Naabrinaise Brüsselis asuv korter on väga vinge. Ta elab tüüpilises kitsas Belgia majas, mis on ilmselt kunagi olnud ühe pere käes, kuid nüüd on alumisel korrusel lastehoid, mis tähendab töövälisel ajal vaikust, ja ülemisel korrusel kaks korterit, millest ühes elabki naabrinaine. Ta korter on väga avar ja ülikõrgete, umbes neljameetriste lagedega, ent sel korteril on ka omad kiiksud. Maja ise on vana, kuid korelikult renoveeritud ja seetõttu on naabrinaise juures olles pigem tunne nagu oleks Pariisis, mitte et prantsuskeelne Belgia ja Pariis ilmselt üksteisest just ääretult palju oma olemuselt teatud mõttes erineksid.
Naabrinaise korteri külalistuba ei asu mitte naabrinaise korteris, vaid poolel trepil teisele korrusele avaneva kapi ukse taga. Täpselt keset treppi, kust trepp teeb pöörde teisele korrusele minekuks, on justkui kahepoolne kapi uks, mida avanedes paistavdki silma esmalt koristaja ämber ja hari, kuid kohe tuleb ka teine uks, mida avades jõuab madala laega valgesse tillukesse tuppa, kus omakorda on tilluke kapp tillukese kraanikausiga. Tualeti külstamiseks tuleb pool treppi ülespoole minna naabrinaise korterisse. Ka naabrinaise korteris aasub tualett koos vannitoaga sõna otseses mõttes kapis: elutoa nurgas asub tilluke kapiuks, mis viitab rohkem konkule, kuid selle tagant ilmub lagedale kolme trepiastmega kõrgemal asuv madala lae ja aknaga avar vannituba, kuhu mahub lahedalt nii vann, dušinurk kui tualett. Täielik üllatus! Ilmselgelt on selle korteri kiiksud üllatusi täis "kapid" ja olgem ausad, sellist privaatsust poleks me osanud küll oodata. Ilmselt on mõni hästi maksev hostelituba meile asumiseks antud külalistetoast kordades kehvemates tingimustes. Pealegi oli meil au olla esimesteks külalisteks naabrinaisele.
Kuna oleme oma reisi peamiseks sihtmärgiks seadnud ostlemise, alustasime ka seda päeva shoppamisega. Kui senini oleme oma spordikaubad ostnud reisil olles Decathlonist ja Eestis olles on sõbrad-tuttavad tellinud palju asju Sports Directist, siis me ei tulnud selle pealegi, et Sports Directil võiksid olla oma poed, veel enam Brüsselis. Panime Waze esimese otsingu peale saadud aadressi sisse ja asusime tiirutama, kuid mida polnud, oli kaubanduskeskus. Nii juhtus ka teise aadressiga. Õnneks oli M pildistanud arvutiekraanilt enne telefoniga Sports Directi poodide aadresse, mille sissetoksimiseta lootsime kergemalt hakkama saada, nii et siiski teise poe aadressi sisestamisega õnnestus meil leida kesklinnas City 2 nimeline kaubanduskeskus. Jõudsime sinna täpselt avamise ajaks.
Kui Decathloni pood on mõnusalt organiseeritud, selge ja arusaadav, avar ning õhurikas, siis Sports Direct on kuhjatud asju pilgeni täis. Kohe nii täis, et silme eest läheb momentaaslelt kirjuks ja tunne on, nagu oleks sattunud riidelattu. Seal on asjad tihedalt stangedele sätitud üksteise kõrvale, nii et stangede vahelt napilt läbi mahub. Ka ei ole meelega üles seatud ühtki juhendavat silti, nii et stangede ja riiulite vahel tuleb ekselda nagu labürindis, enne kui õnnestub riietuskabiin või kassa leida. Jah, kaubavalik on suurim, mida ma kohanud olen ning riietuskabiini süsteem toimib hästi - kaasa võib võtta proovimiseks vaid 5 asja, aga kui oled haaranud rohkem, saad osa teenindaja kätte hoiule jätta ning siis muudkui proovima juurde asju võtta, kui esimeste kohta otsused tehtud, kuid üldiselt jätab see pood siiski kaose mulje ja kergem ning mugavam on Sports Directist siiski edaspidi asju netipoest osta, hoolimata üpris krõbedast pstikulust.
Lõunaks olime shoppamisest lihtsalt väsinud. Kuna ilm oli ilus, aga parajalt palav, siis mõtlesime, et võiks siiski end ka värskes õhus veidi liigutada. Panin GPS-i otsingusse botaanikaaia, sest igas linnas on ju ometi olemas botaanikaaed. Brüsselis asuvad kuninglikud aiad on avatud vaid kuu aega kevadisel perioodil ning eelmisel kevadel meil neid kahjuks vaadata ei õnnestunud. GPS leidis minu õnneks aga Planentiumi, mille osas ehku peale minnes lootsin, et tegu on mingi vahva aiaga. Kaardi järgi asus Planentium kuskil pargis, nii et lootused õnnestuda olid suured.
Kui Planentiumi juurde kohale jõudsime, selguski, et tegu ongi botaanikaaiaga, aga see territoorium oli oluliselt suurem, kui ma oleksin osanud arvata. Meil oli aega vaid napp tunnike, enne kui pidime taas naabrinaisega tema juures kokku saama. Pealegi oli M unustanud oma ISIC-kaardi maha ja nii otsustasime, et lähme Planentiumi teine päev, kuid tahaksin seal kindlalt ära käia millalgi.
Hoolimata sellest, et olen Brüsselis nüüdseks käinud vähemalt viis korda, on sellel eurokraatlikul linnal endiselt veel mu jaoks üllatusi varuks. Lisaks Planentiumile avastasin Lonely Planetist, et Brüsselis on Euroopa suurm uunikumautode muuseum, suurepärane teaduskeskus, mis pidi olema siinse kandi vingeim ning ikka veel pruulikojana töötav õllemuuseum. Neist ühessegi me sellel reisil ei jõudnud, aga järgmiseks korraks on, mida külastusinfona kõrvataha panna.
Kolmapäeva õhtuks oli M leppinud oma endise kolleegiga, kes Brüsselis Eesti saatkonnas töötas, kokku sauna. Tundub, et meil on teatud aura seoses nende inimestega, kellele oleme lubanud pikalt kuhugi välismaale külla minna - meie teadmata kipub meie lõpuks saabuv külaskäik jääma hetke, mil nad hakkavad just sealt riigist ära kolima. Nii juhtus Moskvas töötava R-ga, kes peale meie nädalavahetuse külaskäiku paar nädalat hiljem tagasi Eestisse kolis ja nõnda nüüd ka M endise kolleegiga, kes kaks päeva peale meie saunaõhtut oma asjad lõplikult pakkis ja tagasi Eestisse kolis, et siit peagi uuesti edasi järgmisse riiki tõtata.
M endine kolleeg oli organiseerinud meile sauna Eesti saatkonna majas, kus asub ka Eesti alaline esindus Euroopa Liidu juures, nii et sel majal on nii saadik kui alaline esindaja juhtideks. Nii tore oli ühtäkki näha keset Brüsselit Eesti lippu lehvimas ja uksest sisse astudes kuulda Eesti keelt. Ametlikult asusime me nüüd Eesti Vabariigi pinnal. Sel majal on kuidagi ühtne hingamine Eestiga, vähemasti iga mu ihuliige tunnetas õhus juba esimesest sammust Välisministeerumist tuttavat õhkkonda, nii et korraks jõudis hinge hiilida ka magus igatsus tollase keskkonna järele. Ehk teisisõnu Eesti, mis Eesti. Ehedalt.
Naabrinaise korteri külalistuba ei asu mitte naabrinaise korteris, vaid poolel trepil teisele korrusele avaneva kapi ukse taga. Täpselt keset treppi, kust trepp teeb pöörde teisele korrusele minekuks, on justkui kahepoolne kapi uks, mida avanedes paistavdki silma esmalt koristaja ämber ja hari, kuid kohe tuleb ka teine uks, mida avades jõuab madala laega valgesse tillukesse tuppa, kus omakorda on tilluke kapp tillukese kraanikausiga. Tualeti külstamiseks tuleb pool treppi ülespoole minna naabrinaise korterisse. Ka naabrinaise korteris aasub tualett koos vannitoaga sõna otseses mõttes kapis: elutoa nurgas asub tilluke kapiuks, mis viitab rohkem konkule, kuid selle tagant ilmub lagedale kolme trepiastmega kõrgemal asuv madala lae ja aknaga avar vannituba, kuhu mahub lahedalt nii vann, dušinurk kui tualett. Täielik üllatus! Ilmselgelt on selle korteri kiiksud üllatusi täis "kapid" ja olgem ausad, sellist privaatsust poleks me osanud küll oodata. Ilmselt on mõni hästi maksev hostelituba meile asumiseks antud külalistetoast kordades kehvemates tingimustes. Pealegi oli meil au olla esimesteks külalisteks naabrinaisele.
Kuna oleme oma reisi peamiseks sihtmärgiks seadnud ostlemise, alustasime ka seda päeva shoppamisega. Kui senini oleme oma spordikaubad ostnud reisil olles Decathlonist ja Eestis olles on sõbrad-tuttavad tellinud palju asju Sports Directist, siis me ei tulnud selle pealegi, et Sports Directil võiksid olla oma poed, veel enam Brüsselis. Panime Waze esimese otsingu peale saadud aadressi sisse ja asusime tiirutama, kuid mida polnud, oli kaubanduskeskus. Nii juhtus ka teise aadressiga. Õnneks oli M pildistanud arvutiekraanilt enne telefoniga Sports Directi poodide aadresse, mille sissetoksimiseta lootsime kergemalt hakkama saada, nii et siiski teise poe aadressi sisestamisega õnnestus meil leida kesklinnas City 2 nimeline kaubanduskeskus. Jõudsime sinna täpselt avamise ajaks.
Kui Decathloni pood on mõnusalt organiseeritud, selge ja arusaadav, avar ning õhurikas, siis Sports Direct on kuhjatud asju pilgeni täis. Kohe nii täis, et silme eest läheb momentaaslelt kirjuks ja tunne on, nagu oleks sattunud riidelattu. Seal on asjad tihedalt stangedele sätitud üksteise kõrvale, nii et stangede vahelt napilt läbi mahub. Ka ei ole meelega üles seatud ühtki juhendavat silti, nii et stangede ja riiulite vahel tuleb ekselda nagu labürindis, enne kui õnnestub riietuskabiin või kassa leida. Jah, kaubavalik on suurim, mida ma kohanud olen ning riietuskabiini süsteem toimib hästi - kaasa võib võtta proovimiseks vaid 5 asja, aga kui oled haaranud rohkem, saad osa teenindaja kätte hoiule jätta ning siis muudkui proovima juurde asju võtta, kui esimeste kohta otsused tehtud, kuid üldiselt jätab see pood siiski kaose mulje ja kergem ning mugavam on Sports Directist siiski edaspidi asju netipoest osta, hoolimata üpris krõbedast pstikulust.
Lõunaks olime shoppamisest lihtsalt väsinud. Kuna ilm oli ilus, aga parajalt palav, siis mõtlesime, et võiks siiski end ka värskes õhus veidi liigutada. Panin GPS-i otsingusse botaanikaaia, sest igas linnas on ju ometi olemas botaanikaaed. Brüsselis asuvad kuninglikud aiad on avatud vaid kuu aega kevadisel perioodil ning eelmisel kevadel meil neid kahjuks vaadata ei õnnestunud. GPS leidis minu õnneks aga Planentiumi, mille osas ehku peale minnes lootsin, et tegu on mingi vahva aiaga. Kaardi järgi asus Planentium kuskil pargis, nii et lootused õnnestuda olid suured.
Kui Planentiumi juurde kohale jõudsime, selguski, et tegu ongi botaanikaaiaga, aga see territoorium oli oluliselt suurem, kui ma oleksin osanud arvata. Meil oli aega vaid napp tunnike, enne kui pidime taas naabrinaisega tema juures kokku saama. Pealegi oli M unustanud oma ISIC-kaardi maha ja nii otsustasime, et lähme Planentiumi teine päev, kuid tahaksin seal kindlalt ära käia millalgi.
Hoolimata sellest, et olen Brüsselis nüüdseks käinud vähemalt viis korda, on sellel eurokraatlikul linnal endiselt veel mu jaoks üllatusi varuks. Lisaks Planentiumile avastasin Lonely Planetist, et Brüsselis on Euroopa suurm uunikumautode muuseum, suurepärane teaduskeskus, mis pidi olema siinse kandi vingeim ning ikka veel pruulikojana töötav õllemuuseum. Neist ühessegi me sellel reisil ei jõudnud, aga järgmiseks korraks on, mida külastusinfona kõrvataha panna.
Kolmapäeva õhtuks oli M leppinud oma endise kolleegiga, kes Brüsselis Eesti saatkonnas töötas, kokku sauna. Tundub, et meil on teatud aura seoses nende inimestega, kellele oleme lubanud pikalt kuhugi välismaale külla minna - meie teadmata kipub meie lõpuks saabuv külaskäik jääma hetke, mil nad hakkavad just sealt riigist ära kolima. Nii juhtus Moskvas töötava R-ga, kes peale meie nädalavahetuse külaskäiku paar nädalat hiljem tagasi Eestisse kolis ja nõnda nüüd ka M endise kolleegiga, kes kaks päeva peale meie saunaõhtut oma asjad lõplikult pakkis ja tagasi Eestisse kolis, et siit peagi uuesti edasi järgmisse riiki tõtata.
M endine kolleeg oli organiseerinud meile sauna Eesti saatkonna majas, kus asub ka Eesti alaline esindus Euroopa Liidu juures, nii et sel majal on nii saadik kui alaline esindaja juhtideks. Nii tore oli ühtäkki näha keset Brüsselit Eesti lippu lehvimas ja uksest sisse astudes kuulda Eesti keelt. Ametlikult asusime me nüüd Eesti Vabariigi pinnal. Sel majal on kuidagi ühtne hingamine Eestiga, vähemasti iga mu ihuliige tunnetas õhus juba esimesest sammust Välisministeerumist tuttavat õhkkonda, nii et korraks jõudis hinge hiilida ka magus igatsus tollase keskkonna järele. Ehk teisisõnu Eesti, mis Eesti. Ehedalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar