kLeedu

Kodust saime minema alles õhtul kella 17 paiku, kui kõik olulisemad päevased toimetused koolis ja tööl olid tehtud. GPS prognoosis orienteeruvaks kohalejõudmise ajaks Kaunasesse kell 1 öösel.

Pärnus tegime väikese vahepeatuse, tankisime, haarasime õhtusöögi ning keerasime nina Läti poole. Napilt enne Eesti-Läti piiri kontrollisime igaks juhuks, kas ID-kaardid on kaasas – reisil võib neid vaja minna. Saanud üle Eestipoolse piiri, pidas meid kinni Läti piirivalve oma rohelistes vormides ja palus esitada isikuttõendavad dokumendid koos juhilubadega. Huh, kõik dokumendid olid kaasas ja korras. Lätist läbi sõites meid rohkem kinni ei peetud, ent politseid kohtasime Lätis teepeal 7 korda siiski.

Head teed algavad peale Tallinna linnapiiri ja lõppevad Eesti-Läti piiriga. Läti maanteed on suures osas umbes sama kvaliteediga, nagu Tallinna tänavadki, kui isegi kohati mitte hullemad. See-eest Leedu maanteed on ülimalt heas korras ja vägagi nauditava sõidukvaliteediga. Leetu jõudes on tunne, nagu sõidaksid Euroopa suurriigis – teed on ka pimedas hästi tähistatud ja selgelt viidatud.

Kui Leedu piiri ületasime, oli väljas juba kottpime. Esimese hooga tundus meile, et maantee on täis pruuni lehepuru, mis mööduvate autode tuules kergelt õhus keerleb. Alles hetk hiljem avastasime, et lehepuru elab – terve maantee oli kilomeetrite pikkuselt tihedalt kaetud hüppavate konnadega. Püüa sõita, kuidas tahad, aga konnavaba kohta teel ei olnud. Sellest sai Leedu endale meie jaoks uue nime: konna Leedu ehk kLeedu.

Viimased 80 km enne Kaunast oli minu jaoks tõsine raskus silmi lahti hoida. Püüdsime küll M-ga omavahel juttu ajada, kuid silmad kippusid mul kinni vajuma ikkagi umbes iga kahe sõna tagant. Püüdsin silmi sõrmedegagi lahti hoida, ent ka see ei töötanud. Ilmselgelt eelmine osaliselt magamata öö ja pikk päev arengukonverentsi korraldamisega oli väsimusse oma jälje jätnud. Õnneks oli M roolis. Suure unega võideldes jõudsime lõpuks Kaunasesse turvaliselt kohale.

Kaunases ööbisime kesklinna hotellis, mis asub täpselt bussijaama vastas. Kuna jõudsime sinna öösel ja lahkusime hommikul vara, siis hotelli broneerides polnud meie jaoks suurt muu oluline peale soodsa hinna. Seda enam üllatas hotell Magnus meid oma 3-tärnilise tasemega ülisoodsa hinna eest heas asukohas privaatse parklaga. Toad on korralikud ja vastavad igati standardile, mida 3-tärni hotellilt oodata. Seinte helipidavus jätab vaid soovida, ent kui sinna minnagi pigem lühikeseks perioodiks ööbima, on hotell kohe rohkemgi kui oodata oskasime niivõrd soodsa hinna eest. Soovitada julgeme igatahes.

Ilmaga meil muidugi reisi alguseks vedanud ei olnud. Tallinnast startides sadas jahedat vihma ning termomeeter näitas napid 4 soojakraadi. Reeglina on aprilli lõpus ilm ikkagi oluliselt soojem, ent sel aastal on kevad kuu aega hiljaks jäänud oma kõikide ilmingutega. Ka Lätis sadas. Vaid Leedus olid teed niisked, aga õhk oli kuiv ja soe – kella 11 paiku õhtul näitas termomeeter veel 12 soojakraadi ning õues tundus olevat harjumatult soe. Lõpuks ometi oli õhus tunda veidigi kevadet. Loodetavasti on kesk-Euroopas veidi enam kevadet, sooja ja päikest, mille saame endaga hiljem ka koju kaasa tuua.