Täna oli meie Lõuna-Eesti naabrite ühisreisi viimane päev. Hommikul poole kümneks leppisime kokku laste kohtumise majaomanikuga tiigi ääres, et näha pealt kalade söötmist. Tegin silmad lahti napid paar minutit enne õiget aega ja kuulasin imestusega, kuidas kõik alles nohisesid, vaid R oli just endale kohvi valmis teinud. Ilmselgelt ei tulnud kalade söötmisets hetkel midagi välja ning saatsin majaperenaisele vabandava sõnumi. Õnneks oli perenaine mõistev ning ennemajast lõplikku lahkumist said kalad ka söödetud. Tuleb välja, et meie maja perenaine on ratsatreenerist soomlane, elanud erinevates riikides, sh Poolas, kust on Krakowist pärit tema koer ja nüüd elab ta Otepää külje all, olles andunud rallifänn ja nautides igat võimalust võtta rallidest ja proovidest nii palju osa, kui vähegi võimalik, tundes ka isiklikult meie ralliässasid. Kui põnevaid inimesi kohtab meie ümber!
Oma reisi ajal olime sõitnud juba lugematul arvul kordi mööda Maanteemuuseumi sildist ning nüüd oli lõpuks käes see hetk, mil päriselt ka sinnapoole keerasime. Maanteemuuseumist olin varem korduvalt kuulnud väga positiivseid kommentaare ning kohapeal ei pidanud pettuma. Seal on väga palju vanu autosid ja masinaid, mis meesperele kahtlemata põnevaks uudistamiseks on. Nii lastele kui täiskasvanutele on loodud interaktiivseid infokanaleid nii maanteevõrgustiku tekkimise ajaloo kui teeohutuse kohta, nii et kui kõik tekstid ja sildid korralikult läbi lugeda, võib seal veeta tõesti terve päeva. Kohapeal on ka väike laste liikluslinn, mis suuremat muljet ei jätnud, küll aga toimiv autolavka oli see, mis tõi ehedalt meelde lapsepõlves maal veedetud suved, kui ootasime pikisilmi lavkapäevi, et sealt midagi head endale osta või nuruda – Maanteemuuseumi lavka on tõesti nagu samm ajas tagasi ja väga autentne, müües kohapeal nii brikettjäätist kui päriselt selliseid kõrsikuid nagu need kunagi välja nägid.
Seekord otsustasime lõunapausiks kiigata Tartusse. Ma olen Tartus vähe käinud ja see linn pole mulle aastatega siiani selgeks päriselt saanud. Tihti on ka tehtud mingid väga konkreetse dplaanid, nii et niisama ringi uidata nagu polegi päriselt mahti, kuid täna oli meil aega. Sõime kõhud itaalia restoranis täis ja asutasime end veidi linnapeale jalga sirutama, enne kui pikema tee koju ette võtsime. Tartu kesklinnas on tehtud peatänav suveks autovabaks puiesteeks ning kaetud erinevate vaba aja veetmise võimalustega. Kui ilm oleks suviselt soe ja ilus olnud, siis oleks võrkkiikedes lebotada või rannatoolis lesida, lauatennist mängida ja niisama hängida seal äärmiselt mõnus. Tänane vahelduva vihmaga tuuline ilm meenutas pigem septembrit ja seega oli platsil pigem vähem kui rohkem inimesi ja ruumi jagus kõigile mõnusalt. Igal juhul on loodud ala väga hästi õnnestunud, näeb moodne ja mugav välja ning #Tartu2024 võib hakata tasapisi tulema. Ootan põnevusega, mida kõike veel lähiaastatel välja ei mõelda.
Meie ülejäänud puhkuse plaanid ei ole hetkel veel selgelt paigas ja teel Tartust kodupoole tekkis meil uus mõte – mis oleks, kui läheks õige juba täna õhtul Hiiumaale? Mõeldud, tehtud. Jõudsime koju, viskasime uued puhtad riided autosse, korjasin kasvuhoonest esimesed kurgid, noppisime suhu mõned äsja küpsenud marjad ning keerasime auto nina Hiiumaa poole. Nagu üks sõber tabavalt ütles, meis tekib see spetsiifiline reisikihk, millega me tavaliselt Euroopasse põrutame ja mida nüüd Eestimaad mööda sõites maha rahustame. Nii olimegi 5 päeva ja 1300 km peale meie puhkuse algust südaööks Hiiumaal, rahuolev naeratus näos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar