Kodutee läheb alati kiiresti

Eelmisel õhtul oli meie toa ukse külge väljapoole konksu külge riputatud ümbrik meie ärasõiduinfoga. Neil on kõikide tubade uste küljes väljaspool väikesed konksud ja komme konksude külge kirjalikke teateid või sooduskuponge jätta. See on täiesti geniaalne süsteem - ei häiri kedagi, on piisavalt privaatne ja segamatu, kuid kogu oluline info jõuab kohale. Meie saarel viibimise ajal pildistati seal saart uuesti üles ilmselt reklaambrožüüri tarbeks ja nii oli meil pea igapäev ukse küljes uus väike põnev kirjake. Seda oli isegi huvitav oodata, nagu käiks isiklik postituvi.

Meie hommikune lend läks kell 9:00. See tähendas saarelt lahkumist hiljemalt kell 6 ja see omakorda äratuskõnet vastuvõtust täpselt kell 5 hommikul. Kell 4:58 äratas mu telefon meid igaks juhuks ennetavalt, et minut hiljem helisevat telefoni väga kurjalt ja uniselt vastu ei võtaks. Väljas oli veel täielik pimedus.

Olime oma kohvri õhtul juba ennatlikult ära pakkinud ja nüüd ei jäänud muud teha, kui ennast vaid riidesse panna ning üle kontrollida, kas kõik vajalik on ikkagi kaasas. Kell pool kuus pidi kotikandja juba ukse taga olema, et meie pagas paati tassida. Samal ajal pakuti meile restoranis kerget hommikusööki kahe croissanti, muffini ja puuviljataldriku näol. Hommikul nii vara (Eestis oli siis kell 2 öösel) oli mul keeruline midagi korralikult süüa ja ma olin positiivselt üllatunud, et meile sooja hommikusööki üldse serveeriti niivõrd varajasel tunnil. Arvestasin sellega, et meil on hommikune lend ja seega pakutakse seal ka hommikusööki. Minu mõistus ei arvestanud aga seda, et ärkamise ja lennul pakutava toidu vahele jääb tervelt viis tundi. 

Kui me kella 6 ajal hommikul kaatritäie inimestega (kaatris on kokku koos meeskonnaga 22 kohta ning edasiviivaks jõuks on kaks võimsat mootorit, mis tekitavad kaatri kiiruseks ca 50 km/h) Chaaya Island Dhonveli resortist lahkusime, oli väljas juba täiesti valge. Sama kiiresti, kui päike loojub, see ka hommikul tõuseb. 

Varahommikune päike ja kerge tuul sasis me juukseid ning silitas nahka pooletunnisel kaatrisõidul Male kõrval saarel asuvasse lennujaama. Meid ootas kai peal meesterahvas, kellel oli kõigi reisijate lahkumise info detailideni. Meid juhatati rahulikult check-ini laua juurde ja jäeti headaega. Siin on kõik detailideni läbimõeldud. Nii saabumine, kohalolek kui lahkumine. Kogu taustsüsteemi logistika on keerukas ning veatu. Turistina sa seda ei näe ega reeglina ilmselt ka tunneta, see on lihtsalt nii peen ja sujuv, aga selleks, et sellist taset saavutada, on vaja teha ränka tööd. 

Tegime ära oma check-ini ja saime info, et Arlandast tuleb meil võtta uued pardakaardid Tallinna lennule. Meie tagasitee koju pidi olema väga sujuv: hommikul alustame Maldiividelt ning õhtuks jõuamegi juba koju. Ei mingit ööbimist enam lennukis ega lennujaamas. Ükski voodi ei ole mitte kuskil nii mugav ja hea kui oma kodune ja selle eest olen ma valmis vajadusel ka veidi pingutama.

Male lennujaamas oli meil piisavalt aega, et veidi suveniiri- ja tax-free poodides ringi vaadata. M polnud kuigi altis just jalutama, sest nii varajane kellaaeg talle ärkamiseks lihtsalt ei sobi ning paneb enesetunde keerama. Tegin oma tiiru vürtsipoes ja mul oli kahju, et sealt ühtki aromaatset ning kvaliteetset vürtsisegu oma allergia tõttu koju kaasa osta ei saanud.

Maldiividel tuuakse kõik sisse ja kohapeal sisuliselt midagi ei toodeta. Maldiivlased elavad turismist ja kalandusest. See tähendab, et kõik nende toiduained tulevad kuskilt mujalt: piim Austraaliast ja Uus-Meremaalt pulbrina, kana Brasiiliast, veiseliha Indiast, muud toiduained lähiriikidest nagu Sri Lanka, aga ka Taist. See teeb kohalikele elu üpris kalliks. Tavaline piimaliiter maksab juba $3.

Nii on tavaliseks maiuseks nende poodides ka importkaubana meile kõik tuttavad šokolaadid eesotsas Marsi ja Snickersiga ning kohapeal tehakse pigem kooke ja süüakse puuvilju kui toodetakse midagi magusat. Ainus magus Maldiivide maius on noorest kookosest ja mingist erisuhkrust (Toddy sugar) tehtud pikk ja peenike kõva ebatsensuurse välimusega pulk, mis maitseb see-eest mahedalt kookoseselt ning levitab värske leiva lõhna. Nägin neid ilmselt palmilehtedesse mässitud pulki esmakordselt Male saarel turul, kus neid ka maitsta saime, aga tol korral ostmata jäid. Nüüd nägin neid taas ainsa maiusena müügil lennujaama poes. Ma ei pidanud mõtlema kaks korda, mida kodustele Eestisse maitseks kaasa tuua.

Istusime M-ga lennu oote väravas. Värava avamiseni oli jäänud veel umbes pool tundi. Ühtäkki hakkas M otsima oma Withingsit (väike must elektrooniline tark sammulugeja, mis loeb ka unetsükleid, mõõdab pulssi jms). Mida ei ole, seda ei ole. Ilmselt unustas ta vidina turvakontrolli, kui metalliotsijaväravast läbi läksime. Kiirustasime tagasi viimasesse turvakontrolli, meid vaadati küsiva pilguga. Nii kui M näitas eemalt minu Withingsit, ulatas turvatöötaja talle maha ununenud tema oma. Huh, seekord läks õnneks.

Skandinaavia lennundus on veidi teiste põhimõtetega kui Araabia oma. Oleme nüüdseks lennanud nii Etihadi (siiani parim lennukogemus), Emiratesi (mõlemad nimetatud on Araabia Ühendemiraatide lennufirmad) kui ka Qatariga (Katarri rahvuslik lennukompanii) ja nende kõigi puhul kehtib üks reegel: värav avatakse tund enne lendu ning suletakse hiljemalt 20 minutit enne väljalendu. See tähendab, et praktiliselt kõik inimesed istuvad lennukis juba 30-40 minutit enne väljalendu ning kui kõik pardal ja toimingud tehtud, võib lennuk ka päriselt varem startida. Omakorda tähendab selline korraldus, et lendude vahe peab olema piisav (soovitavalt 2,5 tundi minimaalselt tavapärase tunni asemel) ning teadvustamist värava peatse sulgemise kohta ja vajadusel nimelist kutsumist tehakse vähemalt 5 korda 15-20 minuti jooksul.

Skandinaavia lennufirmadega on reeglina selline seis, et värav avatakse umbes 20-30 minutit enne lendu ja suletakse 15-20 minuti pärast. Kui kedagi nimeliselt kutsutakse, tehakse seda ehk üks või kaks korda ning sedagi vaid paari minutilise vahega. Seega on Skandinaavia firma lennust maha jäämise võimalus kordades suurem kui Araabia firmade omast, kui sa oled valel hetkel väravast veel liiga kaugel.

Nii istusime Male lennujaamas ja vaatasime, kuidas lennugraafiku järgi pidi olema meie lend esimene rahvusvaheline lend, mis sel päeval väljub. Tegelikkuses avati kahe järgneva lennu väravad enne meie oma ning Oman Air tõusis ka enne meie värava avamist juba õhku. Oman Airi väravas seisis ka umbes 15 minutit enne lennu õhkutõusmist üks valgenahaline meesterahvas väga mureliku näoga. Kogu selle aja oli tema kõrval seisnud teenindaja teadustanud valjuhäälditesse, et lennule on finaal call ning värav suletakse peatselt. Kui lennujaama ootesaali teisest otsast hakkas paistma üks kiiruga lähenev naisterahvas, oli mehe murepilv sekundiga näost kadunud. Meist mõned istmeread eemal istusid meie lennu piloodid vastakuti ja täitsid teineteiselt vaheldumisi küsides mingeid ankeete. Kõrvalt vaadates jäi mulje justkui mängiks nad laevade pommitamist. Lennujaamad on ikka väga põnevad kohad, kus inimesi jälgida.

Nii Doha kui Arlanda lend möödusid meie jaoks lihtsalt ja sujuvalt. Raputamata. Umbes poolel teel Arlandasse märkasin, et meie lend jääb ilmselt veidi hiljaks. Meie Arlandasse saabumise ja viimase Tallinna lennu vahe oli plaani järgi napilt tund aega.

Qatar Airwaysy lennuk maandus Arlandas 16 minutit peale lubatud aega. Seejärel hakati lennukile külge panema alles koridori, et inimesed lennukist turvaliselt maha pääseksid. Kui lennukilt maha saime, tegime esimese asjana kindlaks värava, kuhu jõudma peame. Teadsin, et meie järgmine lend läheb samast terminalist, aga värav selgus alles Arlandas kohapeal. Pidime kuskilt transfer deskist võtma endale ka pardakaardid, aga ausalt öeldes ei olnud mul enam aega oodata ja otsida, kus see vastav laud asub. Lootsin sellele, et jõudes õigesse väravasse, väljastatakse pardakaardid meile sealt.

Meiega koos tuli samalt Doha lennult üks teinegi eesti pere kahe väikse lapsega. Juba lennukist väljudes vaatasin, et nad on nii eestlaste moodi. Eestlane tunneb eestlase kuidagi juba kaugelt ära. Ka nemad kiirustasid meiega samale lennule. Passikontrolli Euroopa Liitu sisenemiseks läbisid nad enne meid ja jäime veel sappa oma korda ootama, kui nemad juba värava poole kiirustasid. Piiriametnik vaatas meile passi ja näkku ning küsis vaid kas meil on kiire. Noogutasime ning ta soovis meile kärmelt head teed.

Ühel hetkel läks koridor kaheks, vasakule jäid sildid terminalide kohta, paremale justkui väravate numbrid ja turvakontroll. Seisatasime korraks kaheldes kuhupoole meil minna tuleb. Teist eesti peret ei olnud kuskil näha. Täpsustasime kiiresti turvakontrolli ametnikega ning saime selgeks, et just see on õige tee väravasse. Kui Malelt lahkusime, oli meil käsipagasis kaks pooleliitrist veepudelit, seal ei tulnud välja võtta kotist ka tehnikat ega väikses plastikkotis vedelikke. Arlandas EL-i sisenedes seevastu tuli kotist välja koorida kogu tehnika ning sama kärmelt see sinna tagasi pakkida, ka vedelikud tuli välja tõsta eraldi kilekotikesega. Õnneks veed olime juba eelnevalt ära joonud, vastasel juhul tulnuks neist sel hetkel loobuda.

Astusin kiirustades turvaväravast läbi ja see hakkas piiksuma. Teenindaja arvas mure olevat mu jalatsites ning palus jala ükshaaval maas asuvale stendile asetada. Pääsesin kiirelt. M pakkis asjad hoolega kokku ja asutasime end minema, kui turvatöötaja juhtis M-i tähelepanu mahajäänud Withingsile. Teist korda täna. Läks õnneks.

Vaatasin kella. Meil on väravasse jõudmiseks aega umbes 5 minutit, enne kui värav suletakse. Ja minna oli veel väga pikk tee. Tormasime läbi tax free poodide otse oma värava poole, kui kuulsime üht entusiastlikku häält meid jooksu pealt tervitamas „Hey, Estonians!“ ja rõõmsalt lehvitamas. Kui reisile alles läksime, sattusime sama poetöötajaga aega parajaks tehes veidi jutustama. Eesti oli ka talle võõras koht, olgugi et Rootsi ja Eesti on ometi lähestikku. Olime talle meelde jäänud.

Jõudsime õigesse väravasse lõõtsutades, jalasääred piimhappest valusad. Kuna peakohal ühtki monitori ei märganud, küsisin teenindajalt, kas oleme ikka Tallinna lennu väravas. Saanud positiivse kinnituse, kurtsin, et meil pole pardakaarte ja kas saame need siit. Üks kahest teenindajast vaatas mulle tõsise näoga otsa ning vastas eitavalt. Me ei pääse lennule, olgugi, et piletid on meil olemas. Vahtisin talle jahmunult ammulisui otsa ja küsisin imestades: „Tõsiselt?“. Selle peale hakkas teine teenindaja naerma ning ütles, et esimene ainult tegi nalja meie kulul, ulatades meile vajalikud pardakaardid.

Tõmbasin hetkeks hinge ja vaatasin ringi – teist eesti peret ei olnud ikka veel kuskil näha, kuigi passikontrolli nad läbisid enne meid. Ka väravasse joostes ei märganud me neid teepeal kusagil. Samal hetkel, kui oma pardakaardid kätte saime, hakati inimesi lennukisse laskma ja sisuliselt kohe pandi ka värav kinni. Meiega oli hästi, meie olime lennule jõudnud, kuid eriti nõme oleks olukord, mil tead, et keegi jookseb ja tahab samamoodi õhtuks koju saada nagu sina, ent sa ei tee midagi selleks, et nad sellele lennule saaksid. Nii mainisin igaks juhuks leti teenindajale, et üks eesti pere veel jookseb siiapoole ja palusin nad ära oodata. Teenindajatel oli õnneks see info juba olemas, ent parem karta kui kahetseda.

Istusime lennukisse maha, inimesed olid ennast kenasti juba sisse seadnud, aga seda eesti peret ei olnud ikka veel. Stjuuardess luges inimesi üht- ja teistpidi ning jäi hetkeks veel ootele. Ja ühtäkki nad jõudsid pardale. Mul oli nii hea meel. Peale neid tuli veel lõõtsutades üks eesti noormees. Rohkem kedagi enam ei oodatud ning saime alustada oma koduteed Tallinnasse Estonian Airi lennukiga, mille pardal oli ka Estonian Airi tegevjuht Jan Palmer. Päris VIP tunne.

  

Tallinnasse jõudes imestasime, et meie kohver tuli pagasilindilt üpris esimeste hulgas. Meie pagas jõudis kohale koos meiega. Imetabaselt hästi ja kiiresti, arvestades jooksmist ja nappi ajavahet Arlanda lennujaamas. Olin oma lühikesed püksid lõpuks pikkade teksade vastu vahetanud alles napilt enne Arlandasse maandumist, kui üle Eesti parasjagu lendasime. Nüüd tõmbasime fliisid selga ja astusime Eestimaa talve. Otse loomulikult oli kevad ära olnud paaril päeval just siis, kui meiegi reisil olime, nüüdseks oli aga jahe ja rõske sügis-talv Eestimaa peale tagasi saabunud. Õnneks oli T meile mugavalt lennujaama vastu tulnud ning nii ei pidanud me koheselt äkitselt aklimatiseeruma hakkama, vaid saime selleks endale terve päeva juurde.

Paadisõidu, kolme lennu ja 20 tunni võrra hiljem olime jõudnud turvaliselt oma mõnusasse koju. Keha oli rammestunud ja puhanud. Hing uitas ikka veel palmi all jahedal liival kuuma päikese käes helesinise laguuni kaldal. Mälestus paradiisisaare puhkusest on kui helesinine unistus, ainult et seekord päriselt olemas.

Viimane päev paradiisis

Kui hommikul ärkasime, oli vesi hoolega taandunud, nii et kõik kivid ja pool riifi, mis muidu vee all oli, särasid lauspäikeses, ümbritsemas laguuni helesinine vesi. Vaatasin seda kõike kerge üllatusega. Taamal paistev ookean oli samuti rahulikum, kui seni nähtu.

Mina oma muretseva meelega, jõudsin kiirelt läbi mõelda tsunami tuleku tunnusmärgid, aga jätsin targu midagi ütlemata. M, kes on väga ratsionaalne ja kahe jalaga maapeal, uuris minult ääri-veeri nagu muuseas tsunami märkide kohta. Ilmselt oli meie mõlema mõte läinud samadele radadele - olime ju tundmatus keskkonnas ja nii madalat vett ei olnud me veel näinud, kuid mõõn ei olnud ka päris äärmuslik.

Kui lõunasöögilt tagasi jõudsime, oli vesi laguuni tagasi voolanud ning ookeanis lained läinud suuremaks, kui seni näinud olime. Vett oli nii palju, et meie rannabangalo juures loksus vesi aeg-ajalt üle betoonserva, ajades terved krabide kolooniad nõutult betooni peale seisma. Minna ei olnud neil kuhugi: nende kodud olid vee all ning teispool betooni ootas neid samuti vesi. Kui tavapäraselt pistab krabi kohe jooksu, mil keegi talle lähedale jõuab, siis nüüd passisid nad lihtsalt paigal ja lasid endale ka sisuliselt kõrvale astuda pildi tegemiseks.

Meist umbes kaks-kolm rannamajakest vasakule, kus muidu asus väike muuliots, oli vesi nii tugevasti tõusnud, et rannatoolid ujusid mööda laguuniserva ringi ja vesi ulatus maja trepiastmeteni. Lastele pakkus see rõõmu muidugi palju. Nad said nende jaoks vööni vees rahulikult nö koduhoovil ringi tuuseldada. Ka meist paremale, veidi eemale jääv muuliots oli vee alla jäänud ning ookeanilaine käis sellest nüüd mõnusasti üle. Kõrge vesi tõi suured ja värvilised kalad parvedena otse meie nina alla. Istusin rannabangalo terrassil lamamistoolil ning vaatasin suurte silmadega nina alt läbi ujuvaid suuri kalaparvi.

Enne päikese loojangut otsustasime viimast korda veel snorgeldama minna. Vette astuda oli seekord eriti lihtne, sest veetase oli kõrge. Need kivid, mis tavaliselt veest välja paistsid, olid nüüd täielikult vee all, nii et vette minnes tuli veidi vaadata, kuhu astuda, et mitte juhuslikult komistada mõne korallkivi juraka taha, mida enne justkui ei olnud.

Kaladel oli täpselt söögi aeg. Hulpisin mööda soolast vett ja lihtsalt vaatasin ahhetades, kuidas kalad üksteise võidu kivide ja merepõhja küljest midagi endale ampsavad, kord liiva üles keerutades, kord teineteist taga ajades. See oli nii mänguline vaatepilt!

Kui me Austraalias käisime, soetasime sealt enda väiksele fotokale veekindla koti, ent oleme selle suutnud kolimiste käigus nii hoolega ära panna, et seda leida enam ei suutnud. M laenuks võetud veekindel mobiili korpus oli korra juba kergelt vett immitsema hakanud, nii et M enam telefoni vee alla kaasa võtta ei julgenud. E&L käest kaasa laenatud vee- ja põrutuskindel fotokas oli samuti vett saanud ka seesmiselt, nii et see enam koostööd meiega ei jätkanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui vee all lihtsalt avali silmi ringi vaadata ja imetleda seda veealust kummalist ja kaunist maailma.

Olin hetk varem üle ujunud riifi kõrgemast kohast ning selle põhjas märganud esmakordselt põhjaga üpris ühte värvi umbes meetri laiust rai-sarnast kala, mille saba otsas oli väike püstine lehvik. Hetk hiljem sattusime M-ga vees vastakuti ja vahtisime mõlemad pärani silmi (oleksime ka ammuli sui ilmselt vaadanud, kuid sel juhul oleks momentaalselt snorgeldamisel ka lõpp olnud ja vesi maski tulnud) meie kahe vahelt läbi ujuvat tohutult suurt kilpkonna, kes meist meetrike eemal pinnale tõusis õhku hingama. Kihk oli käsi välja sirutada ning ta kilpi puutuda, kuid mõistus hoidis targu tagasi: see on ikkagi metsik loodus ning olgugi armas ja vägev, ei tea, kuidas loomad ootamatult käituda võivad. Mina ju ka ei tahaks, et minu kodus tuleks keegi suvaline mind ette hoiatamata torkima. Küll aga pani nii rai-laadse kala kui kilpkonna nägemine meie reisile ideaalse punkti.

Päike oli minutitega kiiresti madalale vajunud ning kümme minutit hiljem oli sisuliselt kottpime. Ööpimeduse saabudes oli ka veetase taas jõudnud oma tavapärasele tasemele. Oli lõppenud harilik päev paradiisis. 

Male - miniatuurne aasialik linn

Hommikul kontrollisime üle, et meie pärastlõunane Male reis on ikka jõus ja toimub. Sinnamaani saime rahulikult lebotada, päikest võtta ja snorgeldada. Kui nii palju ja tihti snorgeldamas käia, võib selle lõpuks isegi selgeks saada. Kuigi ma olen üsna kehva ujuja, siis lestadega saan enda arust juba päris eduliselt edasi.

Malele viis meid sama kiirkaater millega tulime. Kiire pooletunnine sõit laineharjadel oli tõeliselt vahva. Turistina, kes seda harva saab, väga nauditav, iseasi, kui peaks siinkandis elama, oleks see ilmselt üpris tuttu – ükskõik kuhu minna soovid, peab sul olema korralik veetransport. Logistilises mõttes peab siin olema kõik väga hästi läbi mõeldud.

Siin saarel peatub ka suurem grupp hiinlasi. Hiinlased on alati tiba meie jaoks veidrad tundunud. Ka Male ekskursioonile tuli neid kuus. Terve tee Malele nad kiljusid kõik ühtemoodi valjuhäälselt iga kord, kui paat laineharjalt õhku tõusis. Ja loomulikult olid hiinlased viimased, kes üldse paadile jõudsid, tubadest kaasa haaratud suured vihmavarjud käes. Ka hiinlaste riietumisstiil on meie jaoks veidi mõistmatu – nad näevad välja, nagu jääksid alati lasteks. Hello Kitty kotid ja Miki Hiire nokamütsid on endiselt teemaks, aga ka poolläbipaistvad ülilühikesed riided. Alles paar päeva tagasi nägime, kuidas pea 30-kraadisesse vette läksid snorgeldama kaks hiinlast täispikas kalipsos. Siin vetes ei ole millimallikaid või muid tegelasi, kes snorgeldamisel võiksid laguunis neile ohtlikud olla, ka on vesi pigem vannisoe.

Üldiselt tundub, et temperatuuriga oleme hakanud ära harjuma. Hommikul ärgates tundus mulle, et täna on väljas tavapärasest jahedam ilm. M ei olnud minuga esimese hooga nõus. Igal juhul kummalgi meil higi enam ainuüksi õueukse avamisest leemendama ei hakanud ja suutsin esimest korda aru saada, kuidas kohalikud siinses kliimas saavad kanda pikki riideid ega taha end koguaeg alasti kiskuda.

Malele jõudes jagati meid keelte järgi gruppidesse. Meie grupp oli kokku neli inimest oma isikliku giidiga. Sisuliselt privaattuur. Ülejäänud kaks meie grupist olid viimast päeva Maldiividel olev paar Ungarist. Kuigi eesti ja ungari keeled peaksid olema sugulussuhtes, siis ausalt öeldes nende omavahelisest jutust ei olnud võimalik küll ühestki sõnast aru saada.

Male saar on tilluke, kõigest ca 4 km2 ja pilgeni täis ehitatud. Tänavad on kitsad ja liikluseks kasutatakse pigem rollereid. Autod, mis enamjaolt rollerite vahele püüavad end ära mahutada, on taksod või väiksemat sorti transpordi kastiautod. Kui mujal Aasias on rollerite hullus meeletu ja liiklus pigem kaos, siis siin on inimesi nii palju vähem, nii et pidev rollerite vool küll toimib, ent ei ole hullumeelne. Pidurit nad siiski reeglina ei kasuta.

Male tuur võtab aega keskeltläbi 45 minutit ja siis on linn risti-põiki läbi jalutatud. Suurimaks vaatamisväärsuseks on 12. sajandil korallidest ilma vaheseguta ehitatud mošee, mille hoovi on maetud ka kogu kuninglik perekond. Maldiividelt on valitsejaid käinud üle üldse väga erinevaid: sultanid, kuningad, nüüd president, kes valitakse ametisse viieks aastaks nagu Eestiski.

Male sadamast paistab veidi eemal vanglasaar, kus on palju ka poliitvange. Alles paar nädalat tagasi lasi uus president eelmise presidendi poliitvangina saarele ära saata. Seetõttu pidid igapäevaselt Males kogunema protestiaktsioonid, sest rahvale see otsus ei pidavat meeldima. Meie siiski ühtki protestiaktsiooni ei kohanud.

Käisime ka Male suurimas mošees, kuhu kogunetakse palvetama Meka suunas viis korda päevas. Reedeti, kui Maldiividel on vaba päev (nagu meie pühapäev), on suurim mošee ainult naiste päralt ning sinna mahub palvetama korraga kuni 15 000 naist. Muidu on mošee jagatud selliselt, et mehed palvetavad esimesel, naised teisel ja kolmandal korrusel. Mošee põrand on kaetud ülemistel korruselt valge marmoriga, millest jooksevad läbi tumedad paralleelsed marmorist triibud, alumise korruse punast vaipa läbivad kuldsed triibud. Meie giid selgitas, et triipudevaheline ala on palvetamiseks ning triibud kõndimise kohaks palvetajate vahel. Päris kaval süsteem.

Kuna teadsin, et Maldiivid on moslemimaa ja siin austatakse moslemitraditsioone, panin targu ekskursioonile minnes selga pika seeliku ja haarasin kaasa õhukese pika varrukaga jaki. Alguses tundus see jaburalt palava ideena, kuid mõne hetkega harjusin ära pikkade riietega õues olemise ning see tundus juba pigem loomulik. Me olime M-ga meie grupikesest ainsad, kes olid piisavalt korrektselt riides mošeesse sisenema, teistele anti ennatlikult ümber piisavalt palju rätikuid enese katmiseks. Ka tänaval kõndides oli mul jakk peal. Kuigi nägin teisi turiste õlapaeltega pluusi väel kõndimas, siis tundsin end kuidagi kohatult, kui paljad õlad tabasid kohalike ebamugavaid pilke. Kohalike traditsioonide ja tavadega tuleb siiski arvestada ka turistil.

Külastasime ka kalaturgu ning tavalist turgu. Meie mõistes on kõik seal omajagu räpakas ja ostma tegelikult ei kutsu, kuid põnev vaadata siiski. Ma kujutan ette, kui kopp ees võib nii mõnelgi kaupmehel olla igapäevastest turistide hordidest, kes seal uudistavad, aga suurt midagi ei osta. Lisaks kohapealsele ruupiale saab maksta eelistatult ka dollarites, kuid ka eurosid võtavad nad meeleldi vastu. Hotellis lugesin kuskilt vaid, et välismaa münte nad väga ei armasta, kuna kohalikud pangad neid lahti ei vaheta.

Ekskursioonile tüüpiliselt viidi meid ka viimase asjana suveniiripoodi. Iseenesest olime sellega ka arvestanud, sest see on ekskursioonide suhtes tavapärane ja teada on, et seal röövitakse hoolega. Valisime oma asjad välja, siis paluti meil kassaleti taga istet võtta ning läks koguhinna kauplemiseks. Kauplesime veidi ja jäime lõpphinnaga rahule, kuid kokkuvõttes saime siiski ilmselt vähemasti poolega petta. Samas, kuidagi peavad nad ju end ära elatama ning turism on nende peamine elatusallikas kalanduse kõrval.

Ekskursiooni käigus külastasime ka suurt sultani parki keset Malet. Sinna on mitmed tuntud riigipead istutanud terve hulga erinevaid puid. Kuna Maldiivid on olnud nii Inglise koloonia, Portugali võimu, kui ka Maroko sultani valitseda, kokku on neist käinud üle umbes kuus erinevat rahvust, siis see seletab ka, miks keskmine maldiivlane meie jaoks näeb välja heade euroopalike näojoontega, ainult harjumatu tumeda nahaga.

Samas sultani pargis rääkis ka giid 2004 Jõulude ajal ka Maldiive tabanud tsunamist. Nägin sellekohast filmi, kuidas tsunami Taid tabas, alles õnnetuse 10. aastapäeval Jõulude ajal. Kui Indoneesias ja Tais sai hukka läbi tsunami väga-väga palju inimesi, siis Maldiividel läks kergemini. Kokku hukkus veidi üle saja inimese, kellest umbes pooled olid maldiivlased ja pooled turistid. Kui küsisin giidilt, kuidas nad selle üle elasid, siis selgitas ta, et ka antud pargist oli terve meetri jagu kõik vee all. Maldiivlaste õnn pidi olema see, et nad kõik oskavad ujuda ja nii ei ole keskmise maldiivlase jaoks probleem 30-40 minutit ujuda ka tsunami korral. Küll aga ei pea sellele vastu lapsed ja nii olid enamus, kes kohalikest hukkusid, just nimelt lapsed. Arvestades sellega, et maldiivlasi on kokku üldse ainult sama palju kui Tallinnas elanikke ning pihta sai tsunamiga 60% saarestikust, siis ka ca 60 inimese hukkumine nende rahvusest on suur kõiki puudutav katastroof.

Ka rääkis meie giid sellest, et alles hiljuti oli tabanud Male saart puhta vee kriis. Terve Male peale on vaid üks vee filtreerimisjaam ning seal toimus ootamatult tulekahju, mis jättis terve Male ilma mageda veeta – ei jooki, söögitegemist ega duši all käimist. Meie uudistes polnud sellest sõnagi mainitud ja meie giid oli sellest väga suures hämmingus, sest appi tulid neile selles kohe suured riigid, sealhulgas Euroopast. Samasugust abi anti ka siis, kui tsunami oli kõik ära laastanud – tol korral oli lähim olnud Saksamaa laevastik, kes tuli maldiivlastele koheselt appi vee tarnimisega. Rahvusvahelised abipakid jõudsid maldiivlastele kiiresti ning nad olid selle eest väga tänulikud. Kuna poliitiline olukord on riigis keeruline ja seetõttu kipuvad asjad venima, siis ka täna, veel 10 aastat peale katastroofi leidub Maldiividel hulk inimesi, kes elavad siiani telkides.

Kui sadamas juba oma kaatrit ootasime, saabus eemalt äkki tumedates toonides sõjaväe kaater vilkuriga, siis teine suur ja uhke valge kaater vilkuritega ja selle järel veel suurem ja uhkem valge kaater tõmbus doki äärde. Maldiivide president saabus. Esmalt lahkus paadist tema turvameeskond ja saatjaskond, lõpuks astus kajutist välja tekile ka üleni mustas ülikonnas president ise. Dokile oli reastunud mõnikümmend inimest kiiretsi üles, keda president kättpidi igaüht tervitas, enne kui ta oma süsimusta läikivasse Mercedesesse istus ning saateautodega koos minema sõitis. Sellist lisaboonust oma ekskursioonile saavad turistid ilmselt harva.

Valu punanahkadele

Hommikul oli vesi kõrgem, kui seni olime näinud. Meie terrassi ääristab peale rannaliiva lõppemist betoonist serv, millele on kinnitatud kaheastmeline metalltrepp vette minekuks. Reeglina on trepi alumine aste vees, kuid oleme näinud ka veetaset, mis jääb alumise astme alla. Täna oli vesi üle ülemise astme, kuid betoonserva ülemise otsani siiski päriselt ei ulatunud. See tähendas, et vette minnes polnudki vaja kuhugi ronida ja pigem oli suur oht mõnele kalale peale astuda, sest suured parved ujusid kõik vägagi serva lähedal.

Enne lõunasööki jalutasime igaks juhuks läbi vastuvõtust, et olla kindlad meie Huraa ekskursiooni ära jäämises. Endiselt ilutses nimekirjas koos meiega vaid neli nime ning meile oli juba eelmisel õhtul kinnitatud, et alla 8 inimese gruppi kindlasti kokku ei saada ning ekskursioon jääb ära. Selles teadmises jalutasime sukeldumiskeskusesse.

M-le proovisukeldumine meeldis. Nüüd oli kord kokku leppida esimene scuba diving – see on sukeldumine kuni 4 meetri sügavusele koos instruktoriga. Vajab lühikest teoreetilist juhendamist, mõningaid harjutusi, kuid litsentsi selleks veel vaja ei ole. Järgmine samm oleks nö päris sukeldumine, mis nõuab juba sukelduja litsentsi ja põhjalikuma koolituse läbimist. Kuna meie pärastlõuna oli ootamatult vabaks saanud, tundus kell 16 olevat ideaalne aeg M-i esimeseks scuba divinguks.

Valmistusime lõunasöögilauas just endale söökide ette tõstmiseks, kui meie juurde astus naeratades punase särgiga naisterahvas, kes esimesel õhtul oli uurinud minu allergiate kohta ning teisel päeval abistanud magusalaua valikutega, mis allergia osas kindlasti mulle sobiks. Ta uuris naeratades, kas oleme tunnikese pärast minemas Huraale. Jäin ehmunult seisma. Oot, mismõttes? Huraa gruppi ei saadud ju kokku? Ekskursioon pidi ju ära jääma? Nüüd on meil üheks ja samaks ajaks planeeritud kaks tegevust, me ei olnud sellega arvestanud.

Selgitasime tekkinud olukorra neiule ära. Ta tegi paar telefonikõnet ning pakkus välja lahenduseks, et täna jääb meile siiski scuba diving ning pühapäeval saame minna Huraale. Meile see variant sobis. Väidetavalt pidid nad eelmisel õhtul tuppa andma info järgmise päeva ekskursioonide kohta – homme peaksime minema Malele ja see grupp on kindlasti juba täis, kuid mingit infot meile siin antud veel ei ole. Ilmselgelt käivad siin asjad veidi teisiti, kui me harjunud oleme. See kõik meenutab siin veidi Mehhikot, nii olemuse kui välimuse poolest. Ju on teatud kohtades ka suhtumine sarnane. Iseenesest usun, et kuidagi lõpuks kõik ikkagi laabub.

Kui M koos leedukast sukeldumisinstruktori Henryga dokumente täitis, istus minu kõrvale pingile üks araablastest pere: isa, üleni mustas ja kaetud maani hõlsti ning pearätiga ema ja nende välimuse järgi umbes pooleteistaastane poeg. Mees oli kärsitu, et temaga koheselt ei tegeletud. Kui Henry korraks laua tagant püsti tõusis, pöördus mees tema poole nõudlikul häälele araabia keeles. Henry ei saanud esimese hooga aru, et meesterahvas temaga räägib. Araablane oli eeldanud, et Henry on tuneeslane ja järelikult mõistab araabia keelt. Henry sõnutsi on teda peetud küll venelaseks, poolakaks, taanlaseks ja kelleks iganes, tuneeslaseks aga päris esimest korda.

Härra soov oli saada oma pojale tunni aja pärast sukeldumist. Kuna istusin nende kõrval, siis jälgisin kogu diskussiooni vägalähedalt. Jäime selle soovi peale mõlemad Henryga töllakil näoga väikest just-just kõndima hakanud mähkmetes araabiapoissi vahtima, kui Henry lõpuks jahmunud vaikuse katkestas ja arvas, et see laps on sukeldumiseks veel veidi liiga noor. Araablane pööritas kergelt silmi ja lisas täpsustuseks, et teisele pojale. Tunni aja pärast ei olnud sukeldumine kuidagi aga võimalik, sest Henry oli hõivatud M-ga. Araablane uuris edasi, kas saaks siis lihtsalt varustuse rentida ja ise minna. Henry küsis möödaminnes, kas kõnealusel poisil sukelduja litsents on. Tuli välja, et polnud ja see olnuks tema esimene sukeldumise kogemus. Henry näolt libises üle kerge hämmelduse vari, kui ta resoluutselt keeldus. Huvitav, kas Araabiamaades käibki niimoodi, et kes nõuab ja maksab, see ka kõike saab, olenemata reeglitest ja muudest nüanssidest? Ei ole see teenindaja elu ka siinpool maakera sugugi kerge, lisaks muudele kultuurilistele eripäradele.

Sel ajal, kui Henry ja M sukeldusid, istusin rannas ning vaatasin inimesi. Minu ette vette astus blondeeritud noor jaapani neiu, isa fotokaga tema kannul. Kui Eestis oleks täna veel rate.ee populaarne, siis need pildid oleksid küll sõna otseses mõttes reidikad olnud. Veidi eemal oli ankurdatud väike kaater. Blond jaapanlane ujus selleni, sättis end kaatrile istuma ning poosetas isale piltide jaoks ühes ja teises suunas. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas peagi on netis rippumas tema rohelistes bikiinides sõpru kadedaks tegevad pildid allkirjaga lebomas oma paadil.

Veidi eemal nautis piima(?)kokteile üks ilmselt briti paar. Kaks valget väga suurt inimest, mõlemad mitmelt poolt tätoveeritud, mobiiltelefon pulga otsa sätitud hea selfie tegemiseks. Siin näeb üldse palju turiste, kellel on käepikenduse pulk kasutuses, et oleks hea endast ilusaid ja seksikaid rannapilte teha. Seda on veidi kummaline kürvalt vaadata, kuid samas mõistan sellise pulga praktilisust.

Minust mõni meeter eemal snorgeldas vees üks moslemipaar. Nii naine kui mees olid riietatud lühikestesse pükstesse ja särki, naise riided oluliselt pikemad kui mehe omad. Mees oli ilmselgelt veega varemgi kokku puutunud, ent kaldast nad üle paari meetri siiski kaugemale minna ei tihanud. Naine end veega ega snorgeldamisega kuigi turvaliselt ei tundnud ning ronis peagi kaldale üpris õnnetu olekuga. Mõni minut hiljem jõudis ka mees tema kõrvale, võttis talt fotoka ning soovis teha mõned pildid. Kohe viskas naine end lainetesse kõhuli, manas näole rahuloleva naeratuse ning fotosessioon võis alata. Fotoka ära panemisega kadus ka taas naeratus naise näolt.

Minust veidi vasakul hulpisid vees kaks suuremat meest, üks päikseprillidega, tõmmu ja tugevalt lihases, teine valge, tugevalt ülekaaluline ja täis tätoveeritud. Pikkade pükste ja kingadega liivasel rannal teenindaja viis joogid neile veepiirile, kuid päris vette mitte. Kui mehed oma kauniste kaaslastega vestlema hakkasid, oli keel minu jaoks täiesti tundmatu. Üldse kuuleb siin palju erinevaid keeli, millest suurema osa puhul pole kõrval absoluutselt aimugi, kuhu riigi lähedussegi seda keelt paigutada võiks.

Eesti on siin endiselt haruldus. Eile baaris üks britt püüdis arvata, kust me pärit oleme. Ta pakkus Taanit, siis Norrat, seejärel Soomet ja Rootsit. Alles vihje Baltikumile aitas ta õigesse suunda. Ka samas asuva suveniiripoe müüja polnud Eestist kunagi kuulnud, imestades, kas Eesti on tõesti riik? Ta andis meile ette miniatuurse gloobuse, paludes näidata, kust me tuleme. Kui mainisime, et sukeldumisinstruktor on peaaegu meie naaberriigist, küsis müüja pahaaimamatult, kas Leedu ja Eesti on üks riik. Kui ütlesime, et Eesti on väga väike, ainult veidi üle miljoni elanikuga, arvas müüja, et noh, Eesti on siis ju umbes kolm korda suurem kui Maldiivid. Rahvaarvult tõesti.

Muretsesime eile endale kohapealt uue päiksekreemi, sest meie oma hakkas otsa lõppema. Päiksekreemi faktoririda oli suveniiripoes lõpmatu: 2-st 110-ni, nii et võta millist soovid. Ma olin varem näinud 50-st faktorit, kuulnud 70-sest, aga 110 ületas mu igasugused ootused. Mõtlesin tükk aega millist valida ja otsustasin lõpuks 30-se kasuks. Olin oma naha juba osaliselt punaselt valusaks põletanud, kuid päikesest loobuda siiski ei olnud mahti. Olen siin mitu päeva imestanud inimeste üle, kes hommikust õhtuni päikesetoolidel lauspäikeses lamavad, kuidas nad villideni ära ei põle. Ilmselt leidsin vastuse ülikõrgete faktoritega päikesekreemi riiulist.

Baaris, kus igal õhtul enne õhtusööki mõned dringid teeme kaardimängusaatel, töötab baarmen, kes meile juba mitmendat õhtut meenutab tuntud filmi ja seriaalinäitlejaid. M pakkus, et baarmen on rohkem Martin Lawrence moodi, mina pakkusin Adam Rodriguezit. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui baarmeni enda käest järele küsida kumma moodi ta rohkem arvab end olevat. Baarmen naeris ja vastas mõttepausita, et Martin Lawrencit, tal on isegi õlal sarnane tätoveering ning on kõrvas ka rõngast kandnud. Ilmselt polnud me esimesed talle seda mainima.

Töö paradiisis ei ole sama, mis puhkus paradiisis. Enamus teenindavast personalist ei ole pärit Maldiividelt, vaid lähiriikidest, suurem osa Sri Lankalt, nagu ka meie mainitud baarmen. Nad tulevad siia aastase lepinguga, kuus on vaid kaks vaba päeva ning tööpäevad on väga pikad: hommikune äratus on kell 6:30, baari saavad nad kinni panna reeglina alles südaöö paiku ja peale seda tuleb veel paberitöö, nii et magama saab tihti alles kahe paiku öösel. Ja nii iga päev. See selgitab ka, miks enamikel neist on reeglina suureekraanilised nutitelefonid, mis neil tihti jutustamiseks kõrva ääres on. Arvestades nn meremeheelu, siis on see suhteliselt ainus viis, kuidas üldse oma pere ja sõpradega suhelda.

Peale õhtusööki olime kokku leppinud trehvamise surfibaaris Henryga, et ta saaks meie fotokaga vee all tehtud pilte endale kopeerida. Olles instruktor, ei ole tal endal just palju veealuseid pilte. Jutustasime temaga pikalt. Instruktor on ta olnud vaid poolteist aastat, kuid viimased 14 aastat on ta mööda maailma ringi reisinud ja teinud erinevaid töid alustades meremehest ja puusepast lõpetades koolitaja ametiga. Selle pika aja jooksul on ta kohanud üksikuid leedukaid, peamiselt džunglis, ning meie oleme umbes neljandad eestlased. Ka siin saarel oleme meie esimesed eestlased, kuigi üksikud lätlased ja paar leedukat on siiagi enne meid jõudnud. Tema järeldus on, et baltikumi rahvas lihtsalt ei reisi mööda laia maailma väga palju ja kui, siis pigem turvalistes mõnusates kohtades nagu on kuurortid.

Surfibaaris asub ka piljardilaud. Olgem ausad, ma pole piljardit mänginud aastaid ning minu hiilgehetked selles mängus jäävad teismelise ikka. Vahelduseks oli piljardimäng päris tore. Arusaadavalt kohalik töötajaskond peamise meelelahutusena piljardi kõksimisega tegelebki, sest suurt muud siin tegelikult teha ei ole ka. Klassikalises mõttes on veider, kui keegi ütleb, et soovib pooleaastasest Maldiividel elamisest puhkust võtta, sest siinne mitte millegi tegemine on liiga ära väsitanud.

Lõpetasime õhtu surfibaaris tähistaeva all istudes ookeani lainete loksumise taustal vesipiibu popsimisega. Kui meie suurepärane kogemus oli veel selgelt meelest viie aasta tagusest Istanbuli hetkest, siis siinne piip oli niivõrd vänge, et jätsime selle targu pooleli. Mitte kibe ega tõrvane, vaid just vänge. Seda kohtab minu meelest pigem harva. Jõime joogid lõpuni ja jalutasime mööda tuledega ääristatud ookeanis asuvat laudteed tagasi oma rannabangalo juurde, et vajuda vaikselt pimedasse öhhe.

Ööd on siin mustad

Eile hilisõhtul kolisid meile naabrid sisse. Meie rannabungalo on klassikaline paarismaja ja siiani olime saanud seda täies üksinduses nautida. Mitte, et naabrid meid kuidagi väga segaks või neid palju kuulda oleks – naabreid on kuulda pigem täielikus õhtuvaikuses vaid siis, kui nad osaliselt õues asuva tualeti uksega kolksutavad. Hommikul kuulis M meie toapoisi käest, et meie naabrid on siin juba neljandat korda. Alati samas toas.

Siin on tõesti väga mõnus ja sellise mugavuse, luksuse ning mittemillegitegemisega võib mõneks ajaks isegi täiesti ära harjuda. Millegi üle ju nuriseda tegelikult pole ja nii võiks siin tõesti ehk mitmedki korrad uuesti käia. Päikesega muidugi peab veel harjuma. Reisi algusest täna õhtuni on meil kulunud pool pudelit päikesekreemi ja ma kahtlustan, et sellest reisi lõpuni ei piisa, kui me just vahepeal ei otsusta, et nüüd päikese võtmisest aitab. Iseenesest oleks ju pruuniks saada päris tore, ainult et praeguseks on osa nahka juba valusalt punane.

Olime tänaseks planeerinud endale Bali stiilis massaaži. Kui enamus teenindavat personali on reeglina meesterahvad, siis spaas töötavad väikesed saledad väledad naised. Nende miniatuursed käed omavad imetabast jõudu, mis suuremagi mehe võivad jalust rabada. Massaaž oli küll väga hea, nahka imbuv õli tulitavale pinnale nagu palsam, kuid M tundis, et tema sääremarjad said piisavalt tugevad obadused, mis andsid veel õhtusöögi järgseltki tunda.

Ilmselt ei ole spaa teenused siin väga populaarsed. Spaasse registreerumise lehel märkasime, et igapäevaselt külastab siinset spaad kõigest mõni üksik külaline. Ühelt poolt võib olla see tingitud päikesest põlenud nahkadest, mida naljalt ilmselt mudida anta ei taheta, teiselt poolt pole Maldiivid vast spaaturismi sihtpunktiks. Senistest reisidel võetud massaažidest parim kogemus on seni olnud Mehhikos, kus sarnaselt siinsele paarismassaaži võtsime. Igal juhul, jäime niivõrd rahule, et mõtlen, ehk õnnestub reisi jooksul veelkord mõnda spaa protseduuri nautida.

Maldiivid on sihtkoht, kus pool aastat nauditakse snorgeldamist, päevitamist ja sukeldumist, teine pool aastat surfamist. Kui kuskil sukeldumisega alustada, siis on Maldiivid selleks üpris ideaalne koht. Reeglina ei ole ka esmakordsel sukeldumisel kuidagi varem võimalik teada, kas sukeldumine sulle üldse sobilik on. Seega otsustasime kasutada siinset pakutavat võimalust väike proovisukeldumine tasuta läbi teha.

Mulle ei ole vesi kunagi liiga sümpaatne olnud. Duši all ja vannis mulle käia meeldib, kuid ujumises olen ma üpris nõrk ning ma ei alahinda ookeani võimsust. Kahtlesin üpris viimase hetkeni, kas minna sukeldumise proovi või mitte. Seniks, kui M pika sportliku valgenahalise sukeldumisintruktori poolt varustusega vee alla visati, astus minu juurde üks vanem inglisekeelne härrasmees, kes sukeldumist väga kiitis ning soovitas kindlasti proovida.

Mõtlesin, et millal siis veel kui mitte nüüd ja siin. Viskasin seeliku ja pluusi maha ning astusin julgel sammul bikiinidega helesinisesse vette. Leedukast instruktorile ulatus vesi napilt üle puusa, aga minu kasvu juures oli vesi sisuliselt kaenla alla. Ta pani mulle selga ballooni koos vesti ja raskustega (kui see oleks toimunud kuival maal, poleks ma ilmselt püsti tõusta nendega jaksanud), snorgeldamise maski pähe ning juhendas, kuidas vee all hingata – põhirõhk on kahel aspektil: sügav ja aeglane hingamine ning nina unusta hingamiseks ära. Kui ma valmis olin, vedas ta mind umbes poole meetri sügavusel vee all natuke aega ringi. Tundsin, kuidas vesi maski vahelt nina juurde tungis ning hetkega oli aeglane ja rahulik hingamine unustatud. Ma ei suuda vee all jääda rahulikuks, kui kõik ei ole täielikult minu kontrolli all. Andsin märguande veest välja tulemiseks ning uuesti proovida ei soovinud. Ma arvan, et pikapeale õpiks ma sukeldumise ära ja see oleks tõeliselt huvitav elamus, aga lihtsalt ja iseenesest see mulle kätte ilmselt ei tule. M selle eest tundis end sukeldumise proovis nagu kala vees. Võib juhtuda, et ta võtabki sukeldumise siin esmakordselt ette.

Kui sukeldusmisinstruktorit Henryt eile esmakordselt korraks nägime, kõneles ta klientidega aktsendiga vene keeles. Kuulatasin ja aktsent tundus tuttav. Täna, kui end talle tutvustasime, pakkus ta kohe, et oleme Eestist. Ju on meie aktsendid siis nii sarnaselt äratuntavad teiste baltikumi rahvaste poolest. Seni on kõik ülejäänud Eesti peale üpris tühja pilgu või arusaamatu õlakehitusega reageerinud.

Küsisime, kuidas Henry üldse Maldiividele sattus. Ta vastas lihtsalt: kui sinu elukutseks on sukeldumisinstruktor, siis oled nagu mustlane – elad seal, kuhu töö sind viib. Maldiividel oli hooajaks tööpakkumine, ta kandideeris ja saigi töökoha kuueks kuuks. Viis kuud on oldud ja kuu aega veel. Meile jäi mulje, et ta ootab juba siit lahkumist. Iseenesest töö talle meeldib ja selles tundub ta hea (siinkohal tuleb kasuks ka hea huumorimeel ning suhtlemisoskus, mis tal kahtlemata olemas on), nagu ta ka ise nalja heitis, et kui sukeldumine teda kunagi ära tüütab, siis oleks aeg kosmonaudiks minna, sest ka nemad pidid alustama oma treeninguid just sukeldumisest. Samas, pool aastat olla väiksel troopilisel ookeanisaarel – ega siin üleliia põnevust just pole ning päevad on kõik ilmselt üpris äravahetamiseni sarnased. Nagu lapsepõlves vanaisa mulle ütles, et mida neil tumbu-lumbudel seal troopikasaarel ikka muud teha on kui palmipuu all magades oodata, et kookospähkel pähe kukub, see ära süüa ja siis edasi magada kuni järgmise korrani. Siin tundub see elu üpris samas rütmis olevat. Üpris stressivaba töö ja elu.

Enne õhtusööki otsustasime teha mõned dringid ookeaniäärses baaris väikese turaka saatel. Kaardid võtsime reisile ennatlikult kaasa, kuid seni oleme kaardid alati oma hotellituppa unustanud ja eile õhtul vaatasin mõtlikult pealt üht paari omavahel kaarte mängimas, kui tabasin end mõttelt, et võiksime sama teha. Kui end mugavasti sisse seadsime, hakkas päike just loojuma. Päikesetõus ja –loojang toimuvad siin vägagi kiiresti. Hetk hiljem oli juba õues päris pime.

Meist mõni meeter eemal istus üks väike seltskond laua ääres ning nautis sooja õhtut. See seltskond koosnes tol hetkel kolmest mehest – ühest valgenahalisest ja kahest väga tumeda nahaga ja süsimustade juustega tüübist. Siin jagatakse kõigile külastajatele käepaelad – nii teavad teenindajad paela värvi järgi koheselt millise paketiga on tegu ning mille eest sul tuleb lisaks tasuda ja mille eest mitte. Nii olid kirkad kollased käepaelad antud ka sellele väiksele seltskonnale. Ühtäkki jäi M neid kergelt piidlema ja imestas, miks sellises soojuses (öösel on siin umbes 27 kraadi sooja) peaks keegi vabatahtlikult kindaid kandma. Kiikasin üle õla ja tabasin end umbes samalt mõttelt, enne kui sekundi murdosa jagu hiljem mõlemad taipasime, et kollane käepael oli mustal nahal tekitanud eemalt mulje, nagu naha asemel oleksid kindad käes. Ei ole meie silm harjunud veel nii mustja variatsiooniga nahatooniga.

Homme peaks meid teoreetiliselt ees ootama Huraa saare ekskursioon, kuid ilmselt jääb see kahjuks ära. Ekskursioon ei välja muidu, kui grupis on vähemalt 10 inimest. Täna õhtuse seisuga oli kirjas meid kokku neli. Veel nigelam seis on ülehomse Male tripiga, kus hetkel oleme kirjas ainsatena. Kui päris aus olla, siis tegelikult tahaks ma väga näha mõnda kohalike elanikega saart ja Malet korraks ennast ka. Et ei oleks sellist efekti, et maandud lennukiga Tallinna lennujaama ja Hiiumaal oled küll käinud, Tallina ennast näinud aga pole. Nii ei saa ju tekkida päriselt arusaama raasugi siinsest tegelikust elust ja hingamisest.

Täna õnnestus meil siiski näha ka veidi enam kohalike moodi naisi. Nad olid luuaga liiva pühkides üleni mustades ürpides mille alt paistsid mustad pikad püksid ning nende pead kattis must rätt. Kuidas neil mustas ometi kuum ei ole? Meie olime kerges rannariietuses, õhuke särk katmas üll ja mul suvine seelik katmas osaliselt kintse. Mõistan, et sellises riietuses ma näiteks Malesse ekskursioonile ei läheks – kohalikke traditsioone ja veendumusi tuleb siiski austada, kuid resortis päris samad reeglid, nagu muidu tavapärases kogukonnas, ei kehti. Nii pakuti ka täna õhtusöögil ehedat grillitud sealiha. Riigis, kus sealiha on keelatud.

Olen ka reisi algusest saadik veidi imestanud alkoholipoliitika üle. Maldiividele on alkoholi sissevedu ning alkoholi tarbimine rangelt keelatud ja karistatav. Samas, turistidele on see teatud kohtades (hotellid, osad restoranid, resortid) lubatud. Baarmenideks on aga kohalikud mehed. Kuidas nad saavad kokteile niimoodi segada, et pole neid kunagi maitsnud? Või kui on maitsnud, siis kuidas see läheb kokku nende usuliste ning traditsiooniliste vaadetega? Ilmselt on siin ports kirjutamata reegleid, mis selgitab, kuidas igapäevaelu tegelikult käib.

Meile on veel üks huvitav nüanss silma hakanud. Nimelt on iga päev nii hommikul, päeval kui õhtul tööl ühed ja samad inimesed. Samad näod, samad riided, sama töö. Siin töö- ja puhkeaja seadust ei ole ning töötunde ei loeta? Või käivad nad tööl vahetustega resortides, nagu eestlased Tallinki laevadel, kaks nädalat tööl, kaks vaba? Kliendina on muidugi mugav ja lihtne näha koguaeg samu nägusid, turvaline sõbralik tunne, aga kuidas nad ära ei väsi?

Veel üks tähelepanek: peale päikeseloojangut läheb siin koheselt pimedaks ja pimedus tähendab ikkagi kottpimedust, kui kuskil just eraldi mõni tuli ekstra ei põle. Nii on kõikides tubades olemas ka igaks juhuks taskulambid. Samas on näha tähistaevast. Oleme ekvaatorile üpris lähedal ja tähed tunduvad vast seetõttu veidi erksamad, kui Eestis. Mitmendat õhtut vaatame taevasse ja meile tundub, et näeme Põhjanaela. Niipalju vaeva pole ometi viitsinud näha, et netist järgi vaadata, kas tegelikult on ka tähekaart sama tuttav nagu meie Põhjamaalgi.

Remargi korras lisan juurde, et õues on keskmine temperatuur päeval 31-37 kraadi varjus, vesi umbes 30 kraadi, öösel umbes 27 kraadi. Internet on aeglane kui tatt ja midagi backuppida üle neti sisuliselt ei saa, veeb tuleb lahti pika kannatuse peale, aga netipaketti on võimalik soetada 24, 72 jne tunni kaupa. Korraga saab kasutada netti vaid üks seade. Kui algselt tundus meile, et 72 tunnist Internetist võib puudu jääda, siis praegu tundub, et seda jääb reisi lõpuks ikka kõvasti üle. Eks ole näha.

Rannapuhkus, ahoi!

Kirjutasin ilusa pika blogikirje juba valmis, kui äkitselt arvuti restardi tegi ilma ette hoiatamata. Nüüd teatab aku ikoon, et aku vajab vahetamist ja seega võib arvuti teha suvalisel hetkel restardi. Seega pole ma kindel mitu korda ma sama blogi kirjutama pean ja võib juhtuda, et nii mõnigi asi jääb tegelikult kirja panemata. Viis aastat vana arvuti ja aku jätavad oma jälje.

Hommikul ärkasime kella peale, et mitte maha magada hommikusöögi lõppu. Kuigi magama saime kohaliku aja järgi pigem vara ja käitume kui vanakesed, kes hilisõhtusele peole korvi annavad, siis hommikul oli ikkagi raske tõusta, et vahemikus 7:30-9:30 toimuvale hommikusöögile jõuda. Eestiga on ajavahe kolm tundi, nii et kui siin on magamamineku aeg, on Eestis alles kell poisike.

Mida teha rannapuhkusel, kus kõik söögikorrad ja enamik jooke on hinnas? Ega suurt peale päikese võtmise, magamise, snorgeldamise, söömise ja joomise teha olegi. Tegime oma 650x80 meetrit suurele saarele tiiru peale, kuid päris mööda rannaäärt siin kõikjal kõndida siiski ei saa. Lisaks broneerisime homseks Bali stiilis massaažid ja sukeldumise proovi, ülehomseks kohaliku saare külastuse ja laupäevaks pealinna Male ekskursiooni. Rannal kohtasime ennist inglasi, kes naasid just privaatselt delfiinide vaatluse tripilt, mida äärmiselt kiitsid ja soovitasid. Ma kardan, et kuuest päevast kohapeal jääb väheks, et kõike proovida ja nii tuleb teha valikuid.

Veealune elu on siin selline, mida tasub vaadata. Riif ei ole küll päris nii värvikirev ja elu nii küllane, kui oli Austraalias, ent siiski huvitav. Kui me poleks Eestist kaasa muretsenud endale snorgeldamise varustust koos lestadega, siis kohalikus suveniiripoes müüakse maski koos toruga $53 eest, mis on suhteliselt kallis hind, eriti arvestades, et hetkel on euro kurss dollari suhtes erakordselt madal ning sisuliselt on euro võrdne dollariga üks ühele. Muide, kui kõrvad kipuvad vees lukku minema, siis on suurepäraseks abiks silikoonist kõrvatropid. Ka tundsin ma taas reisil olles puudust vees kasutatavatest jalanõudest niisama ujuma minnes. Eesti kliimas ei oska millestki sellisest unistadagi.

Kuna vesi on helesinine ja väga läbipaistev, võib tegeleda kalade vaatlusega ka end märjaks kastmata. Suutsime muuhulgas tuvastada ka ühe kehva lainetes ujumise oskusega angerja laadse toote, kes iga kord laine tulekul vastu kive uhtus ning oma olemasoleva positsiooni kaotas.

Õhtusöögi eel tõusis taevasse ootamatu suur must äiksepilv, mis tegi ilma varajaselt pimedaks. Sellegipoolest tuli vihma sisuliselt vaid kolm piiska kahes reas, nii et isegi maapind ei saanud tegelikult märjaks, vaid piisad aurustusid juba enne. Väidetavalt sajab Maldiividel maist oktoobrini ja siis ka pigem vähem kui rohkem, nii et sünoptikutel on siingi täiesti õigus.

Kõik hinnas paketi eripäraks on söögikorrad alati samas restoranid samas lauas ning snäkid ja joogid alati samas baaris. Repliigi korras olgu öeldud, et Maldiividel kehtib reegel: pigem odavam tuba kallis kuurordis kui kallis tuba odavas kuurordis. Oleme siin küll alles teist õhtut, kuid praeguseni on kõik söögikorrad olnud eranditult erineva menüüga, üksikud detailid on vaid samad. Meie restoranid küpsetab tellimuse peale suures tünnis üks kohalik naane. Oleme neist endiselt vaimustuses ja tõenäoliselt püüame oma naani isu siin nädalaga täis süüa. Eestis ei saa ükski India restoran ligilähedalegi sellele, milline naan on siin kohapeal. Tänaõhtune tipphetk restoranis oli kahtlemata Hiina nurgas suurel leegil showkitchenis küpsetatav wok. Ehe ja ideaalne aasiapärane mekk. Mereandidele ei saa siinses asukohas miski vastu.

Inimesed vahelduvad, koht jääb samaks. Reeglina on siin puhkamas paarid, oleme kohanud ka mõnda üksikut perekonda koos lastega ning seni vaid ühte üksikut naist meie kõrvallauas. Kui hommikusöögil olid veel meie kõrvallauas ilmselt jaapanlased, siis õhtusöögil olid sättinud nende asemele end juba kaks saksa noormeest, kellest üks nägi välja oma soengu ja musta vuntsiga nagu Hitler (kui vunts oleks veidi lühem ja nina poleks juudilik, oleks sarnasus vägagi suur) ning teine, M sõnul nagu tema parem käsi, mulle meenutades L-i, mil tal olid veel pikad juuksed. Üldiselt kohtab siin kuurordis inglisekeelse emakeelega inimesi lisaks sakslastele, pilukatele ja üksikutele venelastele. Kõik muud on siin pigem eksootika ja vähemuses. Ka meile pakuti algselt rahvuseks sakslast, kuid täna inglise keele aktsendi järgi juba uuriti, kas räägime ka vene keelt. Ei saa ma kuidagi välismaal üle ega ümber sellest, et mind otsapidi venelaseks peetakse.

Meie kuurordis asub laste nurgas ka pinksi laud. Lauatennist mängisin vist viimati lapsena, kuid nüüd oleme kaks päeva seda aeg-ajalt kahekesi kõksinud. Päris vahva on, et võiks isegi kodukülas avalik pinksilaud olla. Peale meie oleme näinud veel üksnes pilusilmi pinksi tagumas, kuid nendega mesti lüüa ei kannata – neile on see üks rahvuslikest hobidest ja jääksime neile tugevasti oma algaja tasemega alla.

Maldiivide puhkuse üheks eripäraks on päikse võtmine. Püüan sellega mõistlikku piiri pidada ning end tihedasti päiksekreemiga kokku möksida – parem karta kui kahetseda. Siinne päike on aga nii efektiivne, et kui mõni koht saab kehvasti sisse määritud, ilmneb seal peagi tugev punane rant. Eks esimesed päevad õpetava. Pole ju päikest ammu näinud.

Kas maapealne paradiis on tõesti olemas?

Qatari lennujaamas tervitas meid krõbe kõrbekuumus, kuigi termomeeter näitas vaid mõned kraadid üle kahekümne. Kontrast Põhjamaa kliimaga oli lihtsalt märgatavalt tugev.

Teadsin, et meil on Dohas kahe lennu vahe veidi üle kahe tunni, nii et peaksime jõudma kenasti oma Maldiivide lennule. Öine lend raputas pisut ning kaks maandumiskatset pikendasid saabumisaega veel omajagu. Sarnaselt teistele lõunamaa lennufirmadele, on ka Qatari väravasse mineku kellaaeg tund enne lennu väljumist, erinevalt Põhjamaalikust poolest tunnist. Napid pool tundi enne lennu tegelikku väljumist pannakse lõunamaades juba värav kinni ning kes pardal, see pardal. Meeskond teeb viimased ettevalmistused ja õigeaegselt on õhkutõus sellega garanteeritud.

Väikestest ajavahedest tingituna ja unise peaga vaatasin Doha lennujaamas, et meil on plaanipäraselt piisavalt aega järgmisele lennule minekuks. Ühtäkki aga taipasime, et tegelik kell pole mitte 5:10 hommikul, nagu lennuk maanduma pidi, vaid 6:10 ja meie järgmise lennu väravas teispool lennujaama pidime olema juba 6:45. Kiirustamiseks otseselt põhjust veel polnud, aga jokutada ka mahti ei saanud. Kulgesime kiirendatud sammul sirgjoones läbi lennujaama ning saabusime oma jätkulennu väravasse napid paar minutit peale värava avamist. Juba kümmekond minutit hiljem seisime bussis, mis meid taas tagasi lennukile transportis ning paradiisisaarele juba lähemale viis.

Neli tundi hiljem valmistusime lennukiga maanduma Male lennujaamas. Male lennujaam on eraldi väiksel saarel keset helesinist vett Male saare kõrval ning sellele saavad lennukid läheneda üksnes kahelt poolt. Meie piloodid püüdsid mitu korda, enne kui lennuk turvaliselt maanduda õnnestus. Mine võta kinni, kas nii Doha kui Male lennud mõlemad sattusidki nii lihtsalt või on Qatari pilootidel harjumus lennukit mitu korda maanduda püüda, kuid maanduda üksnes siis, kui nad on turvalises ja pehmes maandumises 100% kindlad. Emb-kumb, kuid turvaliselt ja pehmelt meil maandumine õnnestus.

Astusime lennukist maha 30-kraadisesse kuumusesse pikkade pükste ja pika varrukaga pluusiga, nagu kohalikele kombekohane. Tegelikkuses käivad kohalikud lennujaamas ringi siiski vaid õlad ja põlved kaetuna ehk siiski lühikeste varrukatega särgiga ning kapripükstega. Klassikaline maldiivlane lennujaamas on mustapäine süsisilmne tumedanahaline keskealine meesterahvas, kellel on väike õllekõhuke ette tekkinud ja kes teeb kas teenindavat või füüsilist tööd. Mehi nägi seal palju ja tihti kambakesi koos, harilikult on ühe turisti kohta korraga ka hoopis oluliselt rohkem maldiivlastest teenindajaid. Maldiividel ei ole naiste töötamine siiski võõras, erinevalt klassikalisest moslemiühiskonnast. Teenindajate hulgas siin-seal naisi siiski kohtab, kuid mehi jääb oluliselt rohkem silma, nii teenindajate, jooksuposite, kelnerite, toateenijate kui rätsepatena.

Lennukilt maas, viisakontroll läbitud, riiki sisentud ja pagas käes, leidsime esimese tüübi, kes meie saksa reisibüroo Dertour nimesilti hoidis. Tema juhatas meid järgmise laua juurde, kust anti brožüür, kontaktid ja juhatati kolmandasse lauda, kust pidime saama transfeeri. Meil paluti veidi oodata kohvikute alas, et viimased kiirkaatrisse samasse resorti minevad inimesed ka jõuaksid. Male lennujaam on avatud õhuga hoone – katus on, aga seinu suurt mitte, nii et konditsioneer seal ei puhu, heal juhul vaid tiivikud laes. Ka ei ole see lennujaam kuigi puhas ning välimuselt meenutab rohkem Vietnami väiksemate linnade või Kärdla lennujaamu.

Olime kohvikute alas täielikus leitsakus oodanud juba üle poole tunni, aga ei kedagi. Läksin uurima, kuhu meie transfeer jääb. Tahtsin juba jõuda hotelli, vahetada riided ja nautida päikest. Paluti veel umbes pool tunnikest oodata. Lõpuks, umbes poolteist tundi peale meie lennuki maandumist, koguti meid kokku veel nelja teise paariga ning juhatati kiirkaatrisse. Kaater tormas mööda kergete lainetega helesinist merd nagu pöörane. Kõik see meenutas meile M-ga mõlemale ühtäkki Mehhikos Cozumeli saarel käiku. Ah, puhkus oli lõpuks siiski alanud!

Maldiivlased on suurepärased teenindajad ja üldiselt on levinud siiski see, et resortis on teenindajaid rohkem kui turiste. Seega on igal sammul keegi, kes sinu jaoks midagi teeb. Kes aitab kaatrist viisakalt välja, kes võtab kotid, kes pakub jahutavat niisket käterätti, kes jahedat tervitusjooki jne. Täitsime vastuvõtus sisseregistreerimise lehed piinliku täpsusega ning jõudsime lõpuks oma rannabangalosse. Tõepoolest, Internetikommentaare tasub usaldada – saime bangalo nr 228 – otse helesinise laguuni ääres, eemal restoranide ja baaride möllust. Meie terrassil ootasid meid rannatoolid ning nende taga juba snorgeldamiseks ideaalne sinine vesi. Mida veel võinuks tahta?

Enne Maldiividele minekut lugesin mitmetest foorumitest, et oma snorgeldamise varustus tasub kaasa võtta. Kohapealne rentimine pidi olema hirmkallis ja osta pole seda siit kusagilt. Üpris viimaste asjadena muretsesime endale Eestist lestad ning snorgeldamise maskikomplektid. Kahtlesin veel enne reisi korraks, äkki oli ikkagi asjatu kulutus. Kohale jõudes selgus aga esimese tunni jooksul, et kulutus oli väga õigustatud ja igati asja ette – oma varustus koos lestadega tasub kindlalt kaasa võtta. Kuigi minu ujumisoskused on kehvavõitu, siis siinne hirmsoolane vesi hoiab kenasti pinna peal ja lestade abil saab kiiresti edasi.

Teine kohustuslik inventar reisile kaasa on veekindel fotokas. Austraaliast ostetud veekindla fotoka koti oleme suutnud kuhugi niimoodi ära panna, et peale kolimist seda enam leida ei suutnud, selle eest laenasid E&L meile aga oma veekindlat fotokat kaasa ning M laenas kolleegilt telefonile veekindla korpuse, nii et veealust pildimaterjali peaks nüüd omajagu tulema.

Esimene soojas vees sulistamine tehtud, saime peagi hakata end õhtusöögile sättima. Meie kõik söögikorrad toimuvad ühes ja samas buffee lauaga restoranis, kus valikut oli palju ja igale maitsele. M jõudis enne mind meie laua  juurde tagasi ja eemalt tulles märkasin, kuidas keegi teenindajatest temaga midagi vestleb. M oli pisut segaduses ega saanud päris täpselt aru, miks meilt päritakse, kas oleme tellinud eritoitu. Siis mul plahvatas: sisseregistreerimise lehtedel tuli üles lugeda ka oma allergiad. Kuna viimasel ajal on mu allergia tihenenud ning huulte turset esinenud ja veel kolm päeva enne reisi krõbistasin allergiatablette, panin oma põhitoiduainete osas esineva peruu palsami ristallergia ka kirja. Nüüd kõnetas meid õhtu jooksul neli või viis erinevat teenindajat, kes kõik minult järgemööda pärisid mida ma ikka süüa saan ja mida ei saa. Oleks ma taibanud, et allergiate ülesmärkimine neile sellist lisatööd teeb, poleks ma neid kirja pannudki, kuigi olgem asuad – ega tark oleks mul allergeene vältida küll.

Püüdsin teenindajatele ära selgitada 4-5 peamist allergeeni. Eelkõige muretsen kaneeli ja loodusliku vanilje pärast, sest nende mõlema toiduainega tean kindlat seost huulte tursel ja võõras keskkonnas on keerulisem ise enda toitu jälgida. Nii palusid teenindajad, et kui magusalaua juurde satun, küsiksin neilt mida ma süüa võin.

Seisin magusaleti ääres peale soolse lõpetamist (muide, siin on imehead värskelt küpsetatud juustunaanid, mis veidi meenutavad Mehhiko quesadillasid), kui üks teenindaja mulle ligi astus ja küsis, kas olen toast 228. Seejärel võttis ta mobiili ja palus koka appi. Kokk tuli ja selgitas veidi kohmetunult milliseid toiduaineid mingid magustoidud sisaldavad. Meil kõigil oli vist korraga omajagu veider seal leti ees seista, kuid eesmärk pühitses abinõud ja sedakorda läks kõik hästi.

Muide, Maldiivid näevadki välja nagu piltpostkaardil. Neid sõnu kirjutades istun meremühina taustal hämaral rannabungalo lebotoolil ja kuulan eemalt üle laguuni kostvat rannapeo vaikset romantilist muusikat. Paradiis on maapeal tõesti olemas. 

Tahaks puhata ja mängida!

Kuna lennuk startis alles esmaspäeva õhtul peale tööpäeva lõppu, siis otsutasin veel esmaspäevase päeva tööd teha ning viimased otsad nii kokku tõmmata. Kohvrid olime õnneks pakkinud juba pühapäeva hilisõhtul, nii et töölt tulles polnud vaja teha muud, kui kohver kaasa võtta ja lennujaama minna.

Tundsin, kuidas keha oli juba ammu väsinud ning vaim vajas hädasti puhkust juba kuu aega varem, nii et Maldiividele minek oli nii oodatud kui väga üks puhkus oodatud olla saab. Unistasin sellest, kuidas viskan end rannatoolile ja naudin sooja ning valgust, mitte midagi tegemata. Ma arvasin, et olen selleks tõesti valmis.

T oli nõus meid lennujaama ära viskama ning seega saime edumeelselt valmis omadega juba piisavalt varakult. Stockholmi lend kujunes viperusteta ning oli hea sissejuhatus eesseisvaks pikemaks õhus viibimiseks. Tallinna lennujaamas terminali väravas lendu oodates märkasin äkki tuttavat nägu – meie reisikonsultant ise oli koos meiega samale lennule end sättinud, et Šeišellidele minna. Kui tema isiklikud puhkuseplaanid välja jätta, võiks arvata – milline teenindus! Isiklikult saadetakse lausa lennukile!

Kuna Eestimaal on märtsis veel reeglina jahe, olgugi et sel aastal avasime grillihooaja juba naistepäeval, T sünnipäeval, siis Maldiividel pidi olema igapäevaselt 27-31 kraadi sooja. See tähendab, et pikki riideid koju veel jätta ei saa ja peidus olnud suveriided tuleb varakult välja otsida. Ka pidime arvestama kultuurilise eripäraga – Maldiivid on moslemi riik, see tähendab, et õlad ja põlved peavad olema kaetud nii naistel kui meestel, riigis sealiha ega alkoholi ei tarvitata ja mõlema sissetoomise eest on suured trahvid. Resortides turistidele siiski pidi alkoholi osas erandeid tehtama, nagu ka riietuse osas pidi oldama veidi paindlikumad. Kui hotell võtta aga kohalikega asustatud saarele, siis seal tuleb järgida ka ainult kohalikke tavasid, eranditeta.

Stockholmi lennujaamas oli meil enne uut lendu umbes kolm tundi vaba aega. Chillisime niisama ringi, kui M kuulis ühtäkki enda nime valjuhääldist rootsikeelse teksti vahele hõigatavat. Läbisime kiirelt Europa Liidust lahkuvate lendude passikontrolli ning sättisime end Qatari infoleti järjekorda. Selgus, et meile on vaja väljastada uued pardakaardid. Teenindusleti neiu palus meilt Tallinnas saadud äraantava pagasi kinnitust ja tegi suured silmad, kui nägi, et meil on reisile kaasa ainule üks kohver ja sedagi vaid kahepeale alla 14 kg. Ometigi oli pagasikaal lubatud inimese kohta kuni 30 kg, kuid meil lihtsalt ei olnud soovi midagi väga palju kaasa võtta. Mida aeg edasi, seda väiksema pagasi ja riiete arvuga me reisima oleme hakanud. Vahel küll tunneb mõnest asjast puudust, aga seni on kõik reisid edukalt hakkama saadud. Kui muud üle ei jää, leiab reisi jooksul kohaliku aseaine.

Ees ootas meid öine lend Dohasse. Öise lennuga tegelikult väga palju magada just ei saa, kuid ajalises mõttes on see väga praktiline. Sellegipoolest olen taaskord veendumusel, et väga pikki otsi tehes (nt kui peaksime uuesti kunagi Austraaliasse minema) tasub väga pikkade lendude (8 tundi ja enam) vahele planeerida paaripäevane peatus kuskil vahepunktis. Jutti pikk lendamine väsitab lihtsalt ebamõistlikult ära.

Ma ei olnud kunagi varem Qatar Airwaysiga lennanud. Kujutasin ette, et Qatar on midagi sarnast Etihadile ja Emiratesile, kõik nad on ju nagunii suhteliselt ühest kandist. Eks teatav sarnasus on kohe ka märgatav, seda nii vormiriietuse kui lennukite ülesehituse, aga ka lennujaamade väljanägemise ning lennujaamas käitumise poolest. Ka Dubais viis buss meid lennukist oma paarkümmend minutit terminali, nagu nüüdki Dohas. Doha lennujaam on ka suur ja suhteliselt uus, kuid ka alles ehitatav ja veel avamata osa näeb kuidagi meie mõistes vana välja, rääkimata tohutust tolmukihist. Sellegipoolest on Qatariga väga okei lennata, kuigi Etihadi kogemusele jääb ka Qatar endiselt väga tugevasti alla. Igal juhul, 6 tundi peale Arlandast õhkutõusmist ja kahte maandumiskatset Doha lennuväljal, olime lõpuks edukalt Qatari jõudnud.

Unistus paradiisipuhkusest

Olen pikemat aega mõelnud, et ühel hetkel võiksime minna klassikalisele rannapuhkusele – lebotad liival kuuma päikese all ja ei tee mitte midagi. M on samasugusest mõttest mitu korda rääkinud, kuid tegelikult ei kujuta ma päriselt ette, kuidas ma oma energilisuse taseme juures olen suuteline kuskil nädal aega paigal püsima mitte midagi tehes.

Uue aasta alguses tundsin, et ma olen lihtsalt kohutavalt väsinud pidevas oravratta töötempos rabamisest, mis ajapikku paraku ei ole ka grammi võrdki raugenud. Ootasin väga puhkust, aga enne kevadet ei terendanud päriselt midagi silme ees.

Umbes viis aastat tagasi Austraalias puhkusel olles otsustasime M-ga, et järgmise ümmarguse sünnipäeva täitumise puhul võiksime võtta ette kuupikkuse reisi Ameerikasse. Nii olin ma Ameerikale mõelnud juba jupp aega, kuid päris ühtki ahhetama panevat pakkumist polnud veel mu postkasti saabunud. Arutasime veidi omavahel ning peagi sai selgeks, et sel kevadel me kuidagi Ameerika maale ei jõua – M kool on loengute osas vaja kindlasti ühe soojaga ära teha ning kuu ajast pausi sinna lubada kuidagi praegu ei ole mõistlik.

Äkki avastasin oma postkastist Qatar Airwaysi uusaasta sooduspakkumised. Aga mis siis, kui läheks USA asemel hoopis kuhugi paradiisi, näiteks Balile või Maldiividele? Umbes samal ajal potsatas mu postlasti ka K saadetud puhkusekaart Maldiividelt. Mõeldud-tehtud. Lennukipiletid olid peagi truu reisibüroo abil olemas, puhkuseavaldus nädalaks tehtud, ainult hotell jäi veel otsida.

Teadsin, et Maldiivid on kulukas ettevõtmine, aga et see nii kallis on, ei osanud ma tegelikult arvata. Endaarust panin kokku korrliku eelarve, kuid peagi selgus, et selle raha eest tegelikult väljaspoole Male saart mingit ööbimist väga ei saa. Male saar on aga maailma kõige tihedamini asustatud linn ubes 18 elanikuga ruutmeetri kohta, mistõttu on see saar ise paradiisist sama kaugel kui pingviin suusatamisest.

Kolasin läbi erinevaid netifoorumeid, püüdes aru saada, mis sisuline vahe on ligi 110 saare peal asuvatel resortidel - välimuselt kõik väga sarnased, hinnaklasski enam-vähem sama. Õigemini, Maldiividel on olemas nö alumine hind, puudub aga hinnalagi ja nii võib soovi korral endale üüratu varanduse eest ka rentida asustamata saare teenijaskonnaga.

Otsingute käigus sain selgemaks, et Maldiividele on mõtet minna perioodil novembrist aprillini, kui seal valitseb kuiv hooaeg ning surfarite paradiisiks muutuvad Maldiivid maist, mil tuule hooajaga saabuvad tohutud lained pakuvad väidetavalt maailma parimat surfikogemust. Peale pikki otsinguid ja põhjalikke võrdlusi tinistas Vip Reisid meile välja sakslaste pakkumise Chaaya Island Dhonveli resorti, mis oli nö kõik hinnas paketina ubes 1000 eurot odavam, kui samaks perioodiks ise sama resort samadel tingimustel läbi Booking.comi broneerida. Aeg-ajalt käivad reisibüroodele oluliselt paremad pakkumised kätte, kui ise otsides võimalik leida oleks.

Olgu siinkohal öeldud, et Maldiivide mõttes tähendab kõik hinnas reeglina kolme toidukorda päevas koos kohaliku alkoholi ja karastusjookidega, võivad lisanduda ka mõned piiratud snäkid, kuid kõik muud tegevused ja tarbimised lisanduvad hinnale kohapeal. Kui alguses arvasin, et tasuks võtta hotell koos hommikusöökidega, siis peagi sain selgeks, et reeglina ongi ühel saarel vaid üks resort, saarte vaheline liikumine on komplitseeritud ja sisuliselt oled sa kohapeal fakti eest – kas sööd hotelli restoranis ja maksad hingehinda või ei söö. Poode ja muid alternatiive ei ole. Lühidalt öeldes tasub võtta vähemalt kaks söögikorda hinnas.

Maldiividele resorti broneerides peab silmas pidama ka transfeeri lennujaama saarelt hotelli – ise seda kuskilt kohapealt soodsamalt organiseerida ei saa ja tuleb leppida hotelli poolt pakutuga, milleks on kas kiirkaatrisõit või kaugemate hotellide puhul vesilennuk. Lisaks tuleb arvestada, et kiirkaater sõidab veidi laiemal ajaskaalal, vesilennuk aga vaid väga piiratud tundidel päevas ning lihtne transport lennujaamast hotelli võib lisada hinnale kuni 1000 dollarit. Lühidalt öeldes on oluline kodutöö korralikult ära teha.

Chaaya kohta soovitasid netifoorumid valida rannabungalo võtmisel võimalusel toad numbrivahemikus 215-230. Usladasin netikommentaatoreid ning palusin reisibürood võimalusel bangalo just sellesse numbrivahemikku sättida. Edasi jäi vaid oodata postiga Saksamaalt paberkandjal voucheri voldiku kohalejõudmist, mis pidi saabuma umbes nädal enne reisi. Pidasin oma kärsitusele hoolega vastu ning helistasin alles teist korda reisibüroosse kolmapäeval, ehk viis päeva enne meie reisi algust. Voucherid polnud veel saabunud. Ärevus puges hinge. Õnneks saabus peagi uus telefonikõne ning sain turvaliselt reisivaucherid kätte neli päeva enne reisi algust.

Nüüd oli vaja veel tööl otsad kokku tõmmata, asjad pakkida ja puhkus võis alata!