Meie plaan oli jõuda ühe jutiga Poolast Brüsselisse, tehes vahepeatuse paariks tunniks R ja K juures Duisburgis. See tähendas 1001 km jutti sõitmist.
Varssavist Berliini läheb ilus suur uus tasuline kiirtee, ilmselt Poola ainuke tasuline kiirtee, kuid arvestades selle kvaliteeti ja normaalset liikluskoormust, on seda mugav sõita. Enne teele asumist uurisime I-lt kummas riigis on bensiin odavam, kas Saksamaal või Poolas. I vastus oli kiire ja selge: Poolas maksab liiter keskmiselt 1 zl (~0,25 €) vähem kui Saksamaal, nii et enne piirile jõudmist oli oluline veel Poolas tankida. Vaatasin GPSi pealt tanklate asukohtade nimesid ning tänu poolakeelse tähestiku eripäradele oli viimase teepeale jääva tankla tuvastamine üpris lihtne.
Kui tanklasse kohale jõudsime, saime koheselt aru, et me polnud mitte ainsad targad, kes enne Saksamaale minekut tangivad. Kuigi tanklasse oli rajatud 14 tankurit, oli seal tohutu järjekord igas tankuris. Saime seista ca kolmveerand tundi sabas, enne kui tangitud saime. Säärast bensiinisaba vaatepilti ei ole me ammu näinud.
Saksamaa kiirteed lähevad kähku, kilomeetrid vuhisevad rataste all sekunditega. Kui on vahepeal plaan kuskil teeäärses puhkeplatsis peatuda, tuleb hakata selleks varakult valmistuma, sest 200-kilomeetrise tunnikiirusega vuhised muidu peatuspunktist mööda, nii et arugi ei saanud.
Kuigi meil polnud aega teepeal suuri peatusi teha ja Saksamaa linnade iluga tutvuda, lugesin siiski huviga Lonely Planetit, et teada, kust me mööda sõidame. Saksamaa väärib täiesti kindlasti eraldi umbes paarinädalase reisi ette võtmist - kuigi vahemaad on kiiresti läbitavad, võtavad linnakesed ja loodus oma aja ja Saksamaa on selleks piisavalt suur, et neelata aega jõudsasti.
Umbes Berliini kandis tundsime, et kõhud hakkavad tühjaks minema. Kui siiani oli roolis näksimine täiesti võimalik, siis arvestades Sakamaa teede kiirusi, ei tulnud seekord roolis söömine mitte kuidagi kõne alla, isegi joogilonksude võtmine tuli jätta lõikudele, kus piirati kiirus 120-ni. Avastasin LP-st, et möödume Potsdamist üpris lähedalt ning seal pidi olema selle maakonna ilusaim lossikompleks vahva pargiga, kus on hea piknikku pidada. Kuna I oli meile lõunasöögiks võileivad kaasa teinud, mille eest talle ääretult tänulikud oleme, siis pinkik kõlas meie jaoks suurepäraselt, olenemata sellest, et päikesepaisteline ilm oli kraadi järgi siiski veidi jahe, kuvades õues vaid 13 kraadi juurde.
Panin GPS-le vahepunktiks sisse Potsdami Sanssouci lossi ning keerasime peatselt kiirteelt maha. Enne maha keeramist me korra kahtlesime, kas peaksime GPSi usaldama või jätkama teed mööda sõitmist otse sildi järgi, mis näitas Potsdami peale. Et meil oli mõelda vaid sekund, otsustasime usaldada iGo-d, mis meid seni igale poole truult ja õigesti kohale oli juhatanud. Peagi leidsime end tavaliselt maanteelt ja GPS-i kaardi pealt kadununa - tee algus oli GPSi kaardil olemas, aga lõik, millele jõudsime, enam mitte. Paraku ei kestnud ka see lõik kuigi kaua, sest teemehed polnud ka ehitusega teps mitte veel valmis jõudnud. Õnneks sildid juhatasid meid Potsdami peale. Tee kulges läbi väikese külakese ja jätkus teeparandusega kiirusepiiranguga 30 km/h. Sakslased peavad kiiruse piirangutest üllatavalt täpselt kinni.
Loss, milleni jõudsime, oli tõeliselt kaunis, lossipark lõputult pikk ja täis pikitud kivikujukesi. Kuna meil just pikalt aega ei olnud, et oma lõunat süüa, siis jalutasime veidi mööda parki ringi ja leidsime endale pingikese, kus oma lõuna ära süüa. Ümberringi rohetasid puud oma hiirekõrvadega ning kõik, mis vähegi õitseda võis, ka õitses. Varjus oli veidi viludavõitu, aga päikese käes jällegi niivõrd soe, et nii õhuke jope kui fliis tundusid mõlemad ülearu olevat.
Umbes 5 tundi ja kaks väikest teeäärset jalasirutuse peatust peale meie lõunapausi jõudsime R ja K juurde Duisburgi. Parkisime auto maja ette ja saatsin R-le smsi küsimusega korteri numbri kohta, mida meil polnud. Selle peale, et korteri numbreid polegi ning on all ukse juures vaid nimesildid nuppudega, me tulla ei osanud, veel vähem oskasime arvata, millisel korrusel antud korter siis lõpuks asub. Sakslaste loogika on aga kindel: kõige ülemine nupp tähistab ka kõige ülemist korterit. K ja R elavad oma pisipojaga väga armsas sopilises katusekorteris, mis oma ülesehituselt meenutab pigem vanu Tallinna vanalinna korterikesi. Kuigi olime terve päeva autos istunud oma tagumikud valusaks ja jalgades vere kinni, avastasin, et diivanil istumine on sootuks teisiti ning päris mõnus. Ilmselgelt aitas sellele kaasa ka värskelt K poolt küpsetatud kringel, soe tee ja hea seltskond.
Duisburg ise paistab pisikese linnakesena - majad on madalad ja seetõttu on linn välja venitatud tohututele ruutkilomeetritele. Esmamulje väikesest linnast on tegelikult petlik, sest Duisburgis on viimase rahvaloenduse andmetel ligi pool miljonit elanikku. LP järgi on Duisburgis Euroopa suurim siseveekogu sadam, milleni me jalutada ei jõudnud, ning suurepärane park. Et meie aeg oli teatud määral piiratud, käes hiline õhtutund ja ees veel 2 tundi sõitu, siis saime teha vaid väikese jalutuskäigu Duisburgi kesklinna. Pühapäeva õhtu linnas oli nagu välja surnud - kuna pühapäeviti on vanas Euroopas kõik suletud (välja arvatud McDonalds ja mõned asiaatide ning türklaste söögikohad), siis on tänavad sisuliselt inimtühjad ja seetõttu ei hoia linn ka purskkaeve töös. Ka tööpäevadel lõppevat linnamelu tänaval kella poole 7 paiku juba ning purskkaevude töö lõpetatakse sellest johtuvalt kell 7. Meie jaoks veidi harjumatu.
Duisburgi kesklinna läbib pikk jalakäijate tänav, mis on ääristatud poodide ja kohvikutega. Selle tänava lõpus asub suur ja värviline purskkaev, mis kujutab endast justkui sinisest kirkast plastikust valmistatud lindu, kelle kaelas ripub tohutu tagumikuga värvikirev naisterahvas. Nüüdiskunst kahtlemata, aga kas ka linnapilti just kõige sobivam, see jäägu juba igaühe hinnata.
Kui R-i käest küsisin palju sealkandis sakslasi ja palju immigrante on, sain vastuseks, et sakslasi eriti siinkandis pole ja suur enamus ongi immigrandid, eelkõige türklased. Kõige enam rahvast kohtasime oma jalutuskäigul raudteejaamas, kus on imeliselt detailset tehtud makett rahaga liikuma panevate rongidega. Silma jäid nii mustanahalised kui tõmmud, ent valgenahalist sakslast me oma teel ei kohanud. Seega on K ja R sinisilmne heledanahaline väike laps Duisburgi linnatänavatel pigem haruldus kui tavapärane nähtus. Ajaga on traditsioonilised linnapildid väga palju muutunud.
Duisburgist Brüsselisse on vaid 2 tunni pikkune sõit. Netist kiiresti järgi vaadates saime teada, et kütus on soodsam Belgias kui Saksamaal. Kuna piir on Duisburgile üpris lähedal, otsustasime oma veerand paagi kütusega püüda Belgiasse ära sõita, et sealt paak täis võtta. Jah, piir oligi lähedal, aga meie üllatuseks mitte Belgia, vaid Hollandi oma. Kui GPSi lähemalt uurima hakkasin, avastasin, et pool teed Dusiburgist Brüsselisse läbime hoopis mööda kitsast lõiku Hollandis. Kuna bensiin vähenes paagis üpris kiiresti, otsustasime kindluse mõttes siiski Hollandis tankida. See oli meie reisi senine kõige kallim kütuseliiter (1,75 €/l), sest nagu selgus, on siinkandi kõige kallim kütus just Hollandis.
Brüsselisse mu kursaõe A pere juurde jõudsime kohale alles napilt enne südaööd, olles rampväsinud. Otsisime tänaval veidi eemal parkimiskoha, võtsime oma asjad ja vajusime väsinuna unne. 1001 kilomeetrit päevas on läbitav, aga see väsitab vägagi palju ja korralik kosutav uni järgmise päeva poole lõunani on sealjuures hädavajalik.
Varssavist Berliini läheb ilus suur uus tasuline kiirtee, ilmselt Poola ainuke tasuline kiirtee, kuid arvestades selle kvaliteeti ja normaalset liikluskoormust, on seda mugav sõita. Enne teele asumist uurisime I-lt kummas riigis on bensiin odavam, kas Saksamaal või Poolas. I vastus oli kiire ja selge: Poolas maksab liiter keskmiselt 1 zl (~0,25 €) vähem kui Saksamaal, nii et enne piirile jõudmist oli oluline veel Poolas tankida. Vaatasin GPSi pealt tanklate asukohtade nimesid ning tänu poolakeelse tähestiku eripäradele oli viimase teepeale jääva tankla tuvastamine üpris lihtne.
Kui tanklasse kohale jõudsime, saime koheselt aru, et me polnud mitte ainsad targad, kes enne Saksamaale minekut tangivad. Kuigi tanklasse oli rajatud 14 tankurit, oli seal tohutu järjekord igas tankuris. Saime seista ca kolmveerand tundi sabas, enne kui tangitud saime. Säärast bensiinisaba vaatepilti ei ole me ammu näinud.
Saksamaa kiirteed lähevad kähku, kilomeetrid vuhisevad rataste all sekunditega. Kui on vahepeal plaan kuskil teeäärses puhkeplatsis peatuda, tuleb hakata selleks varakult valmistuma, sest 200-kilomeetrise tunnikiirusega vuhised muidu peatuspunktist mööda, nii et arugi ei saanud.
Kuigi meil polnud aega teepeal suuri peatusi teha ja Saksamaa linnade iluga tutvuda, lugesin siiski huviga Lonely Planetit, et teada, kust me mööda sõidame. Saksamaa väärib täiesti kindlasti eraldi umbes paarinädalase reisi ette võtmist - kuigi vahemaad on kiiresti läbitavad, võtavad linnakesed ja loodus oma aja ja Saksamaa on selleks piisavalt suur, et neelata aega jõudsasti.
Umbes Berliini kandis tundsime, et kõhud hakkavad tühjaks minema. Kui siiani oli roolis näksimine täiesti võimalik, siis arvestades Sakamaa teede kiirusi, ei tulnud seekord roolis söömine mitte kuidagi kõne alla, isegi joogilonksude võtmine tuli jätta lõikudele, kus piirati kiirus 120-ni. Avastasin LP-st, et möödume Potsdamist üpris lähedalt ning seal pidi olema selle maakonna ilusaim lossikompleks vahva pargiga, kus on hea piknikku pidada. Kuna I oli meile lõunasöögiks võileivad kaasa teinud, mille eest talle ääretult tänulikud oleme, siis pinkik kõlas meie jaoks suurepäraselt, olenemata sellest, et päikesepaisteline ilm oli kraadi järgi siiski veidi jahe, kuvades õues vaid 13 kraadi juurde.
Panin GPS-le vahepunktiks sisse Potsdami Sanssouci lossi ning keerasime peatselt kiirteelt maha. Enne maha keeramist me korra kahtlesime, kas peaksime GPSi usaldama või jätkama teed mööda sõitmist otse sildi järgi, mis näitas Potsdami peale. Et meil oli mõelda vaid sekund, otsustasime usaldada iGo-d, mis meid seni igale poole truult ja õigesti kohale oli juhatanud. Peagi leidsime end tavaliselt maanteelt ja GPS-i kaardi pealt kadununa - tee algus oli GPSi kaardil olemas, aga lõik, millele jõudsime, enam mitte. Paraku ei kestnud ka see lõik kuigi kaua, sest teemehed polnud ka ehitusega teps mitte veel valmis jõudnud. Õnneks sildid juhatasid meid Potsdami peale. Tee kulges läbi väikese külakese ja jätkus teeparandusega kiirusepiiranguga 30 km/h. Sakslased peavad kiiruse piirangutest üllatavalt täpselt kinni.
Loss, milleni jõudsime, oli tõeliselt kaunis, lossipark lõputult pikk ja täis pikitud kivikujukesi. Kuna meil just pikalt aega ei olnud, et oma lõunat süüa, siis jalutasime veidi mööda parki ringi ja leidsime endale pingikese, kus oma lõuna ära süüa. Ümberringi rohetasid puud oma hiirekõrvadega ning kõik, mis vähegi õitseda võis, ka õitses. Varjus oli veidi viludavõitu, aga päikese käes jällegi niivõrd soe, et nii õhuke jope kui fliis tundusid mõlemad ülearu olevat.
Umbes 5 tundi ja kaks väikest teeäärset jalasirutuse peatust peale meie lõunapausi jõudsime R ja K juurde Duisburgi. Parkisime auto maja ette ja saatsin R-le smsi küsimusega korteri numbri kohta, mida meil polnud. Selle peale, et korteri numbreid polegi ning on all ukse juures vaid nimesildid nuppudega, me tulla ei osanud, veel vähem oskasime arvata, millisel korrusel antud korter siis lõpuks asub. Sakslaste loogika on aga kindel: kõige ülemine nupp tähistab ka kõige ülemist korterit. K ja R elavad oma pisipojaga väga armsas sopilises katusekorteris, mis oma ülesehituselt meenutab pigem vanu Tallinna vanalinna korterikesi. Kuigi olime terve päeva autos istunud oma tagumikud valusaks ja jalgades vere kinni, avastasin, et diivanil istumine on sootuks teisiti ning päris mõnus. Ilmselgelt aitas sellele kaasa ka värskelt K poolt küpsetatud kringel, soe tee ja hea seltskond.
Duisburg ise paistab pisikese linnakesena - majad on madalad ja seetõttu on linn välja venitatud tohututele ruutkilomeetritele. Esmamulje väikesest linnast on tegelikult petlik, sest Duisburgis on viimase rahvaloenduse andmetel ligi pool miljonit elanikku. LP järgi on Duisburgis Euroopa suurim siseveekogu sadam, milleni me jalutada ei jõudnud, ning suurepärane park. Et meie aeg oli teatud määral piiratud, käes hiline õhtutund ja ees veel 2 tundi sõitu, siis saime teha vaid väikese jalutuskäigu Duisburgi kesklinna. Pühapäeva õhtu linnas oli nagu välja surnud - kuna pühapäeviti on vanas Euroopas kõik suletud (välja arvatud McDonalds ja mõned asiaatide ning türklaste söögikohad), siis on tänavad sisuliselt inimtühjad ja seetõttu ei hoia linn ka purskkaeve töös. Ka tööpäevadel lõppevat linnamelu tänaval kella poole 7 paiku juba ning purskkaevude töö lõpetatakse sellest johtuvalt kell 7. Meie jaoks veidi harjumatu.
Duisburgi kesklinna läbib pikk jalakäijate tänav, mis on ääristatud poodide ja kohvikutega. Selle tänava lõpus asub suur ja värviline purskkaev, mis kujutab endast justkui sinisest kirkast plastikust valmistatud lindu, kelle kaelas ripub tohutu tagumikuga värvikirev naisterahvas. Nüüdiskunst kahtlemata, aga kas ka linnapilti just kõige sobivam, see jäägu juba igaühe hinnata.
Kui R-i käest küsisin palju sealkandis sakslasi ja palju immigrante on, sain vastuseks, et sakslasi eriti siinkandis pole ja suur enamus ongi immigrandid, eelkõige türklased. Kõige enam rahvast kohtasime oma jalutuskäigul raudteejaamas, kus on imeliselt detailset tehtud makett rahaga liikuma panevate rongidega. Silma jäid nii mustanahalised kui tõmmud, ent valgenahalist sakslast me oma teel ei kohanud. Seega on K ja R sinisilmne heledanahaline väike laps Duisburgi linnatänavatel pigem haruldus kui tavapärane nähtus. Ajaga on traditsioonilised linnapildid väga palju muutunud.
Duisburgist Brüsselisse on vaid 2 tunni pikkune sõit. Netist kiiresti järgi vaadates saime teada, et kütus on soodsam Belgias kui Saksamaal. Kuna piir on Duisburgile üpris lähedal, otsustasime oma veerand paagi kütusega püüda Belgiasse ära sõita, et sealt paak täis võtta. Jah, piir oligi lähedal, aga meie üllatuseks mitte Belgia, vaid Hollandi oma. Kui GPSi lähemalt uurima hakkasin, avastasin, et pool teed Dusiburgist Brüsselisse läbime hoopis mööda kitsast lõiku Hollandis. Kuna bensiin vähenes paagis üpris kiiresti, otsustasime kindluse mõttes siiski Hollandis tankida. See oli meie reisi senine kõige kallim kütuseliiter (1,75 €/l), sest nagu selgus, on siinkandi kõige kallim kütus just Hollandis.
Brüsselisse mu kursaõe A pere juurde jõudsime kohale alles napilt enne südaööd, olles rampväsinud. Otsisime tänaval veidi eemal parkimiskoha, võtsime oma asjad ja vajusime väsinuna unne. 1001 kilomeetrit päevas on läbitav, aga see väsitab vägagi palju ja korralik kosutav uni järgmise päeva poole lõunani on sealjuures hädavajalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar