Tihtipeale on nii, et kellegi lapse kohta vanust küsides, öeldakse vastus üpris kuu täpsusega lisaks aastatele. Kuskilt alates hakatakse ütlema poolaastaid ning sealt edasi täisaastaid. Aga kust jookseb see piir?
Kuskilt ajast pole väidetavalt vanus enam üldse oluline. Ja teatud mõttes ei olegi. Sellgipoolest ma arvan, et antud aega tuleb pühitseda ning hetkede eest tänulik olla. Lõppeks loevad ju need momendid, mis võtsid positiivselt hingetuks, mitte need, mis hinge ei puudutanud.
Hommikune jäljekütt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar