tootja, kelle uksel rippus silt vinoteegi avamisaegadega, mis nagu oleks pidanud kehtima, aga tegelikkuses oli uks lukus. Siirdusime teise, Waze järgi leitud veinitootja juurde, mis pidi olema regiooni üks tuntumaid. Leidsimegi õige maja üles, kuid ka seal puudus igasugune elu. Niipalju siis meie plaanist Luksemburgi veinipiirkonda külastada. Ilmselt peab selleks end ikka eelnevalt korralikult kurssi viima.

Tegime Luksemburgi kaubanduskeskuses väikese peatuse, hüppasime läbi ka Belgia poolel olevast Luksemburgi outletist ja paar tundi hiljem olime juba Brüsselis. Meie naabrinaine Uuesalust, kes kaks kuud tagasi Brüsselisse kolis, ootas meid juba pikisilmi.

Olime leppinud õhtuks kokku õhtusöögi mu bakaaegse kursavennaga, kuhu haarasime ka naabrinaise kaasa. Kui kursavennaga söögikohta kokku leppisime ja ta mulle mingi nime saatis, eeldasin koheselt, et tegemist on konkreetse söögikohaga, seda enam, et naabrinaine paistis kohta juba teadvat. Pealegi elavad nii kursavend kui naabrinaine mõlemad Etterbeeki piirkonnas, kus oli ka söögikoht. Jõudsime naabrinaise juurde pool tunnikest enne kokkulepitud õhtusöögi aega, täpselt parajalt, et end korra värskendada ja riided vahetada. Siis selgus aga ootamatult, et kohanimi polegi konkreetne söögikoht, vaid linnaosas asuv restoranide plats. Samal platsil asub ka kurikuulus friikartulite, mis on ka Belgia rahvusroog, putka, millel looklevad sabad ei taha kuidagi lõppeda.

Leidsime kursavenna kenasti friikartulite putka eest üles ning korralikele naistele kohaselt käisime läbi kõik restoranid, enne kui valisime välja selle, kus maha istuda ja oma õhtusööki alustada. Kuna kohti on palju ja enamus neist väidetavalt head, ja Belgia toit on siiani olnud minu jaoks alati väga positiivne gastronoomne kogemus, siis oli meil võimalus võtta põhiroog ühes, drink teises kohas ja soovi korral magustoit veel kolmandaski. Kuna jäätiserestoran oli pilgei rahvast täis, otsustasime magustoidu asemel haarata mõned kohalikud õlled ja siirduda lähedal asuvasse parki pingile juttu vestma - lõppeks oli nii naabrinaisel kui kursavennal järgmisel päeval tööpäev. Muide, park, kus me istusime, asub Euroopa kvartalis ja seetõttu on meiegi eurosaadikud sealt tihti igapäevaselt läbi jalutanud ning ühtlasi pimedal ajal kotijooksus ka oma käekotist ilma jäänud.

Rohelus golfiradade rüpes rahustab hinge

Alustasime oma hommikut Nürnbergi linnajalutuskäiguga. Olime ilmselgelt varajased klassikalise turisti kohta ja see tähendas, et inimesi liikus linnapeal vähe, aga ka kõik sisulsielt kõik söögikohad olid veel suletud ning esimesed ettevalmistused peatseks avamiseks alles kestsid. Kuna meil hotellis hommikusööki hinna sisse arvatud polnud, siis tuli meil leida mõni armas kohvik, kus esmane kehakinnitus võtta.

Meie esimeseks takistuseks sai sularaha puudumine. Teadsin küll, kuid olin unustanud, et siinne Euroopa, eriti Saksamaa, arveldab enamjaolt sularahas ja harva saab maksta kaardiga. Fotoka kotist avastasime eelmisest reisist jäänud 20-eurose, millega pidime maksma ka parkimise eest. Nii käisime mitmest söögikohast läbi küsimusega kaardimakse kohta, kuid saime eitava vastuse. Lõpuks ei pidanud tühi kõh enam tänavalt tulevatele imeheadele värske saia lõhnadele vastu ning otsustasime keha kinnitada lähimas hästi lõhnavas kohvikus. Ah, värske saia maitse on imeline!

Nürnberg ise on suhteliselt klassikaline Kesk-Euroopa linn. Raekojaplatsil peetav iapäevane turg on iseenesest vahva, seda enam, et seal müüakse läbisegi nii saia, hoidiseid, puuvilju kui taimi. Muus osas on munakividega sillutatud vanalinn kaetud suurte kivist keskaegsete hiinetega, millest mitmete küljes ripub ühes või teises kohas väike kujuke. Linna aitab oluliselt selgemini kujundada enda jaoks linna läbiv jõgi ning väiksed tihedad sillad üle jõe lipsamiseks. Armas linnake paaritunniseks jalutuskäiguks.

Nürnbergis ringi jalutades märkasin ühel tänavanurgal meesterahvast mugavalt seismas ja mingi puldiga mängimas. Alles hetk hiljem sain aru, et tegemist on kraanajuhiga, ainult et mitte kraana otsas, vaid ehitust eemalt jälgimas, maapinnalt kraanat puldist juhtides. Ma polnud enne niimoodi lähedalt ühegi kraanajuhi toimetamisi saanud jälgida. Enam ei peagi kraanajuhid igal tööpäeval väledalt mööda torni üles ronima, et oma tööpostile jõuda.

Enamuse päevast olime planeerinud shoppamiseks Wertheim Villages, kus olime ka varem käinud. Kuna aega oli omajagu, jalutasime seal mõnusasti ringi. Teel Nürnbergist Wertheimi soovisin käia läbi ka kuskilt suuremast supermarketist, et muretseda meile autosse veidi joomiseks vett. Sedakorda ei hakanud aga teepeal kuskil ühtki supermarketit silma. Kuigi hommikul oli ilm jahedam ja pilvine, siis päeva peale tõusis temperatuur 21 soojakraadi pealt siiski 30 ligi ning veekadu organismist oli tuntav. Ka õhtul ei suutnud me leida ühtki supermarketit, kraaniveega on mul varasematest reisidest aga ebamugavad kogemused ja nii tuli vedelikku ammutada söögi kõrvale selleks võimalikel hetkedel jõudsalt.

Meie tänaöine hotell on saadud tänu V-le, kes kampaaniale tähelepanu juhtis, tasuta. Oleme pehmelt öeldes Saksa pärapõrgus, umbes 30 km kaugusel lähimast kiirteest, keset rohelust, golfiradu järve kaldal Lindneri ketti kuuluvas 4-tärni hotellis. Siin on kampaania mille raames on saadaval vaid üksikud toad kiirematele, mille kohaselt iga kodukoha kauguse 100 km hotellist annab 10% hinnas alla. Kuna Eesti asub üle 1000 km kaugusel, on meile tänane öö tasuta.

Ma olin siiralt meeldivalt üllatunud hotelli jõudes. Tuba on avar, lisaks voodile mahuvad tuppa ka väike diivan ja tugitool koos kirjutuslaua ja diivanilauaga. Tõeline mugavus. Vaade aknast avaneb otse järvele. Überringi on selline rohelus ja ilu, et hotellitoas olla on raske ning tahaks ümbrusakudust minna mõnusasti uudistama. Jalutama me siiski ei jõudnud ja otsustasime selle asemel istuda hotelli terrassil ning nautida õhtusööki. Ah, milline idüll on vaikselt veini mekkides vaadata, kuidas päike vaikselt järve taga oleva linna varju vajub.

Mul on selline tunne, et siin hotellis võiks lausa kauem olla ja mind ei häiri sootuks see, et siin suurt ümbruskonnas teha pole. Lihtsalt nii ilus on. Kui me veel golfi mängiks, tunduks see lausa suurepärasena. Hotellis on olemas ka spa, basseini ja saunakompleks, kuid ka neid polnud meil täna mahti lähemalt kaema minna. Võibolla hakkab minu lõputu rahutus ja ringi sibamise vajadus lõpuks asenduma rahulikuma ja paiksema loomusega? Seda pole meil aga võimalik seekord järgi uurida, sest juba homme keerame nina Brüsseli poole, kui oleme suutnud välja mõelda, kas lähme sinna üle Kölni või läbi Luksemburgi. Ehk hommik on õhtust targem ja ju me siis vaatame.

Tšehhi, mu arm!

Tee Katowicest Tšehhi poole on sile ja GPS-i järgides lihtne, kuigi tee kvaliteeti Saksa teedega muidugi võrrelda ei anna. Enne reisile asumist otsustasime soetada endale tasulise GPS-i Sygicu M telefonile, et oleks kindel kaardivõrgustik reisiks olemas.

Eestis ringi vurades kasutame juba üle aasta sotsiaalset GPS-i Waze, mis meil toimib hästi, kuid nõuab Internetiühendust. Väidetavalt ei võta Waze just palju netti ja seetõttu on ka Eestis olles ilmunud ekraanile mitmeid kasutajaid teiste riikide lippudega. Sellegipoolest pole Waze Poolas ja Tšehhis kuigi populaarne, üksnes teispool Prahat olid kaardile tekkinud ka teiste kasutajate poolt mõned olulised märked.

Sygicul on veel üks suur ja oluline eelis Waze ees just pikamaareisidel: marsruuti on võimalik planeerida varakult ning mitme vahepunktiga, Waze laseb panna vaid ühe vahepeatuse. Samas võtab Waze sihtpunkti info telefoni kalendrist ja nii ei pea aadresse käsitsi toksima, kui asjad kalendris korralikult kirjas on. Enamus hotellibroneerimissüsteeme aga laseb hotelli aadressi automaatselt kalendrisse lisada. Ideaalne süsteem oleks vast selline, mis ühildaks endas Waze uudsuse ja sotsiaalsuse ning Sygicu funktsionaalsuse.

Esimese peatuse tegime Olomoucis Tšehhis. Kunagi 2009. aastal oma esimest Euroopa ringreisi tehes peatusime seal samuti korraks, kuid tol ajal polnud meil ka reisijuhti, mistõttu me linnast endast suurt midagi ei teadnud ja mälust ei tule kuidagi ette, kas me raekojaplatsi tegelikult ka üldse tol korral nägime või sõitsime sest linnast vaid korraks niisama läbi.

Igal juhul on Olomouci vanalinna osa päris kindlasti alahinnatud ja paistab varjatud aardena. Jõudsime Olomouci raekoja platsi juhuslikult just nimelt keskpäeval, mil raekoja kella mäng, sarnaselt Praha väga tuntud kella mängule, just pihta oli halanud. Olomoucis pidigi seda vaid korra päevas, keskpäeval nägema. Olomouci vanalinn on kompaktne ja armas, raekoja hoone ümbrus kaunistatud mitme keskaegse purskkaevuga ning sealsamas kõrval asub suur kirik. Olomouc meenutas mulle oma raekoja platsi ümbruse ja olemusega kuidagi väga Firenzet Itaalias.

Prahas olen kaks korda varem käinud, aga M mitte kordagi ja nii on mul olnud mitmeid kordi soov talle Praha ilu näidata, kuid senini ebaõnnestunult. Kuna seekord valisin meie marsruudiks just nimelt tee läbi Praha, lootuses seal paar tundi ringi jalutada ja taaskord peale 11-aastast pausi näha nii Praha raekoja kella mängu kui Karli silda, siis arvasin, et seekord see õnnestub.

Meie reisi peamiseks eesmärgiks oli juba eelnevalt seatud ostlemine ja nii planeerisin teekonda läbi suuremate Outlet Cityde ehk ostulinnakute, kuhu on rajatud erinevate tootjate tehasepoed. Avastasin Internetist juba enne reisi, et ka Prahasse on nüüd rajatud üks säärane ostukeskus. Kuna Wroclawis saime juba oma varasemal reisil pettumuse osaliseks ühes väidetavas ostulinnaku keskuses, siis olid minu ootused madalad ning arvasin, et ka Prahas läheb meil seetõttu kiiresti. Aga oh üllatust – tegemist oli väga korraliku üpris uue tehasepoodide ostukeskusega, kus veetsime märkamatult tunde. Kui lõpuks tiiru peale olime teha saanud, näitas kell juba poolt seitset õhtul.

Seekord me Prahasse siiski kuidagi ei jõudnud ja see tähendab,e t millalgi tulevikus võiksime Tšehhi ringreisi kohe eraldi ette võtta, et saaks külastada nii Prahat, Tšehhi veiniregiooni Moravias, Karlovy Vary koopaid kui ka nautida Tsehhi imeilusat loodust. Tšehhi oli mu esimene iseseisev välisreis ning ilmselt sinna kaotasin ma kunagi 1997. aastal oma südame, et Tšehhi mulle siiani väga meeldib.

Päev läbi oli väljas olnud lõõskav päike, temperatuur näitas varjus 37 kraadi ning tee temperatuur tõusis kergelt 50 soojakraadini, ent õues ringi jalutades ei tundunud sugugi ilm tapvalt ega kõrvetavalt palav, vaid õhk oli meeldivalt soe. Muidugi ilma konditsioneerita olnuks üpris võimatu ringi reisida. Kui lõpuks poole seitsme paiku õhtul autosse tagasi jõudsime, näitas autos olnud sisetermomeeter 46 soojakraadi. Võtsin pudelist lonksu vett ja pidin selle koheselt välja sülitama – lahtunud gaasidega kuum Värska ei ole mitte kuidagi joodav. See-eest hommikul autosse pandud kohvid olid mõnusasti üles soojenenud ning taas hästi joodavaks muutunud.

Nibin-nabin enne kella kümmet õhtul saabusime Nürnbergi oma kinni pandud Hiltoni hotelli. Kui Hilton on seni tundunud turvalise valikuna, olles klassikaline, aga korralik äriklassi hotell, siis seekordne Hilton on pigem veidi väsinud olekuga. Edaspidi peab hakkama ilmselt ka uurima milline on hotelli renoveerimisaasta, enne kui kuhugi tuba broneerida. Samas annab tuntud brändi nimi siiski garantii, et tegemist on korraliku kohaga ja ootamatult kehvadesse tingimustesse reeglina sattuda nii ei õnnestu. Küll aga on Saksamaa kandis reegel see, et enamikes hotellides on Wifi tasuline või tasuta vaid mõnda aega hotelli fuajees. Minu üllatuseks aga arvutit wifi võrku ühendades hüppas lahti Skype aken, mis teatas, et siinses wifis on võimalik osta Internetti ka minutipõhiselt, makstes selle eest Skypega. Päris põnev lahendus ja kui see blogikanne õigeaegselt üles läheb, siis järelikult Skype krediidiga wifitamine õnnestus.

Poola, Poola, me läheme Poola...

Kui enamus Euroopa hotelle pakub tuba reeglina ilma hommikusöögita ning hommikusöök on võimalik kohapealt juurde osta, siis Panevežyse 2* hotelli hinnas sisaldus ka hommikusöök, mis oli meile pigem üllatuseks. Oleksin oodanud paari röstsaia, putru või munaputru, aga meid ootas hommikul ees paki-kartulipuder viineri ja marineeritud peedi salatiga, kõrval väike jogurt. Ma pole aastaid enam hommikul harjunud niivõrd kummalisi asju sööma. Tudengipõli tuli sellega meelde.

Veel üks väike nüanss, mida tuleb odavamate hotellide puhul jälgida - meie Leedu hotell asus 3. korrusel ja seda avastasime alles kohapeal. Hotellis polnud ka lifti, mis tähendas, et kohver ja muud asjd tuli seljas 3. korrusele tarida. Kui asju on veidi enam või kohver suurem, tasub kindlasti edaspidi ka kontrollida hotelli retseptsiooni korrust.

Me oleme varem käinud Euroopas autoga nii vara- kui hiliskevadel ja sügisel, aga mitte kordagi veel suvel. Sõita oli ilus: helesinine peaaegu pilvitu taevas kirka päikesega, taamal kollendavad viljapõllud ja rohetavad maisipõllud. Poola on niimoodi päris ilus. Ja seda ilu saab nautida ikka väga pikalt, sest Varssavist Leedu poole kiiretid pole ning selle jupi läbimine võtab terve igaviku. 

Otsustasime jalasirutuspausi teha Byalistokis, kust olime küll varem läbi sõitnud, aga mitte kordagi peatunud. Ega seal palju vaadata pole, kuid linnake ise on oma keskmes asuva jalakäijate tänavaga, mida ääristavad mitmed terrassidega restoranid, armas. Suured lillevanikud ja amplid kaunistavad linnapilti väga maitsekalt, nii et silm aina puhkab. Ilm oli tõeliselt suviselt soe (termomeeter näitas varjus üle 30 plusskraadi) ja lisaks tavapärastele purskkaevudele oli linnatänavatele toodud ka kaks tuletõrjevooliku sarnast voolikut portatiivsete purskkaevudena, mille lähistel täiskasvanud end jahutasid ja millest lapsed siirast rõõmu veega mängides tundsid. 

Teel Varssavisse tuli meile vastu nii tohutus koguses autosid ühtse roduna, et tundus, justkui oleks terve Varssavi korraga linnast välja sõitnud. Laupäeva lõuna, ju minnakse suvilatesse. Suvise aja tõttu polnud linn ise ka kuigi umbes ning läbisime selle üpris kiiresti, väikse vahepeatusega Decathloni sporditarvete poes. Decathlon on üks meie lemmikkohti, kus alati Poola sattudes käime ning reeglina sealt endale iga kord ka midagi kaasa ostame. Hinnad on niivõrd mõistlikud ja asjad normaalse kvaliteediga. 

M-le meeldib viimasel ajal kõikjal paljajalu käia ning autoga pikki sõite tehes on mugav, kui varbad hingavad. Nii on just plätudega mugav reisida, kuid olles harjunud viimasel ajal kõikjal paljajalu käima, on oht, et plätud võivad vahel sootuks ununeda. Nii oleks M oma plätud peaaegu Decathloni kassasabasse maha jätnud, aga õnneks märkas ta need uuesti varba otsa torgata, enne kui poest lõplikult lahkuda jõudsime.

Varssavist edasi oli veel sõita umbes kolm ja pool tundi, enne kui pidime jõudma oma ööbimispaika Katowices. Üllataval kombel puhkavad vist praegu ka poolakad ise, sest teetöid oleme seni näinud üpris üksikuid ja vaid ühes kohas oli mõne kilomeetrine ummik, mis lahtus paarikümne minuti jooksul. Selliseid tundide pukkuseid ummikuid kiirteel, nagu varem oleme Poolas kohanud, seni meile teele jäänud pole ja loodan, et selle reisi jooksul ka ummikutest pääseme.

Umbes tunnise autosõidu kaugusel enne Katowicet asub Czestochowa linn. Sattusin kaasas olevat Lonely Planetit sirvima ning avastasin, et paras jalasirutuspaus tasub teha just seal. Nimelt on Czestochowa tuntud pigem usklike inimeste poolt - seal asub Musta Madonna (kui tõlge õige on) ikoon, mida peetakse Neitsi Maarjaks ja seetõttu on omistatud ikoonile tugevad võimed riiki (linna) ja sealset rahvast kaitsta. Ka pidid igal aastal1 15. augustil umbes 4-5 miljonit inimest võtma ette teekonna Musta Madonna juurde palvetama, mis pidi olema omaette vaatepilt, sest inimesed tulevad nii palverännakuna kui suurte massidena. 

Musta Madonna ikoon asub linnakese keskmest kerkival künkal, kuhu on rajatud suursugune Jasna Gora klooster, mida saavad kõik külastada, olles sündsalt riides (õlad ja põlved kaetud). Kui kloostri väravaten jõudsime, ehmatasin korraks - õlad olid mul kaetud, põlved aga lühikeste pükste tõttu mitte. Ilm oli tõeliselt soe ja seetõttu ringi vaadates märkasin, et enamikel naisterahvastel on seljas suvised lühikesed kleidid ja seelikud. Kui kloostri territooriumile julgesin nii minna, siis päris missa ajal kirikusse ma nii ikkagi siseneda ei julgenud ja kiikasin korraks vaid üle ukse. Klooster ise on suur ja vana, üpris uhke kompleks, kuhu pääseb sisse hommikul kella viiest õhtul poole kümneni. Ka selline avamisaeg ei ole tavapärane. Lisaks puudub pilet ning igaühel on soovi korral võimalik väike annetus kloostrile teha. See on nii meeldiv lähenemine, et paneb seda kohta veel enam austama.

Kui kloostrisse sisenema hakata, siis väravapostidest värava endani viib mõnekümne meetri pikkune allee, mis on ääristatud kolmestesse puntidesse kokku pandud riigilippudega. Meie positiivseks üllatuseks oli ka Eesti lipp esindatud. Ühes pundis vene ja Argentiina lippudega. Kas selline kooslus oi juhuslik või meelega, seda me teada kuskilt ei saanud. Igal juhul on Jasna Gora koht, mida tasub külastada. Ka usukaugel inimesel peaks seal uudistamist olema veidi siiski.

Õhtu hakul jõudsime Katowicesse oma broneeitud hotelli. Olen reisile planeerinud kõi hotellid, peale esimese, veidi paremad, et võiksime pikast autoga sõitmisest end hästi ja mugavalt jägmiseks pikaks päevaks välja puhata. Katowice Best Western vastas igati me ootustele, kuid hotelli restoran üllatas meid väga ja seda positiivses mõttes. Kohale jõudes olime üpris näljased ja väsinud ega soovinud kuhugi mujale söögikohta otsima minna. Nii oli mul väga hea meel, et meie hotellis on olemas korralik valgete laudlinadega restoran, mis ometigi on mõistlike hindadega ja hea toidu kvaliteediga. Otsustasime proovida pirogysid ehk meie mõistes suuri värskeid Poola pelmeene, mina kukeseentega ja Martin lihaga. Menüüs olnud kolmandad pelmeenid olid vene stiilis ehk teisisõnu kartuli-juustu täidisega. Vene stiil võib ju tähendada tegelikult sisuliselt mida iganes. Kõrvale proovisime Poola veini, mis meid samuti positiivselt üllatas.

Suurim üllatus oli aga see, kuidas toit serveeriti. Restorani sisenedes oli seal veel peale meie vaid üks klient, kuid tasapisi tuli vahepeal veel paar lauda juurde, nii et teenindajatel oli aega kõigiga tegeleda. Meie hotelli restoranil on show-kitchen ehk köök, mis on restorani üks sein ja kust on avalikult näha kokkade kõik toimetused. Arvasin, et sellega asi piirdubki, ent ei. Kui meie toidud valmis said, tõi kokk eraldi puidust käru peal särisevad pannid meie laua juurde. Kuniks ta ühelt pannilt taldrikule pelmeene ükshaaval minu ette sättis, hoidis ta teist panni samal ajal elaval tulel käru peal, nii et mõlemad road jõudsid taldrikule kaunilt (ka pelmeene saab ilusasti serveerida, ausalt) ja särtsuvalt. Tõesti, see kogemus oli parem, kui oleksime osanud loota.

Homme on ees ootamas taas pikk päev, nii et viimane aeg on end mõnusasti voodisse kerra tõmmata ja unematimaale sättida.

Euroopa vol 4. Ettevalmistamata start

Seekord jäin ma meie puhkusereisi organiseerimisega kuidagi hilja peale. Tööl on viimasel ajal väga kiire tulenevalt nii ees olevast puhkusest kui ka peale puhkust aset leidvast ülesannetega seotud muudatusest, mistõttu töölt koju tulles on pea pulki täis ning õhtul ei jaksa enam suurt millegi asjalikuga tegeleda. Minule mitte omaselt sain ma meie seekordse autoga Euroopasse marsruudi paika alles paar päeva enne reisi algust. Alles peale seda hakkasin hotelle broneerima, nii et asjade pakkimisega tegelesin reaalselt alles peale reedest tööpäeva enne kodust startimist. Reis tundus kuidagi teisejärguline, justkui oleks aega reisile minekuni küll ja küll. Muidugi, see polnud meil ka esimene kord ju autoga Euroopasse minna ja sellest ning tööst mõjutatuna ilmselt reisiärevust üldse tekkida ei jõudnudki.

Napilt enne reisile minekut avastasin ka, et olin meie marsruudi veidi mööda planeerinud ehk siis jätnud ühe pühapäevase päeva Saksamaal shoppamiseks, ent Saksamaal on pühapäeviti tedaolevalt kõik poed kinni. Niisiis tui mul kiirelt marsruut ümber mängida ja tegelikult reisile minnes ei olnudki mul päriselt veel aimu, kus me keset reisi ühe öö veedame.

Ühtäkki oli käes reede ning kokkulepitult peale reedest tööpäeva lõppu pidime keerama auto nina Euroopa poole. Reede hommikul avastasin, et fotoka akud on laadimata ning kaardid ka tühjendamata. Peale kiiret tööpäeva võtsin poolel teel töölt koju ema peale, viskasime kodus kiiresti riided kohvrisse ja hakkasime Pärnu poole sõitma. Kiirustades unustasime siiski üht-teist maha ja nii pidime uuesti korraks kodust läbi käima, enne kui päriselt reisile minna saime. Ema andsime Pärnus isale üle ja sealt edasi uhasime muudkui Baltikumi suunas.

Eelmisel reisil Euroopasse peatusime esimesel ööl Kaunases, kuid seekord teadsin juba eos, et nii kaugele me ei jõua - saime ju alles kodust tulema lõplikult 18:30 paiku ja seega arvasin mõistlikuks sõidu ajaks ca 6 tundi ehk ööbimise leidsin meile Panevežysesse. Tegelikkuses võiksin öelda, et Bauska oleks olnud ööbimiseks suhteliselt viimane piir, kui hakata kodust minema peale kella 18 õhtul. Mugav oleks olnud jääda juba Riiga, aga edaspidised sõidupäevad tulid niigi pikad ja seega tahtsime jõuda lühema ajaga augemale - Poola on nagunii lahmakas, mida annab sõita.

Üle Eesti-Läti piiri sõitnud, märkasime Läti suunas sõitmas mitmeid autosid. Selles pole ka midagi imelikku - suvine aeg ja reede õhtu. Ühtäkki hakaksid tee ääres silma suurem hulk inimesi kõndimas, siis parkivad autod, mis palistasid teeperve mõlemalt poolt kilomeetrite pikkuselt ja ees olev ummikuke. Olime sattunud just läbi sõitmast Positivuse muusikafestivali algusest. See omakorda seletas ka voorivate autode hulka ning tohutuse koguses politseinike kohtamist.

Ülejäänud tee möödus vahejuhtumiteta. Öösel umbes pool üks olime me lõpuks Panevežyses kohal, tagumikud autosõidust kangeks istutud. Broneeritud hotell oli täpselt selline, nagu ta Internetist piltidelt tundus, nii et selles suhtes aus. Kui me poleks vajanud lihtsalt kohta, kuhu mõneks tunniks pikali visata, poleks me ilmselt ka seal peatunud. Kant tundus veidi kahtlane ning tuba oli puhas, kuid sisaldas tõesti vaid baaselemente. Samas peab kiitma hotelliomaniku soovi siiski atmofäriga veidi vaeva näha ning sisekujunduslike elementide olulist püüdlikkust. Teadsin juba ette, et hotell asub täpselt raudtee ääres (rööpad läksid sõna otseses mõttes maja külje alt läbi) ja netikommentaaride põhjal oli arvata, et öösel on kaubaronge oodata. Konditsioneeri oli 3-tärni hotellist palju oodata ja seetõttu magasime lahtise aknaga. Minu lühike öö jäi veelgi lühemaks: küll ma ärkasin selle peale, kui rong mööda sõitis, küll karjus mingi auto õues kuskil kaugemal, siis läks mu kõrv lukku ja vahepeal läks uni lihtsalt üle. Hommikuks olin umbes sama väsinud kui õhtul, ent see väsimus läks peagi õnneks üle ja reis sai jätkuda juba mõnusasti.