laupäev, 19. juuli 2014

Poola, Poola, me läheme Poola...

Kui enamus Euroopa hotelle pakub tuba reeglina ilma hommikusöögita ning hommikusöök on võimalik kohapealt juurde osta, siis Panevežyse 2* hotelli hinnas sisaldus ka hommikusöök, mis oli meile pigem üllatuseks. Oleksin oodanud paari röstsaia, putru või munaputru, aga meid ootas hommikul ees paki-kartulipuder viineri ja marineeritud peedi salatiga, kõrval väike jogurt. Ma pole aastaid enam hommikul harjunud niivõrd kummalisi asju sööma. Tudengipõli tuli sellega meelde.

Veel üks väike nüanss, mida tuleb odavamate hotellide puhul jälgida - meie Leedu hotell asus 3. korrusel ja seda avastasime alles kohapeal. Hotellis polnud ka lifti, mis tähendas, et kohver ja muud asjd tuli seljas 3. korrusele tarida. Kui asju on veidi enam või kohver suurem, tasub kindlasti edaspidi ka kontrollida hotelli retseptsiooni korrust.

Me oleme varem käinud Euroopas autoga nii vara- kui hiliskevadel ja sügisel, aga mitte kordagi veel suvel. Sõita oli ilus: helesinine peaaegu pilvitu taevas kirka päikesega, taamal kollendavad viljapõllud ja rohetavad maisipõllud. Poola on niimoodi päris ilus. Ja seda ilu saab nautida ikka väga pikalt, sest Varssavist Leedu poole kiiretid pole ning selle jupi läbimine võtab terve igaviku. 

Otsustasime jalasirutuspausi teha Byalistokis, kust olime küll varem läbi sõitnud, aga mitte kordagi peatunud. Ega seal palju vaadata pole, kuid linnake ise on oma keskmes asuva jalakäijate tänavaga, mida ääristavad mitmed terrassidega restoranid, armas. Suured lillevanikud ja amplid kaunistavad linnapilti väga maitsekalt, nii et silm aina puhkab. Ilm oli tõeliselt suviselt soe (termomeeter näitas varjus üle 30 plusskraadi) ja lisaks tavapärastele purskkaevudele oli linnatänavatele toodud ka kaks tuletõrjevooliku sarnast voolikut portatiivsete purskkaevudena, mille lähistel täiskasvanud end jahutasid ja millest lapsed siirast rõõmu veega mängides tundsid. 

Teel Varssavisse tuli meile vastu nii tohutus koguses autosid ühtse roduna, et tundus, justkui oleks terve Varssavi korraga linnast välja sõitnud. Laupäeva lõuna, ju minnakse suvilatesse. Suvise aja tõttu polnud linn ise ka kuigi umbes ning läbisime selle üpris kiiresti, väikse vahepeatusega Decathloni sporditarvete poes. Decathlon on üks meie lemmikkohti, kus alati Poola sattudes käime ning reeglina sealt endale iga kord ka midagi kaasa ostame. Hinnad on niivõrd mõistlikud ja asjad normaalse kvaliteediga. 

M-le meeldib viimasel ajal kõikjal paljajalu käia ning autoga pikki sõite tehes on mugav, kui varbad hingavad. Nii on just plätudega mugav reisida, kuid olles harjunud viimasel ajal kõikjal paljajalu käima, on oht, et plätud võivad vahel sootuks ununeda. Nii oleks M oma plätud peaaegu Decathloni kassasabasse maha jätnud, aga õnneks märkas ta need uuesti varba otsa torgata, enne kui poest lõplikult lahkuda jõudsime.

Varssavist edasi oli veel sõita umbes kolm ja pool tundi, enne kui pidime jõudma oma ööbimispaika Katowices. Üllataval kombel puhkavad vist praegu ka poolakad ise, sest teetöid oleme seni näinud üpris üksikuid ja vaid ühes kohas oli mõne kilomeetrine ummik, mis lahtus paarikümne minuti jooksul. Selliseid tundide pukkuseid ummikuid kiirteel, nagu varem oleme Poolas kohanud, seni meile teele jäänud pole ja loodan, et selle reisi jooksul ka ummikutest pääseme.

Umbes tunnise autosõidu kaugusel enne Katowicet asub Czestochowa linn. Sattusin kaasas olevat Lonely Planetit sirvima ning avastasin, et paras jalasirutuspaus tasub teha just seal. Nimelt on Czestochowa tuntud pigem usklike inimeste poolt - seal asub Musta Madonna (kui tõlge õige on) ikoon, mida peetakse Neitsi Maarjaks ja seetõttu on omistatud ikoonile tugevad võimed riiki (linna) ja sealset rahvast kaitsta. Ka pidid igal aastal1 15. augustil umbes 4-5 miljonit inimest võtma ette teekonna Musta Madonna juurde palvetama, mis pidi olema omaette vaatepilt, sest inimesed tulevad nii palverännakuna kui suurte massidena. 

Musta Madonna ikoon asub linnakese keskmest kerkival künkal, kuhu on rajatud suursugune Jasna Gora klooster, mida saavad kõik külastada, olles sündsalt riides (õlad ja põlved kaetud). Kui kloostri väravaten jõudsime, ehmatasin korraks - õlad olid mul kaetud, põlved aga lühikeste pükste tõttu mitte. Ilm oli tõeliselt soe ja seetõttu ringi vaadates märkasin, et enamikel naisterahvastel on seljas suvised lühikesed kleidid ja seelikud. Kui kloostri territooriumile julgesin nii minna, siis päris missa ajal kirikusse ma nii ikkagi siseneda ei julgenud ja kiikasin korraks vaid üle ukse. Klooster ise on suur ja vana, üpris uhke kompleks, kuhu pääseb sisse hommikul kella viiest õhtul poole kümneni. Ka selline avamisaeg ei ole tavapärane. Lisaks puudub pilet ning igaühel on soovi korral võimalik väike annetus kloostrile teha. See on nii meeldiv lähenemine, et paneb seda kohta veel enam austama.

Kui kloostrisse sisenema hakata, siis väravapostidest värava endani viib mõnekümne meetri pikkune allee, mis on ääristatud kolmestesse puntidesse kokku pandud riigilippudega. Meie positiivseks üllatuseks oli ka Eesti lipp esindatud. Ühes pundis vene ja Argentiina lippudega. Kas selline kooslus oi juhuslik või meelega, seda me teada kuskilt ei saanud. Igal juhul on Jasna Gora koht, mida tasub külastada. Ka usukaugel inimesel peaks seal uudistamist olema veidi siiski.

Õhtu hakul jõudsime Katowicesse oma broneeitud hotelli. Olen reisile planeerinud kõi hotellid, peale esimese, veidi paremad, et võiksime pikast autoga sõitmisest end hästi ja mugavalt jägmiseks pikaks päevaks välja puhata. Katowice Best Western vastas igati me ootustele, kuid hotelli restoran üllatas meid väga ja seda positiivses mõttes. Kohale jõudes olime üpris näljased ja väsinud ega soovinud kuhugi mujale söögikohta otsima minna. Nii oli mul väga hea meel, et meie hotellis on olemas korralik valgete laudlinadega restoran, mis ometigi on mõistlike hindadega ja hea toidu kvaliteediga. Otsustasime proovida pirogysid ehk meie mõistes suuri värskeid Poola pelmeene, mina kukeseentega ja Martin lihaga. Menüüs olnud kolmandad pelmeenid olid vene stiilis ehk teisisõnu kartuli-juustu täidisega. Vene stiil võib ju tähendada tegelikult sisuliselt mida iganes. Kõrvale proovisime Poola veini, mis meid samuti positiivselt üllatas.

Suurim üllatus oli aga see, kuidas toit serveeriti. Restorani sisenedes oli seal veel peale meie vaid üks klient, kuid tasapisi tuli vahepeal veel paar lauda juurde, nii et teenindajatel oli aega kõigiga tegeleda. Meie hotelli restoranil on show-kitchen ehk köök, mis on restorani üks sein ja kust on avalikult näha kokkade kõik toimetused. Arvasin, et sellega asi piirdubki, ent ei. Kui meie toidud valmis said, tõi kokk eraldi puidust käru peal särisevad pannid meie laua juurde. Kuniks ta ühelt pannilt taldrikule pelmeene ükshaaval minu ette sättis, hoidis ta teist panni samal ajal elaval tulel käru peal, nii et mõlemad road jõudsid taldrikule kaunilt (ka pelmeene saab ilusasti serveerida, ausalt) ja särtsuvalt. Tõesti, see kogemus oli parem, kui oleksime osanud loota.

Homme on ees ootamas taas pikk päev, nii et viimane aeg on end mõnusasti voodisse kerra tõmmata ja unematimaale sättida.

Kommentaare ei ole: