Pühapäev on Maltal kalaturupäev. Kõige tuntum kalaturg toimub varahommikuti Marsaxlokkis ja see on midagi, mida tasub vaatama minna. Öeldakse küll, et kella 10ks on turg juba tühi ja kalad maha müüdud, aga poole kümne ajal alles rahvas hoolega sebis ja kalalettidel kaupa jagus. Värskeid mereande saab sealt igasuguseid ja kui omal köök olemas ja vähegi kokkamise soovi, siis toorainet jagub. Kui vaadata Maltast kõige ikoonilisemaid pilte, on neil tihti kujutatud värvilised silmadega kalapaadid - need pildid on enamjaolt pärit just Marsaxlokki sadamast. Osirise silmad aga juba iidsest ajast paatidele maalitud kaitsmaks neid kurja eest.
Reisil olles meeldib meile vahel võtta Free Walking Toure, mille lõpus annetusena tuuri eest giidi tänada saab. Reeglina on need grupid teistsugused kui tavalised turismigrupid, inimesed kuidagi muhedamad ja vabamad, vähem virisevad. Kui enne reisi naabrinaise K käest nende hiljutisi Malta reisi muljeid küsisin, jagas ta mulle FB gruppi Alati Malta, mida veab eestlasest Maltal juba 20+ aastat elav giid. Ma ise poleks selle peale tulnudki, et säärast gruppi sotsiaalmeediast otsida, ent kui nägin võimalust saada kohalikku tuuri eestikeelse giidiga, oli see kindel soov asjaolude sobivusel sellest osa saada. Kelle teise käest veel kohaliku elu kohta kuulda ja uurida kui mitte kohaliku eestlase käest. Ka sellisel juhul on grupil kuidagi teistmoodi hõng, sest igaüks peab ise veidi vaeva nägema, et sellest toredast kogemusest osa saada. Muide, Eesti on ikka endiselt väike ja eestlasi jagub kõikjale - nii sattusime ühte gruppi kokku sõbra sõbra perega, kus pereemaga teame teineteist läbi keskkooli, kus käisin.
Täna uudistasime koos giidiga Malta esimest pealinna Mdinat. Kunagi oli siin araabia kultuur ja malta keelgi on araabia sugemetega semiidi keelte hulgast pärit, aga peale ristirüütlite saarele tulekut on varasem araabia kultuur peaaegu täielikult hävinud ja täna on maltalased väga usklik katoliiklik rahvas. 1693. aasta maavärin tegi siin palju pahandust ja hävitas suure osa hooneid, millele järgnes ka vaesem periood, mil majad peamiselt lagunesid, enne kui uuesti kinnisvarasse investeerima hakati, mistõttu on osa hooneid väga vanad, teine osa aga 18. sajandist. Üldiselt on Mdina linnamüüriga piiratud vanalinna osa kitsaste tänavate ja madalate kollastest liivakividest majadega, millest väga suur osa kuulus varem aadlikele, ent kes on olnud sunnitud oma maju viimasel ajal rohkem maha müüma, et oma elustiili jätkata, olgugi et Malta enam aadliku staatust peale 1970-daid aastaid ametlikult ei tunnista. Kui giid rääkis lugu oma maja ostust aadliku käest, sattusid samal hetkel mööda jalutama ristirüütlite rüüs meesterahvad, täpselt nagu tellitud. Täna elab Mdinas üksnes 243 inimest, sh üks laps, nii et turiste on siin kindlasti rohkem kui elanikke.
Mdinas on siiani toimiv ja tegutsev suletud nunnaklooster, kuhu nunnaks minnes sealt enam uksest välja ei astuta. Nunnaks saamine pidi Maltal tüdrukute seas endiselt popp olema, ent mitte kinnise kloostri ideega, vaid sooviga minna misjoni tööd tegema arengumaadesse. Nagu usk on popp, on ka pühakud väga olulised, kuigi nende lõpp on olnud omal ajal reeglina väga julm - kellel raiuti pea otsast, kes visati lõvide ette ja kellel lõikas oma isa rinnad küljest - viimane oli pühak Agatha, kes soovis nunnaks minna, aga millele tema perekond väga vastu oli. Samuti pidi Mdinas öösel kummitama. Kõige tuntum kummitus on peata pruut ehk lugu kihlatud neiust Katerinast, kes ühe rüütli poolt teotatud sai, otsustas selle rüütli säärase teo eest ära tappa, ent omas soovi enne enda hukkamist oma kallimaga siiski abielluda. Pulmakleit seljas, värskelt jah sõna öelnuna olla tal pea maha raiutud ja nii pidi ta Mdinas kummitama ning meesterahvaid veenma vabasurma minema. Kes teab, kas neil lugudel tõepõhja all on, aga hämaras keskaegses kivilinnas öisel ajal ringi jalutada võib üsna kõhe tunne olla selletagi.
Eile jäi meil padukaga pooleli teekond Malta kõrgeimast kohast Dingli kaljudest rannikule läbi Bahrija väikese traditsioonilise kaasaegse küla, mille täna ette võtsime. Kui Bahrijale lähenema hakkasime, märkasime eemal tohutult suurt hulka autosid kilomeetrite kaupa tee ääres parkimas, inimesi nende juurest ära voorimas ja niigi kitsal teel lisaks ühtlast autovoogu vastu sõitmas. Küla keskväljak oli liiklusele suletud ja seal selgelt toimus mingi suurem üritus. Tegime külale paar tiiru peale lootuses leida parkimiskohta ja just hetkel, kui otsustasime siiski edasi sõita, saime lõpuks auto ära pargitud.
Küla keskel asub uus kaasaegne kirik, mille ümbruses aiaga piiratud alal mängis DJ kõlaritest vanemat sorti muusikat, oli hulgaliselt telke ja laudu ning kõikjal maas vedelemas lugematu arv loteriipileteid. Selgus, et seal tähistati iga-aastast Püha Martini päeva auks korraldatud laata, mille tulu läks heategevuslikult kõrval olevale kirikule. Kohalike hulgas oli sündmus selgelt äärmiselt populaarne.
Nagu meil traditsiooniks on saanud, sätime end umbes päikeseloojangu eelseks ajaks kuhugi mere lähedale. Malta päikeseloojangud on seni olnud eranditult võrratud, sh ka eile, mil sadas vihma ja päike oli pilvevines. Selles, kuidas päikesekiired kaljud kuldseks värvivad ja päike vaikselt merre vajub, on midagi erilist. Nagu öeldakse, võib inimene lõputult vaadata töötavat inimest, voolavat vett ja põlevat tuld - päikeseloojang merre jääb oma olemuselt kuhugi sinna vee ja tule vaatamise kanti.
Mere äärde viib reeglina Maltal alati väga kitsas üherajaline, ent kahesuunaline mõlemalt poolt tee servast kõrgete kiviaedadega palistatud kõvakattega tee. Samasugused teed on läbi Malta risti ja põiki, mida saab kasutada otseteedena, et kiiremini ühest kohast teise jõuda, kuigi kiirus on tee kitsuse ja käändude tõttu vägagi piiratud ja üle 30 km/h ei tõuse. Samal ajal jääb vaid loota, et keegi vastu ei tule, sest nii mõneski kohas pole võimalik autodel üksteisest mööduda, nii et keegi peab tagurdama veidi laiema kohani ja siis ka mahutakse üksteisest mööda teosammul liikudes sentimeetrite mänguna. Malta liiklus seevastu on meie kogemuse järgi vägagi viisakas. Kitsastes kohtades juhendatakse meeleldi, sest keegi ei taha ühtki autot ära kriipida ja kui tee on läbimatu, antakse sellest heaga varakult teada.
Parkimiskohti on siin aga äärmiselt piiratud, need on kitsad ja lühikesed ning harva vabad - meie oleme siin madalhooajal, mil on kordades vähem turiste kui tavaliselt ja tihti peame keerutama omajagu, enne kui meil õnnestub kuskile oma auto ajutiselt jätta. Muide, kohalikke ja turiste eristab väga lihtsasti ka autode järgi - säravad, reeglina valged uued autod on üsna eranditult rendikad ning kohalikud sõidavad rohkem vanemate autodega. Valgeid autosid on siin aga tõesti niivõrd palju, et kui ükspäev ütlesin M-le, et sõida valge auto järgi, hakkasime kõik selle peale naerma, sest ringristmikul üksnes valged autod, mis kõik eri suundadesse läksid, ainult valged olidki.
Täna tähistatakse Eestis isadepäeva. Meie võtsime reisile M isa ja ema kaasa ning tähistasime isadepäeva siin. Nende peres on 20+ aastat olnud traditsioon isadepäeval süüa paneeritud juustu. Nii sai minu missiooniks leida meile täna õhtuks restoran, mis seda serveeriks. Mõtlesin hetke, panin Wolti toidutellimise äppi sisse praetud juust ja leidsin kõrval asumis Makedoonia restorani Gourmet Grill & Bar, mille menüüs oli lausa grillitud juust neljal erineval moel. Võtsime Bolti, käisime restoranis ära ja kui tagasi hotelli poole sõitsime, püüdis Bolti juht meiega veidi juttu teha, küsides, kust me pärit oleme. Eestis käinud ta polnud, aga eksistentsist oli vägagi teadlik - kui ikka Eesti päritolu firmas töötada, võiks olla sellest kuulnud ka. Bolt on siin üldse äraütlemata populaarne - lennujaamas on suur reklaam, eraldi ala õues Bolti autodele ja öösel hotelli jõudes soovitas administraator just Bolt Food äppi öiseks toidu tellimiseks. Päris äge, kui Eestist pärit ettevõttel maailmas nii hästi läheb.
Igal juhul, head isadepäeva ka minu isale Eestis ja mul on hea meel, et mul on võimalus seda ka päriselt soovida.
M tehtud videoklipp tänasest: https://m.youtube.com/watch?v=z3y-9hG6k5k&feature=youtu.be
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar