Esimene pealinn Mdina ja isadepäev

Pühapäev on Maltal kalaturupäev. Kõige tuntum kalaturg toimub varahommikuti Marsaxlokkis ja see on midagi, mida tasub vaatama minna. Öeldakse küll, et kella 10ks on turg juba tühi ja kalad maha müüdud, aga poole kümne ajal alles rahvas hoolega sebis ja kalalettidel kaupa jagus. Värskeid mereande saab sealt igasuguseid ja kui omal köök olemas ja vähegi kokkamise soovi, siis toorainet jagub. Kui vaadata Maltast kõige ikoonilisemaid pilte, on neil tihti kujutatud värvilised silmadega kalapaadid - need pildid on enamjaolt pärit just Marsaxlokki sadamast. Osirise silmad aga juba iidsest ajast paatidele maalitud kaitsmaks neid kurja eest.

Reisil olles meeldib meile vahel võtta Free Walking Toure, mille lõpus annetusena tuuri eest giidi tänada saab. Reeglina on need grupid teistsugused kui tavalised turismigrupid, inimesed kuidagi muhedamad ja vabamad, vähem virisevad. Kui enne reisi naabrinaise K käest nende hiljutisi Malta reisi muljeid küsisin, jagas ta mulle FB gruppi Alati Malta, mida veab eestlasest Maltal juba 20+ aastat elav giid. Ma ise poleks selle peale tulnudki, et säärast gruppi sotsiaalmeediast otsida, ent kui nägin võimalust saada kohalikku tuuri eestikeelse giidiga, oli see kindel soov asjaolude sobivusel sellest osa saada. Kelle teise käest veel kohaliku elu kohta kuulda ja uurida kui mitte kohaliku eestlase käest. Ka sellisel juhul on grupil kuidagi teistmoodi hõng, sest igaüks peab ise veidi vaeva nägema, et sellest toredast kogemusest osa saada. Muide, Eesti on ikka endiselt väike ja eestlasi jagub kõikjale - nii sattusime ühte gruppi kokku sõbra sõbra perega, kus pereemaga teame teineteist läbi keskkooli, kus käisin. 

Täna uudistasime koos giidiga Malta esimest pealinna Mdinat. Kunagi oli siin araabia kultuur ja malta keelgi on araabia sugemetega semiidi keelte hulgast pärit, aga peale ristirüütlite saarele tulekut on varasem araabia kultuur peaaegu täielikult hävinud ja täna on maltalased väga usklik katoliiklik rahvas. 1693. aasta maavärin tegi siin palju pahandust ja hävitas suure osa hooneid, millele järgnes ka vaesem periood, mil majad peamiselt lagunesid, enne kui uuesti kinnisvarasse investeerima hakati, mistõttu on osa hooneid väga vanad, teine osa aga 18. sajandist. Üldiselt on Mdina linnamüüriga piiratud vanalinna osa kitsaste tänavate ja madalate kollastest liivakividest majadega, millest väga suur osa kuulus varem aadlikele, ent kes on olnud sunnitud oma maju viimasel ajal rohkem maha müüma, et oma elustiili jätkata, olgugi et Malta enam aadliku staatust peale 1970-daid aastaid ametlikult ei tunnista. Kui giid rääkis lugu oma maja ostust aadliku käest, sattusid samal hetkel mööda jalutama ristirüütlite rüüs meesterahvad, täpselt nagu tellitud. Täna elab Mdinas üksnes 243 inimest, sh üks laps, nii et turiste on siin kindlasti rohkem kui elanikke.

Mdinas on siiani toimiv ja tegutsev suletud nunnaklooster, kuhu nunnaks minnes sealt enam uksest välja ei astuta. Nunnaks saamine pidi Maltal tüdrukute seas endiselt popp olema, ent mitte kinnise kloostri ideega, vaid sooviga minna misjoni tööd tegema arengumaadesse. Nagu usk on popp, on ka pühakud väga olulised, kuigi nende lõpp on olnud omal ajal reeglina väga julm - kellel raiuti pea otsast, kes visati lõvide ette ja kellel lõikas oma isa rinnad küljest - viimane oli pühak Agatha, kes soovis nunnaks minna, aga millele tema perekond väga vastu oli. Samuti pidi Mdinas öösel kummitama. Kõige tuntum kummitus on peata pruut ehk lugu kihlatud neiust Katerinast, kes ühe rüütli poolt teotatud sai, otsustas selle rüütli säärase teo eest ära tappa, ent omas soovi enne enda hukkamist oma kallimaga siiski abielluda. Pulmakleit seljas, värskelt jah sõna öelnuna olla tal pea maha raiutud ja nii pidi ta Mdinas kummitama ning meesterahvaid veenma vabasurma minema. Kes teab, kas neil lugudel tõepõhja all on, aga hämaras keskaegses kivilinnas öisel ajal ringi jalutada võib üsna kõhe tunne olla selletagi.

Eile jäi meil padukaga pooleli teekond Malta kõrgeimast kohast Dingli kaljudest rannikule läbi Bahrija väikese traditsioonilise kaasaegse küla, mille täna ette võtsime. Kui Bahrijale lähenema hakkasime, märkasime eemal tohutult suurt hulka autosid kilomeetrite kaupa tee ääres parkimas, inimesi nende juurest  ära voorimas ja niigi kitsal teel lisaks ühtlast autovoogu vastu sõitmas. Küla keskväljak oli liiklusele suletud ja seal selgelt toimus mingi suurem üritus. Tegime külale paar tiiru peale lootuses leida parkimiskohta ja just hetkel, kui otsustasime siiski edasi sõita, saime lõpuks auto ära pargitud. 

Küla keskel asub uus kaasaegne kirik, mille ümbruses aiaga piiratud alal mängis DJ kõlaritest vanemat sorti muusikat, oli hulgaliselt telke ja laudu ning kõikjal maas vedelemas lugematu arv loteriipileteid. Selgus, et seal tähistati iga-aastast Püha Martini päeva auks korraldatud laata, mille tulu läks heategevuslikult kõrval olevale kirikule. Kohalike hulgas oli sündmus selgelt äärmiselt populaarne.

Nagu meil traditsiooniks on saanud, sätime end umbes päikeseloojangu eelseks ajaks kuhugi mere lähedale. Malta päikeseloojangud on seni olnud eranditult võrratud, sh ka eile, mil sadas vihma ja päike oli  pilvevines. Selles, kuidas päikesekiired kaljud kuldseks värvivad ja päike vaikselt merre vajub, on midagi erilist. Nagu öeldakse, võib inimene lõputult vaadata töötavat inimest, voolavat vett ja põlevat tuld - päikeseloojang merre jääb oma olemuselt kuhugi sinna vee ja tule vaatamise kanti. 

Mere äärde viib reeglina Maltal alati väga kitsas üherajaline, ent kahesuunaline mõlemalt poolt tee servast kõrgete kiviaedadega palistatud kõvakattega tee. Samasugused teed on läbi Malta risti ja põiki, mida saab kasutada otseteedena, et kiiremini ühest kohast teise jõuda, kuigi kiirus on tee kitsuse ja käändude tõttu vägagi piiratud ja üle 30 km/h ei tõuse. Samal ajal jääb vaid loota, et keegi vastu ei tule, sest nii mõneski kohas pole võimalik autodel üksteisest mööduda, nii et keegi peab tagurdama veidi laiema kohani ja siis ka mahutakse üksteisest mööda teosammul liikudes sentimeetrite mänguna. Malta liiklus seevastu on meie kogemuse järgi vägagi viisakas. Kitsastes kohtades juhendatakse meeleldi, sest keegi ei taha ühtki autot ära kriipida ja kui tee on läbimatu, antakse sellest heaga varakult teada. 

Parkimiskohti on siin aga äärmiselt piiratud, need on kitsad ja lühikesed ning harva vabad - meie oleme siin madalhooajal, mil on kordades vähem turiste kui tavaliselt ja tihti peame keerutama omajagu, enne kui meil õnnestub kuskile oma auto ajutiselt jätta. Muide, kohalikke ja turiste eristab väga lihtsasti ka autode järgi - säravad, reeglina valged uued autod on üsna eranditult rendikad ning kohalikud sõidavad rohkem vanemate autodega. Valgeid autosid on siin aga tõesti niivõrd palju, et kui ükspäev ütlesin M-le, et sõida valge auto järgi, hakkasime kõik selle peale naerma, sest ringristmikul üksnes valged autod, mis kõik eri suundadesse läksid, ainult valged olidki.

Täna tähistatakse Eestis isadepäeva. Meie võtsime reisile M isa ja ema kaasa ning tähistasime isadepäeva siin. Nende peres on 20+ aastat olnud traditsioon isadepäeval süüa paneeritud juustu. Nii sai minu missiooniks leida meile täna õhtuks restoran, mis seda serveeriks. Mõtlesin hetke, panin Wolti toidutellimise äppi sisse praetud juust ja leidsin kõrval asumis Makedoonia restorani Gourmet Grill & Bar, mille menüüs oli lausa grillitud juust neljal erineval moel. Võtsime Bolti, käisime restoranis ära ja kui tagasi hotelli poole sõitsime, püüdis Bolti juht meiega veidi juttu teha, küsides, kust me pärit oleme. Eestis käinud ta polnud, aga eksistentsist oli vägagi teadlik - kui ikka Eesti päritolu firmas töötada, võiks olla sellest kuulnud ka. Bolt on siin üldse äraütlemata populaarne - lennujaamas on suur reklaam, eraldi ala õues Bolti autodele ja öösel hotelli jõudes soovitas administraator just Bolt Food äppi öiseks toidu tellimiseks. Päris äge, kui Eestist pärit ettevõttel maailmas nii hästi läheb.

Igal juhul, head isadepäeva ka minu isale Eestis ja mul on hea meel, et mul on võimalus seda ka päriselt soovida. 

M tehtud videoklipp tänasest: https://m.youtube.com/watch?v=z3y-9hG6k5k&feature=youtu.be

Vihmajõed ja iidne kiviajalugu

Tänaseks lubas vihma. See oli ilmateates kirjas juba nädalapäevad tagasi, kuid iga äpp näitas veidi erinevalt. Hommik tervitas meid kerge päikesepaistega, kraadiklaas näitas 19 kraadi sooja - Eestimaal oleks see tähendanud kindlalt pika püksi ilma, kuid siin, Maltal tundus õues siiski mõnusalt soe. Tegelikult ka siis, kui vihm pärastlõunal kohale jõudis ja õhtugi padukat tuli, ei läinud õues vastikult rõskeks, niiskus ei pugenud kontidesse ega tundunud märkimisväärselt jahe. Märg oli vihm sellegipoolest.

Maltal puuduvad looduslikud jõed ja järved, aga peale vihmasadu on siin väikseid jõgesid omajagu, mis autoteid korralikult uputavad. Maapind on kivine, teed asfaldist ja sadevetekaevud ei jõua kogu seda alla tulevat vett kuidagi ära juhtida. Keset suuremat vihmasadu navigeerusime saare lõuna osast tagasi üles põhjaossa ja kuigi vahemaa on lühike, siis keskmise kiirusega 30 km/h võtavad ka väikesed distantsid omajagu aega. Meie tagasitee läks aga veelgi pikemaks, sest vihmavesi oli mõne tee selliselt enda alla võtnud, et see ei olnud autoga enam läbitav ning tuli sõiduk ringi keerata ja tuldud teed tagasi minna.

Maapind olin siin vihma selgelt kaua oodanud. Maltal on kirjade järgi talvekuud alates novembrist vihma hooaeg, mis tähendab nt novembrisse keskmiselt 9 sajust päeva. Seda pole õnneks määratult palju ja kui veab, ei satu need sinu puhkuse aega. Reisi planeerides mõtlesin, mida vihmase ilmaga teha. Otsisin välja vanade autode muuseumi, mis küll nädalavahetusel vaid lõunani lahti on, ja Malta akvaariumi, mis meie hotellile Salina Bays lähedal asub. Võtsime ette akvaariumi külastuse ja selgelt ei olnud me ainsad, kellele säärane mõte vihmase ilma ajal tuli. 

Malta akvaarium on relevantselt uus muuseum, mis sisaldab endas palju erinevate kaladega akvaariume. Osade eriliste kalade puhul tuli mul isegi äratundmisrõõm, et olen neid kunagi varem snorgeldada eemalt näinud. Aga oli ka eriskummalise välimusega kalasid. Loodus on selles osas ikka hea huumorisoonega. Malta vetes leidub 36 liiki erinevaid haisid, kellest osa on ka inimesele ohtlikud, kuid läbi viimase sajandi on siin hai rünnakuid olnud vaid üksikuid. Maltal on aga haisid kõvasti uuritud ning akvaariumis neile ka eraldi sein pühendatud. Maailma suurim hai pidi olema ca 18m pikkune ja kaaluma sama palju kui 10 elevanti kokku. Akvaariumi seinal on ka piltvõrdlus sukelduja suurusest ja hai kaladest. Ning Malta on sukeldumise osas märkimisväärselt popp koht, kus on mitukümmend, kui mitte isegi sadakond sukeldumiskohta. 

Malta elurütm käib päikese järgi ning hommikused tegevused on au sees. Kui turupäevadel on ametlikult plats kauplejate poolt hõivatud 6st hommikul 2ni pärastlõunal, siis kella 11 ajal pakkisid kõik kauplejad oma asju juba kokku ja külastajaid turuplatsil sisuliselt enam ei olnud. Turupäeva müüakse absoluutselt kõike, mida ette kujutada endale võid, alustades väiksemast tehnikast ja aluspesust, lõpetades jõuluehete ning orgaaniliste juurviljadega. Ei mäletagi, millal ma viimati nägin müügil 5 euroseid “originaal” Puma papusid.

Ennelõunal, kuniks ilm veel ilus oli, sättisime end lõunarannikule. Malta on kivine saar, kus looduslikult puid sisuliselt ei kasva, ent siin on olemas siiski ametlikult ka üksainus mets, Buskett Gardens, mis on pisike roheline ala kaardil ja kus kohalikele meeldib aega käia veetmas. Seal samas kõrval on mäe otsas hästi silmapaistev kindlus. Kindluse väravate vahelt paistis hoovis palju toretsevaid värvilisi suuri lapselike kujusid, kui neid aga lähemalt tahtsime piiluda, astus väravate juurde sõdurpoiss, kes teavitas meid, et tegemist on eramaaga, kuhu sissepääs puudub. Hiljem lugesin raamatust, et see oli hoopis Malta presidendi suveresidentsiga Verdala Palace. 

Malta kaljune pind tekitab ümber saare imeilusaid vaateid kohtadest, kus kaljud kukuvad otse merre. Nii on ajalooliselt tekkinud ka merre kivimoodustisi, mis tunduvad müstilised. Üks neist on Blue Grotto meres asuv suur kivikaar, millest ilusa ilma korral hommikupäike otse läbi särab ja looduses värvidemängu korraldab. Meie külastuse ajal oli ilm pilves, aga kivikaar sellegipoolest oma massiivsuses märkimisväärne.

Kivi on see vahend, millest on Maltal läbi aegade väga palju ehitatud. Siin asuvad ka iidsed, 4000 aastat e.Kr ehitatud Hagar Qim ja Mnajdra templid, mis oma välimuselt meenutavad UKs asuvat Stone Henge. Templid on ehitatud ajal, mil veel kivitööriistu ei tuntud ning on olnud suur müstika, kuidas selliseid massiivseid kivimeid omal ajal liigutati. Arvatakse, et maltalased kasutasid kivist kuule, mida mööda kivilahmakaid kohale veeretati. Igal juhul, on tänase päevani siiski müstika, mismoodi need kivid valmis tahuti, kohale toimetati ja püsti pandi. Tuul, päike ning vihm on ajas kive tugevalt kahjustanud, nii et nüüd katab neid säilimise eesmärgil UV-kindel kate, kust õhk siiski läbi pääseb. Jalutasime seal kivikuhjade vahel ja arutlesime omaette, miks Eestis nii vanu ehitisi säilinud pole. Meil on küll kivikalmed ja muu säärane, aga päris mitutuhat aastat vanu ehitisi siiski mitte - ilmselt on asi suuresti nii meie kliimas, kus vee jäätumine materjali pikapeale lõhub kui ka kohapeal saada olevas looduslikus ehitusmaterjalis. Igal juhul on võimas tunne jalutada tuhandeid aastaid vanade kivilahmakate vahel, mille kõrval tundub praegune hetk vaid silmapilk.  

M video: https://youtu.be/y5Oqact-Hq8

Väike suur saar Gozo

Kui Malta reisi planeerima hakkasime, siis tundus, et Malta saar on väga väike, vahemaad peaaegu olematud kilometraaži mõttes, ent samas oleks siin justkui nii palju teha, nii et kas nädalaga jõuabki saarele tiiru peale teha. Gozo saar on aga veelgi oluliselt väiksem kui Malta peasaar, ca 14 korda väiksem kui Hiiumaa. Samas reisiraamatute lugedes jäin kahtlema, kas ühe päevaga ikka saame autoga Gozole tiiru peale teha. Teisalt küsis M ema, kas meil ikka on nii väikse saare jaoks üldse autot vaja, sest tundub, nagu jõuaks seal jala kõikjale. Kui navigeerida, siis ongi vahemaad keskmiselt 2-3 km erinevate punktide vahel, ent ometigi läheb terve päev niimoodi, et päeva lõpuks pead ikka valima, kas mõnda vaatamisväärsust siiski vahele jätta.

Praamiliiklus Malta ja Gozo vahel on tihe ning laev läheb iga poole tunni tagant. Algselt sadamasse sõites oli meil kerge segadus, kust me praamipiletit üldse osta saame, sest netis on olemas vaid hinnad. Selgus, et pilet ostetakse üksnes tagasiteel sadamast.

Gozo on ka selles mõttes üks veider saar, et Google Maps seda väga ei armasta. Oleme avastanud, et võõrastes kohtades sõites on Google Maps parem kui Waze, sest võrguühenduseta kaart toimib igal pool. Ent mitte Gozol. Meil oli küll netiühendus telefonis olemas ja offline kaart ka alla laetud, kuid sisestatud asukohti Google Maps kas lihtsalt ei leidnud või pakkus samanimelisi kohti sadu ja tuhandeid kilomeetreid eemal. Korra navigeeris ta meid ka üsna suvalisele kõrvaltänavale linna keskväljaku asemel. Haarasin Waze järele ning saime järje peale ja hiljem töötas ka Google Maps taas. Telefoni levi ning nett on siin üldse veidi hektilised ja kipuvad nii tekkima kui kaduma üsna suvalistel hetkedel ja sama äkki tagasi tekkima. Olgu siinkohal ka öeldud, et Gozo saar on suuresti kaetud vaba WiFiga suuremates asulates.

Meie esimene suurem peatus oli Gozo suuruselt teises linnas Naduris. Linnad ja külad on siin peaaegu äravahetamiseni sarnased, sest peaaegu kõikjal silmapiiril on madalad neljakandilised lamekatusega kollasest kivist majad, üksikute eranditega. Mis aga kindlasti üksteisest erinevad, on Gozo kirikud ja need on päris kindlasti omaette vaatamisväärsused. Kirikud on suured, võimsad, kaunid ja kuidagi samal ajal hubased ning anonüümselt kutsuvad. Iga kirik on ise nägu ning neid on saarel nii palju, et eelmisest paistab reeglina järgmine ära. 

Reede keskpäeval on Nadur laisalt väljasurnud linn, kus löövad keskväljakul asuva katedraali kirikukellad uhkesti, ent inimesi väga palju liikvel pole ning linn oli sisuliselt üksnes meie. Turist on siin aga väga teretulnud ja oodatud - nii on linna keskväljakule paigutatud kaart erinevate lühikeste jalutuskäiguradadega suuremate vaatamisväärsuste juurde. Tegin sellest foto ja olin juba valmis navigeerida telefoniga, kui märkasime maja seinal noolt esimese vaatamisväärsuse juurde. Uus nool juhatas õigesse sihtpunkti igal pöördel ja kui sinna kohale olime jõudnud, ootas seal tänavanurgal uuesti kaardi pilt ja nooleke järgmisesse punkti. Ah, nii lihtne ja nii geniaalne lahendus!

Ilmataat kostitas meid täna tõeliselt ilusa ja sooja päikselise ilmaga, kuigi ilmateade lubas terve päeva kestvat pilvisust. Kuskil pealelõunal tekkisidki väikesed kohatised pilved, ent soe oli endiselt, kuid pilved jahutasid meid nii palju maha, et oranži rannaliivas Ramla Bay randa vaatasime küll lähemalt, aga ujuma siiski ei kippunud. Kui Malta saarel on nüüd madalhooajal kõik rannakohvikud kinni, siis Gozol paistab enamus asju avatud olevat. 

Olen kuulnud Gozo kohta jutte, et seal on sisuliselt ainult üks tee ning see on üliheas korras ja ega vaadata peale mõne üksiku koha seal suurt midagi pole. Tundub, et meie Gozo on teistsugune. Siin on koopaid ja vaateplatvorme, milleni jõudmiseks tuleb läbida kitsaid linnatänavaid, kus loodad, et ootamatult täisnurgaga tagant ilmuv autojuht on mõistlik. Saab läbida teid, mis kunagi on olnud korralikud, aga nüüd on rohkem järgi auke kui teed ennast. 

Gozol oli kunagi väga populaarne soola tootmine merest, ent nüüd on järgi üksnes kaks perekonda, kes seda traditsiooni veel au sees hoiavad, aga nende loodud pisikesed soolavee kuivatamise basseinid on päris tore vaatamine mereäärse tee kõrval. Soola toodetakse hiliskevadest suve lõpuni ja praeguseks ajaks oli hooaeg selgelt lõppenud, kuid soolabasseinid on endiselt omal kohal.

Gozo ilmselt kõige tuntum vaatamisväärsus on Victorias asuv kindluslinnak. Selleni jõudmine autoga on omaette kunst, sest õigest kohast mööda sõites või valesti keerates tuleb teha mööda kitsaid tänavaid paarikolomeetrine ring, enne kui samasse kohta tagasi jõuad. Parkimisega on siin omaette lugu - linna keskel on kaks väikest parklat umbes kümmekonna auto jaoks ja rohkem ei midagi. Tänavate serva parkida ei saa, sest need on juba niigi väga kitsad ja need parkimiskohad, mis olemas on, on juba hõivatud. Umbes peale kolmandat tiiru suutsime siiski jõuda autoga üles kindluslinnakuni, mille juures asus väike tasuline parkimisplats. Parkisime auto ära, aga raha maksta ei olnud kellelegi.

Kindluslinnak on olnud omal ajal vallutamatu. Olid ajad, kui kõik linna inimesed igal ööl kindluse müüride vahel magasid samal ajal kui linn tule all oli. Ka teise Maailmasõja ajal pakkusid linnamüüride kindlat kaitset kukkuvate pommide eest ning neid sai Malta kaela uskumatult palju, nii et saarestik tehti peaaegu maatasa. Täna ei ole sellest ajast õnneks enam midagi märgata. Gozo on selline saar, mille servadesse on kõrgemad mäed, siis veidi orgu ja saare keskmes taas kõrgem küngas. Reeglina on iga sellise künka otsas kunagi olnud kindlus või asub seal linn ja kõige keskmes oleva Victoria tsitadelli lahedalt katuselt avaneb tänu sellele igasse ilmakaarde ideaalne vaade, et teada, mis saarel tegelikult toimumas on.

Maltal läheb praegusel ajal pimedaks täpselt kell viis õhtul. Umbes pool tundi enne algab kaunis päikeseloojang, kuid sellel järgneb selge pimedus, mis on ikka päriselt pime, ent annab selle võrra enam võimalust valgustitega hoonete peal mängida ja need särama lüüa. Sättisime end päikeseloojangu ajaks Dwejra lahe äärde, kus päike oranžide taevakiirtega mängides merre vajub. Alles viis aastat tagasi oli ka samas kohas loodusime Azuri aken ehk kivist akna kujutis otse meres, aga ajapikku sõi seda soolane vesi ning 2017. aastal kukkus see lihtsalt kokku. Koht on imeline aga selletagi tänagi.

Seal samas asub nö Sisemeri ehk Inland Sea. See on väike ümarja kujuga näiline järv, mille taga on koopasuu, mis ühendab veekogu merega ja seetõttu polegi tegu järve, vaid sisemerega. Seal ootavad paadid, mis pakuvad turistidele mõne euro eest võimalust sõita läbi koopasuu, vaadata meres paari olulisemat kivi ning veerand tunni pärast taas tagasi sisemere sadamasillal olla. 

Malta on eestlaste seas praegu väga popp koht. Just täna avastasin, et mul on nii mõnigi tuttav just praegu siin, ent lisaks sellele on eestlane traditsiooniliselt ka igas sadamas ehk Dwejra lahe äärde jõudes kohtasime seal eestlaste seltskonda ning sisemere ääres jalutas veel teinegi paar eestlasi meile vastu. Eestlasi jagub tõesti kõikjale.

Kokkuvõttes on Gozo saar väga palju suurem, kui esmapilgul tundub ja siin võib vabalt veeta päevi, et kõik olulisemad kohad läbi käia. Siin saarel ei ole kiirustavat tempot, nii et rahulikult tšillides, ujudes ja sukeldudes, vahele veidi imelisi kirikuid ja loodust, võib siin päevi õhtusse saata ilmselt päris pikalt, enne kui päriselt igav hakkaks. Gozo on väike saar, kuhu mahub väga palju rohkem kui tegelikult ette kujutada suudad.

M video: https://m.youtube.com/watch?v=PIaNKVaUk40&feature=youtu.be