Meie üks kindel soov oli minna Setumaale. Sättisime end teele Laossina tsässonisse Pihkva järve kaldale, kust paistab üle järve Venemaa ning muus osas on värviline väike Eestimaa küla, kus peale jälitava äikesetormi ja parmude ei paistnud ühtki hingelist. Meie plaan oli lihtne: vaadata Setumaa väikseid külasid, siis süüa Värskas ja uuesti kokku saada R ja J perega ning sealt jätkata oma Lõuna-Eesti tuuri. Värska külje all on Podmotsa küla, kus saab otsa maismaa, autotee ja Eesti Vabariik. Seal on sinivetikast vohava järve teisel kaldal Petseri oma sibulatornilise kirikuga nii lähedal, et kui vastaskaldal laeval Venemaa lippu poleks märganud, ei olekski arvanud, et see teine riik on.
Kui esmalt Värskale lähenema hakkasime ja linna piiril kahte jutustavat politseinikku märkasime, ei saanud me täpselt aru, miks nad seal niimoodi on. Hetk hiljem oli linna sissesõidul tee kinni ja politsei risti ees, suunates meid eemale. Peatasime auto ja küsisimem, mis siin toimub, sest eemal paistsid suured rahvahulgad ja peale meie küsimist lähenes politseile kaks Odini sõdalase vormis meesterahvast. Täna oli Värskas Vabadussõja mälkestusmärgi avamine, mis pidi püsitatama juba 1940. aastal ja milleks oli isegi president isiklikult kohale tulnud.
Tiirutasime end mööda metsaalust rada, mis üllatuslikult oli tegelikult linnatänav, Värska teise serva, et R ja J perega taas kokku saada ja ühine lõuna teha. Ainus kohvik, mida teadsime, asus kesklinnas, aga sinna ei pääsenud kuidagi. Seto Tsäimaja lõunapakkumine ei isutanud meid kedagi ning lapsed sellega kuidagi ka ei leppinud. Mõtlesime, et haarame midagi toidupoest kaasa ja teeme pikniku ning sättisime end just taas mööda liivast metsarada teispoole linna otsa, kui ühtäkki kostus muusikat ja eemalt paistis marssimist – just oli meieni jõudmas kaitseväe paraad. Ah, et sattusime sellisele peole!
Paraad õhinaga ära vaadatud, läksime edasi oma lõunaplaanidega. Värskas asub kaks toidupoodi ja seega peaks olema head eeldused, et leida pikniku jaoks vajalik materjal. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et kummaski poes pole müügil mitte ühtki asja, mida saanuks mõistliku pingutusega ka loova fantaasia korral piknikuks kasutada. Kuna enne olime selgeks teinud, et ka ümbruskonnas pole ühtki söögikohta, mis avatud oleks olnud, läks käiku plaan B: Olerexi kiirlõuna. Ka seal ei lasknud üllatused end kaua oodata – saadaval oli meie kümnepealise pundi kohta vaid kaks hot dogi ning rohkem sooju või kohapeal valmistatavaid sööke polnudki olemas. Õnneks leidsime riiulist paar salatit ja võikut ning saime siiski oma suurema nälja kustutatud. Mõistan, et Eestimaa äärealadel kohalikud ilmselt väga väljas söömas ei käi ning kõik vajalik valmistatakse kodustes tingimustes, kuid nii piiratud võimalusi ei osanud me siiski arvata. Lõppeks aga istusime Olerexi murul, hõivasime sealse ainsa õuelaua ning pidasime siiski piknikku, nagu mõelnud olime, kõik rahulolevalt mugsiemas. Korraks sain käevarrele ka miniatuurse linnusita, mille ma tanklas maha pesin, aga lotopiletid netist ka siiski igaks juhuks ära ostsin. Eks ole näha, kas linnusitaga pihta saamine toob õnne nagu öeldakse.
Korra tekkis meil ka jooksev plaanimuudatus: kuna Saatse on justkui vanajumala seljatagune koht ja Värskale väga lähedal, oli meil kiusatus sõita läbi Saatse saapa, mis tähendab, et on lõik teed, mis on tegelikult Venemaa territoorium, aga kust saab läbi sõita tingimusel, et seal ei peatuta. Kuna Saatses me aga kodurestoranis süüa oleks saanud alles õhtul, jäi see mõte katki ning piirdusime vaid Eestimaale jäämisega.
Meie reis on seni olnud paindliku plaaniga ning alguse saanud ju üldse kuidagi juhuslikult ja tänane päev lisas sinna veelgi imetabast nüanssi juurde. Kui meie algne plaan oli minna ühtede naabritega Baltikumi ja siis selgus, et teised naabrid plaanisid samal ajal samas kohas olla ning ühendasime spontaanselt plaanid, siis viimasel hetkel mõtlesime plaani ringi hoopis Lõuna-Eestisse. Seda suurem oli meie üllatus, kui ühtäkki Vastseliina kindluse varemete juures oma üleaedseid naabreid kohtasime ning Suure Munamäe jalamil äkki mõni maja eemal elavat naabriperet, kellega samuti muidu tihedalt suhtleme. Oleks nagu väikestviisi koduküla kokkutulek olnud või võnkusid meie tänavanurga mõtted kodus nii ühes rütmis, et juhuslikult kõik samal ajal samasse kanti sattusime.
Suvine Eestimaa on ikka väga ilus. Lõuna-Eesti kuppelmaastik, päikeses säravad viljapõllud, vaatetornidest kumav lõputu silmapiir üle põldude ja metsade, unustatud mõisad ja korda tehtud mõisapargid... ah, siia loetellu mahuks veel paljutki. Lõuna-Eestis on, mida vaadata: Räpina mõisapark, mis on eeskujulikult esinduslik tänu samas asuvale aianduskoolile mõjub järve kaldal väga romantiliselt, Vastseliina linnusevaremed suursuguselt, samas kõrval vulisev jõgi rahustavalt ning Suur-Munamägi oma lõputute metsade vaatega unistusi tekitvalt. Muide, avastasin ka, et ma pole vähemalt viimased 15 aastat Suure-Munamäe kanti sattunud, sest torni tippu viivast liftist ei teadnud ma midagi ja see on seal juba 2005. aastast saadik. Tundub, et on viimane aeg (taas)avastada oma kodumaad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar