Euroopa pealinn Brüssel

Kuna oleme mõlemad M-ga Brüsselis varem käinud, siis kõik olulisemad kohad olid meil juba vähemalt korra varem nähtud ja otsustasime kasutada võimalust enda välja magamiseks. Umbes hommikul kella 11 paiku olime valmis end linnapeale sättima ja kuskilt hommikusööki otsima. Saatsin A-le smsi, et liigume linna, panin telefoni kotti, lehvitasime koerale ja asutasime end linnapoole teele.

Sättisime GPSi sihtpunktiks kesklinn, et leida seal kuskil parkimiskoht ja võimalus hommikust süüa. iGO-l on hea funktsioon sihtkoha juures parkimismaja leidmiseks vaid ühe nupuvajutusega. Mõeldud-tehtud. Jõudsime parkimismajani. Vaatasime seda ühelt ja teiselt poolt, aga sissepääsu ei näinud kuskil. Käisin küsisin veidi juhiseid, tegime tiiru ümber parkimismaja ning lõpuks saime auto pargitud.

Hommikuse kehakinnituse võtsime pisikeses prantsusepärases kohvikus Paul, kus oli käimas juba tõsine lõunane tipptund. Kuniks me oma teed ja kohvi värskete baguettide kõrvale ootasime, kontrollisin korraks telefoni ja avastasin sealt A smsi, et laseksime koera korraks õue, enne kui linnapeale lähme. Päris piinlik oli tunnistada, et me tund varem saadetud smsi kuidagi enne ei märganud. Kuna A ei ela linnast kaugel, siis otsustasime, et sööme kõhud täis ja lähme laseme kutsi korraks murulapile. Napilt oma auto nina keeranud A kodu poole, sain telefonikõne töölt seoses ühe töökuulutuse muutmisvajadusega. Oh, küll mul oli hea meel, et A juurde tagasi pöörduda olime otsustanud – nii sain tabada kaks kärbest ühe hoobiga.

Hommik oli tabanud meid paraja vihma ja jaheda ilmaga. Enamus kohti, kuhu olin planeerinud minna, asusid aga õues. Kui lõuna ajal tagasi linna pöördusime, tuli ootamatult korraks päike välja ning ilm tõmbas selgeks. Kasutasime juhust külastada Aafrika muuseumi aedu, kus olin kunagi 9 aastat varem käinud ja mälu järgi jätsid need mulle tol korral sügava mulje. Esmaspäeviti on muuseumid Brüsselis kõik suletud, nii et muuseumisse me minna ei saanud, küll aga oli park, mis meie tegelikuks sihtmärgiks, avatud ja sisuliselt inimestest tühi. Mul on kunagi varem tehtud foto samas pargis lõvi kujudega ning mõtlesin, et vahva oleks nüüd, 9 aastat hiljem teha täpselt sama foto uuesti. Kuigi park oli säilinud suuresti muutumatul kujul, siis lõvisid seal enam kahjuks polnud.

Võtsime auto ja keerasime nina vanalinna poole, et kaeda Belgia kõige kuulsamat pissivat poissi. Ühtäkki avastasimegi end autoga otse pissiva poisi kõrvalt vanalinnast, kuigi päris nii lähedale me autoga ei plaaninud tulla ning otsisime juba mõnda aega parkimiskohta. Esimesse parkimismajja, mille leidsime, sisenemine jäi meile taas mõistatuseks ja nii tiirutasime veel ümberkaudsetel tänavatel kuniks järgmise sobiliku parkimismaja leidsime. Kui sinna hiljem tagasi pöördusime, ei suutnud me oma parkimispileti abil kuidagi parkimismaja uksest sisse saada. Õnneks olime eelnevalt avastanud maja tagant eraldi väljapääsu, mille kaudu nüüd parkimismajja taas sisenesime, et oma auto kätte saada. Tundub, et Brüsseli parkimismajade loogika ei vasta päris sellele, millega meie seni harjunud oleme, kuid vähemasti on seal mugav ja turvaline parkida. Turvaline mitte sellepärast, et tänavatel lokkaks kuritegevus, vaid pigem belglaste (nimetagem Belgias elavaid inimesi nii, mitte viidates rahvusele) harjumuspärase tänavale parkimisstiili pärast: kui tundub, et auto külgboksi ära ei mahu, siis tuleb ikkagi hooga endale ruumi teha, olenemata parkimisandurite pidevast pininast, mis viitab objekti vastas olekule.

Lisaks tuntud pissivale poisile on Brüsseli vanalinna ära peidetud veel pissiv tüdruk restorani tänavale ning pissiv koer. Kuna koer jäi meie jalutamise trajektoorist teise suunda, siis selleni me ei jõudnud, eks midagi peab jääma järgmiseks korraks ka vaadata. Kuna oleme varem vanalinna risti ja põiki läbi jalutanud, siis väga pikalt seal käia seekord ei viitsinud. Küll aga on Brüsselis veel mõned kohad, kus ma kordagi käinud pole. Neist üks on Basilique du Sacré-Cœur ehk maailma suuruselt 5. kirik, mille tipu viib 53. korrusele lift, kust avaneb ümberkaudsele linnale imeline vaade. Kahjuks jõudsime kirikusse tund aega liiga hilja - kirik oli küll veel lahti ja seest sai seda uudistada, kuid torni viiv lift oli juba suletud. Brüsselis pannakse üldse kõik asjad meie jaoks harjumatult vara kinni - muuseumid jms vaatamisväärsused suletakse reeglina vahemikus 16:30-17:30. Kirik ise oli seest lihtne, aga võimas ja hoomamatult suur. Toolid, mis olid ruumi ridadesse asetatud, mahutasid vabalt 1500 inimest ning jäi üle tugevasti ruumi ja avarust veelgi toole juurde panna. 

Sättisime end tagasi A,U ja K koju, et riided vahetada, pererahvaga põgusalt juttu ajada ning minna õhtusöögile perekond M-ga. Minu esimene teadlik avastus, et Belgia on olemas, jääb umbes aastasse 2000, kui netiavarustes kohtasin L-i, kelle perega suhtlemine on tänaseks vahelduva eduga kestnud juba varsti 13 aastat. Meie perekondlik õhtusöök äärelinnas asuvas itaalia restoranis oli äärmiselt südamlik ning meeldiv. Muide, esmaspäeva õhtul pidi olema isegi sellise suurlinna kandis nagu Brüssel, keeruline leida lahti olevat restorani, sest reeglina esmaspäeviti inimesed väljas söömas ei käi. Kesklinnas on muidugi restoranid avatud, aga kesklinnarestoranid ei ole kohalike teema. Kuigi meie viimane kohtumine perekond M-ga jäi 3 aasta taha, sai vahepealne aeg kiiresti kokku võetud. Mul on siiras hea meel, et aastatega ei ole see kontakt ikkagi päris ära kadunud. Nii soe ja hea tunne on neid alati näha, nad on kuidagi nii omad. Ja ilmselt ka osa sellest, kes ma täna olen.

Jõudsime A juurde tagasi hilisel õhtutunnil, jutustasime veidi veel pereisaga ning keerasime end õige pea pika päeva lõpuks magama. Järgmine päev ei tähendanud küll pikka sõitmist, kuid tõotas tulla väsitav siiski. Aitäh, A, U ja K meid vastu võtmast ja oma kodu meiega jagamast!