Kilomeetrid muudkui vuhisevad, vuhisevad, vuhisevad...

Täna oli meie Lõuna-Eesti naabrite ühisreisi viimane päev. Hommikul poole kümneks leppisime kokku laste kohtumise majaomanikuga tiigi ääres, et näha pealt kalade söötmist. Tegin silmad lahti napid paar minutit enne õiget aega ja kuulasin imestusega, kuidas kõik alles nohisesid, vaid R oli just endale kohvi valmis teinud. Ilmselgelt ei tulnud kalade söötmisets hetkel midagi välja ning saatsin majaperenaisele vabandava sõnumi. Õnneks oli perenaine mõistev ning ennemajast lõplikku lahkumist said kalad ka söödetud. Tuleb välja, et meie maja perenaine on ratsatreenerist soomlane, elanud erinevates riikides, sh Poolas, kust on Krakowist pärit tema koer ja nüüd elab ta Otepää külje all, olles andunud rallifänn ja nautides igat võimalust võtta rallidest ja proovidest nii palju osa, kui vähegi võimalik, tundes ka isiklikult meie ralliässasid. Kui põnevaid inimesi kohtab meie ümber!

 

Oma reisi ajal olime sõitnud juba lugematul arvul kordi mööda Maanteemuuseumi sildist ning nüüd oli lõpuks käes see hetk, mil päriselt ka sinnapoole keerasime. Maanteemuuseumist olin varem korduvalt kuulnud väga positiivseid kommentaare ning kohapeal ei pidanud pettuma. Seal on väga palju vanu autosid ja masinaid, mis meesperele kahtlemata põnevaks uudistamiseks on. Nii lastele kui täiskasvanutele on loodud interaktiivseid infokanaleid nii maanteevõrgustiku tekkimise ajaloo kui teeohutuse kohta, nii et kui kõik tekstid ja sildid korralikult läbi lugeda, võib seal veeta tõesti terve päeva. Kohapeal on ka väike laste liikluslinn, mis suuremat muljet ei jätnud, küll aga toimiv autolavka oli see, mis tõi ehedalt meelde lapsepõlves maal veedetud suved, kui ootasime pikisilmi lavkapäevi, et sealt midagi head endale osta või nuruda – Maanteemuuseumi lavka on tõesti nagu samm ajas tagasi ja väga autentne, müües kohapeal nii brikettjäätist kui päriselt selliseid kõrsikuid nagu need kunagi välja nägid.

 

Seekord otsustasime lõunapausiks kiigata Tartusse. Ma olen Tartus vähe käinud ja see linn pole mulle aastatega siiani selgeks päriselt saanud. Tihti on ka tehtud mingid väga konkreetse dplaanid, nii et niisama ringi uidata nagu polegi päriselt mahti, kuid täna oli meil aega. Sõime kõhud itaalia restoranis täis ja asutasime end veidi linnapeale jalga sirutama, enne kui pikema tee koju ette võtsime. Tartu kesklinnas on tehtud peatänav suveks autovabaks puiesteeks ning kaetud erinevate vaba aja veetmise võimalustega. Kui ilm oleks suviselt soe ja ilus olnud, siis oleks võrkkiikedes lebotada või rannatoolis lesida, lauatennist mängida ja niisama hängida seal äärmiselt mõnus. Tänane vahelduva vihmaga tuuline ilm meenutas pigem septembrit ja seega oli platsil pigem vähem kui rohkem inimesi ja ruumi jagus kõigile mõnusalt. Igal juhul on loodud ala väga hästi õnnestunud, näeb moodne ja mugav välja ning #Tartu2024 võib hakata tasapisi tulema. Ootan põnevusega, mida kõike veel lähiaastatel välja ei mõelda.

 

Meie ülejäänud puhkuse plaanid ei ole hetkel veel selgelt paigas ja teel Tartust kodupoole tekkis meil uus mõte – mis oleks, kui läheks õige juba täna õhtul Hiiumaale? Mõeldud, tehtud. Jõudsime koju, viskasime uued puhtad riided autosse, korjasin kasvuhoonest esimesed kurgid, noppisime suhu mõned äsja küpsenud marjad ning keerasime auto nina Hiiumaa poole. Nagu üks sõber tabavalt ütles, meis tekib see spetsiifiline reisikihk, millega me tavaliselt Euroopasse põrutame ja mida nüüd Eestimaad mööda sõites maha rahustame. Nii olimegi 5 päeva ja 1300 km peale meie puhkuse algust südaööks Hiiumaal, rahuolev naeratus näos.

Käänulised teed maal ja vees

Kui oma suvepuhkust plaanima hakkasime, selgus, et naabrinaisel R-l on samal ajal sünnipäev. Valmis kiirelt plaan teha eelmisel õhtul ühiselt salaja valmis küpsisetort ning hommikul ootas R köögilaual sünnipäevaküünaldega tort (küünalde arv tordil ei ole korrelatsioonis saabunud aastanumbriga), mille ta sünnipäevalaulu ajal ära puhuda sai. Tänane päev oligi plaanitud sünnipäevalapse soovide järgi, millest peamine oli kanuu matk Ahja jõel.

 

Kui kanuusid maanteelt jõele valmis sätiti, astusin jõe äärde mineva raja serva, et eest ära tulla ega märganud sealset maa see olevat sügavat auku, kuhu hooga sisse astusin, nii et järgmisel hetkel korralikult kukkusin. Õnneks haiget ei saanud väga, vaid üksnes ühe põlve ja teise sääre kergelt marraskile. Selle ning J päikseprillide jõkke kaotusega õnneks meie kanuumatka viperused lõppesid ja muid ebameeldivaid üllatusi meie teele ei tulnud.

 

Kanuuga mööda rahulikku Ahja jõge Taevaskojas kulgemine on looduslikult väga kaunis. Meie teele sattusid mitmed linnud ja pardipere, kes inimestest end üldse häirida ei lasknud. Üks rohukoskel küll meie peale veidi ehmatas, tõmbas oma noka püsti, saba vette ja sukeldumise asemel pistis mööda vett sellisel tempol ringiratast jooksu väikese mootorpaadi kombel nagu oleks tal tuli takus. Oli see alles vaatepilt!

 

Meie puhkuse ajal on meil ilmaga ikka suurepäraselt vedanud. Kanuumatka ajal saime sahmaka vihma kaela ja niimoodi läbimärjaks, kuid õnneks oli õhk soe ja tuuletu, nii et kuivasime kiiresti ja korralik padukas tuli täpselt siis, kui olime jõudnud peale kanuumatka hilisel pärastlõunal Lätekoja kohvikusse. Tellisime söögid ära, võtsime laudades istet ja oh imet, samasse kohta astusid sisse meie koduküla naabrid oma sõpradega. Kuidas on ometigi võimalik nii palju kordi kokku sattuda? Alles eile kohtusime juhuslikult Vastseliinas ja oma teekondi me sünkroniseerinud pole. Tundub, et meie mõtted võnguvad tõesti väga ühel lainel.

 

Algselt plaanisime õhtusse veinimõisa külastuse, kuid see peab jääma siiski mõneks järgmiseks korraks, sest väljavalitud veinimõis degustatsioone täna ei korraldanud ja nende viimane pikendatud avatud talude raames toimuma pidanud ekskursioonile me ajaliselt lihtsalt mitte mingi valemiga ei jõudnud ja teine veinimõis, millega ühendust võtsin, teatas lihtsalt, et hetkel nad kedagi vastu ei võta. Nii veetsimegi rammestunult paar tunnikest hoopis oma majutusasutuses ja kasutasin võimalust hetkeks järgi jäänud vihmavaba aega värskes õhus veeta muru peal lesides, nii et isegi omanik tuli vaatama, mida me seal muru peal sellise ilmaga küll teeme. Veekindla põhjaga piknikutekk on aga just see, mida vaja, et saaks nautida niisket maapinda kuivalt ja mugavalt.

 

Veider, et kodus olles mõeldes, et võiks kuhugi õhtustama minna, ei tule pähegi süita ca 50 km selleks, aga puhkusel olles on selline mõte täiesti normaalne. Kuigi ööbisime Otepää külje all, siis otsustasime minna õhtustama Võrru, lipsates läbi Rõugest. R ütles hiljem, et kuigi ta on Võrus üles kasvanud, viis GPS meid kohale mööda paari sellist teed, kuhu temagi polnud kunagi varem sattunud.

 

Rõuge ööbikuorg on looduskaunis koht, mille teevad eriliseks pesapuu vaatetorn, ürgaja majad ning vesioinad. Pesapuu vaatetorn pole seal kuigi kaua olnud, vaid mõne aasta ning kujutab endast mesakujuliste platvormidega kõrget torni, kust avaneb ilusa ilma korral imeline vaade ümbruskonnale. Väidetavalt on torni led tuled sätitud selliselt, et kui Rõuges sünnib uus laps, lähevad torni tuled vastavat värvi nagu on lapse sugu, et seda suurt sündmust saaksid kõik tähistada. Sama platsi peal asuvad ürgaja traditsioonilistel meetoditel valmistatud vanad talumajad, mis on tehtud ilma ühegi naelata ning mille katus on korralikult vooderdatud kasetohuga. Ööbikuorg ise on muidugi järve kaldal Lõuna-Eestilikult kaunis vaade, kuid eriliseks teeb koha veel fakt, et seal on kaks vesioinast ehk veejõul töötavat veepumpa, mis on ainulaadsed ja toimivad hästi. Kuigi midagi sarnast on kunagi varem juba leiutatud Prantsusmaakl, polnud Eesti talumehel sellest aastakümneid tagasi aimugi, kui lihtsal loogikal põhinev geniaalne vesioinas Eestis leiutatud sai. Eestlased on ikka üks nutikas rahvas.

 

Nutikust on jagunud ka kaasaegsele värskelt tehtud Võru linna keskväljakule, mida kaunistavad suurtel ratastel pingid ja muud atribuudid. Rattad on valitud just seetõttu, et objektid oleksid lihtsasti liigutatavad ning väljakut saaks kasutada erinevateks sündmusteks vastavalt vajadusele, kuid need rattad annavad väljakulse ka sellise futu mulje. Kirsiks tordil on Võru keskväljakul ka lilleseaded, kus äärmiselt oskuskilkult on suurtesse amplitesse istutatud lilled läbisegi maitsetaimede ja aed- ning juurviljadega. Nii leiab lillepeenrast korraga nii piparmündi kui peedi ja kapsa, kõrval kaunivärvilised erinevad lillesordid. Absoluutselt äge leidlikkus!

 

Võru on üldse muutunud väga kauniks väikelinnaks. Promeneerisime mööda rannapromenaadi rippsillani ja imetlesime seda väikelinna kaunidust ja võlu. Jääb mulje, nagu oleksime kusagil välismaal ja mitte eesti väikelinnas, kuhu võiks võtta majutuse paariks ööks suvisel ajal, nautida päeval päikest rannas ja linnapargis, sulistada mõnusas järvevees eeldusel, et seal sinivetikat parajasti pole ja lõpetada õhtu rannabaaris. Täpselt nii, nagu puhkus olla võiks, ainult et sedakorda ei tulekski üldse kuhugi väga kaugele sõita.

 

Meie tagasitee Otepääle jäi pilkase pimeduse peale. Ühtäkki märkasin silmanurgast paari hõõguvaid täppe teeääres ja arvasin, et ju see kass oli. Hetk hiljem aga jooksis paremal pool autot jänes ning sekund hiljem vasakul pool tee servas paistis rebane, millele järgnes veidi hiljem veel üks silmapaar. Lõuna-Eesti kurvilised teed on mulle võõrad ja nii jälgisin ma edasi pineva tähelepanuga pidevalt teeservi, lootes vältida veel mõnda looma. J arvas hiljem, et kui jänes minu autost pääses, siis ju seda jänest siiski enam ei ole ja rebane ta jahi käigus kätte sai. Eks loodusel ole omad seadused, ent meie olime õnnelikud, et peale pikka nauditavat päeva mõnusa väsimusega turvaliselt siiski oma puhkemajja tagasi jõudsime.

Piiripealt napilt üle piiri mööda piiri

Tänase hommiku laisklesime ja jõudsime uksest välja umbes tunnike hiljem, kui algselt plaanisime. Esmalt lubas ilmnateade võimalikke kergeid sademeid, kuid lõunaks oli prognoos muutuud ja teatasin julgelt, et täna me vihma ei saa. Hiljem küsis M mis kandi ilmateadet ma vaatasin, kui meie ette olid teele kogunenud tumedad vihmapilved. Loomulikult vaatasin Otepää kanti, aga mitte Setumaad, kuhu teel olime. Imelisel kombel saime vaid korra Räpinas sooja tugevat vihma ja korra hiljem veel autole ning kuulsime müristamist ja tundsime äiksetuult, kuid tegelikult sademetest pääsesime ja nautisime kaunist päikselist sooja suveilma, samas kui mujal Eestis tuli tunde järjest nagu oavarrest ja Pääskülas langesid taevast alla lausa sentimeetrised rahetükid. Eestimaa võib küll väike olla, kuid ilmastiku muutuseks piisavalt suur. Meil vedas ilmaga meeletult.

 

Meie üks kindel soov oli minna Setumaale. Sättisime end teele Laossina tsässonisse Pihkva järve kaldale, kust paistab üle järve Venemaa ning muus osas on värviline väike Eestimaa küla, kus peale jälitava äikesetormi ja parmude ei paistnud ühtki hingelist. Meie plaan oli lihtne: vaadata Setumaa väikseid külasid, siis süüa Värskas ja uuesti kokku saada R ja J perega ning sealt jätkata oma Lõuna-Eesti tuuri. Värska külje all on Podmotsa küla, kus saab otsa maismaa, autotee ja Eesti Vabariik. Seal on sinivetikast vohava järve teisel kaldal Petseri oma sibulatornilise kirikuga nii lähedal, et kui vastaskaldal laeval Venemaa lippu poleks märganud, ei olekski arvanud, et see teine riik on.

 

Kui esmalt Värskale lähenema hakkasime ja linna piiril kahte jutustavat politseinikku märkasime, ei saanud me täpselt aru, miks nad seal niimoodi on. Hetk hiljem oli linna sissesõidul tee kinni ja politsei risti ees, suunates meid eemale. Peatasime auto ja küsisimem, mis siin toimub, sest eemal paistsid suured rahvahulgad ja peale meie küsimist lähenes politseile kaks Odini sõdalase vormis meesterahvast. Täna oli Värskas Vabadussõja mälkestusmärgi avamine, mis pidi püsitatama juba 1940. aastal ja milleks oli isegi president isiklikult kohale tulnud.

 

Tiirutasime end mööda metsaalust rada, mis üllatuslikult oli tegelikult linnatänav, Värska teise serva, et R ja J perega taas kokku saada ja ühine lõuna teha. Ainus kohvik, mida teadsime, asus kesklinnas, aga sinna ei pääsenud kuidagi. Seto Tsäimaja lõunapakkumine ei isutanud meid kedagi ning lapsed sellega kuidagi ka ei leppinud. Mõtlesime, et haarame midagi toidupoest kaasa ja teeme pikniku ning sättisime end just taas mööda liivast metsarada teispoole linna otsa, kui ühtäkki kostus muusikat ja eemalt paistis marssimist – just oli meieni jõudmas kaitseväe paraad. Ah, et sattusime sellisele peole!

 

Paraad õhinaga ära vaadatud, läksime edasi oma lõunaplaanidega. Värskas asub kaks toidupoodi ja seega peaks olema head eeldused, et leida pikniku jaoks vajalik materjal. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et kummaski poes pole müügil mitte ühtki asja, mida saanuks mõistliku pingutusega ka loova fantaasia korral piknikuks kasutada. Kuna enne olime selgeks teinud, et ka ümbruskonnas pole ühtki söögikohta, mis avatud oleks olnud, läks käiku plaan B: Olerexi kiirlõuna. Ka seal ei lasknud üllatused end kaua oodata – saadaval oli meie kümnepealise pundi kohta vaid kaks hot dogi ning rohkem sooju või kohapeal valmistatavaid sööke polnudki olemas. Õnneks leidsime riiulist paar salatit ja võikut ning saime siiski oma suurema nälja kustutatud. Mõistan, et Eestimaa äärealadel kohalikud ilmselt väga väljas söömas ei käi ning kõik vajalik valmistatakse kodustes tingimustes, kuid nii piiratud võimalusi ei osanud me siiski arvata. Lõppeks aga istusime Olerexi murul, hõivasime sealse ainsa õuelaua ning pidasime siiski piknikku, nagu mõelnud olime, kõik rahulolevalt mugsiemas. Korraks sain käevarrele ka miniatuurse linnusita, mille ma tanklas maha pesin, aga lotopiletid netist ka siiski igaks juhuks ära ostsin. Eks ole näha, kas linnusitaga pihta saamine toob õnne nagu öeldakse.

 

Korra tekkis meil ka jooksev plaanimuudatus: kuna Saatse on justkui vanajumala seljatagune koht ja Värskale väga lähedal, oli meil kiusatus sõita läbi Saatse saapa, mis tähendab, et on lõik teed, mis on tegelikult Venemaa territoorium, aga kust saab läbi sõita tingimusel, et seal ei peatuta. Kuna Saatses me aga kodurestoranis süüa oleks saanud alles õhtul, jäi see mõte katki ning piirdusime vaid Eestimaale jäämisega.

 

Meie reis on seni olnud paindliku plaaniga ning alguse saanud ju üldse kuidagi juhuslikult ja tänane päev lisas sinna veelgi imetabast nüanssi juurde. Kui meie algne plaan oli minna ühtede naabritega Baltikumi ja siis selgus, et teised naabrid plaanisid samal ajal samas kohas olla ning ühendasime spontaanselt plaanid, siis viimasel hetkel mõtlesime plaani ringi hoopis Lõuna-Eestisse. Seda suurem oli meie üllatus, kui ühtäkki Vastseliina kindluse varemete juures oma üleaedseid naabreid kohtasime ning Suure Munamäe jalamil äkki mõni maja eemal elavat naabriperet, kellega samuti muidu tihedalt suhtleme. Oleks nagu väikestviisi koduküla kokkutulek olnud või võnkusid meie tänavanurga mõtted kodus nii ühes rütmis, et juhuslikult kõik samal ajal samasse kanti sattusime.

 

Suvine Eestimaa on ikka väga ilus. Lõuna-Eesti kuppelmaastik, päikeses säravad viljapõllud, vaatetornidest kumav lõputu silmapiir üle põldude ja metsade, unustatud mõisad ja korda tehtud mõisapargid... ah, siia loetellu mahuks veel paljutki. Lõuna-Eestis on, mida vaadata: Räpina mõisapark, mis on eeskujulikult esinduslik tänu samas asuvale aianduskoolile mõjub järve kaldal väga romantiliselt, Vastseliina linnusevaremed suursuguselt, samas kõrval vulisev jõgi rahustavalt ning Suur-Munamägi oma lõputute metsade vaatega unistusi tekitvalt. Muide, avastasin ka, et ma pole vähemalt viimased 15 aastat Suure-Munamäe kanti sattunud, sest torni tippu viivast liftist ei teadnud ma midagi ja see on seal juba 2005. aastast saadik. Tundub, et on viimane aeg (taas)avastada oma kodumaad.

Kauges külas...

Kui eile õhtul oma majutuskohta Voore külalistemajja jõudsime ja saime selgusele, et kohapeal puhkemajas sisuliselt kööginurka pole, hakkasime otsima mõnda toitlustuskohta, mis veel lahti oleks. Lähimaks pakkus Google Maps meile poole tunni kaugusel olevat Alatskivit, kuid meil oli vajadus ka mõned hommikusöögiasjad osta ja nii pidime siiski veel lahti oleva toidupoe leidma. Koos toidupoega Tormas avastasime ka täna toimuvad esmakordsed Torma kandi kohvikutepäevad, kuhu sammud hommikul seadsimegi.

 

Torma kodukohvikud tervitasid meid soojal suvehommikul oma vahetus eheduses: pered olid usinasti küpsetanud ja kokanud ning ko halikud õigeaegselt end kenasti kohvikutesse üles rivistanud, nii et igale poole jätkus inimesi hulganisti. Juba ennelõunal istuti vennalikult pitsiliste laudlinade taga, lahjad suveõllepudelid käes, prouad olid suud punaseks võõbanud ja kappidest välja otsinud oma parimad kleidid. Koogid olid sätitud kandikutele, portselanist alustassidega kohvitassid ootasid kliente ning kui inimesed tulidki, arvutati väga püüdlikult kõik summad täpselt kokku. Kusjuures hinnad olid vägagi mõistlikud, keskmine koogitükk jäi euro-pooleteise juurde ning kohvi oli aus ja hea.

 

Ühes kohvikus deklameeris suvekleidis proua oma isiklikku väljaantud luulekogu, selgitades südamlikult kus ta istus ning millist taime vaatas, kui just need luuleread pähe tulid. Teises kutsusid kohalikud usinasti oma asju kaema ja kui midagi osta kohe ei tahtnud, siis pakkusid, et võtke vähemalt vett, see on tasuta. Kolmandas tervitas meid kohalik rahvaansambel pillimängu ning popplugudega – nii maalähedaselt äge oli vaadata prouasid rahvariietes laulmas tuntud lugu „Kauges külas“. Ah, just selline peab üks õige kohvikutepäev olema – vahetu, sõbalik, ehe, kutsuv ja päris, nii et võõras külalinegi tunneb kohalike elevust ja positiivset ärevust.

 

Täna kestsid veel avatud talude päevad ning olin välja vaadanud meile väikese pruulikoja, mis sai nime läbi Juhuse, kus omanik kohapeal särasilmis selgitas, kuidas nad viimased neli aastat on õlut pruulinud, kuidas partiid valmivad ja omale nimesid on saanud ning teevad heameelega koostööd teistegagi. Kui avatud talude nimekirjas nägin seafarmi, kangastus mulle silme ette võimalus minna äriselt loomalauta põhus püherdavaid ruigavaid põssasid vaatama. Esimese hooga oli pettumus suur, kui selgus, et seafarmis kohapeal näeb põrsaid vaid läbi videoekraani ning saab vaid kohalikku toodangut kaasa osta. Kui supikausi kõrvale proovisime vast suitsuahjust tulnud veel sooja seasinki ja sattusime farmi omanikuga jutule, muutis see meie arvamust külaskäigust 180-kraadi. Tartu kandis kasvab seal farmis vaid 10 000 siga, millest jätkub üksnes Tartu ümbruse toitmiseks, võrreldes Esteko farmiga, kus pidi kasvama 120 000 siga ja üldse pidi Eesti vajadustest toodetama vaid 65% sealiha kohapeal. Sellise põhjaliku tutvustuse peale astusime ka farmi poest läbi ning olgem ausad, õhtusöögiks kaasa ostetud grill-liha oli tõesti vahelduseks poekraamile täiesti erineva maitsega ja väga kvaliteetne.

 

Kevadise koroonaaegse auto-orienteerumise käigus avastasime omajagu Eestimaad ja kohti, kus me kunagi varem polnud käinud ega mille eksistentsist polnud me üldse teadlikudki. Kui Voore kandist läbi sõitsime ja nägime sealset külalistemaja, mõtlesin, et tundub vahva koht, kus võiks kunagi ehk ööbidagi, ainult et asukohana on see kant selline, kus turistilt suurt midagi teha pole, kuid nüüd siia kantui taas sattudes oli äratundmisrõõm siiras.

 

Teine koht, kuhu orienteerudes kevadel sattusime, oli Järvselja Ürgmets, mille juures autoseikluse käigus hulga pilte klõpsisime, kuid unustasime GPS-i äppi selle ära märkida ja nii jäid meil tol korral orieteerumise punktid saamata. Küll aga jäi meelde selle koha kuidagi müstiline hõng ja mõtlesin, et kui sinna kanti veel kunagi sattuma peaks, siis hea meelega jalutaks selle loodusraja läbi, nii et võtsime ürgmetsa oma tänasesse päevaplaani. Kui muidu on suur osa RMK matkaradadest olemas kenasti nende äpis ja paljudes kohtades kirjutatakse netis National Geographicu kollastest raamidest, millest üks asub ürgmetsa raja juures, siis selle koordinaate ja raja kaarti ei leidnud me siiski kusagilt.

 

Parkisime autod sildi juurde teeserva ning hakkasime mööda laudteed minema. Rada on kenasti ääristatud infotahvlitega kõiksuguste vanade puude kohta, mille suurus või vanus on aukartust äratavad. Ühtäkki jõudis rada välja kruusateele ning enne metsaonni seinal nähtud kaardi järgi pidanuks me sealt edasi minema. Läksime. Mälu järgi pidime ära keerama taas lõpuks paremale, et uuesti metsarajale tagasi ja taas autodeni jõuda, kuid õige koht polnud kuidagi tähistatud. Õnneks olin enne metsaonnis kaardist pilti teinud ja kuna RMK äpi kaardil on olemas kõikvõimalikud kaardikihid, siis selgus, et olime siiski õigest kohast, keskkonna observatooriumi juurest rajale tagasi keeranud. Mets on seal tõeliselt ürgne, kuid ka loodus on lopsakas ning tihe ehk seisma ei saa kohe kuidagi jääda, ilma et mitmekümnepealine verejanuline parmuparv kohe ümber poleks. Silmanurgast õnnestus meil rajal näha ka ühte väiksemat sorti metslooma minema üle laudteeraja, kuid täpsemalt teda näha uuesti ei saanudki. Igal juhul, see 3,5 km pikkune ring tasub seal ära teha, kui aega ja viitsimist sinna kanti sattudes on.

 

Broneersisin meile majutuse seekord Otepääle, mis saab meie puhkuse edaspidiseks staabiks, et võiksime mugavalt ühes kohas asjadega paigal olla. Teel majutuskohta oli täpselt paras jalasirutuspaus Mooste Mõisas, millest olin netis palju lugenud, aga kuhu ei mäleta, et oleksin ammu sattunud. See on kena renoveeritud mõisakompleks, kuhu pühapäeva õhtul jõudes oli kõik juba suletud, üksnes Unustatud Mõisate infopunkt oli veel avatud, kus tädi meile entusiastlikult kõikvõimalikke immuunsust tugevdavaid loodustooteid püüdis tutvustada. Põneva uuendusena proovisime esmakordselt Chagat ehk musta pässiku ehk kasekäsna ekstrakti ning ternespiimaga pehmisjäätist. Hiljem leidsin Otepäält toidupoest ka kanepimäärde leivale. Oh, Lõuna-Eesti kohalikud saadused on ikka nii põnevad!

 

Meie järgmiste päevade staap on Otepää külje all väikese järve kaldal vanas garaažis või tallis asuv Hommiku külalistemaja, milleni esmalt jõudes polnud me sugugi kindlad, et päris õiges kohas GPSi järgi oleme, kuid kui soomekeelse aktsendiga perenaine Mariitta meid oma poolast toodud inglisekeelse koera Beniga tervitama tuli, olime kindlalt kohale jõudnud. Seda maja netist vaadates ei saanud ma päris täpselt aru, kuidas see maja tegelikult on. Kohapeale jõudes oli ülatus aga äärmiselt positiivne – külalistemaja on tehtud vana garaaži teisele korrusele avara elutoa-köögi, nelja magamistoa, kuhu mahub mõnusalt majutuma 10 inimest, rõdu ja otse järve vaatega. See on hubane ja kodune laudisega siseinterjööriga tehtud maja, kus on tunne, nagu oleksid külla tulnud maale vanaemale. Ah, see valik on olnud suurepärane! Muide, perenaine ise on väga suur rallifänn ja jutustas õhinaga, kuidas just tema majast mööda kurvilist kruusateed rallirada otse mööda läheb, nii et sügisel tulevat suurt rallivõistlust ootab ta suure innuga.

Avatud talud: alpakad ja jaanalinnud

Sel aastal puhkame veidi teisiti kui tavapäraselt. Reeglina oleme puhkuse ajal alatikuhugi reisile läinud, aga seekord koroona tõttu just kaugele ei tikkunud ning plaanisime ette võtta klassikalise Läti-Leedu tuuri. Sattusime sellest ükspäev K-ga jutustama ning plaan sai kiirelt paika: kahe perega autodega nädalaks Baltikumi. Seejärel selgus, et ka teised naabrid plaanisid täpselt samal ajal samadesse kohtadesse minna – mõeldud-tehtud, seltsis ongi segasem. Joonistasin kenasti detailse reisiplaani valmis, esimese majutusegi panime juba paika ja reisini oli jäänud napp nädal, kui ühtäkki Läti teatas taas ootamatult tõusma hakanud koroona nakatumiste arvudest ning taas kehtestatud piirangutest toitlustuskohtades ning ühistranspordiga saabuvate turistide registreerimisest ja ühtäkki hakkas meil kõigil taanduma isu minna Baltikumi. Otsustasime, et sel aastal puhkame hoopis Eestis. Natuke mõtlemist ja omavahel rääkimist ning mõni päev enne puhkuse saabumist otsustasime ette võtta koos seekord Lõuna-Eesti.

 

Kuna ma praegu tööl ei käi ning reisiplaneerimine on minu salajane kirg, joonistasin ka puhkuseks eestis meile valmis kaks erinevat plaani – veidi pikema ja ambitsioonikama ning lühema ja paindlikuma, millest viimane lõpuks käiku läkski, olles valmis vahepeal veel plaane muutma, kui selleks vajadus tuleb. Õnneks Eesti on nii väike, et kui jääbki midagi kuskil vaatamata, saab alati mingi muu hetk tagasi tulla ja selle jupi ette võtta. Pealegi, see on meie esimene puhkus lastega ehk kuigi meil endal lapsi pole, siis minu jaoks oli see esmakordne planeerida puhkust lastepärasemalt ning arvestada teistsuguste soovide ja tempoga. Ja noh, sisimas rõõmustasin salaja ka selle üle, et saame nüüd käia mööda selliseid laste atraktsioone südamerahuga, kuhu muidu võibolla alati täiskasvanuna lasteta niisama ei läheks.

 

Ma olen Avatud Talude päevast juba aastaid kuulnud, aga pole ühestki üritusest seni ise osa võtnud. Seekord sattusid avatud talud aga just meie puhkuse algusesse ning oleks olnud suur patt selline äge võimalus kasutamata jätta. Esimene talu, mida külastasime, oli Wile Alpaka Farm Järvamaal. Jõudsime sinna ennelõunal, kui inimesi juba oli, aga suured massid polnud veel saabunud. Eelmine aasta olla nende juures kahe päeva jooksul käinud ca 2000 inimest ja 800 autot, mis on märkimisväärne kogus inimesi hallata tegevustega, mis pole sinu põhitöö.

 

Meie tänane päev oli suuresti loomadele orienteeritud: kõigepealt alpakad, siis jaanalinnud ja lõpuks metsloomad. Alpakad on kaamlilised, pika kaela, nunnu näo ja imepehme karvaga Lõuna-Ameerikast, eelkõige Peruust ja Boliiviast pärit loomad, kellele meie kliima pidi ideaalselt sobima. Kokku on neid UK värviskaala järgi 22 erinevat tooni ning reeglina elab alpaka kuni 25 aastaseks, nii et beebid ehk kriad saavad täiskasvanuks alles 2-3 aastasena. Vaid korra aastas, kevadel neid pügatakse ja terve järgneva aasta kasvatavad nad uut villa. Kui arvestada, et alpaka on tiine kuni 13 kuud ning nö kasulik villaloomana vaid korra aastas, siis on nad üsna kulukad loomad, keda ülal pidada, ent nende enda väärtus ulatub tuhandetesse eurodesse ja villa puudujääk maailmas on täna märkimisväärne, mistõttu ka alpaka villast tooted on üsna kallihinnalised. Meil läks veel täna nii hästi, et kuniks osa meist farmis ekskursioonil oli, võttis teine osa seltskonnast rajalt maha peremehe enda ning kuulis ära kogu loo, kuidas alpakadeni jõuti ja milline see ärimaailm toimib. Muide, kui alpakadele midagi ei meeldi, siis nad kipuvad sülitama nagu kaamlid, ainult et kaamli tatt ei ole veniv kissell, nagu meile tuntud lapsepõlve magustoit on omale hüüdnime saanud, vaid ära seeditud seedemahladega peeneks näritud rohi, mida nad siis usinasti tatistama hakkavad.

 

Alpakasid kohtasime täna tegelikult veelgi: jaanalinnufarmis. Mõni päev tagasi tuli meil M-ga kuidagi omavahel jutuks jaanalinnumuna ning sõnasin unistavalt, et peaks vist Muhusse reisi ette võtma jaanalinnufarmi, sest ma pole jaanalinde vist kunagi või vähemasti mitte väga ammu tegelikult lähedalt näinud. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et meie teekonnale jääb avatud talude raames juhuslikult ka Kesk-Eestis asuv jaanalinnufarm. Kui alpaka farm, kus käisime, oli selgelt ärile orienteeritud kaasaegne tootmisettevõte, siis jaanalinnufarm küll tegeleb peamiselt jaanalinnumunade tootmise ja turustamisega, kuid tegemist oli rohkem ka nagu päris klassikalise taluga, kus ka muud loomad ja linnud olid suuresti oma rõõmuks kasvamas.

 

Lisaks jaanalindudele elavad Sassi talus kõikvõimaliku suurusega erinevad linnud, alates tuvidest, tibudega kanadest ja papagoidest ning lõpetades eksootiliste suuremate lindude ja emudega. Papagoi puuri veidi lähemalt uurides ja sealt edasi astudes, ütles mulle keegi äkki kiljuval häälel tsau. Vaatasin korra ringi ja siis taipasin, et see oli papagoi, kes minuga rääkis. Mul õnnestus tsau temalt veel teiselgi korral välja meelitada, kuid rohkem ta minuga suhelda ei suvatsenud. Peremees väitis, et üldiselt pidi ta armastama tumedapäiseid naisterahvaid, nii et ma olin isegi õnnelik juhus, keda ta kõnetada suvatses. See tsau tuli nii ootamatult, et olin selle peale elevil nagu väike laps.

 

Jaanalinnud on võimsad ja suured linnud, nii et kui nad karjakesi koos olid, siis ei saanudki esimese hooga aru, milline keha millise pika kaela juurde kuulub nende uudistavate suurte ja armsate silmade taga. Jaanalinnu keha on suur ja kopsakas ning tema pikad kahe varbaga jalad peavad suutma balansseerida väga nõtket kaela ja kohmakat keha ideaalselt, et tasakaal püsiks. Jaanalinnu kael on tõesti pikk ja liigub igas suunas, nii et see võib sisuliselt endale vindigi peale keerata või vähemalt sellise mulje jätta ja ühel juhul sattusime ka tunnistama, kus linnu enda kael jäi tema tiiva taha kinni ja ta tükk aega sellega veidi hädas oli, kuniks äkki, siuhti, kukutas pea sisuliselt vastu maad ning oligi oma enda tiiva haardest vabastatud. Jaanalinnu puhul pole väärtuslik üksnes ta muna, vaid ka temast saadav rasv, millest tehtud tooted aitavad ideaalselt kuiva naha, psoriaasi, põletikuliste probleemide ja õli putukahammustuste ning lihas- ja liigesevalu puhul. Liha on üldiselt delikatess, kuid Eestis pole lihatootmine väga lihtne ning seetõttu seda siin ei turustata. Muide, kas teadsite, et jaanalind võib elada kuni 70 aastat ja vanim teadaolev juhus oli 82 aastane? Ehk et jaanalind on sõna otseses mõttes kaaslane kogu eluks ja ilmselt ka osaliselt järgmise põlve pärand.

 

Meie looduses on palju metsloomi. Oleme neid ju õppinud maast madalast, teame piltidelt ja vahel kohanud isegi mõnda tee ääres ja loodetavasti mitte teepeal, kuid vaadata neid kohe päris lähedalt ja ehedal kujul on ikkagi natuke midagi muud. Karu olin ma seni näinud vaid loomaaias ja ega Elistvere loomapark on ka nagu sisuliselt loomaaed, kuid täna oli pruunkaru end mõnusasti kuuma suvepäikese eest veidi varjulisemalt aja serva sättinud ja laiskles ning lõõtsutas seal kuumast otse külastajate silme all. Kui karu tundub muidu hirmuäratav kiskja ja temaga tegelikult looduses silmitsi sattumise jätaks ma tegelikult vahele, siis Elistvere loomapargis oli see mõmmik täpselt nagu üks suur kaisukaru – selline pehme ja karvane, sõbraliku olekuga laisklev loom, kes meenutas rohkem suuremat sorti koerlast kui kurja kiskjat. Ei saa välistada, et selline sümpaatia on natuke seotud ka meie enda kalli Tommyga, kes oli keskmisest suuremat kasvu pruun isane labrador, kes vahel mõnusalt karuse tunde jättis, nii et kutsusin teda ka vahel hellitavalt mõmmikuks. Igatahes, Elistvere karu jätab endast igati mõmmiku mulje ja ainuüksi tema pärast tasub sinna kindlasti minna.

 

Kuigi Eesti on IT maa ja kaardiga saab maksta peaaegu kõikjal, siis väiksemates kohtades liikudes on siiski vajalik sularaha olemasolu, ent sularaha automaadid on paljudest kohtadest kokku korjatud, nii et väga kergelt ilma eraldi otsimata nende otsa ei pruugigi komistada. Kuna esimene sobiliku panga automaat jäi meie teele alles Põltsamaal, siis tegime kiire sissepõike ka Felixi poodi ja samas kõrval asuvasse Põltsamaa lossivaremetesse, kus asub ka Põltsamaa veinikelder. Veinivalik ise pole niivõrd märkimisväärne, kuivõrd väikese veinikeldi väljapanek, mis tasub kindlasti külastada. Seal on väikeses kambris vitriinides palju avastamisrõõmu lastele, kes pole kunagi varem näinud tuubimarmelaade või telefoni keskjaama, kuid seda enam äratundmisrõõmu ja lapsepõlvemälestusi tuttavate siltide, tuubide, pudelite ja purkidega lapsevanematele. Selline ehe ja mõnus nostalgia laks, mida ei osanudki sellisest kohast päriselt esmapilgul oodata ning äge, et sellised kollektsioonid kusagil veel täna algupärasel kujul olemas on.