Ühe armastuse lugu

Aasta algus on kujunenud kultuurseks. Esimese kuu jooksul on see juba kolmas teatriskäik. Seekord Viljandi Ugalasse Lovesongi vaatama.

Ma arvan, et elus on draamat ja tragöödiat piisavalt palju, ilma et peaks seda niisama juurde külvama. Mu elu on piisavalt sisutihe, et mõtestada oma olemust. Seega ei otsi ma lisaks nukraid ja negatiivseid emotsioone teatrist. Mulle ei meeldi tükid, mis on liiga realistlikud. Mille suudavad näitlejad mängida nii puhtalt välja, et jäädki kõike nähtut hoobilt uskuma. Niivõrd hea näitetöö ja suurepärane lavakujundus. Aga nii palju emotsioone, et mitmed inimesed saalis valasid pisara ja mõni isegi lahkus keset etendust.

Enamik inimesi ei taha saada reaalsusega vastu vahtimist.

Talvine Viljandi. Nii tuttav ja nii võõras.