teisipäev, 29. juuli 2014

Salarändur Saksamaalt jäi Pärnusse

Eelmisel õhtul Lodži hotelli saabudes üllatas vastuvõtu töötaja meid väga meeldivalt soojade suurte shokolaaditükkidega küpsistega, ka tuba oli ilus ja avar, lõhnas veel üpris uhiuuelt ning meie 9. korrusel asuva toa aknast avanes vaade tuledesäras linnale, mida me nautida väga ei jõudnudki, sest vajusime väsinult unne ning lahkusime juba koidikul, et jõuaksime läbida Varssavi enne tööpäeva alguse tipptundi.

Kui seni läks tee alati läbi Varssavi, küll äärelinnast, aga linna ennast ei olnud võimalik täielikult vältida, siis meie positiivseks üllatuseks on nüüdseks tehtud valmis jupp kiirteed, millega on võimalik Varssavi linn sisuliselt välja lõigata. Viimane ots sellest teest on küll tegemata, ent ilmselt aasta pärast on seegi valmis ja Varssavi läbimine saab olema senisest oluliselt valutum.

Tegime kiire hommikusöögi peatuse alles teispool Varssavit, et kindlustada tööpäeva hommikuse ummiku vältimist. Tee ääres oli meil valida vaid paari tankla ja McDonaldsi vahel. Kuna Poola zlotid said meil otsa juba Wroclawis, siis oli meie jaoks ka oluline kaardiga maksmise võimalus. Väljas valitses kõrbekuumus, nii et konditsioneeritud auto oli ühtemoodi populaarne asukoht konditsioneeritud siseruumidega.

Poola teed Varssavist Eesti poole on endiselt kitsad ja looklevad, nii et pole ka väga suurt vahet, kes minna üle Lomža või läbi Bialystoki. On näha väikseid juppe juba kiirteest ning seda, et suurem tee-ehitus on plaanis, aga millal ükskord tegelikult ilusat uhket kiirteed läbi Poola Leedu piirini nautida saab, seda näitab vaid aeg. Lodžist koju oli meil 1100 kilomeetrit sõitu, mis tänu väikestele teedele võtab tohutult aega ja on omajagu väsitav.

Kuskil Poola põldude vahel sõites tundsin, kuidas mu põlveõnnal sügeleb. Vaatasin seda lähemalt ja avastasin põlveõndlast sääsehammustuse kubla sarnase punase sügeleva punni, mille keskel paistis must puru, mis käega pühkides paiagst ei liikunud. Vaata, kuidas tahad, aga puru on niivõrd tilluke, et päris täpselt aru ei saa, millega tegu. Kuna puru käega pühkimisele aga paigast ei liikunud, hakkasin kahltustama miniatuurset Saksamaalt salaja kaasa reisinud puuki. Otsustasime, et kuna olime nagunii teel koju, teeme Pärnu EMOs peatuse ja laseme seal selle millimeetri suuruse Saksa salaränduri eemaldada kuna ise ei oleks seda mitte mingi vahendiga võimalik kätte saada.

M oli hommikust saadik nuusanud ja kurtnud kerge kurguvalu üle, lisaks oli tal palavikune tunne. Mina tundsin, kuidas nina kergelt vesiseks tõmbas ja kurk tiba kähe oli. Ilmselgelt olin ööseks kruttinud hotelli kondotsioneeri liiga jaheda peale ning olime mõlemad saanud keset suve korraliku konditsioneeri külmetuse.

Läti ja Leedu läbimine on tagasiteel alati jube tüütud. Kodu on justkui siinsamas, aga Baltikum võtab ikkagi päris mitu tundi aega. Leedu-Poola piirilt koju on veel peaaegu 700 kilomeetrit sõitu, lisaks keeratakse seal ka kell tund edasi, nii et ajaliselt kaotad justkui hoobilt selle piiriületusega tunni.

Kui Poola kubiseb rekkadest, siis huvitava tähelepanekuna märkasime, et enamus Poolas sõitvatest rekkadest, nii masin kui tema saba, on Poola numbrimärkidega. Esimest Eesti numbriga rekkat kohtasime alles vahetult enne Leedu piiri, kui olime selle taga raudteeülesõidukoha juures peatunud. Eesti numbrit oli nii tore näha, et oleks tahtnud juhile kohe lehvitada.

Üldise tähelepanekuna võib öelda, et auto numbrimärkidest lähtuvalt tunduvad britid, belglased ja eestlased olema rohkem sõiduautoga rändav rahvas, kelle numbrimärke erinevates riikides maanteedel ikka kohtab. Ei ole muidugi välistatud, et Belgia numbrimärgid kuuluvad tegelikult Brüsselisse pagendatud Baltikumlastele, kes puhkuse ajaks autoga kodukanti käima tulevad. Suurbritannia numbrimärkide puhul aga jäi mulje, et tegemist on reeglina päris britiga ning GB tähisega autosid leiab maanteedel tõesti igast riigist.

Tankisime auto paagi Poolas veel kütust täis, ennast püüdsime tankida Leedus teeäärses Hesburgeris, kui silme eest näljast juba tasapisi mustaks hakkas minema. Leedus valitses pärastlõunal veel suurem põrgukuumus kui oli seda olnud hommikul Poolas. Tundus, et tegemist on lõppematu saunalavaga.

Nii kui ületasime Läti piiri, tõmbus taevas tumedaks ja hakkas sadama äiksevihma. Läti meile sellist elektrilist vaatemängu, nagu päev varem Poola, ei pakkunud. Õues oli 35 soojakraadi asemel ootamault ja harjumatult jahe, termomeeter näitas napilt 20 kraadi sooja. Nii kiiresti harjumegi tohutu kuumusega, et 20 kraadi tundub külm, samas kui kevadel väljas juba esimese 15-kraadise päiksepaistelise ilmaga on näha bikiinides kevadekuulutajaid. Täpselt enne Eesti piiri lõppes vihm ning ees terendas helesinine päikseline taevas. Eestis oli endiselt korralik suvi.

Pärnu erakorralise meditsiini osakonda jõudsime õhtul enne kella 21. M tundis end selleks ajaks üpris täbarasti, kuid auto oli niimoodi pakitud, et tema tooli asendit muuta naljalt ei saanud ja seega mul rooli minna ei õnnestunud. Koduni oli jäänud napid poolteist tundi.

Pärnu EMO arst võttis mind üpris kiiresti jutule, erinevalt pikkadest järjekordadest Tallinna EMOdes. Noor tohter vaatas musta täppi mu põlveõndlas üht- ja teistpidi ning jõudis selgusele luubi abil, et tegu on tõepoolest miniatuurse puugiga, mis oli aga nii väike, et temalgi oli keeruline puuki eemaldada. Puuk kiirelt käes, anti mulle kaasa puugihammustuse infoleht ja sooviti head koduteed.

Poolteist tundi hiljem olime väsinuna ja kergelt tõbisena kodus. Tassisime oma auto asjadest tühjaks, loputasime keha päevasest higist puhtaks ja suikusime mõnusasse ööunne oma voodis. Tõepoolest, ei ole paremat kohta magamiseks, kui oma voodi.

Meie 5400 kilomeetrit pikk 12 päeva kestnud ostuseiklus Euroopas oli jõudnud selleks korraks õnnelikule lõpule.

Kommentaare ei ole: