Mul on Belgiaga väga isiklik suhe juba üle kümne aasta. Kui veel keskkoolis käisin ja Skype polnud veel ilmavalgust näinud, kasutasin tol ajal Eestis vähetuntud suhtlusprogrammi ICQ, millega komistasin ühe huvitava suhtluskaaslase peale. Millalgi peale kontakti loomist võitis Eesti Eurovisiooni ning suures võidujoovastuses jagasin välja veidi väriseva südamega koduse postiaadressi, millele saabus kaks CD-plaati muusikaga. Ma poleks osanud arvata, et tollasest väikesest kontaktist võib kasvada aastatepikkune sõprus.
2004. aastal võtsime sõbrannaga ette elu esimese lennureisi ja iseseisva välismaa külastamise. Kaks nädalat Belgias. Aasta varem olid belglased meil külas käinud suurte viperustega - nemad olid juba ammu Euroopa Liidus ega vajanud lähiriikidesse reisimiseks passi, meie aga alles unistasime Euroopa Liidu liikmeks saamisest. Nii nad terve perega Eestisse põrutasidki, kui Tallinna sadamas nende autot teispool traataeda piiril nägime ja juba lehvitasime, ent riiki sisse nad korrektsete reisidokumentide puudumise tõttu ei pääsenud. Tänu ülimõistlikule Soomes asuvale saatkonnatöötajale õnnestus neil ikkagi lõpuks muretseda tagasipöördumistunnistus läbi Eesti (või olid need ajutised passid, kes seda enam mäletab), millega said siin ikkagi oma planeeritud puhkuse ära veeta. Kuigi me enam igapäevaselt ei suhtle juba pikemat aega, on see belglaste perekond kasvanud mulle kuidagi hinge ikka veel.
Minu esimene välisreis oli pikk ja väsitav. Ma olin varem käinud vaid bussireisil Prahas ega kujutanud täpselt ette, kuidas reisiplaneerimine käib või mida ühest reisist üldse arvata. Tol ajal veel otselende Brüsselisse Tallinnast ei käinud ning lennukivahetamine Stockholmis oli meile suur elamus. Eesti toidukultuuri tutvustamiseks viisime muude asjade hulgas sõbrannaga kaasa ka purgi praekapsast, mis end lennukis olles kohvris nii veidi lahti keeras, et välispidiselt küll kinnine paistis, ent kõik riided tuli Belgiasse saabudes hingematva kapsahaisu pärast pesumasinasse visata. Tagasi Eestisse tõime me kuulsat Belgia mitme maitsega erinevat õlut loomulikult klaaspudelis, aimamata, kuidas meie kohvri kaal iseenesest üüratutesse raskustesse langeb, nii et me seda ise liigutadagi ei jaksanud: meil oli kahe peale äraantav kohver, mis tagasiteel kaalus 42 kg. Lennujaamas vangutas check-ini tädi pead ja teatas, et nii raske suur kohver on piiri peal (äraantav pagas oli meil turistiklassis 20 kg inimese kohta), aga käsipagasikohvrid, mis võisid olla vaid 8 kg, kuid lennujaamas kaaludes ületasid tublisti mõlemad 10 kg ning küündisid pigem 15 kg kanti, ei sobinud kohe üldse. Ehmatasime end ilmselt näost täiesti roheliseks, nutuvõru ümber suu, et lahke check-ini tädi meie pagasi oli nõus tasuta äriklassi panema, kui selle kiiruga kohapeal ümber pakime. Minu uhiuue kohvri lukk lendas ümberpakkimise käigus pagasilindi alla ja sealt edasi oli vaid kaks võimalust: kas oodata tehniku saabumist ja lindi lahti kruvimist luku kättesaamiseks või osta kohalikust lennujaama poest hirmkallis uus pagasilukk. Valisin selle viimase ning nüüdseks on seesama lukk olnud mulle truu kaaslane kõik need aastad ja juba peaaegu tiiru ümber maailma.
Brüsselis olen ma üldse käinud kokku seni kolm korda, kui ma nüüd õigesti mäletan. Seega on sealsed enamus vaatamisväärsusi juba ammu nähtud ning kõike uuesti vaadata ei ole ilmselt mõtet, kuigi nii mõnigi asi võib olla viimase 9 aasta jooksul oluliselt muutunud. Korraliku turistina lugesin ma Lonely Planeti läbi ja avastasin, et on endiselt kohti, kus ma tegelikult Brüsselis siiani käinud pole. Pealegi on endalegi huvitav nii mõndagi kohta oma vanade piltide järgi otsida, püüdes ära arvata LP kirjelduse järgi, kas tegemist on sama kohaga.
Kuigi 9 aastat tagasi sai mööda Belgiat kõvasti ringi sõidetud koos oma belglastega, siis mitmeid kohti neist mäletan ma vaid detailide järgi. Nt Brugge maalilised sillad ja tunne, et seal linnas peaks ilmtingimata olema kõrgkool või Antwerpeni loomaaed, kus lahendasime elupõlise vaidluse, kas sebral on maalitud mustad triibud valge peale või vastupidi ja lähiriikidesse päevaseid reisikesi tehes Luksenburgis käies nägin esimest korda päriselt maisipõldu. Ent kõiki kohti meelde ikkagi ei jäänud - seda infot oli nii palju, mida ammutada esimeselt välisreisilt. Võibolla see ongi see reis, millest sain ma oma reisipisiku ja autoga reisimise meeldiva kõhutunde, kes teab.
Kuna sel kevadel on Eestis (ja kuuldavasti kogu Euroopas) kevad tavapärasest kuu aega hiljaks jäänud, siis veidi soojemate ilmade igatsuses otsustasime teha M-ga teineteisele sünnipäevakingid ja veeta oma nädalase kevadpuhkuse Euroopas, külastades tuntud, aga unustatud kohti neid uuesti avastades, astudes ühtlasi läbi ka teele jäävate sõprade-tuttavate juurest. Ehk toome niimoodi lõpuks päris kevade ka koju tagasi.
2004. aastal võtsime sõbrannaga ette elu esimese lennureisi ja iseseisva välismaa külastamise. Kaks nädalat Belgias. Aasta varem olid belglased meil külas käinud suurte viperustega - nemad olid juba ammu Euroopa Liidus ega vajanud lähiriikidesse reisimiseks passi, meie aga alles unistasime Euroopa Liidu liikmeks saamisest. Nii nad terve perega Eestisse põrutasidki, kui Tallinna sadamas nende autot teispool traataeda piiril nägime ja juba lehvitasime, ent riiki sisse nad korrektsete reisidokumentide puudumise tõttu ei pääsenud. Tänu ülimõistlikule Soomes asuvale saatkonnatöötajale õnnestus neil ikkagi lõpuks muretseda tagasipöördumistunnistus läbi Eesti (või olid need ajutised passid, kes seda enam mäletab), millega said siin ikkagi oma planeeritud puhkuse ära veeta. Kuigi me enam igapäevaselt ei suhtle juba pikemat aega, on see belglaste perekond kasvanud mulle kuidagi hinge ikka veel.
Minu esimene välisreis oli pikk ja väsitav. Ma olin varem käinud vaid bussireisil Prahas ega kujutanud täpselt ette, kuidas reisiplaneerimine käib või mida ühest reisist üldse arvata. Tol ajal veel otselende Brüsselisse Tallinnast ei käinud ning lennukivahetamine Stockholmis oli meile suur elamus. Eesti toidukultuuri tutvustamiseks viisime muude asjade hulgas sõbrannaga kaasa ka purgi praekapsast, mis end lennukis olles kohvris nii veidi lahti keeras, et välispidiselt küll kinnine paistis, ent kõik riided tuli Belgiasse saabudes hingematva kapsahaisu pärast pesumasinasse visata. Tagasi Eestisse tõime me kuulsat Belgia mitme maitsega erinevat õlut loomulikult klaaspudelis, aimamata, kuidas meie kohvri kaal iseenesest üüratutesse raskustesse langeb, nii et me seda ise liigutadagi ei jaksanud: meil oli kahe peale äraantav kohver, mis tagasiteel kaalus 42 kg. Lennujaamas vangutas check-ini tädi pead ja teatas, et nii raske suur kohver on piiri peal (äraantav pagas oli meil turistiklassis 20 kg inimese kohta), aga käsipagasikohvrid, mis võisid olla vaid 8 kg, kuid lennujaamas kaaludes ületasid tublisti mõlemad 10 kg ning küündisid pigem 15 kg kanti, ei sobinud kohe üldse. Ehmatasime end ilmselt näost täiesti roheliseks, nutuvõru ümber suu, et lahke check-ini tädi meie pagasi oli nõus tasuta äriklassi panema, kui selle kiiruga kohapeal ümber pakime. Minu uhiuue kohvri lukk lendas ümberpakkimise käigus pagasilindi alla ja sealt edasi oli vaid kaks võimalust: kas oodata tehniku saabumist ja lindi lahti kruvimist luku kättesaamiseks või osta kohalikust lennujaama poest hirmkallis uus pagasilukk. Valisin selle viimase ning nüüdseks on seesama lukk olnud mulle truu kaaslane kõik need aastad ja juba peaaegu tiiru ümber maailma.
Brüsselis olen ma üldse käinud kokku seni kolm korda, kui ma nüüd õigesti mäletan. Seega on sealsed enamus vaatamisväärsusi juba ammu nähtud ning kõike uuesti vaadata ei ole ilmselt mõtet, kuigi nii mõnigi asi võib olla viimase 9 aasta jooksul oluliselt muutunud. Korraliku turistina lugesin ma Lonely Planeti läbi ja avastasin, et on endiselt kohti, kus ma tegelikult Brüsselis siiani käinud pole. Pealegi on endalegi huvitav nii mõndagi kohta oma vanade piltide järgi otsida, püüdes ära arvata LP kirjelduse järgi, kas tegemist on sama kohaga.
Kuigi 9 aastat tagasi sai mööda Belgiat kõvasti ringi sõidetud koos oma belglastega, siis mitmeid kohti neist mäletan ma vaid detailide järgi. Nt Brugge maalilised sillad ja tunne, et seal linnas peaks ilmtingimata olema kõrgkool või Antwerpeni loomaaed, kus lahendasime elupõlise vaidluse, kas sebral on maalitud mustad triibud valge peale või vastupidi ja lähiriikidesse päevaseid reisikesi tehes Luksenburgis käies nägin esimest korda päriselt maisipõldu. Ent kõiki kohti meelde ikkagi ei jäänud - seda infot oli nii palju, mida ammutada esimeselt välisreisilt. Võibolla see ongi see reis, millest sain ma oma reisipisiku ja autoga reisimise meeldiva kõhutunde, kes teab.
Kuna sel kevadel on Eestis (ja kuuldavasti kogu Euroopas) kevad tavapärasest kuu aega hiljaks jäänud, siis veidi soojemate ilmade igatsuses otsustasime teha M-ga teineteisele sünnipäevakingid ja veeta oma nädalase kevadpuhkuse Euroopas, külastades tuntud, aga unustatud kohti neid uuesti avastades, astudes ühtlasi läbi ka teele jäävate sõprade-tuttavate juurest. Ehk toome niimoodi lõpuks päris kevade ka koju tagasi.
1 kommentaar:
Vahvat reisi! :)
Postita kommentaar