esmaspäev, 23. märts 2015

Kodutee läheb alati kiiresti

Eelmisel õhtul oli meie toa ukse külge väljapoole konksu külge riputatud ümbrik meie ärasõiduinfoga. Neil on kõikide tubade uste küljes väljaspool väikesed konksud ja komme konksude külge kirjalikke teateid või sooduskuponge jätta. See on täiesti geniaalne süsteem - ei häiri kedagi, on piisavalt privaatne ja segamatu, kuid kogu oluline info jõuab kohale. Meie saarel viibimise ajal pildistati seal saart uuesti üles ilmselt reklaambrožüüri tarbeks ja nii oli meil pea igapäev ukse küljes uus väike põnev kirjake. Seda oli isegi huvitav oodata, nagu käiks isiklik postituvi.

Meie hommikune lend läks kell 9:00. See tähendas saarelt lahkumist hiljemalt kell 6 ja see omakorda äratuskõnet vastuvõtust täpselt kell 5 hommikul. Kell 4:58 äratas mu telefon meid igaks juhuks ennetavalt, et minut hiljem helisevat telefoni väga kurjalt ja uniselt vastu ei võtaks. Väljas oli veel täielik pimedus.

Olime oma kohvri õhtul juba ennatlikult ära pakkinud ja nüüd ei jäänud muud teha, kui ennast vaid riidesse panna ning üle kontrollida, kas kõik vajalik on ikkagi kaasas. Kell pool kuus pidi kotikandja juba ukse taga olema, et meie pagas paati tassida. Samal ajal pakuti meile restoranis kerget hommikusööki kahe croissanti, muffini ja puuviljataldriku näol. Hommikul nii vara (Eestis oli siis kell 2 öösel) oli mul keeruline midagi korralikult süüa ja ma olin positiivselt üllatunud, et meile sooja hommikusööki üldse serveeriti niivõrd varajasel tunnil. Arvestasin sellega, et meil on hommikune lend ja seega pakutakse seal ka hommikusööki. Minu mõistus ei arvestanud aga seda, et ärkamise ja lennul pakutava toidu vahele jääb tervelt viis tundi. 

Kui me kella 6 ajal hommikul kaatritäie inimestega (kaatris on kokku koos meeskonnaga 22 kohta ning edasiviivaks jõuks on kaks võimsat mootorit, mis tekitavad kaatri kiiruseks ca 50 km/h) Chaaya Island Dhonveli resortist lahkusime, oli väljas juba täiesti valge. Sama kiiresti, kui päike loojub, see ka hommikul tõuseb. 

Varahommikune päike ja kerge tuul sasis me juukseid ning silitas nahka pooletunnisel kaatrisõidul Male kõrval saarel asuvasse lennujaama. Meid ootas kai peal meesterahvas, kellel oli kõigi reisijate lahkumise info detailideni. Meid juhatati rahulikult check-ini laua juurde ja jäeti headaega. Siin on kõik detailideni läbimõeldud. Nii saabumine, kohalolek kui lahkumine. Kogu taustsüsteemi logistika on keerukas ning veatu. Turistina sa seda ei näe ega reeglina ilmselt ka tunneta, see on lihtsalt nii peen ja sujuv, aga selleks, et sellist taset saavutada, on vaja teha ränka tööd. 

Tegime ära oma check-ini ja saime info, et Arlandast tuleb meil võtta uued pardakaardid Tallinna lennule. Meie tagasitee koju pidi olema väga sujuv: hommikul alustame Maldiividelt ning õhtuks jõuamegi juba koju. Ei mingit ööbimist enam lennukis ega lennujaamas. Ükski voodi ei ole mitte kuskil nii mugav ja hea kui oma kodune ja selle eest olen ma valmis vajadusel ka veidi pingutama.

Male lennujaamas oli meil piisavalt aega, et veidi suveniiri- ja tax-free poodides ringi vaadata. M polnud kuigi altis just jalutama, sest nii varajane kellaaeg talle ärkamiseks lihtsalt ei sobi ning paneb enesetunde keerama. Tegin oma tiiru vürtsipoes ja mul oli kahju, et sealt ühtki aromaatset ning kvaliteetset vürtsisegu oma allergia tõttu koju kaasa osta ei saanud.

Maldiividel tuuakse kõik sisse ja kohapeal sisuliselt midagi ei toodeta. Maldiivlased elavad turismist ja kalandusest. See tähendab, et kõik nende toiduained tulevad kuskilt mujalt: piim Austraaliast ja Uus-Meremaalt pulbrina, kana Brasiiliast, veiseliha Indiast, muud toiduained lähiriikidest nagu Sri Lanka, aga ka Taist. See teeb kohalikele elu üpris kalliks. Tavaline piimaliiter maksab juba $3.

Nii on tavaliseks maiuseks nende poodides ka importkaubana meile kõik tuttavad šokolaadid eesotsas Marsi ja Snickersiga ning kohapeal tehakse pigem kooke ja süüakse puuvilju kui toodetakse midagi magusat. Ainus magus Maldiivide maius on noorest kookosest ja mingist erisuhkrust (Toddy sugar) tehtud pikk ja peenike kõva ebatsensuurse välimusega pulk, mis maitseb see-eest mahedalt kookoseselt ning levitab värske leiva lõhna. Nägin neid ilmselt palmilehtedesse mässitud pulki esmakordselt Male saarel turul, kus neid ka maitsta saime, aga tol korral ostmata jäid. Nüüd nägin neid taas ainsa maiusena müügil lennujaama poes. Ma ei pidanud mõtlema kaks korda, mida kodustele Eestisse maitseks kaasa tuua.

Istusime M-ga lennu oote väravas. Värava avamiseni oli jäänud veel umbes pool tundi. Ühtäkki hakkas M otsima oma Withingsit (väike must elektrooniline tark sammulugeja, mis loeb ka unetsükleid, mõõdab pulssi jms). Mida ei ole, seda ei ole. Ilmselt unustas ta vidina turvakontrolli, kui metalliotsijaväravast läbi läksime. Kiirustasime tagasi viimasesse turvakontrolli, meid vaadati küsiva pilguga. Nii kui M näitas eemalt minu Withingsit, ulatas turvatöötaja talle maha ununenud tema oma. Huh, seekord läks õnneks.

Skandinaavia lennundus on veidi teiste põhimõtetega kui Araabia oma. Oleme nüüdseks lennanud nii Etihadi (siiani parim lennukogemus), Emiratesi (mõlemad nimetatud on Araabia Ühendemiraatide lennufirmad) kui ka Qatariga (Katarri rahvuslik lennukompanii) ja nende kõigi puhul kehtib üks reegel: värav avatakse tund enne lendu ning suletakse hiljemalt 20 minutit enne väljalendu. See tähendab, et praktiliselt kõik inimesed istuvad lennukis juba 30-40 minutit enne väljalendu ning kui kõik pardal ja toimingud tehtud, võib lennuk ka päriselt varem startida. Omakorda tähendab selline korraldus, et lendude vahe peab olema piisav (soovitavalt 2,5 tundi minimaalselt tavapärase tunni asemel) ning teadvustamist värava peatse sulgemise kohta ja vajadusel nimelist kutsumist tehakse vähemalt 5 korda 15-20 minuti jooksul.

Skandinaavia lennufirmadega on reeglina selline seis, et värav avatakse umbes 20-30 minutit enne lendu ja suletakse 15-20 minuti pärast. Kui kedagi nimeliselt kutsutakse, tehakse seda ehk üks või kaks korda ning sedagi vaid paari minutilise vahega. Seega on Skandinaavia firma lennust maha jäämise võimalus kordades suurem kui Araabia firmade omast, kui sa oled valel hetkel väravast veel liiga kaugel.

Nii istusime Male lennujaamas ja vaatasime, kuidas lennugraafiku järgi pidi olema meie lend esimene rahvusvaheline lend, mis sel päeval väljub. Tegelikkuses avati kahe järgneva lennu väravad enne meie oma ning Oman Air tõusis ka enne meie värava avamist juba õhku. Oman Airi väravas seisis ka umbes 15 minutit enne lennu õhkutõusmist üks valgenahaline meesterahvas väga mureliku näoga. Kogu selle aja oli tema kõrval seisnud teenindaja teadustanud valjuhäälditesse, et lennule on finaal call ning värav suletakse peatselt. Kui lennujaama ootesaali teisest otsast hakkas paistma üks kiiruga lähenev naisterahvas, oli mehe murepilv sekundiga näost kadunud. Meist mõned istmeread eemal istusid meie lennu piloodid vastakuti ja täitsid teineteiselt vaheldumisi küsides mingeid ankeete. Kõrvalt vaadates jäi mulje justkui mängiks nad laevade pommitamist. Lennujaamad on ikka väga põnevad kohad, kus inimesi jälgida.

Nii Doha kui Arlanda lend möödusid meie jaoks lihtsalt ja sujuvalt. Raputamata. Umbes poolel teel Arlandasse märkasin, et meie lend jääb ilmselt veidi hiljaks. Meie Arlandasse saabumise ja viimase Tallinna lennu vahe oli plaani järgi napilt tund aega.

Qatar Airwaysy lennuk maandus Arlandas 16 minutit peale lubatud aega. Seejärel hakati lennukile külge panema alles koridori, et inimesed lennukist turvaliselt maha pääseksid. Kui lennukilt maha saime, tegime esimese asjana kindlaks värava, kuhu jõudma peame. Teadsin, et meie järgmine lend läheb samast terminalist, aga värav selgus alles Arlandas kohapeal. Pidime kuskilt transfer deskist võtma endale ka pardakaardid, aga ausalt öeldes ei olnud mul enam aega oodata ja otsida, kus see vastav laud asub. Lootsin sellele, et jõudes õigesse väravasse, väljastatakse pardakaardid meile sealt.

Meiega koos tuli samalt Doha lennult üks teinegi eesti pere kahe väikse lapsega. Juba lennukist väljudes vaatasin, et nad on nii eestlaste moodi. Eestlane tunneb eestlase kuidagi juba kaugelt ära. Ka nemad kiirustasid meiega samale lennule. Passikontrolli Euroopa Liitu sisenemiseks läbisid nad enne meid ja jäime veel sappa oma korda ootama, kui nemad juba värava poole kiirustasid. Piiriametnik vaatas meile passi ja näkku ning küsis vaid kas meil on kiire. Noogutasime ning ta soovis meile kärmelt head teed.

Ühel hetkel läks koridor kaheks, vasakule jäid sildid terminalide kohta, paremale justkui väravate numbrid ja turvakontroll. Seisatasime korraks kaheldes kuhupoole meil minna tuleb. Teist eesti peret ei olnud kuskil näha. Täpsustasime kiiresti turvakontrolli ametnikega ning saime selgeks, et just see on õige tee väravasse. Kui Malelt lahkusime, oli meil käsipagasis kaks pooleliitrist veepudelit, seal ei tulnud välja võtta kotist ka tehnikat ega väikses plastikkotis vedelikke. Arlandas EL-i sisenedes seevastu tuli kotist välja koorida kogu tehnika ning sama kärmelt see sinna tagasi pakkida, ka vedelikud tuli välja tõsta eraldi kilekotikesega. Õnneks veed olime juba eelnevalt ära joonud, vastasel juhul tulnuks neist sel hetkel loobuda.

Astusin kiirustades turvaväravast läbi ja see hakkas piiksuma. Teenindaja arvas mure olevat mu jalatsites ning palus jala ükshaaval maas asuvale stendile asetada. Pääsesin kiirelt. M pakkis asjad hoolega kokku ja asutasime end minema, kui turvatöötaja juhtis M-i tähelepanu mahajäänud Withingsile. Teist korda täna. Läks õnneks.

Vaatasin kella. Meil on väravasse jõudmiseks aega umbes 5 minutit, enne kui värav suletakse. Ja minna oli veel väga pikk tee. Tormasime läbi tax free poodide otse oma värava poole, kui kuulsime üht entusiastlikku häält meid jooksu pealt tervitamas „Hey, Estonians!“ ja rõõmsalt lehvitamas. Kui reisile alles läksime, sattusime sama poetöötajaga aega parajaks tehes veidi jutustama. Eesti oli ka talle võõras koht, olgugi et Rootsi ja Eesti on ometi lähestikku. Olime talle meelde jäänud.

Jõudsime õigesse väravasse lõõtsutades, jalasääred piimhappest valusad. Kuna peakohal ühtki monitori ei märganud, küsisin teenindajalt, kas oleme ikka Tallinna lennu väravas. Saanud positiivse kinnituse, kurtsin, et meil pole pardakaarte ja kas saame need siit. Üks kahest teenindajast vaatas mulle tõsise näoga otsa ning vastas eitavalt. Me ei pääse lennule, olgugi, et piletid on meil olemas. Vahtisin talle jahmunult ammulisui otsa ja küsisin imestades: „Tõsiselt?“. Selle peale hakkas teine teenindaja naerma ning ütles, et esimene ainult tegi nalja meie kulul, ulatades meile vajalikud pardakaardid.

Tõmbasin hetkeks hinge ja vaatasin ringi – teist eesti peret ei olnud ikka veel kuskil näha, kuigi passikontrolli nad läbisid enne meid. Ka väravasse joostes ei märganud me neid teepeal kusagil. Samal hetkel, kui oma pardakaardid kätte saime, hakati inimesi lennukisse laskma ja sisuliselt kohe pandi ka värav kinni. Meiega oli hästi, meie olime lennule jõudnud, kuid eriti nõme oleks olukord, mil tead, et keegi jookseb ja tahab samamoodi õhtuks koju saada nagu sina, ent sa ei tee midagi selleks, et nad sellele lennule saaksid. Nii mainisin igaks juhuks leti teenindajale, et üks eesti pere veel jookseb siiapoole ja palusin nad ära oodata. Teenindajatel oli õnneks see info juba olemas, ent parem karta kui kahetseda.

Istusime lennukisse maha, inimesed olid ennast kenasti juba sisse seadnud, aga seda eesti peret ei olnud ikka veel. Stjuuardess luges inimesi üht- ja teistpidi ning jäi hetkeks veel ootele. Ja ühtäkki nad jõudsid pardale. Mul oli nii hea meel. Peale neid tuli veel lõõtsutades üks eesti noormees. Rohkem kedagi enam ei oodatud ning saime alustada oma koduteed Tallinnasse Estonian Airi lennukiga, mille pardal oli ka Estonian Airi tegevjuht Jan Palmer. Päris VIP tunne.
  
Tallinnasse jõudes imestasime, et meie kohver tuli pagasilindilt üpris esimeste hulgas. Meie pagas jõudis kohale koos meiega. Imetabaselt hästi ja kiiresti, arvestades jooksmist ja nappi ajavahet Arlanda lennujaamas. Olin oma lühikesed püksid lõpuks pikkade teksade vastu vahetanud alles napilt enne Arlandasse maandumist, kui üle Eesti parasjagu lendasime. Nüüd tõmbasime fliisid selga ja astusime Eestimaa talve. Otse loomulikult oli kevad ära olnud paaril päeval just siis, kui meiegi reisil olime, nüüdseks oli aga jahe ja rõske sügis-talv Eestimaa peale tagasi saabunud. Õnneks oli T meile mugavalt lennujaama vastu tulnud ning nii ei pidanud me koheselt äkitselt aklimatiseeruma hakkama, vaid saime selleks endale terve päeva juurde.

Paadisõidu, kolme lennu ja 20 tunni võrra hiljem olime jõudnud turvaliselt oma mõnusasse koju. Keha oli rammestunud ja puhanud. Hing uitas ikka veel palmi all jahedal liival kuuma päikese käes helesinise laguuni kaldal. Mälestus paradiisisaare puhkusest on kui helesinine unistus, ainult et seekord päriselt olemas.


Kommentaare ei ole: