Tänane päev oli eriti tegus. Pakkisime oma asjad hommikul hotellis kokku ning mõtlesime, mida päevaga pihta hakata. Väljas oli täielik sula ning öösel maha sadanud paks lumi kattis raske korrana kõiki pindu.
Kunagi kümnendas klassis olles leppisime klassiga kokku, et lähme klassiekskursioonile Soome Heurekasse. Minu jaoks tundus see mõte väga põnev, eriti seetõttu, et tol ajal Eestis veel midagi sellist ei olnud. Ahhaa keskus oli siis alles vastloodud ja lapsekingades ning sinna klassiekskursioone veel ei korraldatud. Juhtus aga nii, et mihklipäeval oli korraga nii minu mandliop kui klassiekskursioon ja mul jäigi Heurekasse minemata. Umbes samast ajast alates olen ma mõelnud, et Heurekas või nüüd ka Tartus Ahhaa keskuses võiks olla väga põnev. Lõpuks täna, peale kõiki neid aastaid, võtsime ette käigu Ahhaa keskusesse.
Ma arvan, et tänapäeva koolilastel on teooria omandamine oluliselt lihtsam kui meil omal ajal. Õpikust kuiva ja ette kujutamatut teksti lugedes on sellest üpris keeruline aru saada. Tänu Ahhaa keskusele on aga oluliselt lihtsamalt võimalik endale ette kujutada paljusid neid asju, mis õpikutes seni segasena tundus.
Mind tabas Ahhaa keskuse planetaariumis tõeline ahhaa efekt. Väiksena vaatasime tihti maal taevas tähti. Isa püüdis seletada, kus mõned tähtkujud asuvad, mis on suur ja väike vanker ning kus Põhjanael. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas alati Põhjanael paigal püsis, kuid suurt ja väikest vankrit vahel keerulisem leida oli. Tuleb välja, et Põhjanael ongi meie taevalaotuses paigas, kuid suur ja väike vanker siiski liiguvad. Ehk siis see, mida ma alati kahtlustanud olin, sai täna lõpuks kinnituse.
Tagasi kodus kutsus A meid Skyparki batuudile hüppama. Kaalusin, kas minna või mitte. Batuudid on ju vahvad, oma isu pole ma seal saanud kunagi täis hüpata, kuid samas ma polnud päris kindel, kas täiskasvanul on paslik minna batuudile hüppama. Õnneks on siin hea kattevarjuna kasutada A last, kes veel nii väike on, et üksi päris batuudile hüppama teiste laste vahele ei sobi. Miks see nii on, et täiskasvanule justkui ei peeta sobilikuks lapselikel atraktsioonidel rõõmu tunda ja üksikut täiskasvanut sellises kontekstis peetakse pigem perverdiks ja veidraks, kuid lapsevanemad võivad koos lastega kogu üritust rõõmsalt nautida, ilma et neid keegi kummaliselt vaataks? Et kui pole lapsi, peaks justkui kogu sellest rõõmust ilma jääma? Või on see lihtsalt valehäbi?
Kunagi kümnendas klassis olles leppisime klassiga kokku, et lähme klassiekskursioonile Soome Heurekasse. Minu jaoks tundus see mõte väga põnev, eriti seetõttu, et tol ajal Eestis veel midagi sellist ei olnud. Ahhaa keskus oli siis alles vastloodud ja lapsekingades ning sinna klassiekskursioone veel ei korraldatud. Juhtus aga nii, et mihklipäeval oli korraga nii minu mandliop kui klassiekskursioon ja mul jäigi Heurekasse minemata. Umbes samast ajast alates olen ma mõelnud, et Heurekas või nüüd ka Tartus Ahhaa keskuses võiks olla väga põnev. Lõpuks täna, peale kõiki neid aastaid, võtsime ette käigu Ahhaa keskusesse.
Ma arvan, et tänapäeva koolilastel on teooria omandamine oluliselt lihtsam kui meil omal ajal. Õpikust kuiva ja ette kujutamatut teksti lugedes on sellest üpris keeruline aru saada. Tänu Ahhaa keskusele on aga oluliselt lihtsamalt võimalik endale ette kujutada paljusid neid asju, mis õpikutes seni segasena tundus.
Mind tabas Ahhaa keskuse planetaariumis tõeline ahhaa efekt. Väiksena vaatasime tihti maal taevas tähti. Isa püüdis seletada, kus mõned tähtkujud asuvad, mis on suur ja väike vanker ning kus Põhjanael. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas alati Põhjanael paigal püsis, kuid suurt ja väikest vankrit vahel keerulisem leida oli. Tuleb välja, et Põhjanael ongi meie taevalaotuses paigas, kuid suur ja väike vanker siiski liiguvad. Ehk siis see, mida ma alati kahtlustanud olin, sai täna lõpuks kinnituse.
Tagasi kodus kutsus A meid Skyparki batuudile hüppama. Kaalusin, kas minna või mitte. Batuudid on ju vahvad, oma isu pole ma seal saanud kunagi täis hüpata, kuid samas ma polnud päris kindel, kas täiskasvanul on paslik minna batuudile hüppama. Õnneks on siin hea kattevarjuna kasutada A last, kes veel nii väike on, et üksi päris batuudile hüppama teiste laste vahele ei sobi. Miks see nii on, et täiskasvanule justkui ei peeta sobilikuks lapselikel atraktsioonidel rõõmu tunda ja üksikut täiskasvanut sellises kontekstis peetakse pigem perverdiks ja veidraks, kuid lapsevanemad võivad koos lastega kogu üritust rõõmsalt nautida, ilma et neid keegi kummaliselt vaataks? Et kui pole lapsi, peaks justkui kogu sellest rõõmust ilma jääma? Või on see lihtsalt valehäbi?
Tuisune tee Tartust Tallinna. Lund tuli muudkui juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar