Kauges külas...

Kui eile õhtul oma majutuskohta Voore külalistemajja jõudsime ja saime selgusele, et kohapeal puhkemajas sisuliselt kööginurka pole, hakkasime otsima mõnda toitlustuskohta, mis veel lahti oleks. Lähimaks pakkus Google Maps meile poole tunni kaugusel olevat Alatskivit, kuid meil oli vajadus ka mõned hommikusöögiasjad osta ja nii pidime siiski veel lahti oleva toidupoe leidma. Koos toidupoega Tormas avastasime ka täna toimuvad esmakordsed Torma kandi kohvikutepäevad, kuhu sammud hommikul seadsimegi.

 

Torma kodukohvikud tervitasid meid soojal suvehommikul oma vahetus eheduses: pered olid usinasti küpsetanud ja kokanud ning ko halikud õigeaegselt end kenasti kohvikutesse üles rivistanud, nii et igale poole jätkus inimesi hulganisti. Juba ennelõunal istuti vennalikult pitsiliste laudlinade taga, lahjad suveõllepudelid käes, prouad olid suud punaseks võõbanud ja kappidest välja otsinud oma parimad kleidid. Koogid olid sätitud kandikutele, portselanist alustassidega kohvitassid ootasid kliente ning kui inimesed tulidki, arvutati väga püüdlikult kõik summad täpselt kokku. Kusjuures hinnad olid vägagi mõistlikud, keskmine koogitükk jäi euro-pooleteise juurde ning kohvi oli aus ja hea.

 

Ühes kohvikus deklameeris suvekleidis proua oma isiklikku väljaantud luulekogu, selgitades südamlikult kus ta istus ning millist taime vaatas, kui just need luuleread pähe tulid. Teises kutsusid kohalikud usinasti oma asju kaema ja kui midagi osta kohe ei tahtnud, siis pakkusid, et võtke vähemalt vett, see on tasuta. Kolmandas tervitas meid kohalik rahvaansambel pillimängu ning popplugudega – nii maalähedaselt äge oli vaadata prouasid rahvariietes laulmas tuntud lugu „Kauges külas“. Ah, just selline peab üks õige kohvikutepäev olema – vahetu, sõbalik, ehe, kutsuv ja päris, nii et võõras külalinegi tunneb kohalike elevust ja positiivset ärevust.

 

Täna kestsid veel avatud talude päevad ning olin välja vaadanud meile väikese pruulikoja, mis sai nime läbi Juhuse, kus omanik kohapeal särasilmis selgitas, kuidas nad viimased neli aastat on õlut pruulinud, kuidas partiid valmivad ja omale nimesid on saanud ning teevad heameelega koostööd teistegagi. Kui avatud talude nimekirjas nägin seafarmi, kangastus mulle silme ette võimalus minna äriselt loomalauta põhus püherdavaid ruigavaid põssasid vaatama. Esimese hooga oli pettumus suur, kui selgus, et seafarmis kohapeal näeb põrsaid vaid läbi videoekraani ning saab vaid kohalikku toodangut kaasa osta. Kui supikausi kõrvale proovisime vast suitsuahjust tulnud veel sooja seasinki ja sattusime farmi omanikuga jutule, muutis see meie arvamust külaskäigust 180-kraadi. Tartu kandis kasvab seal farmis vaid 10 000 siga, millest jätkub üksnes Tartu ümbruse toitmiseks, võrreldes Esteko farmiga, kus pidi kasvama 120 000 siga ja üldse pidi Eesti vajadustest toodetama vaid 65% sealiha kohapeal. Sellise põhjaliku tutvustuse peale astusime ka farmi poest läbi ning olgem ausad, õhtusöögiks kaasa ostetud grill-liha oli tõesti vahelduseks poekraamile täiesti erineva maitsega ja väga kvaliteetne.

 

Kevadise koroonaaegse auto-orienteerumise käigus avastasime omajagu Eestimaad ja kohti, kus me kunagi varem polnud käinud ega mille eksistentsist polnud me üldse teadlikudki. Kui Voore kandist läbi sõitsime ja nägime sealset külalistemaja, mõtlesin, et tundub vahva koht, kus võiks kunagi ehk ööbidagi, ainult et asukohana on see kant selline, kus turistilt suurt midagi teha pole, kuid nüüd siia kantui taas sattudes oli äratundmisrõõm siiras.

 

Teine koht, kuhu orienteerudes kevadel sattusime, oli Järvselja Ürgmets, mille juures autoseikluse käigus hulga pilte klõpsisime, kuid unustasime GPS-i äppi selle ära märkida ja nii jäid meil tol korral orieteerumise punktid saamata. Küll aga jäi meelde selle koha kuidagi müstiline hõng ja mõtlesin, et kui sinna kanti veel kunagi sattuma peaks, siis hea meelega jalutaks selle loodusraja läbi, nii et võtsime ürgmetsa oma tänasesse päevaplaani. Kui muidu on suur osa RMK matkaradadest olemas kenasti nende äpis ja paljudes kohtades kirjutatakse netis National Geographicu kollastest raamidest, millest üks asub ürgmetsa raja juures, siis selle koordinaate ja raja kaarti ei leidnud me siiski kusagilt.

 

Parkisime autod sildi juurde teeserva ning hakkasime mööda laudteed minema. Rada on kenasti ääristatud infotahvlitega kõiksuguste vanade puude kohta, mille suurus või vanus on aukartust äratavad. Ühtäkki jõudis rada välja kruusateele ning enne metsaonni seinal nähtud kaardi järgi pidanuks me sealt edasi minema. Läksime. Mälu järgi pidime ära keerama taas lõpuks paremale, et uuesti metsarajale tagasi ja taas autodeni jõuda, kuid õige koht polnud kuidagi tähistatud. Õnneks olin enne metsaonnis kaardist pilti teinud ja kuna RMK äpi kaardil on olemas kõikvõimalikud kaardikihid, siis selgus, et olime siiski õigest kohast, keskkonna observatooriumi juurest rajale tagasi keeranud. Mets on seal tõeliselt ürgne, kuid ka loodus on lopsakas ning tihe ehk seisma ei saa kohe kuidagi jääda, ilma et mitmekümnepealine verejanuline parmuparv kohe ümber poleks. Silmanurgast õnnestus meil rajal näha ka ühte väiksemat sorti metslooma minema üle laudteeraja, kuid täpsemalt teda näha uuesti ei saanudki. Igal juhul, see 3,5 km pikkune ring tasub seal ära teha, kui aega ja viitsimist sinna kanti sattudes on.

 

Broneersisin meile majutuse seekord Otepääle, mis saab meie puhkuse edaspidiseks staabiks, et võiksime mugavalt ühes kohas asjadega paigal olla. Teel majutuskohta oli täpselt paras jalasirutuspaus Mooste Mõisas, millest olin netis palju lugenud, aga kuhu ei mäleta, et oleksin ammu sattunud. See on kena renoveeritud mõisakompleks, kuhu pühapäeva õhtul jõudes oli kõik juba suletud, üksnes Unustatud Mõisate infopunkt oli veel avatud, kus tädi meile entusiastlikult kõikvõimalikke immuunsust tugevdavaid loodustooteid püüdis tutvustada. Põneva uuendusena proovisime esmakordselt Chagat ehk musta pässiku ehk kasekäsna ekstrakti ning ternespiimaga pehmisjäätist. Hiljem leidsin Otepäält toidupoest ka kanepimäärde leivale. Oh, Lõuna-Eesti kohalikud saadused on ikka nii põnevad!

 

Meie järgmiste päevade staap on Otepää külje all väikese järve kaldal vanas garaažis või tallis asuv Hommiku külalistemaja, milleni esmalt jõudes polnud me sugugi kindlad, et päris õiges kohas GPSi järgi oleme, kuid kui soomekeelse aktsendiga perenaine Mariitta meid oma poolast toodud inglisekeelse koera Beniga tervitama tuli, olime kindlalt kohale jõudnud. Seda maja netist vaadates ei saanud ma päris täpselt aru, kuidas see maja tegelikult on. Kohapeale jõudes oli ülatus aga äärmiselt positiivne – külalistemaja on tehtud vana garaaži teisele korrusele avara elutoa-köögi, nelja magamistoa, kuhu mahub mõnusalt majutuma 10 inimest, rõdu ja otse järve vaatega. See on hubane ja kodune laudisega siseinterjööriga tehtud maja, kus on tunne, nagu oleksid külla tulnud maale vanaemale. Ah, see valik on olnud suurepärane! Muide, perenaine ise on väga suur rallifänn ja jutustas õhinaga, kuidas just tema majast mööda kurvilist kruusateed rallirada otse mööda läheb, nii et sügisel tulevat suurt rallivõistlust ootab ta suure innuga.