Saare keskosas peatudes on hea võimalus iga päev valida, kas sõita põhja või lõunasse. Saare lõuna osa on üsna puhas turistide mängumaa, samas kui põhjas elavad enamjaolt kohalikud ja on kohti, kus turiste liigub vähem. Praegu tundub üldse olevat Gran Canarial pigem madalhooaeg, kui selline asi on siin üldse olemas, sest turiste küll on, aga mitte märkimisväärselt palju ja igal pool on piisavalt ruumi olla. Kui saare lõuna osas kohtab söögikohtades tihti menüüsid lisaks hispaania ja inglise keelele ka saksa, rootsi, taani ja norra, vahel ka soome keeles, siis põhjaosas on restoranis menüü reeglina kas hispaania või vahel lisaks ka inglise keeles.
Gran Canaria põhja osa on mägine, nagu enamus saart, aga siin on mäed kaetud rohelise loodusega ega ole ühtlaselt hallid kivised. Nii saavad orud omale lopsaka mulje ja lagedamad pinnad on tihti kaetud kohviistandustega - eemalt vaadates on tegu beezhide suurte kaetud aladega, et päike kohvitaimedele liiga ei teeks, sest kohvi armastab küll päikest ja sooja, aga mitte liiga palju. Seetõttu on istanduse tihti kaetud kangaga või istutatakse kohvitaimi hoopis teiste puude, nt mango, avokaado, banaani, papaia alla. Gran Canaria on ka üks Euroopa suurimaid kohvikasvatajaid. Bodega los Berrazales on väike pereistandus, kus kasvatatakse kohvi ja apelsine ning tehakse veini ja kuhu turistid on väga oodatud igal ajal E-R 10-17 sisse astuma. Umbes poole tunnine tuur istanduses lõppeb väikeste suupistete, veini ja kohvi proovimisega. Süsteem on iseenesest üles ehitatud hästi - jooksev tuurigrupp haagib omale järjest uusi tulijaid külge ning need, kes kõik jupid ära kuulnud, poetatakse degustreerimiseks restorani ossa maha. Süüa seal küll otseselt ei pakuta, selleks on pererestoran samas orus veidi eemal, aga kerge näljapette saab kuivikutest, juustust, kohvi-õuna marmelaadist, chorizo saiadest ja kodusest koogist küll.
Kohvitaimed ise kasvavad kuni 12 meetri kõrguseks, kuid neid on mõistlik piirata paari meetri peale, kui kohvimarju korjatakse käsitsi. Üks taim annab umbes 7 kg kohvimarju, millest peale kuivatamist ja koorimist jääb järgi vaid kilo. See kõik on üsna pikk ja aeganõudev protsess ning pole siis ime, et kohvi 250 g pakk maksab 20 eurot. Küll aga tuleb auga tunnistada, et kohviuba ise maitses väga mahedalt meeldivalt.
Kuna enamuse ajast aastast on päeval üpris soe, aga viinamari tahab veini tegemiseks ühtlast temperatuuri, siis korjatakse viinamarju pimedas, et marja temperatuur ei oleks nii kõikuv. Perekondlik veinikelder on ehitatud aga suure kivilahkama ümber selliselt, et kivi hoiab majas sees jahedust ja toimib justkui naturaalse konditsioneerina. Mägedest kive ikka vahel alla veereb, õnneks küll mitte tihti ja see kivi, mis umbes 200 aastat tagasi lahti pääses ja poolele mäele pidama jäi, on saanud väga nutikalt ära kasutatud.
Meie giid rääkis ka sellest, et alles eelmisel aastal oli sama mäe peal tulekahju olnud, millele ei saadud kuidagi piiri peale, sest mitusada aastat vanad männid on tugevad puud ja nende suured käbid kandsid tuld hästi ja kiiresti edasi. Inimesed olid evakueeritud ja hoidsid hinge kinni, et tuli ei jõuaks nende kodudeni. Tulekahju oli aga alguse saanud hooletust inimese käitumisest - oli siis keegi mäe peal lõket teinud või suitsukoni maha visanud, aga kuival perioodil läheb siis kõik kuluna põlema, kuigi võib tunduda, et mäe tipus on ju ainult kivi ja palju muud seal ei kasva. Pole siis ime, et on piirkondi, kus kohalikud turiste väga ei armasta.
Mõni päev tagasi külastasime Agaete linna ning samas külje all asuvat Puerto de Nievesi sadamat, kus me peatuda ei saanudki, sest tuul oli nii tugev, et tahtis meid ära viia. Täna sõitsime sealt uuesti läbi. Agaete linn oli tundmatuseni muutunud - nii palju sõltub nädalapäevast ja kellaajast, kui sealt läbi sõita! Kui me seal esimest korda käisime, olid peaaegu kõik kohad suletud ja linn sisuliselt inimtühi. Nüüd olid inimesed ja autod kõikjal, restoranid ja kohvikud avatud, mis enne tundusid osaliselt mahajäetuna. Ah, kui erinev võib niimoodi mulje olla!
Agaete oli koht, kuhu vaatasin pikalt meile majutust. Valisingi tol korral Agaete ja Arinaga vahel, aga et Agaete kontakt booking.com-s ei vastanud mu küsimusele parkimisvõimaluse kohta ning hiljem oli maja juba läinud mille peale meie praeguse ööbimiskoha kibekähku ära broneerisin, siis uudishimu oli siiski alles, kuidas see kant ikkagi päriselt välja näeb, kuhu ma maja algselt vaatasin. Jah, tõesti, maja asus villade rajoonis tupiktänaval, seal lähedal oli üks hotell, aga midagi muud jalutuskäigu kaugusel tõesti ei olnudki ning sisuliselt oleks pidanud igale poole alati autoga minema. Ja majutuse asukoht olnuks ühes saare servas, kust oleks olnud oluliselt tüütum ringi sõita. Vahel ikkagi juhtuvad asjad nii nagu nad peavad minema, et parem tulemus oleks.
Puerto de Nieves on turistidele üks lemmik kohti - see on väike valge sadamaküla, kust läheb liinilaev Tenerifele. Pooleteise tunniga saaks laevaga kõrvalsaarele ning paljud seda võimalust ka kasutavad. Küla ise näeb välja üleni valgete majadega mereäärne kohake, kus on peale restoranide ja suurte laevade kõrval oleva mustade kividega ujumisranna ei olegi suurt midagi. Ma pole küll Santorinil käinud, aga piltide järgi võiks eeldada midagi sarnast. Rahulikus rütmis tiksuv sadamaküla.
Gran Canarial on kokku kuus majakat. Neist üks asub üsna saare põhja tipus, Sardina küla juures. Kaardi pealt on majaka asukoht jälle erinev - ühel kaardil asus majakas justkui keset maad ja linna, teisel pisut enam mere ääres, nii et usaldasime teist. Punta Sardina majaka ümbrus on tume kivine kalju, mille vastu lööb ookean oma vahuseid laineid mäslevalt üles. Täna, üpris väikese tuulega ilmaga oli see võrratult ilus vaatepilt. Natuke selline tunne, et siin ongi maailma äär ja edasi on ainult mäslev sinine ookean.
Majaka juurest ära sõites sattusime kitsale kehvale piki kalju serva kulgevale kohalikele mõeldud asfalt teele, mis edasi läks kruusaseks teeks ja ühel hetkel üpris auguliseks liivateeks. Meile tundus, et oma Seat Aronaga me seal kaugele niimoodi ei jõua ja keerasime otsa ringi, kuigi GPS tahtis meid korduvalt sinna tagasi suunata, sest see oli lühem maa. Vahel tasub ikka usaldada oma silmi rohkem kui tehnikat.
Kui reeglina viivad mägedesse Gran Canarial küll asfalt teed, aga üpris kitsad, siis 500m kõrgusel asuvasse Terori linna, millel pole mingit pistmist terroriga, kuigi nimi sellele tundub justkui viitavat, läheb üpris lai korralik tee. Teror on üsna nunnu väike linn mägedes, kus on kuidagi meeldiv ja sõbralik atmosfäär. Linnakese keskväljakul asuvas kirikus olid uksed lahti ning löödi hoogsalt kella. Mõtlesin üle ukse korraks sisse piiluda, ent uksele tuli meesterahvas, kes viisakalt mulle hispaania keeles midagi seletas, millest ma aru ei saanud ja hetk hiljem kutsus sama juttu inglise keeles rääkima kirikuõpetaja. Kuna kirikus algas kohe matuseteenistus, siis palus ta viisakalt, kas võiksime kirikuga tagasi tutvuma tulla tunnike hiljem. Nii meeldiv ja soe vastuvõtt. Ka inimesed tänaval on rõõmsameelsed. Nii ei ole midagi veidrat ka selles, kui lihtsalt vanem proua keset tänavat seisma jääb ja meie beebiga pikema jutu teeb. Beebile pööratakse siin üldse palju tähelepanu ja inimestele beebid meeldivad.
Tänane ilm oli jahedam kui viimased päevad - 25 kraadi asemel näitas hommikul kell väljas valitsevat 19 kraadi ja juurdlesin, kuidas end sellise ilmaga üldse riietada. Tegelikkuses on ikkagi lühikese püksi ilm, meie juuni. Vahest on meie juuni tunnetuslikust isegi jahedam, sest päike on siin hoolimata üldisest temperatuurist kütvalt soe ja UV tase oli täna isegi 8, millega kreemita peaks üpris kergelt meie põhjamaine nahk ära kõrbema. Liivatormi ajal olla ka UV 6-7 kandis olnud, aga kuigi unustasime päikesekreemi endale nahale kanda, olgugi et beebi saab alati kenasti sisse kreemitatud, siis päike peale väga ei hakanud. Ilmselt pärssis seda ka õhus lendlev liiv tol korral.
Teine huvitav nüanss on temperatuuri erinevus mägedes ja all mere ääres, mis võib erineda lausa 5 kraadi jagu, nii et mägedes on alati kargem ja jahedam. Kui Terorist täna ära tulime, oli temperatuur ootamatult kukkunud 17 kraadi peale ja tundsin, et õhukese t-särgi väel on tiba jahe. Ka ootamatult olid taevasse ilmunud tumedad ähvardavad vihmapilved, mis meist küll seljataha jäid, kui alla mereäärde 21 kraadisesse sooja tagasi jõudsime.
Mägedes pidid kohalikud koguma ka vihmavett joogiks, mis oma tugevate mineraalide tõttu eriti kasulik on. Mineraalid vihmavette satuvad aga ookeanist, kust tuul ookeanivee vihmavette kaasa võtab. Maitse poolest on see vesi nagu gaasita Borjomi, millel on veidi metalne järelmaitse. Aga üldse on kraanivesi siin saarel veidi teistsugune, kui harjud olen - vesi on väga libe ehk ilmselt väga pehme ja nii on käsi pestes tunne, et seebi kiht ei tulegi veega kätelt maha, kuigi käed on ammu juba puhtad. Võib-olla tuleb see ka sellest, et kraanivesi on kombinatsioon maa alustest kaevudest ja soolavabaks tehtud mereveest, kuid uuringute järgi on Gran Canaria kraanivesi igati rahvusvahelistele standarditele vastav ja joogikõlbulik. Sellegipoolest eelistan ma joogiks pigem turistina pudelivett. Ja soojas kliimas vett tuleb juua omajagu.
Kohviistandusest M video: https://youtu.be/s7aiCrhYhRI?si=OY9_wsvbuINyAPJL
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar