Kas maapealne paradiis on tõesti olemas?

Qatari lennujaamas tervitas meid krõbe kõrbekuumus, kuigi termomeeter näitas vaid mõned kraadid üle kahekümne. Kontrast Põhjamaa kliimaga oli lihtsalt märgatavalt tugev.

Teadsin, et meil on Dohas kahe lennu vahe veidi üle kahe tunni, nii et peaksime jõudma kenasti oma Maldiivide lennule. Öine lend raputas pisut ning kaks maandumiskatset pikendasid saabumisaega veel omajagu. Sarnaselt teistele lõunamaa lennufirmadele, on ka Qatari väravasse mineku kellaaeg tund enne lennu väljumist, erinevalt Põhjamaalikust poolest tunnist. Napid pool tundi enne lennu tegelikku väljumist pannakse lõunamaades juba värav kinni ning kes pardal, see pardal. Meeskond teeb viimased ettevalmistused ja õigeaegselt on õhkutõus sellega garanteeritud.

Väikestest ajavahedest tingituna ja unise peaga vaatasin Doha lennujaamas, et meil on plaanipäraselt piisavalt aega järgmisele lennule minekuks. Ühtäkki aga taipasime, et tegelik kell pole mitte 5:10 hommikul, nagu lennuk maanduma pidi, vaid 6:10 ja meie järgmise lennu väravas teispool lennujaama pidime olema juba 6:45. Kiirustamiseks otseselt põhjust veel polnud, aga jokutada ka mahti ei saanud. Kulgesime kiirendatud sammul sirgjoones läbi lennujaama ning saabusime oma jätkulennu väravasse napid paar minutit peale värava avamist. Juba kümmekond minutit hiljem seisime bussis, mis meid taas tagasi lennukile transportis ning paradiisisaarele juba lähemale viis.

Neli tundi hiljem valmistusime lennukiga maanduma Male lennujaamas. Male lennujaam on eraldi väiksel saarel keset helesinist vett Male saare kõrval ning sellele saavad lennukid läheneda üksnes kahelt poolt. Meie piloodid püüdsid mitu korda, enne kui lennuk turvaliselt maanduda õnnestus. Mine võta kinni, kas nii Doha kui Male lennud mõlemad sattusidki nii lihtsalt või on Qatari pilootidel harjumus lennukit mitu korda maanduda püüda, kuid maanduda üksnes siis, kui nad on turvalises ja pehmes maandumises 100% kindlad. Emb-kumb, kuid turvaliselt ja pehmelt meil maandumine õnnestus.

Astusime lennukist maha 30-kraadisesse kuumusesse pikkade pükste ja pika varrukaga pluusiga, nagu kohalikele kombekohane. Tegelikkuses käivad kohalikud lennujaamas ringi siiski vaid õlad ja põlved kaetuna ehk siiski lühikeste varrukatega särgiga ning kapripükstega. Klassikaline maldiivlane lennujaamas on mustapäine süsisilmne tumedanahaline keskealine meesterahvas, kellel on väike õllekõhuke ette tekkinud ja kes teeb kas teenindavat või füüsilist tööd. Mehi nägi seal palju ja tihti kambakesi koos, harilikult on ühe turisti kohta korraga ka hoopis oluliselt rohkem maldiivlastest teenindajaid. Maldiividel ei ole naiste töötamine siiski võõras, erinevalt klassikalisest moslemiühiskonnast. Teenindajate hulgas siin-seal naisi siiski kohtab, kuid mehi jääb oluliselt rohkem silma, nii teenindajate, jooksuposite, kelnerite, toateenijate kui rätsepatena.

Lennukilt maas, viisakontroll läbitud, riiki sisentud ja pagas käes, leidsime esimese tüübi, kes meie saksa reisibüroo Dertour nimesilti hoidis. Tema juhatas meid järgmise laua juurde, kust anti brožüür, kontaktid ja juhatati kolmandasse lauda, kust pidime saama transfeeri. Meil paluti veidi oodata kohvikute alas, et viimased kiirkaatrisse samasse resorti minevad inimesed ka jõuaksid. Male lennujaam on avatud õhuga hoone – katus on, aga seinu suurt mitte, nii et konditsioneer seal ei puhu, heal juhul vaid tiivikud laes. Ka ei ole see lennujaam kuigi puhas ning välimuselt meenutab rohkem Vietnami väiksemate linnade või Kärdla lennujaamu.

Olime kohvikute alas täielikus leitsakus oodanud juba üle poole tunni, aga ei kedagi. Läksin uurima, kuhu meie transfeer jääb. Tahtsin juba jõuda hotelli, vahetada riided ja nautida päikest. Paluti veel umbes pool tunnikest oodata. Lõpuks, umbes poolteist tundi peale meie lennuki maandumist, koguti meid kokku veel nelja teise paariga ning juhatati kiirkaatrisse. Kaater tormas mööda kergete lainetega helesinist merd nagu pöörane. Kõik see meenutas meile M-ga mõlemale ühtäkki Mehhikos Cozumeli saarel käiku. Ah, puhkus oli lõpuks siiski alanud!

Maldiivlased on suurepärased teenindajad ja üldiselt on levinud siiski see, et resortis on teenindajaid rohkem kui turiste. Seega on igal sammul keegi, kes sinu jaoks midagi teeb. Kes aitab kaatrist viisakalt välja, kes võtab kotid, kes pakub jahutavat niisket käterätti, kes jahedat tervitusjooki jne. Täitsime vastuvõtus sisseregistreerimise lehed piinliku täpsusega ning jõudsime lõpuks oma rannabangalosse. Tõepoolest, Internetikommentaare tasub usaldada – saime bangalo nr 228 – otse helesinise laguuni ääres, eemal restoranide ja baaride möllust. Meie terrassil ootasid meid rannatoolid ning nende taga juba snorgeldamiseks ideaalne sinine vesi. Mida veel võinuks tahta?

Enne Maldiividele minekut lugesin mitmetest foorumitest, et oma snorgeldamise varustus tasub kaasa võtta. Kohapealne rentimine pidi olema hirmkallis ja osta pole seda siit kusagilt. Üpris viimaste asjadena muretsesime endale Eestist lestad ning snorgeldamise maskikomplektid. Kahtlesin veel enne reisi korraks, äkki oli ikkagi asjatu kulutus. Kohale jõudes selgus aga esimese tunni jooksul, et kulutus oli väga õigustatud ja igati asja ette – oma varustus koos lestadega tasub kindlalt kaasa võtta. Kuigi minu ujumisoskused on kehvavõitu, siis siinne hirmsoolane vesi hoiab kenasti pinna peal ja lestade abil saab kiiresti edasi.

Teine kohustuslik inventar reisile kaasa on veekindel fotokas. Austraaliast ostetud veekindla fotoka koti oleme suutnud kuhugi niimoodi ära panna, et peale kolimist seda enam leida ei suutnud, selle eest laenasid E&L meile aga oma veekindlat fotokat kaasa ning M laenas kolleegilt telefonile veekindla korpuse, nii et veealust pildimaterjali peaks nüüd omajagu tulema.

Esimene soojas vees sulistamine tehtud, saime peagi hakata end õhtusöögile sättima. Meie kõik söögikorrad toimuvad ühes ja samas buffee lauaga restoranis, kus valikut oli palju ja igale maitsele. M jõudis enne mind meie laua  juurde tagasi ja eemalt tulles märkasin, kuidas keegi teenindajatest temaga midagi vestleb. M oli pisut segaduses ega saanud päris täpselt aru, miks meilt päritakse, kas oleme tellinud eritoitu. Siis mul plahvatas: sisseregistreerimise lehtedel tuli üles lugeda ka oma allergiad. Kuna viimasel ajal on mu allergia tihenenud ning huulte turset esinenud ja veel kolm päeva enne reisi krõbistasin allergiatablette, panin oma põhitoiduainete osas esineva peruu palsami ristallergia ka kirja. Nüüd kõnetas meid õhtu jooksul neli või viis erinevat teenindajat, kes kõik minult järgemööda pärisid mida ma ikka süüa saan ja mida ei saa. Oleks ma taibanud, et allergiate ülesmärkimine neile sellist lisatööd teeb, poleks ma neid kirja pannudki, kuigi olgem asuad – ega tark oleks mul allergeene vältida küll.

Püüdsin teenindajatele ära selgitada 4-5 peamist allergeeni. Eelkõige muretsen kaneeli ja loodusliku vanilje pärast, sest nende mõlema toiduainega tean kindlat seost huulte tursel ja võõras keskkonnas on keerulisem ise enda toitu jälgida. Nii palusid teenindajad, et kui magusalaua juurde satun, küsiksin neilt mida ma süüa võin.

Seisin magusaleti ääres peale soolse lõpetamist (muide, siin on imehead värskelt küpsetatud juustunaanid, mis veidi meenutavad Mehhiko quesadillasid), kui üks teenindaja mulle ligi astus ja küsis, kas olen toast 228. Seejärel võttis ta mobiili ja palus koka appi. Kokk tuli ja selgitas veidi kohmetunult milliseid toiduaineid mingid magustoidud sisaldavad. Meil kõigil oli vist korraga omajagu veider seal leti ees seista, kuid eesmärk pühitses abinõud ja sedakorda läks kõik hästi.

Muide, Maldiivid näevadki välja nagu piltpostkaardil. Neid sõnu kirjutades istun meremühina taustal hämaral rannabungalo lebotoolil ja kuulan eemalt üle laguuni kostvat rannapeo vaikset romantilist muusikat. Paradiis on maapeal tõesti olemas.