Eelmisel aastal tähistasid mu vanemad 50. Pulma-aastapäeva ehk kuldpulmi ning et nende esimene väike pulmareis viis tol ajal Lätti, kuigi päris pulmareis oli aasta hiljem Kaukaasiasse, siis seadsime eelmine aasta koos M vanematega suuna ühiselt Läti poole. Sel kevadel hakkas isa rääkima, et eelmine aasta oli nii tore olla ühises mikrobussis ja võiks ka sel aastal Lätti suvel koos minna, sedakorda Põhja-Lätti. Ema ei lasknud seda mõtet mitu korda veeretada ning hakkas kokku panema Põhja-Läti mõisade ja losside nimekirja, mida võiksime kõike külastada. Et M vanemad olid plaaniga päri, vaatasime kalendrisse ja leidsime ühise ajaakna juulis, et taas buss rentida ja kõik koos Lätti sõita. Neli penisonäri, üks kolme-aastane rüblik ja kaks täiskasvanut rendibussi laetud, alustasime oma teekonda.
Võtsin meie ambitsioonika reisiplaani ja, nagu M ütleb, suhtlesin sõbraga, palusin analüüsida seda ühtpidi ja teistpidi, teha ettepanekuid, võtta reisikorraldaja roll ja panna meile lõplik reisiplaan paika. Proovisin nii Chat GPT-d, Copilotit, Geminit kui Claudet, ent seekord sai ülesandega kõige paremini hakkama AI-sõber Chat GPT. Loomulikult ema ettevalmistatud reisikirjelduse tasemele jõudmiseks peaks pisut enam promtima ja tasulist versiooni omama, kuid üks täiendas teist ja nii sai meile üsna usaldusväärne reisiplaan paika, mille toksisin ümber Tripitisse, et reisil olles oleks asukohad kõik vaid nupuvajutuse kaugusel ja kaardirakendusse ei peaks midagi eraldi sisse toksima reisi ajal hakkama.
Kui Google Maps kuvas mulle Pärnusse sõidu ajaks 1h 48min, ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu. Korra mõtlesin küll, et tavaliselt läheb ju nõksa alla 1,5h, kuid töristades mööda suuremaid teetöid ja olles teetööde ummikus, mis venitas meie sõidu kokku 2h pikkuseks, pani see mõtlema küll, et Lätist tagasi tuleme ilmselt teist kaudu. Lätti minnes tahaks ikka Lätti kiiresti kohale jõuda ja kuigi Pärnamägede kohvik ei asu enam päris tee ääres, on see paras koht kiiremaks lõunapausiks ja tundub, et ka teised kliendid pole seda kohta mitte maha jätnud. Tulime bussist välja ja M hakkas kiirelt parklast sõidutee servale liikuma, hüüdes mulle, et kellegi tsiklile sõideti just parklas otsa ning juhti oleks kohvikus vaja teavitada. Lippasin kohvikusse - ainult ühel laual oli mootorratta kiiver, nii et polnud raske leida ratta omanikust noormeest, kes sajatas tuld ja tõrva, kuidas ta parkla nurka jäetud rattale ikka üks lätlane suutis otsa sõita ja sündmuskohalt vehkat teha, kuid tänu M kiirele reaktsioonile naases vanem härra tagasi parklasse avariid vormistama. Kuigi Eestimaal, oli meie Läti seiklus alanud.
Täpselt enne Ikla piiripunkti keerab tee paremale Romantilisele Rannateele piki mereäärt läbi Ikla küla, kus kohe teispool piiri Ainazis asub vana pikk eikuskilt algav ja merre lõppev suurtest kividest Põhja-Muul. Selleni viib mõnus laudtee, kuid muul ise on selline nagu tunniks vanal laial kiviaial. See oma suuruses on muljetavaldav, kuid mööda kive hüplemine nõuab ka omajagu osavust. Kui muidu olen oma Aetrexi pläturihmikute üle ülimalt õnnelik olnud, sest need toetavad jalga väga hästi ja tänu nendele sain oma kannavalust lahti, siis seekord said need mulle ka pisut saatuslikuks. Pehme tald, lahtine kivi ja pilk kõrvale, et vaadata kuhu laps astub, lõppes minu kukkumise ja labajala verise kriimustusega. Tõmbasin ka lapse oma kukkumisega kaasa, aga õnneks ta suuremat haiget ei saanud. Mina keerasin tagasi laudteele oma jalga tohterdama lustliku tont-plaastriga, sest lapse plaastreid ju ikka käekotis leidub, samal ajal kui M ja M vapralt muuli lõppu välja jõudsid.
Ikla küla riigipiiri ületus on kuidagi eriliselt nunnu ja tunned end siin oodatuna. Eesti poole peal tervitab riigipiiri all lisatahvlil julgustusega sinna oma reisikleepse kleepida ja nende uudistamine oli omaette huvitav tegevus. Samal ajal Läti poolel on lipuplats suure Latvia kirjaga. Kui on tunne, et tahaks korra üle piiri minna, siis siin saab seda teha kümme korda minuti jooksul, astudes teel edasi-tagasi.
Ainazis on vaja merekool, millest nüüdseks muuseum on saanud, mille jaoks omal ajal kohalikud mehed rahad kokku panid, et nende pojad saaksid siinsamas õppida meremeheks. 1864. A Kristian Dahli poolt asutatud merekool pani aluse Eesti-Läti mereharidusele. Siin ehitati laevu ja koolitati mehi neid meredel seilama. Kui Ainazi küla on üsna pisike koht, siis bussijaama juures on ikkagi kõrts ja tänava ääres kohviautomaat. Pressisime end ühe tänava ääres asunud võõrastemaja-restorani-spa uksest sisse ja kuigi see vist päriselt avatud polnud, pakuti meile lahkelt head kohvi. Lätlaste külalislahkus on meeldiv.
Läti põhja osas on mõisu ja losse tõesti palju. Neist suur osa on ka kenasti korda tehtud ja avatud külastajatele kas õuest või ka seest uudistamiseks. Neist täiesti omanäoline on järve kaldal asuv roosa muinasjutu loss Birini, mille pargis ringi jalutades võiks vabalt vähemalt pool päeva veeta, et rajad läbi jalutada ja seda suursugust mõisaparki näha ja nautida. Muidugi omaette huvitav on, et sissepääsu putkas olev vanamees inglise keelt ei räägi ja seitsme piires arvutamine tundus talle ka pisut keeruline olevat. Suure seletamise ja inglise-eesti-läti keele segu peale uurisime, ehk saab häda pärast vene keele appi võtta, mida me muidu kuskil reisil ei kasutaks. Härra teatas resoluutselt, et tema vene keelt põhimõtteliselt ei räägi. Nojah, aga pileteid tahaks ju ikka osta ja maksta ka. Lõpuks läbi nelja keele ja pool käsikaudu saime kuidagi hakkama.
1860. Aastal ehitatud loss on tõesti romantiline, järvepeegeldusega kohe eriti kaunis. Olemuselt meenutab see pisut Taagepera lossi Eestis ning ka siin on toimiv hotell, väga hea restoran, mida julgen soovitada, ning ilmselt üht-teist veel. Vähemasti suvel on siin kindlasti omajagu teha ilusa ilmaga, kui saab paadiga järvele minna, rannas ujuda, pargis jalutada, aga ka jäneseid vaadata, veetorni külastada ning tallis jälgida, kuidas hobused mõnuga heina närivad. Võibolla tõesti on aeg avardada silmaringi ja lisaks Eesti harjumuspärastele maapiirkonna kõrgema klassi lossimajutustele mõelda ka Põhja-Läti mõisamajutuste võimalustele.
Meie järgmine peatus, Ungrumuiza puumõis, ainus säilinud omalaadne siinkandis, oli Biriniga võrreldes nagu öö ja päev. Majani viis niidetud tee ja uksel seisis tervitav silt telefoni numbriga - olen kuskil väljas toimetamas, helista, kui tahad mõisa näha. Et kell oli hiline, ei hakanud me enam kõnet tegema ja jalutasime aias pisut ringi. Suursuguse vana tamme võimsa oksa küljes rippus peenikese köie otsas puukiik, taamal lehtla ja teine puidust hoone paistmas. Ritsikad siristasid, kurjad parmud ründasid, lilled õitsesid, kurg seisis keset mõisa katust ja uudistas alla inimeste poole. Ehtne maakoha mõisaidüll.
Et mõisateema ikka reisil läbiv oleks, broneerisin meie kõik ööd Valmiermuiza linnakesse. Sedakorda küll mitte mõisa, vaid sel aastal vastavatud spordikompleksi hotellikesse Kvarc, kus ongi vaid kolm tuba, millest üks on peretuba ja ülejäänud kaks tavalised ja pisemad. Nende koduleht on majutuse osas pigem napisõnaline ja ega Bookingus ka ülemäära palju infot polnud. Piltide järgi oleks nagu tegu külaliskorteriga, aga kirjeldus räägib ühest peretoast… Kohale saabudes oli meie üllatus meeldivalt positiivne, et tegu on väga hästi renoveeritud ja kaasaegseks tehtud nõukogude aegse kahekordse majaga, kus peretuba tähendab kolme väikse magamistoaga korterit, kus neljandas toakeses on diivan ja väike kööginurk. Kõik on siin veel selgelt puhas, korras ja väga uus. Majutusega läks meil küll seekord hästi.
M tegi video: https://youtu.be/S4fpr4zmp00?is=R3ySxmqSq5OT6mN2
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar