Valmiera sai 743 aastaseks ning sel nädalavahetusel on siin suured linnapäevad pidustustega. Laupäev on põhipäev ja see tähendab kilomeetrite pikkust käsitööturgu hommikul koos tänavatoidu telkidega, keskpäeval Eesti-Läti tahavatantsu kontserti ja õhtul hotellituppa ära kostvat vabaõhu kontserti, millele lisandub veel hulk väiksemaid kontserte ja tegevusi igale meelele ja maitsele. Kui algselt plaanisime seal vaid veidi ringi jalutada ja siis edasi minna, siis tegelikkuses jäime sinna hilise pärastlõunani, sest uudistada oli palju ja aeg kadus käest. Linnapäevade ajal tasub Valmierasse kindlasti minna.
Isa on mul suur ajaloohuviline ning viimased aastad hoolega tudeerinud erinevaid Eesti sõdadega seotud raamatuid. Minu vanavanaisa oli esimeses maailmasõjas nagu paljud teisedki tol ajal ja legendi järgi oli ta ilmselt Rauna jõest üle tulnud ja sinna oma püssi ära kaotanud. Sellele olla järgnenud käsk mahalaskmisele, mis üle noatera viimasel hetkel tühistati ja tänu sellele olen täna mina siin sellena kes ma olen. Seega oli üksnes loogiline otsida üles Rauna jõe raudteesilla juures Eesti sõduritele püstitatud mälestusmärk, sest meie pere ajaloos mängib siinne sündmus olulist rolli. Kuigi mälestusmärk on raudteesilla juures P20 maantee äärsel parkimisplatsil, ei viita sellele ükski silt kohapeal ja Google Mapsist ma seda üles leida ei osanud. Isa oli õnneks kodus eelneva töö ära teinud ja leidis mälestusmärgi õige koha üles. Mõned mälestusmärgid omandavad isiklike ajalooliste juttudega hoopis teise mõõtme.
Cesis ehk Võnnu on teine oluline ajalooline linn eestlaste lahingutegevustes. Cesise kesklinnas asub suur monument samuti ka Eesti sõduritele. Seal on ka vana ordulinnus, mille juurest viivad trepid alla otse järve kaldal asuva laululava juurde, kus orkestriga bänd prooviesinemist tegi ilmselt õhtuse kontserdi jaoks. Kuigi oleme kunagi varem Cesises käinud, ei tulnud see linn muus osas üldse tuttav ette kui üksnes paar ristmikku. Cesis tundub siiski meie jaoks pisut avastamata linnana.
Cesise külje all asub Raksi Zoo ehk kaamlipark. Kaamelid on seal küll olemas, kuigi palju neid seal pole, küll aga on seal suures koduses laamasid, keda saab nii sööta kui jalutada, muidugi üksnes siis, kui neil selleks tuju on ja nad on valmis liikuma. Loom on ikkagi loom ja kuigi nad on väga armsad ja tunduvad oma uudishimuliku porgandist huvitatud näoga süütud sõbrakesed, siis ühel lapsel oli laama siiski kätt naksanud, nii et ettevaatlik tasub loomadega siiski olla. Raksi loomaaed on vastavalt loomade eripärane ka üdini Maroko stiilis - seal on kaamlikohvik, kust saab kaamlipiima jäätist ja juustuga pannkooke, savist koonusekujulises potis lõkke peal küpsetatud kuskussi ja Maroko stiilis kuuma jooki. Seal samas asub ka hotell, mille toad olla Maroko stiilis atmosfääriga ja kus ööbides pidada saama väljaspool loomaaia külastusaega loomadega veel suhtlema minna. Päris vahva kogemus, kui otsida eksootikat siinsamas kodu lähedal.
Eestlastele üsna tuttav koht on Sigulda, kus asub ka Tarzani seikluspark, kus kunagi ammu küll, aga oleme korduvalt käinud. Seal samas pargi kõrval mäe otsas asub aga Sigulda uus loss, kuhu ma kunagi varem sattunud polnud, kuigi ajaloolises puukepi linnakeses oleme korduvalt varemgi käinud. Kuigi puukepi park oli alles, siis puukeppe ennast me kuskil müügil ei täheldanud. Küll aga on Sigulda uus loss käsitöökants ning lisaks käsitöö ostmisele saab siin ehtsate meistrite käe all õpitubades osaleda. Kui olime lossile tiiru pargis peale teinud ja ära tulema hakkasime, silmasin pargitee ääres pisikesi punase mütsiga tegelasi istumas - otse keraamika koja vastas olid end sisse seadnud kolm päkapikku, kes neile lähenedes, pisut häält tegema hakkasid. Nii lihtne, aga nii humoorikas ja kiskus suunurgad ülespoole. Kes ei armastaks päkapikke?
M video võttis päeva kokku: https://www.youtube.com/watch?v=C-BGxU8j2fM
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar