Käänulised teed maal ja vees

Kui oma suvepuhkust plaanima hakkasime, selgus, et naabrinaisel R-l on samal ajal sünnipäev. Valmis kiirelt plaan teha eelmisel õhtul ühiselt salaja valmis küpsisetort ning hommikul ootas R köögilaual sünnipäevaküünaldega tort (küünalde arv tordil ei ole korrelatsioonis saabunud aastanumbriga), mille ta sünnipäevalaulu ajal ära puhuda sai. Tänane päev oligi plaanitud sünnipäevalapse soovide järgi, millest peamine oli kanuu matk Ahja jõel.

 

Kui kanuusid maanteelt jõele valmis sätiti, astusin jõe äärde mineva raja serva, et eest ära tulla ega märganud sealset maa see olevat sügavat auku, kuhu hooga sisse astusin, nii et järgmisel hetkel korralikult kukkusin. Õnneks haiget ei saanud väga, vaid üksnes ühe põlve ja teise sääre kergelt marraskile. Selle ning J päikseprillide jõkke kaotusega õnneks meie kanuumatka viperused lõppesid ja muid ebameeldivaid üllatusi meie teele ei tulnud.

 

Kanuuga mööda rahulikku Ahja jõge Taevaskojas kulgemine on looduslikult väga kaunis. Meie teele sattusid mitmed linnud ja pardipere, kes inimestest end üldse häirida ei lasknud. Üks rohukoskel küll meie peale veidi ehmatas, tõmbas oma noka püsti, saba vette ja sukeldumise asemel pistis mööda vett sellisel tempol ringiratast jooksu väikese mootorpaadi kombel nagu oleks tal tuli takus. Oli see alles vaatepilt!

 

Meie puhkuse ajal on meil ilmaga ikka suurepäraselt vedanud. Kanuumatka ajal saime sahmaka vihma kaela ja niimoodi läbimärjaks, kuid õnneks oli õhk soe ja tuuletu, nii et kuivasime kiiresti ja korralik padukas tuli täpselt siis, kui olime jõudnud peale kanuumatka hilisel pärastlõunal Lätekoja kohvikusse. Tellisime söögid ära, võtsime laudades istet ja oh imet, samasse kohta astusid sisse meie koduküla naabrid oma sõpradega. Kuidas on ometigi võimalik nii palju kordi kokku sattuda? Alles eile kohtusime juhuslikult Vastseliinas ja oma teekondi me sünkroniseerinud pole. Tundub, et meie mõtted võnguvad tõesti väga ühel lainel.

 

Algselt plaanisime õhtusse veinimõisa külastuse, kuid see peab jääma siiski mõneks järgmiseks korraks, sest väljavalitud veinimõis degustatsioone täna ei korraldanud ja nende viimane pikendatud avatud talude raames toimuma pidanud ekskursioonile me ajaliselt lihtsalt mitte mingi valemiga ei jõudnud ja teine veinimõis, millega ühendust võtsin, teatas lihtsalt, et hetkel nad kedagi vastu ei võta. Nii veetsimegi rammestunult paar tunnikest hoopis oma majutusasutuses ja kasutasin võimalust hetkeks järgi jäänud vihmavaba aega värskes õhus veeta muru peal lesides, nii et isegi omanik tuli vaatama, mida me seal muru peal sellise ilmaga küll teeme. Veekindla põhjaga piknikutekk on aga just see, mida vaja, et saaks nautida niisket maapinda kuivalt ja mugavalt.

 

Veider, et kodus olles mõeldes, et võiks kuhugi õhtustama minna, ei tule pähegi süita ca 50 km selleks, aga puhkusel olles on selline mõte täiesti normaalne. Kuigi ööbisime Otepää külje all, siis otsustasime minna õhtustama Võrru, lipsates läbi Rõugest. R ütles hiljem, et kuigi ta on Võrus üles kasvanud, viis GPS meid kohale mööda paari sellist teed, kuhu temagi polnud kunagi varem sattunud.

 

Rõuge ööbikuorg on looduskaunis koht, mille teevad eriliseks pesapuu vaatetorn, ürgaja majad ning vesioinad. Pesapuu vaatetorn pole seal kuigi kaua olnud, vaid mõne aasta ning kujutab endast mesakujuliste platvormidega kõrget torni, kust avaneb ilusa ilma korral imeline vaade ümbruskonnale. Väidetavalt on torni led tuled sätitud selliselt, et kui Rõuges sünnib uus laps, lähevad torni tuled vastavat värvi nagu on lapse sugu, et seda suurt sündmust saaksid kõik tähistada. Sama platsi peal asuvad ürgaja traditsioonilistel meetoditel valmistatud vanad talumajad, mis on tehtud ilma ühegi naelata ning mille katus on korralikult vooderdatud kasetohuga. Ööbikuorg ise on muidugi järve kaldal Lõuna-Eestilikult kaunis vaade, kuid eriliseks teeb koha veel fakt, et seal on kaks vesioinast ehk veejõul töötavat veepumpa, mis on ainulaadsed ja toimivad hästi. Kuigi midagi sarnast on kunagi varem juba leiutatud Prantsusmaakl, polnud Eesti talumehel sellest aastakümneid tagasi aimugi, kui lihtsal loogikal põhinev geniaalne vesioinas Eestis leiutatud sai. Eestlased on ikka üks nutikas rahvas.

 

Nutikust on jagunud ka kaasaegsele värskelt tehtud Võru linna keskväljakule, mida kaunistavad suurtel ratastel pingid ja muud atribuudid. Rattad on valitud just seetõttu, et objektid oleksid lihtsasti liigutatavad ning väljakut saaks kasutada erinevateks sündmusteks vastavalt vajadusele, kuid need rattad annavad väljakulse ka sellise futu mulje. Kirsiks tordil on Võru keskväljakul ka lilleseaded, kus äärmiselt oskuskilkult on suurtesse amplitesse istutatud lilled läbisegi maitsetaimede ja aed- ning juurviljadega. Nii leiab lillepeenrast korraga nii piparmündi kui peedi ja kapsa, kõrval kaunivärvilised erinevad lillesordid. Absoluutselt äge leidlikkus!

 

Võru on üldse muutunud väga kauniks väikelinnaks. Promeneerisime mööda rannapromenaadi rippsillani ja imetlesime seda väikelinna kaunidust ja võlu. Jääb mulje, nagu oleksime kusagil välismaal ja mitte eesti väikelinnas, kuhu võiks võtta majutuse paariks ööks suvisel ajal, nautida päeval päikest rannas ja linnapargis, sulistada mõnusas järvevees eeldusel, et seal sinivetikat parajasti pole ja lõpetada õhtu rannabaaris. Täpselt nii, nagu puhkus olla võiks, ainult et sedakorda ei tulekski üldse kuhugi väga kaugele sõita.

 

Meie tagasitee Otepääle jäi pilkase pimeduse peale. Ühtäkki märkasin silmanurgast paari hõõguvaid täppe teeääres ja arvasin, et ju see kass oli. Hetk hiljem aga jooksis paremal pool autot jänes ning sekund hiljem vasakul pool tee servas paistis rebane, millele järgnes veidi hiljem veel üks silmapaar. Lõuna-Eesti kurvilised teed on mulle võõrad ja nii jälgisin ma edasi pineva tähelepanuga pidevalt teeservi, lootes vältida veel mõnda looma. J arvas hiljem, et kui jänes minu autost pääses, siis ju seda jänest siiski enam ei ole ja rebane ta jahi käigus kätte sai. Eks loodusel ole omad seadused, ent meie olime õnnelikud, et peale pikka nauditavat päeva mõnusa väsimusega turvaliselt siiski oma puhkemajja tagasi jõudsime.