Läti kõrgeim tipp Gaizinkalns asub kruusateede ääres metsade vahel ja kui seda eraldi otsima ei läheks, võiks sellest rahuliku südamega niimoodi mööda sõita, et ei märkaski. Kuigi Gaizinkalns jääb vaid mõne meetriga Suurele Munamäele alla, siis on see suvisel ajal nagu jumalast hüljatud paik, kus vaid matkatee märgis viitab ülespoole ning mägisemast kohast annab tunda kiirenev pulss. Mäe tipus lagendikul lehvib suur Läti lipp, seal on sümboolne puidust tornike ja suusalifti lõpp, mis suvisel ajal ei tööta ja poolel teel Läti esimene mobiilimast, mis oli omal ajal kõvasti kirgi üles kütnud. Eestlased on selles osas oma kõrgeimat tippu märksa paremini osanud turismi objektina turundada.
Mida Lätis aga palju on, on maapiirkondades kruusateid. Nii kitsaid kui laiu, pikki ja lühikesi juppe, kruusatee kruusateega ristumas, hööveldatud ja treppi sõidetud, tolmavad ja mitte tolmavaid teid. Kruusatee on meile küll harjumuspärane ja mõnda ega on seal sõita tore, aga kui 350 kilomeetrisest reisist suurem enamus on kruusateel, on tee raputav maitse tagumikust suhu jõudnud juba nii hästi, et taas asfalti kohates tunned sellest kohe eriliselt rõõmu. Aastane norm kruusateedel sõitmist sai ilmselt tänasega juba täis.
Läti rahvuslind on linavästrik, kuid täiesti ausalt võiks selle aumärgi omale välja teenida ka toonekurg. Mäletan juba lapsepõlvest, et mööda Eestimaad suvel ringi sõites ikka otsisime auto aknast toonekure pesi ja neid küll on, aga mitte märkimisväärselt palju. Kui 15 aastat tagasi abiellusime, siis oli vaja leida kurepesa, mille posti ümber saaks valge lindi siduda ja see oli märkimisväärselt keeruline ülesanne. Lätis on kured aga iga nurga peal, tee ääres, hoovides, heinamaadel, korstna otsas ja katusel, liuglevad taevalaotuses ning plagistavad oma pikka nokka juba kaugele. Toonekurgesid on siin tõesti palju ja ikka väga palju rohkem kui Eestis.
Milles lätlased kahtlemata ajalooliselt osavamad on olnud, on losside, kindluste ja mõisade rajamine, nende turundamine, korda tegemine ja välja kuvamine. Kui enamus Eesti mõisasid on tagasihoidlikud ja lihtsamad hoonekompleksid madalate majadega, siis Lätis oleks sattunud nagu kuhugi palju kaugemasse riiki. Siin on toretsevaid tornidega uhkeid losse ja kindlusi nagu filmides või muinasjuttudes. Cesvaine loss on tehtud suurtest maakividest ja näeb välja üsna ehedalikult justkui otse filmist, kuigi selle lossi lähiajalugu pole teda hellitanud - alles paarkümmend aastat tagasi, kui seal tegutses kool, sai lossis tulekahi lahti, mis hävitas lossi katuse ja ülemise korruse ning mida paarkümmend aastat renoveeriti ja alles mõni aasta tagasi korda said.
Samas Stameriena lossile esimest pilku heites on natuke nagu tunne, et teleporteerumine on tõesti võimalik - esimene pilk on justkui Alatskivi lossile Eestis - valged toretsevaid tornid, valge kaunis loss. Praegu oli sinna üles seatud ka mitmeid kunsti installatsioone nii sisse kui õue, mis olid nii peenetundeliselt läbi mõeldud, et need tõesti puudutasid. Astusin bussist välja ja jalutasin, pea kuklas, lossi imetlema, kui mu kõrvu kostis pehme ja rahustav klaverimuusika, täpselt selline, mida kuhugi pargipingile istudes endalegi märkamatult pikaks ajaks kuulama jääd. Ja pinke, kus mõisapargis seda klaverimuusikat kuulata, on siin tõesti mitmeid. Ainult et lossis ei toimunudki klaverikontserti, vaid muusika tuleb peenelt postide otsa riputatud kõlaritest, mis selle imetabase tunde lossi ümber jalutades tekitab. Veidi eemal, ilmselt vana aidahoone seinale olid riputatud suured valged inglitiivad, mida pildistama minnes kuulsin tähelepanu tõmbavat ragistamist seal samas lähedal metsas. Kui pilgu tõstsin, nägin seal palju hobuseid, mis nagu metsikud hobused end läbi metsa ragistasid. See oli nii ebareaalne vaatepilt, mida võis lihtsalt vahtida suu ammuli. Stameriena loss on tõesti üks maagiline paik.
Tagasiteel Valmiermuiza tahtsime teha ühe kiire jalasirutuspausi pika sõidu vahele Gaujenase mõisa juures. Maja ise on suurte sammastega hoone, mis pisut meenutab Tartu Ülikooli peahoonet, aga mis siinse koha märkimisväärseks teeb, ei ole mitte säilinud hoonestus, vaid vanasse mõisaparki rajatud väline muusikapark. Meie kõrvu kostis kuskilt helisevaid noote nagu keegi mängiks vabas õhus ksülofoni - ja täpselt nii oligi! Mõisapark on täis erinevaid suuri metallist muusika installatsioone, millega saab mitmekülgseid ksülofoni laadseid helisid esile kutsuda. See ootamatu avastus oli tänase päeva üks kahtlemata parimaid varjatud leide ja võibolla ka tänase päeva tipphetk, mis oleks meil napilt peaaegu vahele jäänud. Vahel tulevad parimad üllatused just sealt, kust neid kõige vähem oodata oskad.
Pühapäeva õhtul Läti maapiirkonnas on söögikohtade osas üsna piiratud valik ja kuigi olin eeltöö ära teinud ja netist mõned kohad välja vaadanud koos avamisaegadega, siis tegelikkuses olid neist enamus siiski pühapäeva õhtul kella 19 ajal juba suletud. Meile jäi teele Smiltene väikelinn, kus on Zebra pitseeria, mis pakub imeõhukesel põhjal väga suuri, poolemeetrise läbimõõduga pitsasid. See tundus pühapäeva õhtuks mõnus valik olevat ja üllatus oli positiivselt meeldiv. Kui esimese hooga mõtlesin tellida seitsme peale kolm suurt pitsat, siis teenindaja korra mainis viisakalt, et nende pitsad on tõesti suured ja ilmselt kahest piisaks. Tegelikkuses jäi meil teisestki pitsast mõni tükk üle, mille kaasa lasime pakkida. Pitsarestorani külastus oli kuidagi nii muhedalt paslik tähistamaks vanemate 51. Pulma-aastapäeva. Igal juhul, meie reisi viimane õhtu sai väärilise maitseelamuse punkti ja homme võime alustada mõnusasti tagasiteed, et õhtul magama minna juba oma voodisse.
M võttis päeva kokku: https://youtu.be/RQ-p-6IaiBI?is=8Vw_0LedI-yks4pJ
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar