Saare põhja osas olevad linnakesed on kohati väga Kuuba moodi, ainult värvilised viiekümnendatest autod on seal puudu. Linna hõng on kuidagi nii Kuubalik, et kui lihtsalt ringi vaadata, võib korraks segadus tekkida, kus sa päriselt asud. Seal on värvikirevad heledates erksates toonides majad, sigarit suitsetavad vanad mehed, kaabud peas, keset tänavat pargitud autod, aknad alla keeratud ja muss mängimas. See kõik on kuidagi nii tuttav.
Galdar on Gran Canaria elu kants. Seal asuvad 700 aastat enne Kristust vanad koopasäilmed, mis on muuseumiks kenasti konserveeritud, et päike ja tuul neid ajas ära ei sööks. Tol ajal otsisid inimesed omale lamedama mäeserva ja hakkasid sinna ehitama ning uuristama endale oma hütti kividest. Hüttides oli keskne eluruum ja servadesse üks või kaks magamistuba lavatsiga. Need olid nagu ühe- või kahepreelamud ja neid oli kürvuti üpris mitu, nii et kokku sai korralik küla koos külakeskustes ja eraldi ruumide ning aladega erinevate tegevuste jaoks, mida kogukondlikult ilmselt korraldati. Tol ajal olid paksud ja ümarad naised au sees, neid kujutati mitmetel keraamiliste esemetel aga ka eraldi väikeste kujukestena, sest korralik tugev naine oli ka viljakuse sümbol ja see oli tähtis.
Galdar kandis on erinevaid inimtekkeliselt uuristatud koopaid mäe tippudes ja külgedel veel, kus kunagi inimesed on elanud. Mägi oli nende turvaline paik - see hoidis jahedana, andis vajadusel sooja, kaitses võõra eest ja toimis kogukondlikult hästi. Kui täna piki mäekülge vaadata neid koopa avausi, siis ma ei suuda päris täpselt ette kujutada kuidas nad sinna tol ajal ronisid, nii et nad alla ei kukkunud ja kuivõrd keeruline võis olla kõige eluks vajaliku mäkke tarimine. Neid koopasüsteeme saab ka lähemalt uudistada täna, sinna viivad pikad kõrged trepid, aga lapsevankriga sinna ligi ei saa ja meil puudus motivatsioon kordamööda kümnete meetrite kaupa piki mäekülge mööda treppi ronida, nii et jäime neid koopasuid imetlema eemalt.
Kui mööda mäe külge kitsaid teid edasi liikuda, jõuab väikestesse küladesse, mis on küll nunnud, aga kus kuskil ebatraditsiooniliselt ajal ehk kella 15 paiku lõunat süüa ei saa, sest kui seal söögikohti ka on, siis on need kõik suletud. Otsisin Arucase külje alla meile ühe liharestorani, mis sel ajal lahti oli, sest tahtsin ära proovida Kanaaride ühe enamlevinud roa praetud maksa, mida väga kiidetakse ja kus oleks seda teha parem kui grillrestoranis. Kui olime Casa Britosse maha istunud, avastasin, et see restoran on olnud aastaid Michelini nimekirjas ja kui toidud meie ette jõudsid, sain selgelt aru miks. Nii hõrku ja maitsvat liha ei ole ma ammu kuskil saanud. Need kokad selgelt teavad, mida ja kuidas teha. See oli lihtsalt nii uskumatult meeldiv maitseelamus, et tundsin, kuidas sülg vaikselt suunurkadest alla hakkab nirisema. See söök oli lihtsalt kirjeldamatult hea. Kui kuhugi restorani uuesti tagasi läheksin, siis päris kindlasti on see Casa Brito Arucase külje all.
Arucas ise on üks huvitav linn. Linna keskmes asub Barcelonast šnitti võetud Sagrada la Familia sarnane kirik, ainult et oluliselt väiksemas eksemplaris, mis põhja poolt tulles maanteelt nii selgelt linna keskmest üles tõuseb ja oma uhkuses vulkaanilises tumedas kivis kaugele paistab. Selline kiriku tüüp ei ole Gran Canarial tavapärane ning hakkab selgelt silma. Seal samas kõrval on kaks väikest restorani tänavat, kus kohvikud ja restoranid avavad ning sulgevad end meie jaoks justkui siis kui jumal juhatab, sest päris selgelt me ikkagi nendest avamiskellaaegadest aru ei saa. Tänava lõpus on mõnus roheline linnapark, sealt veidi edasi Arehucase rummitehas ja see ongi justkui kogu kesklinna osa, kuigi linn ise tundub märkimisväärselt suurem. Võibolla on mingi kohalik kommertskeskus veel, aga meile see kuidagi teele ei jäänud ja silma ei hakanud. Küll aga on selle linnakese eripära, et siin on palju tumedanahalisi jalgpalliriietusega teismelisi poisse ringi liikumas - mujal saare peal tumedanahalisi kuigi palju silma ei hakka. Ilmselt on siin linnas mingi hea spordikool, kuhu aafriklased on stipendiumi saanud, et neid kohe palju tundub?
Arucase külje all on ka botaanikaaed, kuid nagu kohane, on see lahti vaid kella 18ni, mis tähendab, et siis pannakse pargid ja aiad suurte väravatega lukku ning tulla saab jälle homme. Minu jaoks on see väga harjumatu, et mänguväljakud ning avalikud linnapargis on ümbritsetud suurte raudaedadega ning kui need on lahti, mille kohta tihti ei pruugi kuskil avalikku silti olla, siis sinna pääseb vaid päevasel ajal mingiteks tundideks. Kui meile majutust otsisin, siis vaatasin ka seda, et meie ööbimiskoha lähedal oleks mõni laste mänguväljak või park kuhu jalutada ja kus beebiga istuda päevasel ajal, aga selle peale ei osanud ma tulla, et need võivad olla tarastatud ja lukus, kuhu päriselt ei pääsegi. Õnneks meie maja juures oleval pargil aeda ümber pole ja mänguväljakul ka mitte, kuigi seal paistab alati tuul puhuvat, nii et ma pole päris kindel nende kasutatavuses ja ühtki teist inimest ma seal näinud ka pole.
Kuigi Gran Canaria on kivine vulkaaniline saar, siis tegelikult rohelust siin leidub. Põhja osas on mäed rohelisema lopsakama loodusega kaetud. Linnad ja külad on kivised, tee on kivist ja otse tänava servalt algab kivimaja, siin puuduvad rohelised ohutussaared ja mururibad, sest rohi siin naturaalselt üldiselt ei kasva. Küll aga on reeglina igas asustatud kohas mõni park või väike roheala, nii et kivi ja roheluse kõrvuti olemine moodustab kauni koosluse.
M pani video ka kokku: https://youtu.be/d1tYh7ffIg0?si=lUO6hahqre32Qeep
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar