Sini-must-valge ja ilm

Täna on Eesti Vabariigi 106. Sünnipäev. Vabariigi aastapäev on alati olnud minu jaoks midagi erilist ja viimasel kolmel korral on sel kohe eriti tugev väärtus. Ma vist polegi kunagi varem Eesti Vabariigi aastapäeva ajal Eestist ära olnud. Seekord otsisin ka Facebookis, kas Gran Canarial kohalikud eestlased sel puhul midagi avalikult korraldavad, kuid ei suutnud leida. Tenerifel oli küll rannas väike sündmus, aga siin mitte. 

Otsustasime M-ga leida toidupoest midagi, mis oleks sini-must-valge. See ülesanne ei ole kõige lihtsam, sest siniseid toiduaineid on märkimisväärselt vähe. Mustikad on peaaegu, põldmarjad liiga tumedad. Kui joppab, on paar alkohoolset jooki sinised või kuskil ehk mõni kook. Ega mustaga ka palju kergem pole - sobivad Oreo küpsised või mustad oliivid. Valgega on selles mõttes kõige lihtsam. Lõpuks leidsime poest kreemi-kohvi likööri ja helesinise mullijoogi, mida püüdsime kihiliseks kokteilikleitides kokku segada. See isegi õnnestus meil, aga värvikihid said veidi vales järjestuses. Juua see jook aga paraku ei kõlvanud, sest sinine mullijook maitses nagu gaseeritud aknapesu vedelik. Samas kohvi-kreemiliköör mekkisid hästi.

Sini-must-valget kohtab Eesti looduses reeglina talvisel ajal, kui sinine on taevas, must metsaviir ja selle ees valge sätendav lumeväli. Gran Canarial valge liivaga randa ei ole. On küll kollase liivaga, aga mitte valget. Selle eest on kuldse säraga vulkaanilise musta liivaga randu palju. Tuulte käes mäslev sinine meri, mis valge vahuna rannale lööb, moodustab kokku nii kaunilt Eesti trikoloori. Aga rannas võib leida sini-must-valge koosluse ka mujalt üsna ootamatust kohast. Tulime just La Garita rannast oma auto juurde, kui kõrval parkivad surfarid oma asju autosse pakkisid. Ja seal see oli - Eesti lipuvärvides surfilaua sokk. Läksin kuttide käest luba küsima, kas võin nende auto sisust pilti teha. Esimene ei saanud suurt midagi inglise keelest aru, teine kutt vaatas mind veidi segaduses näoga, aga lubas kenasti. Selgitasin neile siis, et need on meie lipu värvid ja täna on meil iseseisvuspäev. Ma pole lõpuni kindel, et nad sellest aru said, aga oma sini-must-valge pildi sain ma kätte. Nii et meie trikoloori värve võib kohata ka kõige ootamatumat kohas, kui vaid silmad lahti hoida.

Gran Canaria ei ole väga suur saar - ühest otsast teise jõuab autoga umbes tunni ajaga. Eile õhtul andis kohalik ilmateade Kanaari saartele tormihoiatuse - tuuleiilid kuni 60 km/h ehk ca 17 m/s. Eestis on see keskmine tugevam tuul, aga mitte veel torm. Siin tähendab selline tuul aga 4-6 meetriseid laineid, hoiatatakse vette mitte minemast ja kui mere ääres pildistad või filmid, siis vaata, et veele ette ei jää ja vette kogemata ei satu. Surfarid muidugi sellise ilma üle ainult rõõmustavad.

Vaatasin ilmateadet - tuult lubab siia veel nädal aega järjest ning pigem pilvisemat ilma. Eile saime kerge seeneka osaliseks ning taevasse kogunevad tumedad pilved ähvardasid uut niiskuse puhangut, kuigi ükski äpp sademeid ei lubanud. Vaatasime mägede poole - seal paistis küll kergelt pilves olevat, aga ei midagi erilist. Kuna tahtsime minna Gran Canaria kõige kõrgemal asuvasse külasse Artenarasse, siis võtsime suuna sinnapoole. GPS näitas veidi üle tunni aja sõitu otse üle mäe.

Tee keris muudkui ülespoole. Umbes 1200 meetri kõrgusel oli jalgrattatee silt ja nägime ühte ratturit ülespoole rihtimas. Täitsa hull, et sellise tõusu ette võtab. Tee oli küll hea kvaliteediga ja laiem kui nii mõnigi teine kahesuunaline mägitee, kuid üsna kiiresti kulgev tõus pole nõrkadele. Ilm oli kergelt pilves, aga hea nähtavusega. Kuskil peale seda hakkas pilv aga üha enam kerima. Umbes 1400 meetri peal jõudsime pilve sisse ja tee muutus uduseks. 1600 meetri peal lisandus uduvihm, sealt edasi horisontaalne tugevamate harvemate piiskadega vihm ja külgtuul. Arvestades, et väidetavalt pidi kõrgeim küla asuma umbes 1300 meetri peal, siis pidi mäe tipp olema lähedal ning edasi polnud enam pikk maa. Nähtavus oli üsna lühike, nii mõnikümmend meetrit, aga autosid liikus omajagu. 

Vahepeal tõmbas ilma selgeks ja päiksegi piilus korraks mäe tipus, kus mingil hetkel oli tulekahju olnud. Tejedas, Gran Canaria keskpunktis, tuli meile vastu turismibuss ja valge pilv uduga oli tugevalt tagasi. Vihma sadas kergelt ning tuul läks üha tugevamaks. Kohalikud olid autoga avarii teinud, ühe nurga ära ristinud ja ootasid nüüd mägiteel autoabi. Sealt edasi keeras tee mäe teise külje peale ning tuul läks üha tugevamaks, kõigutades autot ja nähtavus oli üpris minimaalne. Maalilisi vaateid, mida raamatud ja internet lubasid, meil näha ei õnnestunud - kõik oli ühtlaselt valge. Mäe tipus, 1852 meetri peal, kust läbi sõitsime, oli sooja vaid 6 kraadi. Mulle ei meeldinud see ilm kohe mägedes sõitmiseks üldse ja otsustasime keerata tagasi Tejedasse, et sealt võtta suund alla Las Palmase poole. Mõnisada meetrit laskunud, oli väljas 9 kraadi ja nähtavus selge ning hea.Veider, et see 9 kraadi ei tundunud üldse nii rõske ja jahe kui Eestis sama kraadi tunnetus on. Tagasi Las Palmases näitas temperatuuriks juba 19 kraadi. Ilmselt tuleb meil see mägitee uuesti ette võtta mõni teine päev, kui ilm on selge, tuuletu ja nähtavus hea.

Laupäev on Las Palmases vaikne. Osad linnatänavad on nii inimtühjad, et võiksin rahulikult kuulutada - linn on minu. Kohalikud on tulnud peredena linna sööma ning söögikohtades võib olla üpris keeruline pärastlõunal lauda saada ja restoranides, mis on kohalike hulgas popid, on portsud üpriski suured. Tundub, et üheks enamlevinud toiduaineks on šampinjonid, sest nii mitmedki toidud neid suurel määral sisaldavad. Samas, kui meile üks tuntumaid tapaseid on serrano sink meloniga, siis siin ei ole meil õnnestunud veel ühestki toidupoest melonit leida. 

Vihmatibad jõudsid Las Palmasesse järele nagu eile. Mõtlesime, mida teha vihmase ja tuulise ilmaga koos beebiga? Iga päev ju tundide kaupa poes ka ei jaksa jalutada, kuigi tuleb tunnistada, et siin olen ma nädala jooksul rohkem kordi toidupoes käinud, kui vist eelmise aasta peale kokku. Sõitsime veidi autoga ringi kuniks beebi magas ja avastasime, et mida rohkem me tuleme allapoole, seda vähem on vihma ja rohkem päikest. Nii et võib täiesti olla, et kui meil saare ida osas Arinagas on tuuline ja pilves, siis põhjas võib samal ajal sadada ja lõunas olla täielik rannailm. See saar polegi nii väike, kui ma arvasin.  

M tegi video ka, aga kuna me mäe tipus vihmas ja udus ei peatunud, siis seal neid piimjalt valgeid kaadreid pole: https://youtu.be/ou474cxkIvs?si=0I-b4toMIeIq-pDB