Poolas kevadet püüdmas

Hommikul alustasime oma päeva vihmasest Kaunasest. Kaunases oleme me käinud kaks korda – esimest korda 2009, kui autoga esimest korda maanteematka Euroopasse tegime ja püüdsime Kaunases selle raames ka veidi ringi vaadata, kuid tollane paduvihm ei võimaldanud meil mitte midagi näha. Tollest korrast on vaid meelde jäänud vihmas mõnusasti rohtu krõmpsutanud lehm keset linna kaubanduskeskuse kõrval. Kuigi täna meil plaani Kaunases ringi vaadata polnud, siis ilm ei soosinud ka sellist uitmõtet kuidagi. Soovisin mõttes vaid, et vihm jääks meist maha Baltikumi.

Peagi Poola jõudnuna leidsime eest pilvise, kuid sooja ilma. Vahepeal küll tibas paar korda teepeal, ent valdav osa päevast on vaja autos istuda päikseprillidega ning jätta endale meelde, et koju tagasi jõudes tuleks esimese asjana auto konditsioneer ära parandada. Harjumatult soe ilm (21 kraadi varjus) tahab aeg-ajalt autos sees jahutust saada. Tegelikult ilma üle me üldse hetkel ei kurda, siin on vähemasti soe. Marjapuud on täisõites, rohi roheline ja inimesed käivad tänavatel suviselt õhukeselt riides.

Kui vaadata, mida Lonely Planet räägib Poola selle osa kohta, mis jääb Leedust Varssavisse sõites, siis peamiselt kiidetakse seal ilusat maastikku ja rahvusparke. Oma marsruudilt me kõrvale pöörama ei hakanud ja sestap saame vaid kirjeldada seda, mis teele jäi. Poolas on ilmselge kevad – traktorid künnavad teeäärseid põlde, teevad külvitöid ja laotavad sõnnikut. Auto lahtistest akendest pressib sisse rammus värske sõnnikuhais. Tõmbad kopsud vürtsikat õhku täis ja tunned, et õues on tõeline kevad saabunud.

Teeäärsed postid on pesades istuvaid kurgesid täis. Kurgede invasioon Poola on silmaga hoomatav igast suunast, kuhu vaadata. LP kirjeldab üht küla Augustowi linna lähistel, mis jäi 1991. aastal tornaado kätte, mis küla puid tugevasti räsis ja vinti keeras. Kured kasutasid aga tekkinud olukorda ära ning asusid katkiste puude otsa pesa punuma. Kohalikud aitasid veidi kurgedele kaasa, lisades veel 8 pesaposti ning nüüdseks pesitseb selles külas 23-l pesal igal kevadel ligi 70 kurge.

Otsustasime teha väikese peatuse Statoilis enne Varssavisse jõudmist ja tankida autot. Sisuliselt on võimalik Pärnust Varssavisse saada paagitäie kütusega – 52 liitriga läbitud 768 km. Päris hea tulemus.

Plaanisin Varssavis teha meile väikese lõunapausi või vähemasti tibakese jalasirutuse, sest kannikas hakkas pikast istumisest juba haigeks jääma. Kui 2009 esimest korda Varssaviga tutvumas käisime, siis ei suutnud me tol korral ilma kaardita kuidagi Varssavi vanalinna üles leida ja jalutasime põgusalt kuskil kesklinnas veidi ringi. Et meil oli täna veidi enam aega, siis soovisin lõpuks ikkagi Varssavi vanalinna üles leida ning seda põgusalt kaeda. Panime GPSi sisse vahepunktiks Varssavi vanalinna, otsisime seal tasulise parkla ning asusime ümbrust põgusalt uudistama.

Varssavi sai kannatada väga tugevalt II MS-s, nagu terve Poola, kuid Varssavil läks kohe eriti õnnetult. Lisaks sellele, et tollasest 1,3 miljonilisest elanikkonnast 380 000 olid juudid, kellest ei jäänud sisuliselt kedagi järgi II MS lõpuks, hukkus MS käigus kokku Varssavi elanikkonnast ca 800 000 inimest ja hävis 85% linnast. Tublid poolakad on võtnud endale vaevaks suure osa linnast ajapikku taastada vanade fotode või joonistuste järgi umbes nii, nagu linn enne pommitamist oli. Loomulikult ei ole taastatud kogu linna identselt, ent suhteliselt suur osa vanu hooneid vanalinnas siiski. Sellele on tugevasti kaasa aidanud loomulikult ka EL oma rahadega. Varssavi on isegi nii ilusasti taastatud, et vanalinn otsustati kanda ka Unesco pärandisse.

Kui olime oma pisikese tiiru vanalinnas ära teinud ja plaanisime tagasi auto juurde jõuda, et jätkata teekonda oma tegelikku sihtpunkti, Požnanisse, kus meid ootab I oma emaga, sattusime ühel tänavanurgal nägema noormeest, kes grupile inimestele seletas aktiivselt lugu ühest ümbritsevast hoonest, hoides käes silti www.Freewalkingtour.com, feel free to join. Et noormees rääkis hästi, lihtsate sõnadega ja huvitavalt, otsustasime temaga kõndida ka järgmisesse huvipunkti ning kuulata, mida tal seal rääkida on. Avastasime, et sellised giidiga jalutuskäigud on väga mõnusad, üpris palju õnnestus meil teada saada, nii et tunnike möödus linnulennul eneselegi märkamatult. Kuigi ühinesime grupiga alles poolel tuuril, siis ei jäänud meile kordagi tunnet, et midagi olulist jäi tegelikult kuulmata. Tuuri lõpus jagas noormees laiali linnakaardid ja väikese kotikese, kuhu palus teha soovi korral endale annetuse. Ausalt öeldes ei olnud ka kahju talle sinna mingisugust rahasummat, mis meil sularahas olemas oli, ka jätta, arvestades kui hästi noormees rääkis. Isegi väikene vahepealne vihmasabin ei pannud meid loobuma jalutuskäigust vanalinnas tolle giidi seltsis. Kellel võimalik sellisel tuuril osaleda, soovitan soojalt.

Oma vabatahtlikult giidilt saime ka teada, et Varssavi vanalinnas asuv Bristoli hotell on Varssavi kõige kallim ja uhkem hotell, kus on ööbinud nii tähtsad riigipead kui ka superstaarid. Kunagi 1970-datel oli Rolling Stones käinud Varssavis kontserti andmas ning peatunud Bristoli hotellis. Peale kontserti tulnud neil aga janu kohaliku joogi järele, nii et Rolling Stones hävitas kogu Bristoli hotelli viinavaru. Saanud sellest innustust, otsustanud Mick Jagger osta terve rongivagunitäie viina, et see endaga UK-sse minnes kaasa võtta. Saanud aga teada, millised on tollimaksud sellise koguse alkoholi ühest riigist teise liigutamisel, otsustanud ta lõpuks plaanist loobuda ja jätnud viinakoguse Bristoli hotellile, millest saanud veel järgnevad 10 aastat hotelli kliendid joobuda.

Varssavi vanalinn näeb välja kaasaegsem kui Tallinna oma ega ole sugugi nii kompaktne. Kuigi suur osa linnast on taastatud vanade maalide või fotode järgi, on osadel majadel siiski detaile, mis sinna kuuluma ei peaks, nt oli üks tuntud kunstnik maalinud kunagi ammu Varssavi vanalinna maju ja lisanud ühele majale ahvi kuju nalja pärast. Kui maja 1970-datel uuesti ehitati, polnud muid materjale peale selle maali olemas ning maja katusele lisatigi ahvi kuju, mis on seal tänaseni. Nüüdseks on selgunud, et ahvi seal ikkagi vanasti polnud ja kaalutakse selle ahvi kuju hävitamist, ent kui ta juba seal on, ehk ta peakski sinna jääma.

Keset Varssavi linna vanalinna külje all on suur ja korralik park, mille servas on kolme võlviga väike, poolikute postamentidega katusel, memoriaal igavese tulega tundmatu sõduri hauana, mida valvavad laetud relvadega vormis kaks sõdurit. Kunagi oli selles samas kohas olnud suur palee, ent sõja käigus ei jäänud peale tundmatu sõduri haua sellest rohkem järele. Miks otsustasid sakslased tundmatu sõduri haua säilitada ja mitte seda hävitada, kas oli see nende austus teiste sõjameeste vastu või oli see lihtsalt juhus, seda ei tea täna enam keegi.

Kui olime oma ringkäigu Varssavis lõpetanud ja võtsime suuna Požnani peale, sattusime uuele ilusale korralikule kiirteele. Päris veider oli näha GPSi ekraanil teadet: sõida otse järgmised 268 km ehk 2 h ja 43 minutit, kiiruseks lubatud 140 km/h. Kui läbi terve Poola ja Baltikumi läheks selline kiirtee, oleks lausa lust autoga reisimas käia.

Požnanisse jõudsime veel täiesti valges. Kuna haarasime teepealt paar snäkki, mis osutusid suuremaks, kui me arvasime, ei jaksanud me I ja tema ema kolmekäigulist õhtusööki kuidagi endale sisse keerata ning otsustasime jätta magustoidu pärastiseks, kui linna pealt tagasi tuleme. Linna vaatama jõudsime me muidugi alles peale väikest jutustamist I-g ning M pisukest uinakut, kui õues oli juba pime. Meie ebaõnneks ei põlenud mingil põhjusel Požnani linnavalgustus, nii et üldine mulje kesklinnast jäi harjumatult pime ja seetõttu jäid kas osad vaatamisväärsused, mis muidu pidid kenasti valgustatud olema, paraku nägemata.

Požnan on olnud Poolakate jaoks ajalooliselt oluline linn aegade algusest saadik. Kuigi teatud aja kunagi on linn ka sakslaste valduses olnud, peavad poolakad Požnanit üdini enda linnaks. Požnan sai alguse kunagi keset praegust linna olnud saarekest, mis jääb kahe jõe haru vahele, ent saasrekesest suuremaks kasvades, muutus linnake vallutatavaks. Samalt saarekeselt on saanud alguse ka Poola katoliku usk – nimelt esimene katoliku kirik on just ehitatud sinnasamasse. Požnan on ajalooliselt oluline ka tegelikult suuremas paanis: sealt sai alguse 1956. aasta juunis esimene kommunismi kukutamise katse, mille käigus tulid spontaanse streigina tänavatele 100 000 töölist ja mis lõppes küll veriselt streikijate allajäämisega tankidele ja kuigi Nõukogude Liit langes Poolas alles ligi 30 aastat hiljem, loetakse just seda streiki kommunismi mõranemise alguseks.

Otsisime linnas parkimiskoha ning tegime vanalinnale mõne kilomeetrise tiiru peale, et oma ära istutud tagumikus veri veidi liikuma saada. Kuigi õues oli oluliselt soojem sellest, mis meist Tallinnasse maha jäi, hindasid kohalikud ilma siiski harjumatult jahedaks – paar päeva varem oli olnud öösel sooja paarikümne kraadi ligi, meid aga tervitas mõneteistkraadine õhk jaheda tuulega. Et mitte liigselt tuule käes külmetada, otsustasime teha plaani järgi, mille I meile algselt välja pakkus, ent mille olime vahepeal ümber mõelnud: väisasime I lemmikpubi ja võtsime seal omale joogid. Poolas on küll lubatud väikse promilliga (0,02, kui ma õigest tean) sõitmine, aga I otsustas meile mitte hirmu teha ja jääda siiski pigem kaineks. Laupäevaõhtune melu oli kõikjal meie ümber, seda nii pubis sees kui linnatänavatel.

Požnan meenutab oma välimuselt ja olemuselt suuresti Wroclawit. Seda nii linna keskväljaku kui arhitektuuri ja vanalinna ülesehituse poolest. Kui Wroclawit iseloomustavad tänavatele laiali pillutud metallist päkapikud, siis Požnani eripäraks on vanal turuplatsil igal keskpäeval kella seest välja tulevad kaks kitsekest. Et meie külastasime Požnanit õhtusel ajal ja pidime järgmisel hommikul varakult lahkuma, jäi meil vaatemäng nägemata. Ilmselgelt tuleb meil millalgi Požnanisse tagasi minna ja võib-olla siis ka muu veel nägemata Poolaga lähemalt tutvuda.