Tehnikamuuseum ja söök

Hakkan siin vist ära aklimatiseeruma. Oleme olnud Gran Canarial 2 nädalat ja kui siia jõudes tundus 18 kraadi mõnusalt soe lühikese varruka ja lühikese püksi ilm, siis täna vaatasin üle ukse - tuul, kerge pilvisus, aga päike piilub, selge pika püksi ja poolpika varruka ilm, dressikas igaks juhuks kaasa. Kohalikud käivad õhukeste jopedega.

Nähtavus on naljakas - mäed on justkui selged, aga tagapool mattub mäe ots ikkagi pilve. Ei tea, kas tasub mägede poole ronima hakata? Uinuvat Caldera of Bandama vulkaanikraatrit, kus viimati oli mingi tegevus 1970ndatel olnud, ainult et tegelikku aktiivsust pole ammu olnud, tahaks ju ikkagi näha. See peaks olema umbes 1000 meetrit lai ja 200 meetrit sügav, kujutan ette, et midagi meie Kaali kraatri sarnast. Keerasime auto nina pealinna suunas ja vaatasin taevasse kerkinud pilvi kahtlusega. Hetk hiljem hakkas tibutama. Ei, vulkaanikraatri ilma täna ei olnud.

Kehva ilma meelelahutuseks olen hoidnud Las Palmases asuvat tehnikamuuseumi Elder. Mul on selle muuseumi osas kahetsed tunded. Seal oli lihtsalt nii palju erinevaid teemasid koos ja segamini, et natuke raske oli seda kõike hoomata. Jäi mulje,e t neil on mingid püsieksponaadid, mida nad peavad näitama, aga tahaks kaasaegseid asju juurde panna ja siis on need kuidagi suvaliselt segamini paisatud. Või kui seal on ka mingi loogika, siis see vajaks selgitust, mida inglise keeles kuskil leida ei suutnud. Nii on kõrvuti karnevali kostüüm, sõjalennuk ja Star Warsi tegelased või tehisliigesed, boa mao kujud, skeletid ja koroona viiruse tehismolekul. Aga on ka eraldi saal pühendatud kosmosele, planeetidelt ja tähtedele ning väike laste ala pullimere, kiikude ja tagurpidi toaga. Seal on igal pool- ja täistunnil mingid esitlused, aga reeglina on need hispaaniakeelsed ja selle piisava oskuseta ei saa päris täpselt nendest demotavatest teaduskatsetest aru. On ka planetaarium ja 3D kino, kuid ajakava järgi ei toimunud seal midagi ja nii jäi meil see osa kogemata, iseasi, kas beebiga olekski sinna saanud, kuigi käruga saab ligi igale poole vabalt. Igal juhul, vihmase ilma alternatiivtegevusena on see koht täiesti ok.

Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, et siin on söögikohtadel täiesti minu jaoks veidrad avamise kellaajad. Olenevalt söögikoha tüübist on need avatud kas hommikul, lõuna ajal, pärastlõunal, varaõhtul või õhtul. Varaõhtul on meie mõistes 17-18 paiku, sest paljud restod avavad end alles 19:30 õhtusöögiks. Nii jääb tänavatel jalutades mulje, nagu pooled kohad oleks lihtsalt väljasurnud või lõputult kinni, aga tegelikult mõnel teisel päeval või kellaajal jalutades võib sama koht olla väga elav. Nii sattusime esimest korda Las Palmasesse Catalina pargi juurde pühapäeva lõuna ajal päikselise ilmaga, kui seal oli palju rahvast, kohvikud avatud ja mõnus melu. Nüüd seal jalutades oli tänav peaaegu inimtühi, kõik söögikohad suletud ja tänav jättis kõleda mulje. Kui erinev võib see kogemus olla olenevalt kellaajast!

Söögist peaks siin kohe eraldi peatüki kirjutama. Imestan selle üle, kui vähe siin süüakse juurvilju ja toorest või ei oska me süüa selliselt nagu kohalikud. Väljas süüa tellides reeglina liha kõrvale pakutakse kas friikartuleid või Kanaarisaarte väikseid ümmargusi kortsus kartuleid Papas Arrugadas, aga midagi toorest salatilist pole, vahel harva on lisatud paar väikest hautatud suvikõrvitsa tükki. Kust nad oma vitamiinid kätte saavad, ma öelda ei oska, kuid mul on tekkinud täiesti isu salatite järele. Toidu kõrvale pakutakse valget kõva koorikuga seest pehmet saia, aga seda peab vist ka oskama eraldi küsida, sest alati seda ei tooda. 

Maitseainete osas on toidud aga üpris lihtsad - väga tihti on maitseainetega ainult sool ja pipar ning muid asju reeglina lisatud pole, mis kohhuvõttes võivad ka muidu mahlased toidud üsna maitsetuks muuta. Me oleme selgelt Eestis ära hellitatud väga mitmekülgse toidulaua ja hea kvaliteediga toiduga, mida õpin üha rohkem hindama, mida enam ma reisin. Seni on toiduelamused reisidel olnud üksnes Kreekas ja Vietnamis, muud kohad on jäänud pigem keskpäraseks, kuhu eraldi ainult söögi pärast tagasi minna poleks mõtet. Natuke teen ma oma kommentaariga siinsele köögile liiga ka - oleme sattunud korra Michelini nimekirja valgete linadega restorani ja seal tõesti viis toit keele alla, ainult et salatilist polnud sealgi. 

Tüüpiline lõuna on siin täidisega võiku ja poes kõige tavalisem valmistoit on küpsetamata pakendatud pitsa, mille lükkad 10ks minutiks ahju. Ka valmis lasanje ning salatiportsud on poes müügil ja kartulisalat on tiba äädikasem kui me harjunud oleme, ent muidu täitsa ok. Ka sardelli laadsed vorstid on mõnusalt lihased. Muide, nägin lõpuks ka melonit müügil - meie oma maja kõrvaltänava pisikeses Sparis. See paneb endiselt mind imestama, arvestades, et hispaaniapäraste serrano singi tüüpi õhukeste lihaviiludega süüakse ju ühe snäki ehk tapasena just serrano sinki meloniga. 

Kuigi oleme Hispaania kultuuriruumis, kus tapased ehk väiksed suupisted on üldlevinud toidukord, ei ole ma siiski siin liiga palju tapase kohti kohanud. Võibolla oleme olnud jälle valel ajal liikvel, et pole nende otsa komistanud, aga üldises plaanis neid siiski siin liiga palju ei paista olevat. Ühe põneva avastuse tegime Las Palmases siiski - otsisime varajaseks õhtusöögiks söögikohta ja läksime vahelduseks Ameerikapärasesse burgeri restorani, kus hiljem märkasime, et ukse taga õues on restorani reklaamplakatil A Le Coq’i õlle pilt. Kui teenindajat küsisime, mis seos neil Eesti ja A Le Coq õllega on, ei osanud ta muud öelda, kui et see oli neil müügil, aga kuna keegi ei ostnud, siis nad võtsid selle sortimendis maha. Tundub, et eestlased jõuavad tõesti igale poole - kui mitte ise, siis jälje jätame me siiski.

M video tehnikamuuseumist: https://youtu.be/X79sTIxw-Ew?si=fbLeJXaT7uqBi6cx

Maspalomase suurus ja outlet shopping

Nädala alguses nägin FB-s endist kolleegi K kuhugi perega puhkama lendamas. Selgus, et siia samasse, Gran Canariale. Oma perega omaette reisida on tore, aga veel toredam on, kui saab vahepeal ka kellegi teisega natuke juttu rääkida ja muljeid vahetada. Leppisime kokku ühise õhtusöögi täpselt tema sünnipäeva õhtule Maspalomases. See ühine õhtusöök oli äraütlemata tore. Kuigi olime nüüdseks Maspalomasest juba mitu korda sattunud ja tundus, et oleme seal nagu kõik ära näinud, siis kandis, kuhu nüüd sattusime, me käinud ei olnud. Kui uskumatult mitu nägu võib olla ühel kohal!

Maspalomas ei ole päriselt Hispaania ega Kuuba, see on äärmiselt rahvusvaheline kuurort, kust leiab nii prantslasi oma butiiki pidamas, inglasi restorani kutsumas, kohalikke teenindajaid ja kõikvõimalikke teenuseid turistidele. Küll aga võib siin vahel ringi vaadates kergesse segadusse sattuda, kus sa pärkiselt oled, sest siin saarel on olemas nii San Francsisco, San Juan, Puerto Rico kui ka Varadero ostukeskus lisaks nii mõnelegi teisele tuntud kohanimele.

Maspalomas on tegelikult suur. Seal on 180 000 voodikohtade turistidele ja umbes 36 000 elanikku. Kui arvestada, et Tallinnas on umbes 430 000 elanikku, siis Maspalomase voodikohtade arv koos kohalike elanikega on umbes pool Tallinnat, ainult selle vahega, et kõrgeid korrusmaju on siin vähe. Seega, kui keegi ütleb, et ta peatub Maspalomases ja saame kokku, võib juhtuda, et jala üksteise juurde tegelikult väga ei jõua, sest üks võib olla meie mõistes nö Mustamäel ja teine Õismäel. 

Maspalomase ühes otsas asub tuletorn, mis on sinna ehitatud 19. sajandil ja on heaks maamärgiks, sest umbes sealt hakkab rannapromenaad, mis on tihedalt ääristatud merevaatega restoranidega. Rannapromenaadi teises otsas on liivadüünid ja sealt edasi hakkab juba Playa del Ingles, kuigi visuaalsel vaatlusel suurt vahet ei tee.

Maspalomas on klassikaline turistikas, aga põhjusega. Tänaseks oleme aru saanud, et seal paistab reeglina alati päike ka siis, kui muu saar võib olla pilvine või isegi vihmane. Ka tuult jätkub sinna vähem ja kui isegi Maspalomase rannik on tuuline, ei pruugi seda olla Puerto Rico või Puerto de Mogani lahesopid, mis seal samas lähedal asuvad. Seega, kui otsida Gran Canariale majutust, tasub siiski vaadata Maspalomase kanti just ilma tõttu, ainsa miinusena, et kohaliku elu tunnetust seal mitte mingi valemiga ei teki. 

Meie võtsime omale majutuse Arinagasse, kust on Playa de Arinaga ehk mereäär kahe tänava kaugusel. Meid ümbritsevad kohalikud inimesed oma kodudega. Arinaga on aga väga tuuline kant ja siin on sisuliselt alati tuul, millele viitavad ka lähedal asuvad tuulikud. Kuigi õues võib olla märkimisväärne tuul ja kõrged lained, ei pruugi see veel tähendada, et tuul alati ka tugev on mere ääres. Samal ajal võib tuul olla aga tänavate vahel nii tugev, et tahab kergkäru koos beebiga lendu tõsta. Siin see tuul on üldse veidi teistmoodi. Tugev tuul ei tähenda alati tormi ja kuigi m/s palju pole, nii 9 ja 15 vahele, siis puhub see koguaeg ühtlaselt, aga on reeglina soe. Temperatuur on siin üldse teistmoodi. Kui Eestis on 19 kraadiga pika püksi ilm dressikaga, siis siin on lühike püks kerge poolpika varrukaga pluusiga väga ok. See ookeani õhk kohe mõjub kuidagi teisiti.

Kuna viimased päevad on tuul olnud üle saare pigem tugev, siis ma väljas beebiga jalutada pole väga tahtnud ja olen ette võtnud ostlemise retke saare ainsasse outlet keskusesse Las Terrazas. See on selline keskus, kus all korrusel on korralik parkimismaja, teisel korrusel asuvad mitmed outlet poed täiesti mõistlike hindadega ja kolmandal on spordikeskus ning kino. Muidugi ei saa seda keskust siin võrrelda mõne suurema outlet cityga Euroopas, aga kuna kohalikus mõttes on tegemist siiski suurema ostukeskusega, on seal lihtne veeta mõni tund mööda poode kolades. Tuuliseks ilmuks täitsa hea tegevus, ainult et vihma korral peab arvestama, et poodide vaheline ala on lageda taeva all ja märjaks võib poest poodi kõndides saada. Gran Canarial on olnud pikalt kuiv periood ja kohalikud ootavad ammu pikisilmi vihma. Mina aga loodan, et see vihm jõuab siia peale seda, kui me koju tagasi oleme läinud.

M video: https://youtu.be/lyQzH7ynHok?si=BEOCKsQOQ2zJkp9u

Las Palmas - Gran Canaria pealinn

Las Palmase vanalinn on kahes osas - üks on rannaäärne ala, aga tegelik vanalinna osa jääb rohkem linna keskele. Varasemalt käis meri päris vanalinna müürideni välja, kuid ajas on maad merelt juurde võetud ja seal, kus asus suur jõgi, on nüüd jõgi tee all ja selle peal lai tänav. Kui Las Palmases ringi jalutada ja pilk taeva poole tõsta, siis leiab paljude majade küljes väikseid kivikahureid - algselt olid need paigaldatud majade kaitseks mere poolt tuleva vaenlase eest, aga hiljem sai neist kujunduselement, nii et kahuritorusid võib kohata ka kitsastel tänavatel majadel, mis üksteise vastu suunatud on.

Las Palmas on võrdlemisi lühikese ajalooga linn, mis vallutati 1483. aastal, kuigi Põhja-Aafrikast siia sattunud põlisrahvad asustasid saare juba ca 500 aastat e.Kr. Keegi ei tea tänaseni täpselt, kuidas aafriklased siia päriselt sattusid, sest enamus Kanaari saartest asustati umbes samaaegselt, aga peale seda oleks inimesed justkui unustanud, kuidas merd sõita, sest saartevaheline suhtlus ja liiklus sisuliselt ei toiminud. Nii on osa kultuuri ja traditsioone saartel samad, aga osa on ajas kohapeal kujunenud täiesti erinevaks. Näiteks La Gomera saarel on siiani kasutusel kohalik vilekeel, mis baseerub hispaania keelele, aga kuna vilistatakse silpe, siis saab sisuliselt seda kasutada peaaegu igas keeles. Vilekeel on omajagu keeruline, sellega on võimalik edastada lihtsaid küsimusi ja vastuseid pika maa taha, kuhu vile kandub, aga hääl mitte. Selle keele valdajaid pole enam palju järel, ent La Gomera saarel on see koolis veel kohustuslik õppeaine.

Gran Canarial on inimesed harjunud läbi aegade mägedes elama ning mäed on pakkunud nii kaitset kui turvatunnet. Mägedes toimetamiseks on kohalikud arendanud ajalooliselt välja kepphüpped ehk et neil on mitme meetri pikkune teivas, millega nad kuskilt kõrgelt alla hüppavad, kui teiba ots maad puudutab, siis libistavad nad end piki teivast maapinnale. See on väga peen kunst kepphüpet õigesti teha, et mitte end vigastada. Teine keppidega seotud ajalooline tegevus on siin kepivõitlus. Täna seda enam päriselt ei kasutata ja harrastatakse lihtsalt hobina kuskil etendamiseks.

Suurem osa Las Palmase vanalinnast pärineb 16. ja 17. sajandist, sest 15. sajandil kestis ca 90 aastast linna vallutamine vahelduva eduga ning paljud hooned said siis märkimisväärselt kannatada ja on hiljem uuesti ehitatud. Ka kirik, kus Christofer Kolumbus palvetamas käis, on hävinenud ja sellest on järgi vaid väike sein. Linnapildis on siiski mõned vanemad majad veel säilinud ja kõige paremini saab aru, millised hooned pärinevad enne 16. sajandit, on nende sümmeetrilisuse puudumine. Giidi jutu järgi majad, mis on rajatud alates 16. Sajandist, on kõik sümmeetrilised ehk kui keset maja on uks ja selle kõrval aken, siis on reeglina aken ka teisel pool ust.

Las Palmases elab täna ca 380 000 inimest. See linn on olnud läbi ajaloo multikultuurne - siin on algupärast Aafrika kultuuri, mis märkimisväärselt välja ei paista, tugev hispaania kultuuri mõju, aga ka erinevate teiste vallutajate nagu hollandlased, portugallased ja inglased, pärandit. Täna on siin tegelikult kõige suurem rahvuslik kogukond peale kanaarilaste itaallased. Kuigi turistide hulgas on Kanaari saared populaarsed ning paljud on Gran Canariale ka kinnisvara soetanud, mis on hinnad üles viinud, on kohalike osakaal siin siiski ca 80% elanikkonnast.

Kuigi Kanaarid pole väga suur saarestik tohutu elanikkonnaga, on nad siiski jõudnud kaugele. Kaubale ning teistele Lõuna-Ameerika saartele on jõudnud ajalooliselt nii mitmedki kanaarilised ja viinud sinna just seda kultuuri ja arhitektuuri, mis siin on. Seetõttu on loogiline, et saare põhja osas tundus meile nii mõnigi väikelinn väga oma olemuselt Kuubat meenutavat. 

Kuigi Kanaaride ametlik keel on hispaania keel, siis erinevates piirkondades maailmas erineb ka hispaania keel üsna palju. Siin on mitmeid laensõnu Portugali keelest, vandesõnad Kuuba hispaania keeles, aga ka nii mõnigi harjumuspärane sõna inglise keelest, nt pullover, mida kasutatakse ka eesti keeles, on siin täpselt sama sõnana kasutusel, kuigi hispaania keeles seda ei eksisteeri. 

Las Palmases on viimasel ajal tuuline olnud nagu üldiselt saare ida ja põhja osas. Kliima soojenemine annab siin selgelt tunda - tuult on rohkem, temperatuur on keskmisest kuni 5 kraadi soojem ning calimat ehk kõrbeliivatormi esineb sagedamini. Ka mõjutab siinset kliimat palju EL Niño tsüklon. Kuigi Kanaarid on vulkaanilised saared ja siin on ehitiste juures palju kasutatud tumehalli vulkaanilist kivi, siis vulkaanipurse oli siin viimati ca 2000 aastat tagasi. Gran Canarial on uinuv vulkaan ja arvatakse, et see võib purskama hakata uuesti lähima 500 aasta jooksul. Selleks pole siin ilmselt enam keegi valmis, kui see kunagi juhtuma peaks. 

M video Las Palmasest: https://youtu.be/MdVe5l81DG0?si=7Uifn_ji3tBVFFA7