Tahaks puhata ja mängida!

Kuna lennuk startis alles esmaspäeva õhtul peale tööpäeva lõppu, siis otsutasin veel esmaspäevase päeva tööd teha ning viimased otsad nii kokku tõmmata. Kohvrid olime õnneks pakkinud juba pühapäeva hilisõhtul, nii et töölt tulles polnud vaja teha muud, kui kohver kaasa võtta ja lennujaama minna.

Tundsin, kuidas keha oli juba ammu väsinud ning vaim vajas hädasti puhkust juba kuu aega varem, nii et Maldiividele minek oli nii oodatud kui väga üks puhkus oodatud olla saab. Unistasin sellest, kuidas viskan end rannatoolile ja naudin sooja ning valgust, mitte midagi tegemata. Ma arvasin, et olen selleks tõesti valmis.

T oli nõus meid lennujaama ära viskama ning seega saime edumeelselt valmis omadega juba piisavalt varakult. Stockholmi lend kujunes viperusteta ning oli hea sissejuhatus eesseisvaks pikemaks õhus viibimiseks. Tallinna lennujaamas terminali väravas lendu oodates märkasin äkki tuttavat nägu – meie reisikonsultant ise oli koos meiega samale lennule end sättinud, et Šeišellidele minna. Kui tema isiklikud puhkuseplaanid välja jätta, võiks arvata – milline teenindus! Isiklikult saadetakse lausa lennukile!

Kuna Eestimaal on märtsis veel reeglina jahe, olgugi et sel aastal avasime grillihooaja juba naistepäeval, T sünnipäeval, siis Maldiividel pidi olema igapäevaselt 27-31 kraadi sooja. See tähendab, et pikki riideid koju veel jätta ei saa ja peidus olnud suveriided tuleb varakult välja otsida. Ka pidime arvestama kultuurilise eripäraga – Maldiivid on moslemi riik, see tähendab, et õlad ja põlved peavad olema kaetud nii naistel kui meestel, riigis sealiha ega alkoholi ei tarvitata ja mõlema sissetoomise eest on suured trahvid. Resortides turistidele siiski pidi alkoholi osas erandeid tehtama, nagu ka riietuse osas pidi oldama veidi paindlikumad. Kui hotell võtta aga kohalikega asustatud saarele, siis seal tuleb järgida ka ainult kohalikke tavasid, eranditeta.

Stockholmi lennujaamas oli meil enne uut lendu umbes kolm tundi vaba aega. Chillisime niisama ringi, kui M kuulis ühtäkki enda nime valjuhääldist rootsikeelse teksti vahele hõigatavat. Läbisime kiirelt Europa Liidust lahkuvate lendude passikontrolli ning sättisime end Qatari infoleti järjekorda. Selgus, et meile on vaja väljastada uued pardakaardid. Teenindusleti neiu palus meilt Tallinnas saadud äraantava pagasi kinnitust ja tegi suured silmad, kui nägi, et meil on reisile kaasa ainule üks kohver ja sedagi vaid kahepeale alla 14 kg. Ometigi oli pagasikaal lubatud inimese kohta kuni 30 kg, kuid meil lihtsalt ei olnud soovi midagi väga palju kaasa võtta. Mida aeg edasi, seda väiksema pagasi ja riiete arvuga me reisima oleme hakanud. Vahel küll tunneb mõnest asjast puudust, aga seni on kõik reisid edukalt hakkama saadud. Kui muud üle ei jää, leiab reisi jooksul kohaliku aseaine.

Ees ootas meid öine lend Dohasse. Öise lennuga tegelikult väga palju magada just ei saa, kuid ajalises mõttes on see väga praktiline. Sellegipoolest olen taaskord veendumusel, et väga pikki otsi tehes (nt kui peaksime uuesti kunagi Austraaliasse minema) tasub väga pikkade lendude (8 tundi ja enam) vahele planeerida paaripäevane peatus kuskil vahepunktis. Jutti pikk lendamine väsitab lihtsalt ebamõistlikult ära.

Ma ei olnud kunagi varem Qatar Airwaysiga lennanud. Kujutasin ette, et Qatar on midagi sarnast Etihadile ja Emiratesile, kõik nad on ju nagunii suhteliselt ühest kandist. Eks teatav sarnasus on kohe ka märgatav, seda nii vormiriietuse kui lennukite ülesehituse, aga ka lennujaamade väljanägemise ning lennujaamas käitumise poolest. Ka Dubais viis buss meid lennukist oma paarkümmend minutit terminali, nagu nüüdki Dohas. Doha lennujaam on ka suur ja suhteliselt uus, kuid ka alles ehitatav ja veel avamata osa näeb kuidagi meie mõistes vana välja, rääkimata tohutust tolmukihist. Sellegipoolest on Qatariga väga okei lennata, kuigi Etihadi kogemusele jääb ka Qatar endiselt väga tugevasti alla. Igal juhul, 6 tundi peale Arlandast õhkutõusmist ja kahte maandumiskatset Doha lennuväljal, olime lõpuks edukalt Qatari jõudnud.