Kõrvits!

Ma olen tihti mõelnud, mida kõrvitsaga pihta hakata. Jupp aega teda pole ja siisühtäkki on teda jube palju, nii et keeruline on ära teha. Ja siis jälle väga kaua ei ole.

Hiiumaalt saabunud poolik kõrvits ootas juba mõnda aega oma järge, kuid häid ideid ei olnud kohe varrukast võtta. Saia sai juba tehtud ja supi isu ei olnud, marineerida ka ei tahtnud.

Aga mis oleks, kui paneks kõrvitsapüree lihtsalt purki ja otsustaks hiljem, mis sellest saab?

Kollane püree ootab ideid.

15 000 sammu

Talvine aeg on enamjaolt tubasem. T ei jaksa ega viitsi ka jalutada nii palju kui varem. Eks ta muidugi viitsib, aga käppa tulnud longe teeb haiget ja seepärast pigem liiga pikki jalutuskäike olen hakanud temaga vältima.

Üle pika aja on selge ja särav päike väljas. Kasutasime juhust ja tegime pikema tiiru karges talvepäevas. Ah, talv on nii ilus!

Päike särab. Kevad ei ole kaugel.

Ühe armastuse lugu

Aasta algus on kujunenud kultuurseks. Esimese kuu jooksul on see juba kolmas teatriskäik. Seekord Viljandi Ugalasse Lovesongi vaatama.

Ma arvan, et elus on draamat ja tragöödiat piisavalt palju, ilma et peaks seda niisama juurde külvama. Mu elu on piisavalt sisutihe, et mõtestada oma olemust. Seega ei otsi ma lisaks nukraid ja negatiivseid emotsioone teatrist. Mulle ei meeldi tükid, mis on liiga realistlikud. Mille suudavad näitlejad mängida nii puhtalt välja, et jäädki kõike nähtut hoobilt uskuma. Niivõrd hea näitetöö ja suurepärane lavakujundus. Aga nii palju emotsioone, et mitmed inimesed saalis valasid pisara ja mõni isegi lahkus keset etendust.

Enamik inimesi ei taha saada reaalsusega vastu vahtimist.

Talvine Viljandi. Nii tuttav ja nii võõras.

Logistika on täpse ajastuse alus

Üksik käru ootamas oma teed.

Tere tulemast, härra L!

Tere tulemast siia maailma, väike härra L!

Mul on sinu saabumise üle siiras hea meel. Sa oled oluline, justkui oleksid meie endi pere liige. Ma olen nii õnnelik! Tahaksin Sulle öelda nii paljut, kuid jõuab veel. Praegu on tähtis üksnes olla emme-issi silmateraks ja tublilt kasvada ning kosuda.

Ma jõuan Sulle kõiki olulisi maailma asju veel rääkida, kui Su emme ja issi seda muidugi lubavad. Ma soovin, et Sinu elu saaks olema säravalt positiivne ja põnev, täis hoolivust ja armastust ning üllaid triumfe. Et tunneksid saavutuste väärtust, kuid elu säästaks Sind valust ja raskustest. Ma usun, et Sind ootab ees suurepärane elu. Hoia seda!

Ema-lapse kimp. Nabanööriga kinni.

Ootusärevus

Positiivne ootusärevus on tore asi. Tead, et kohe-kohe juhtub midagi, aga see hetk ei ole veel käes. Iga piuks paneb võpatama ja telefoni poole kiikama - kas nüüd äkki? Aga ei veel...
Südames tean, et kõik läheb hästi!

Kingituse ootamine on ootusärevus. Kingituse tegemine siiras rõõm.

29 5/6

Tihtipeale on nii, et kellegi lapse kohta vanust küsides, öeldakse vastus üpris kuu täpsusega lisaks aastatele. Kuskilt alates hakatakse ütlema poolaastaid ning sealt edasi täisaastaid. Aga kust jookseb see piir? 

Kuskilt ajast pole väidetavalt vanus enam üldse oluline. Ja teatud mõttes ei olegi. Sellgipoolest ma arvan, et antud aega tuleb pühitseda ning hetkede eest tänulik olla. Lõppeks loevad ju need momendid, mis võtsid positiivselt hingetuks, mitte need, mis hinge ei puudutanud. 

Hommikune jäljekütt

Kõrvitsaga lapsepõlveradadel

Vahel ütleb pilt rohkem, kui sõnad võiksid. Panen siia kolm ühest emotsiooni. Kõrvitsasai viib mind tagasi lapsepõlve - ema meisterdas sügiseti alati magusat kollast saia, millest isu täis ei saanud.

Kõrvitsasaia retsepti kohandasin natuke ringi: jahu sai 1,3 kg, piima aga poole vähem retsepti kogusest - 2,5 dl. Kuivpärmiga ja väikese kardemonitörtsuga maitses nagu päris.

Kerkib. Esimene saiataigen

Uus kogemus. Kõrvitsasaiakesed

Parim tulemus. Magusad pätsid ootavad mekkimist

Tagasi juurte juurde

Mulle on alati olnud huvitav, aga ka oluline teada, kust ma pärinen. Meie peres on ka alati väärtustatud sugulastega läbikäimist, kuigi tänapäeva maailmas on pigem tihedamini levinud lävimine sõpradega, vähem naabritega. Lapsepõlvest kaasa antud väärtuste tõttu on mulle alati meeldinud ka nn laiendatud pere, kus lähemad hõimlased ja sugulased omavahel tihedalt läbi käivad. Perekond ei ole mitte alati see, mis iseenesest antud on, vaid see, mille sa sellest kujundad ja keda oma pereringi arvata otsustad.

Eestis on peredel läbi aegade olnud omajagu saladusi, kuid minevik on avalik info ja nii on sugupuu uurimine päris põnev tegevus. Umbes 6-7 aastat tagasi jõudis Geni portaal esmakordselt laiema avalikkuse teadlikkusse ning pakkus lihtsat viisi luua võrgustik oma sugulastest - me kõik oleme kuidagi seotud. Ema oma mul suure töö sel teemal ära teinud ning aitasin temagi tööd teistega jagada, veidi hiljem võttis ema ise rolli portaalis üle ning on sugupuud tänaseni tasapisi täiendanud sedasi, kuidas oskab.

Mõnda aega tagasi palus üks sugulane, keda me kunagi kohanud polnud, ema abi vanadelt fotodelt inimeste tuvastamisel. Kuigi sellest oli juba varem juttu, võtsime käigu sugulase juurde Kesk-Eestisse alles nüüd ette. Päris veider oli kohtuda kellegagi, kellest enne justkui midagi ei tea, kes räägib neist samadest inimestest, keda mu ema on kunagi kohanud ja kelle andmed olen just mina Genisse sisestanud. Niimoodi saabki ring iseenesest täis.

Lumi ei ole veel sulanud, aga esimesed märgid kevadest juba paistavad.

Jõulupuu pidulik lõppakkord

Sel aastal tuli Kolmekuningapäev varakult. Mitte nüüd varem, kui kalendris tavaliselt, aga kuupäevaliselt sattusid Jõuluaeg ja aastavahetus pikkade pühade ajale, nii et enamus inimesi oli veel aasta esimesel pühapäevalgi kodudest eemal ja kuused polnud mitmel pool saanud veel täielikku naudingut, et neid võiks juba napid paar päeva hiljem lõkkesse visata.

Kolmekuningapäev paneb Jõuluajale lõpu ning kuskilt kaugemalt ajalt on pärit ka traditsioon sel ajal kuused toast välja visata. Kuhu seda kuuske ikka visata on linnarahval? Lapsepõlvest mäletan, et jaanuari alguses olid prügikastide ümbrused kivilinnas tohutult ülekuhjatud kuuserootsudega. Üpris trööstitu vaatepilt, aga ühtki muud alternatiivi ka polnud. Selles osas on kuuskede põletamine vähemasti ilus ja Jõulupuule väärikas lõppakkord.

Sel aastal otsustasime kuuskede põletamise teha alles nüüd. Ilm soosis seda peaaegu: alles õhtul tõusis tuul ning kui lõke juba hoolega põles, sadas taevast alla hoovihm, mis jäise tee veel libedamaks tegi, nii et isegi lühikest teejuppi jalgsi keeruline käia oli. Lõke see-eest aga hõõgus ehedalt lumisel taustal.

Kuuskede põletamine

Komöödia kahes vaatuses

Viimastel päevadel on mul kohati tunne, nagu maailm, mida näen, on justkui film, mida ma vaatan hämingus ammuli sui, arusaamata, kas see on komöödia või draama. Miskipärast on mul tunne, et viimane vaatus ei ole veel käes. Ja mulle meeldiks lõppkokkuvõttes hea komöödia oluliselt rohkem.

Uskujad

Plaanimajanduse postulaat

Aasta algus on olnud veidi hektiline, aga ma püüan end sellest mitte häirida lasta. Palju tegemisi ja toimetamisi ning vahel on tunne, et tahaks korraks aja maha võtta. Kiiresti sõltumatult muutuvad plaanid. 

Pigem on asi selles, et asju, millega tegeleda tahaks ja mida kõike jõuda sooviks, on lihtsalt nii palju ja raske on millestki loobuda. Aeg on paraku piiratud ühtmoodi 24-tunniga ööpäevas.

Elamus. Emotsioon. Koos veedetud aeg. 

Reis ürgaega. Ahhaa, dinosaurused!

Plirts-plärts, käes on jaanuar!

Täna oli õues tõeline kevadilm - päike paistis pimestavalt, lumi ja jää sulasid. Õu oli erakordselt libe. Kevad hakkab tulema. Viimane aeg hakata talikülvile mõtlema.

Veel kaks päeva tagasi oli täielik talv

Unistus paradiisist ja puhkusest

Soe üllatus postkastis - aitäh, K!

Tudengieine

Nostalgiline õhtusöök - nuudlid konserviga.

Väike laps minu sees

Tänane päev oli eriti tegus. Pakkisime oma asjad hommikul hotellis kokku ning mõtlesime, mida päevaga pihta hakata. Väljas oli täielik sula ning öösel maha sadanud paks lumi kattis raske korrana kõiki pindu.

Kunagi kümnendas klassis olles leppisime klassiga kokku, et lähme klassiekskursioonile Soome Heurekasse. Minu jaoks tundus see mõte väga põnev, eriti seetõttu, et tol ajal Eestis veel midagi sellist ei olnud. Ahhaa keskus oli siis alles vastloodud ja lapsekingades ning sinna klassiekskursioone veel ei korraldatud. Juhtus aga nii, et mihklipäeval oli korraga nii minu mandliop kui klassiekskursioon ja mul jäigi Heurekasse minemata. Umbes samast ajast alates olen ma mõelnud, et Heurekas või nüüd ka Tartus Ahhaa keskuses võiks olla väga põnev. Lõpuks täna, peale kõiki neid aastaid, võtsime ette käigu Ahhaa keskusesse.

Ma arvan, et tänapäeva koolilastel on teooria omandamine oluliselt lihtsam kui meil omal ajal. Õpikust kuiva ja ette kujutamatut teksti lugedes on sellest üpris keeruline aru saada. Tänu Ahhaa keskusele on aga oluliselt lihtsamalt võimalik endale ette kujutada paljusid neid asju, mis õpikutes seni segasena tundus.

Mind tabas Ahhaa keskuse planetaariumis tõeline ahhaa efekt. Väiksena vaatasime tihti maal taevas tähti. Isa püüdis seletada, kus mõned tähtkujud asuvad, mis on suur ja väike vanker ning kus Põhjanael. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas alati Põhjanael paigal püsis, kuid suurt ja väikest vankrit vahel keerulisem leida oli. Tuleb välja, et Põhjanael ongi meie taevalaotuses paigas, kuid suur ja väike vanker siiski liiguvad. Ehk siis see, mida ma alati kahtlustanud olin, sai täna lõpuks kinnituse.

Tagasi kodus kutsus A meid Skyparki batuudile hüppama. Kaalusin, kas minna või mitte. Batuudid on ju vahvad, oma isu pole ma seal saanud kunagi täis hüpata, kuid samas ma polnud päris kindel, kas täiskasvanul on paslik minna batuudile hüppama. Õnneks on siin hea kattevarjuna kasutada A last, kes veel nii väike on, et üksi päris batuudile hüppama teiste laste vahele ei sobi. Miks see nii on, et täiskasvanule justkui ei peeta sobilikuks lapselikel atraktsioonidel rõõmu tunda ja üksikut täiskasvanut sellises kontekstis peetakse pigem perverdiks ja veidraks, kuid lapsevanemad võivad koos lastega kogu üritust rõõmsalt nautida, ilma et neid keegi kummaliselt vaataks? Et kui pole lapsi, peaks justkui kogu sellest rõõmust ilma jääma? Või on see lihtsalt valehäbi?

Tuisune tee Tartust Tallinna. Lund tuli muudkui juurde.

Heade mõtete linn

Päkapikk mõtles samu radu pidi, kui ta tõi meile Jõuludeks teatripiletid Tartusse ja paari nädalase vahga Viljandisse. Olgugi, et päkapikkude algallikad olid erinevad, käis mõtterada ilmselt sama teed pidi.

Tartusse satun ma niisama harva, ka ei ole mul selle linnaga kunagi päris isiklikku suhet olnud ja tunnen end siin pigem harvase külalisena. Lumine Tartu on ilus ja muinasjutuline. Tartu on linn, mida ma ei tunne ja siin on palju kohti, kus ma kunagi käinud pole.

Sadamateater meenutab natuke Linnateatri Hobuveskit oma olemuselt, tükkide poolest aga pigem uuendusmeelsust sarnaselt No-teatrile. Igal juhul, Paanika oli laval võibolla veidi teistsugune, kui teatritüki kirjeldus ettekujutuse lõi, mis ei tee seda etendust sugugi kehvemaks ning säravaim koht on kahtlemata teises vaatuses, kus ilmselt iga saalis viibinud naisterahvas oleks tahtnud uudishimust korraks teada, kus ja kuidas see tätoveering ikkagi lõppeb, mis ühe siledanahalise meestegelase selgroogu mööda algas ja üle puusa sujuvalt ettepoole libises. Näitlejatöö oli suurepärane, tüki enda sisu pakkus ilmselt nii mõnelegi saalis olnud meesterahvale omajagu äratundmisrõõmu, et aplausi ajal just meesterahvad saalis püsti seisid. Riho Kütsar nägi laval välja, nagu Eesti enda Brad Pitt.

Mind on positiivselt üllatanud täna Tartu söögikohtade hea teenindustase. Hotell Londoni, kus peatume, restoran Polpo, mis on valitud ka Eesti parima 50 restorani hulka sel aastal ja saavutanud seal Tartu restoranidest auväärse teise koha, on mugav lahendus teatrieelseks õhtusöögiks. Eelroad andsid kogu õhtule mõnusa nüansi alguseks, pearoogadest oli lausa suus sulav lammas kahtlemata parim valik. Part, olgem ausad, on nii mõneski kohas veidi maitsvam olnud ja ajas hiljem hirmsasti jooma. Siga oli meeste meelest klassika. Kahele roale kolmandat ehk magusakorda me enam peale mitte mingi valemiga võtta ei jaksanud. Teenindus seejuures oli aga ülimalt sõbralik ja meeldiv, poiss teenis ausalt oma tipi välja ja oleksime ehk rohkemgi jätnud, kui parajamat sularaha oleks leidunud.

Õhtu lõoetasime Pierres, nautimas shokolaadiseid hõrgutisi. Pierre atmosfäär ise on selline, mis loob privaatse ja hubase tunde, nii et kõrvallauad jäävad sisuliselt märkamata. Ka Pierre teenindaja oli mõnusalt julge suuvärgiga, kuid tabas peenelt ära piirid, milleni oli mõistlik minna. Lahkudes jäi tunne soe ja rõõmus, nii et teinekordki võiks tagasi minna.

Tartus on vaimsust piisavalt. Paanika oli üksnes laval.

Pool krundi hinnast moodustab naaber

Mu äial on ütlus, et pool krundi hinnast moodustab naaber. Ma olen temaga täiesti nõus.

Head naabrid on nagu head sõbrad. Head sõbrad on omad. 

Horoskoobikuulutus

Öeldakse, et parimad asjad elus on tasuta. Samas on elu selline, nagu sa teda võtad. See ei tähenda alati pidu ja pillerkaart, pealegi tuleb pill pika ilu peale, kuid meie kliimas on optimistlik suhtumine ja positiivne meel igal juhul midagi, mis igal hetkel marjaks ära kulub.

Täna ilmus Igor Mangi aastahoroskoop, mida Maalehest pikisilmi oodatakse igal aastal. Olen püüdnud vahel alles hoida eelmise aasta oma, sest Internetiavarustest seda hiljem kätte saada on üpris keeruline, et võrrelda kuidas aasta siis päriselt läks. Mang paneb paljude asjadega üllatavalt täppi, kuid on ka mõned asjad, mis alati nii hästi kokku ei lähe. Ja lõppeks loeb see, mida sa ise otsustad uskuda ja kuidas oma elu suunata püüad.

Sel aastal ma võtaksin ja valiksin Mangi horoskoobist meeleldi just need teemad täituma, mis meele rõõmsaks ja hingele head teevad. Positiivsed soovid, mis täituda võiks. Head emotsioonid. Ülejäänud maailm vuhiseb nagunii sellises tempos ja toonis, nagu ta ise soovib. Eks aasta pärast saab vaadata, kuidas läks, kuid sisenen ma eesootavasse heade mõtete ja tunnetega. Las head asjad tulla!

 Unistamine on tasuta. Õiged asjad tulevad ise sinuni.

Pimedad õhtud

Ajaviide pimedateks õhtuteks, kui tegelik ajaröövel ootab alles oma tähelepanu

Võta hetk

Mulle kunagi meeldisid tohutult laulusõnad, kuidas üks hetk päevast jäi puudu ning pidasin seda kiirustavas maailmas tavapäraseks normaalsuseks.

Tegelikult on vahel vaja just nimelt see üks hetk võtta, et mitte lahmida tohutus tempos teha tänaseid toimetusi homsele mõtlemata. See üks hetk, et mõelda ette väike samm, mis võib praegu nõuda pisukest panustamist, aga tulevikus päästa seetõttu suuremad kulutused ning kuudepikkuse topelttöö.

Kui hiljuti üks Exceli koolitaja väikse huumoriga küsis nii mõnegi asja kohta mismoel mõnd matemaatilist tulemust on hea saada ja pakkus ise vastuseks, et lihtsalt aega peab olema, siis vahel tõesti - peabki aega olema. Aga mitte aega selleks, et teha tohutut käsitööd üksi ära, vaid aega selleks, et eesolev tegevus korraks läbi mõelda ning jõuda tänu sellele korrektse tulemuseni oluliselt kiiremini.

Aega peab olema. Aega, et nautida, saavutada, olla.

Tänased otsused mõjutavad homse päeva tegemisi. Vahel on vajagi lihtsalt üht hetke*.

*hetk - moment, silmapilk, minut, viiv, vilge, pilk, puhk, sutsuke.

Kolmekuningapäev. Aeg kuusk kokku pakkida.

Aurutada mitte keeta

Mõtlesin kiireks õhtusöögiks haarata poest paki pelmeene. Lähenesin natuke uudsest vaatenurgast ja võtsin tavapäraste Pealinna omade asemel seekord kana, seente ja juustuga - kui hull see maitsekooslus ikka olla saab?

Jõudsin näljasena koju ja viskasin poti kärmelt tulele, et peagi keevasse vette poetada mõnus ports põneva maitsega pelmeene. Ühtäkki riivas mu silma pakil olev joonispildijada. Vaatan üht- ja teistpidi, aga pakil on peal pilt, millel on potile diagonaalne joon peale veetud. Misasja? Pelmeene ei tohigi keeta? Alati on pelmeene ju keedetud!

Uurin pakendit veidi lähemalt ja saan selgeks, et neid pelmeene tõesti ei soovitata keeta, vaid pigem aurutada, praadida koos aurutamisega (kuidas see välja näeb?), panna fritüüri või koos veega mikrolaineahju (mental note iseendale: need pelmeenid võiks ka tööle sügavkülma visata, sest neid kannatab teha ka mikrouunis, kuna tööl korralikku kööki nagunii pole). Kõhkleva näoga kallan potist keema läinud vee ära, jätan sellest alles vaid väikse tilga, sätin poti põhja aurutusresti ja puistan restile pelmeenid.

Täpselt 6 minutit hiljem võtan aurava poti tulelt. Üllataval kombel on pelmeenid küpsed ja väga hea maitsega, ainult tiba magedad minu maitsele.

Kui reeglina kehtib pelmeenide puhul meie tavapärases keskkonnas lause: aurutada mitte, keeta! Siis seekord on tõesti tõene: aurutada, mitte keeta! Vahel võib komal olla elus väga suur roll, nagu ajalooliselt ammu juba teada on.

 Seal, kus tavaliselt jäätee algab. Uue aasta esimesel päeval.

Kanged kleepekad

Reedene torm oli kohal veel tänagi. Eile õhtused ja täna esimene praam Hiiumaalt mandrile ei väljunud. Meil oli pilet järjekorras teisele praamile. Meri loksutas omajagu ning silmapiir kõikus laeva aknast ühest äärmusest teise. Hea, et Hiiumaa vaheline jupp meresõitu kestab vaid tund-viisteist.

Rohelise murukamaraga saarelt sattusime ühtäkki üle mere lumisele mandrile. Väike vahemaa. Suur vahe maal.

Eelmisel aastal valminud vein vajas pudeldamist. Esimest punsut ümber villides avastasin, et teise jaoks pole piisavalt pudeleid varutud, kuigi enda arust olen korralikult aastajagu pudeleid kogunud. Nüüd on siit-sealt viimased pudelid koos ja aeg pudeldada ka viimane punsu.

Olgugi, et ma olen aastaid juba kasutatud pudelitelt silte maha kraapinud, lähevad tootjad aasta-aastalt paremaks (või on minu kasutusse sattunud üha kvaliteetsemad veinid), igal juhul on üha keerulisem pudelitelt silte maha hõõruda. Olen selleks kasutanud kõikvõimalikke tehnikaid, millele olen osanud tulla. Olen nii küüntega kraapinud, ööpäevade ja nädalate kaupa leotanud, kuumutanud ja traatharjaga hõõrunud, piserdanud liimieemaldajat kui kasuanud kõikvõimalikke teravaid kätte juhtuvaid asju alustades noast ja kääridest ning lõpetades pahtlilabidaga. A soovitas mulle nädalapäevad tagasi, et pudelid võiks ju nõudepesumasinasse panna - purkide sildid lahkuvad masinas üpris kärmelt vabatahtlikult. Mõeldud-tehtud.

Peale kaks korda 2,5 h pesuprogrammi ja vahepealset küünetööd, näevad mitmed pudelid üpris samasugused välja nagu masinasse pannes. Mõnel on üksnes tekst heledamaks kulunud. Niipalju siis sellest. Tundub, et järgmine aasta tuleb hakata siltideta veinipudeleid kuskilt eraldi soetama. Õnneks on sinna veel veidi vähem kui aasta aega.

Kangekaelsed pudelid veel kangema liimiga siltidega.

Tormituuled

Õues kisub tormiks juba teist päeva. Tuul puhub üpris tugevasti. Metsa ei soovitata minna. 

Oma tormid juba läbinud roheline ratas

Tavaline toit

Vana-aasta viimastel päevadel tundsin ühtäkki, kuidas tahaks tavalist toitu. Sellist klassikalist, millega oleme harjunud juba maast madalast ja mis on omane meie maitsemeeltele. Ma olen olnud seni suur katsetaja ja uute resteptide järgiproovija, et kõiksugused põnevad kooslused ja uued maitsed ära proovida. Nüüd tunnen, et vana ja hea on kuhugi unustuse hõlma vajunud ning ma olen kuidagi veidi väsinud menüünimedest, mida oma emakeeles lugedes pole mul halli aimugi, millest see toit tegelikult on.

Tänaseks õhtuks olid kõik varem valmistatud toidud otsas ning pidulauale nõudis keha midagi mahedat ja tavalist vahelduseks. Umbes nagu tartari või confiti vahetaks välja ketšupiga makaronidega. Vahel on sellised toidud lihtsalt nii head. Vahel tunneb vaim, et lihtsad asjad on need, millest puudus on.

Kui omal ajal pidi Portugali perenaisel olema 365 erinevat retsepti soola-tursast, siis eestlastel on ilmselt umbes sama palju retsepte sealihast ja teraviljatoodetest. Ja vanadel eestlastel oli ilmselt suhteliselt ükskõik liha rasvaprotsendist ning teravilja gluteenimäärast. Endiselt on ikka veel tavalisestki Eesti köögist nii palju neid toite, mida ma pole kunagi teinudki.

Leidsin kapist ühe koltunud paberil nõukaaegse kokaraamatu ning lappasin seda huviga. Kui nüüdsel ajal on uutes kokaraamatutes valdav osa toite vaja teha praeahjus, magustoiduks peaks kodus olema olemas toorjuust, vahukoor, veidi vanemate retseptide puhul nüüd enam mitte nii populaarne kohupiim, siis vanemad kokaraamatud ei eelda kirevat kiiresti riknevat toiduvaru ja on tihtipeale pliidiplaadil tehtavad.

Väljas möllava tormiga ei viitsinud end kuidagi poodi ajada ja nii sai kappides olevatest asjadest hea ja lihtne, kuid maitsev õhtusöök kokku: pelmeenivorm seentega ja odrajahuvaht. Muide, mul polnud aimugi, et ka odrajahu saab vahustada sarnaselt mannale. Igal juhul, maitsemeeled tänasid.

Vaarika-mustikamahlaga odrajahuvaht

365 uut mõtet

Kuhu kaob aeg?

Viimane aasta on läinud sellises tempos, et vahepeal pole sellele ise ka kuidagi järgi jõudnud. Ma tunnen, et selline jooksmine ei ole kuigivõrd pikas perspektiivis mõistlik. Seetõttu on jäänud unarusse palju asju, mida ma teha olen soovinud, keeruline on olnud enda jaoks ka aastast kokkuvõtet teha, sest mõttega olen ma ika veel kuskil novembri keskpaigas, teisisõnu ajast tugevasti maas.

Soovid

Jõuluvana küsis mu käest kuidas mu perel on viimasel ajal läinud. Võtsin hetke ja mõtlesin igaühe peale veidi, andes kaasa kõigile personaalse soovi. Öeldakse ju, et lase oma soov universumisse ja see läheb täide. Richard Bachi öeldu sai ka aastalõpusoovidena sõpradele ja lähedastele lähetatud „Ühtegi soovi ei lasta sul tekkida eales, ilma et üksiti jõudu sul antaks see täide viia.“. Soovin oma lähedastele head terveks eesolevaks ajaks.

Uued mõtted

Olen seda blogi siin hoidnud algusest saadik üpris pildivaba. Seda kõike põhjusel, et pean end oluliselt paremaks kirjutajaks kui pildistajaks ning, olgugi et pilt võib öelda tuhat sõna, võib vahel pilt ka jutust tekkinud ettekujutuse ära rikkuda, näiteks klassikaline juhus, kui juturaamat on kaasahaarav ning peategelastest tekib silme ette kujutluspilt ja ühtäkki tehakse raamat filmiks. Vaatad filmi ja mõtled, kuidas nad peategelaste valikuga ikka nii mööda on pannud, et need sinu kujutelmaga üldse ei ühti. 

Kirja saab refereerida, jutustada, edasi anda sõnadega. Pilti, nagu lõhnagi, on sootuks keerulisem sõnadesse panna. 

Ma ei arva naiivselt, et aega kuskilt tohutult ilma ja ellu juurde tekib. Elu läheb ajas kuidagi üha kiiremaks nagunii ning mida aeg edasi, seda vähem jõuab sama ressursiga tegelikult tehtud, tulenegu see siis millest tahes. Eesoleval aastal soovin ma leida enam rahulikku aega meie endi jaoks, et aasta lõpus võiks tagasi vaadates õnnelikult tunda, kuidas kõik soovid on täitunud, ent südames on rahu, sest õiged väärtused on saanud vajaliku tähelepanu end ribadeks tõmbamata.

Mõned asjad on head just selliselt, nagu need alati olnud on. Mõned asjad vajavad vahel veidi enam hingetõmberuumi ja vähem piiritletust, võibolla ka kerget uuenduskuuri. Nii võib ehk seegi blogi olla vahelduseks ehk veidi enam pildirohkem, kui kirjaks ei jää nii palju mahti.

Niisiis, soovin rahulikku uut aastat, et oleks aega omadega koos olla ja aega iseenda jaoks.

Alpakad tervitamas uue aasta esimesel päeval