Ööd on siin mustad

Eile hilisõhtul kolisid meile naabrid sisse. Meie rannabungalo on klassikaline paarismaja ja siiani olime saanud seda täies üksinduses nautida. Mitte, et naabrid meid kuidagi väga segaks või neid palju kuulda oleks – naabreid on kuulda pigem täielikus õhtuvaikuses vaid siis, kui nad osaliselt õues asuva tualeti uksega kolksutavad. Hommikul kuulis M meie toapoisi käest, et meie naabrid on siin juba neljandat korda. Alati samas toas.

Siin on tõesti väga mõnus ja sellise mugavuse, luksuse ning mittemillegitegemisega võib mõneks ajaks isegi täiesti ära harjuda. Millegi üle ju nuriseda tegelikult pole ja nii võiks siin tõesti ehk mitmedki korrad uuesti käia. Päikesega muidugi peab veel harjuma. Reisi algusest täna õhtuni on meil kulunud pool pudelit päikesekreemi ja ma kahtlustan, et sellest reisi lõpuni ei piisa, kui me just vahepeal ei otsusta, et nüüd päikese võtmisest aitab. Iseenesest oleks ju pruuniks saada päris tore, ainult et praeguseks on osa nahka juba valusalt punane.

Olime tänaseks planeerinud endale Bali stiilis massaaži. Kui enamus teenindavat personali on reeglina meesterahvad, siis spaas töötavad väikesed saledad väledad naised. Nende miniatuursed käed omavad imetabast jõudu, mis suuremagi mehe võivad jalust rabada. Massaaž oli küll väga hea, nahka imbuv õli tulitavale pinnale nagu palsam, kuid M tundis, et tema sääremarjad said piisavalt tugevad obadused, mis andsid veel õhtusöögi järgseltki tunda.

Ilmselt ei ole spaa teenused siin väga populaarsed. Spaasse registreerumise lehel märkasime, et igapäevaselt külastab siinset spaad kõigest mõni üksik külaline. Ühelt poolt võib olla see tingitud päikesest põlenud nahkadest, mida naljalt ilmselt mudida anta ei taheta, teiselt poolt pole Maldiivid vast spaaturismi sihtpunktiks. Senistest reisidel võetud massaažidest parim kogemus on seni olnud Mehhikos, kus sarnaselt siinsele paarismassaaži võtsime. Igal juhul, jäime niivõrd rahule, et mõtlen, ehk õnnestub reisi jooksul veelkord mõnda spaa protseduuri nautida.

Maldiivid on sihtkoht, kus pool aastat nauditakse snorgeldamist, päevitamist ja sukeldumist, teine pool aastat surfamist. Kui kuskil sukeldumisega alustada, siis on Maldiivid selleks üpris ideaalne koht. Reeglina ei ole ka esmakordsel sukeldumisel kuidagi varem võimalik teada, kas sukeldumine sulle üldse sobilik on. Seega otsustasime kasutada siinset pakutavat võimalust väike proovisukeldumine tasuta läbi teha.

Mulle ei ole vesi kunagi liiga sümpaatne olnud. Duši all ja vannis mulle käia meeldib, kuid ujumises olen ma üpris nõrk ning ma ei alahinda ookeani võimsust. Kahtlesin üpris viimase hetkeni, kas minna sukeldumise proovi või mitte. Seniks, kui M pika sportliku valgenahalise sukeldumisintruktori poolt varustusega vee alla visati, astus minu juurde üks vanem inglisekeelne härrasmees, kes sukeldumist väga kiitis ning soovitas kindlasti proovida.

Mõtlesin, et millal siis veel kui mitte nüüd ja siin. Viskasin seeliku ja pluusi maha ning astusin julgel sammul bikiinidega helesinisesse vette. Leedukast instruktorile ulatus vesi napilt üle puusa, aga minu kasvu juures oli vesi sisuliselt kaenla alla. Ta pani mulle selga ballooni koos vesti ja raskustega (kui see oleks toimunud kuival maal, poleks ma ilmselt püsti tõusta nendega jaksanud), snorgeldamise maski pähe ning juhendas, kuidas vee all hingata – põhirõhk on kahel aspektil: sügav ja aeglane hingamine ning nina unusta hingamiseks ära. Kui ma valmis olin, vedas ta mind umbes poole meetri sügavusel vee all natuke aega ringi. Tundsin, kuidas vesi maski vahelt nina juurde tungis ning hetkega oli aeglane ja rahulik hingamine unustatud. Ma ei suuda vee all jääda rahulikuks, kui kõik ei ole täielikult minu kontrolli all. Andsin märguande veest välja tulemiseks ning uuesti proovida ei soovinud. Ma arvan, et pikapeale õpiks ma sukeldumise ära ja see oleks tõeliselt huvitav elamus, aga lihtsalt ja iseenesest see mulle kätte ilmselt ei tule. M selle eest tundis end sukeldumise proovis nagu kala vees. Võib juhtuda, et ta võtabki sukeldumise siin esmakordselt ette.

Kui sukeldusmisinstruktorit Henryt eile esmakordselt korraks nägime, kõneles ta klientidega aktsendiga vene keeles. Kuulatasin ja aktsent tundus tuttav. Täna, kui end talle tutvustasime, pakkus ta kohe, et oleme Eestist. Ju on meie aktsendid siis nii sarnaselt äratuntavad teiste baltikumi rahvaste poolest. Seni on kõik ülejäänud Eesti peale üpris tühja pilgu või arusaamatu õlakehitusega reageerinud.

Küsisime, kuidas Henry üldse Maldiividele sattus. Ta vastas lihtsalt: kui sinu elukutseks on sukeldumisinstruktor, siis oled nagu mustlane – elad seal, kuhu töö sind viib. Maldiividel oli hooajaks tööpakkumine, ta kandideeris ja saigi töökoha kuueks kuuks. Viis kuud on oldud ja kuu aega veel. Meile jäi mulje, et ta ootab juba siit lahkumist. Iseenesest töö talle meeldib ja selles tundub ta hea (siinkohal tuleb kasuks ka hea huumorimeel ning suhtlemisoskus, mis tal kahtlemata olemas on), nagu ta ka ise nalja heitis, et kui sukeldumine teda kunagi ära tüütab, siis oleks aeg kosmonaudiks minna, sest ka nemad pidid alustama oma treeninguid just sukeldumisest. Samas, pool aastat olla väiksel troopilisel ookeanisaarel – ega siin üleliia põnevust just pole ning päevad on kõik ilmselt üpris äravahetamiseni sarnased. Nagu lapsepõlves vanaisa mulle ütles, et mida neil tumbu-lumbudel seal troopikasaarel ikka muud teha on kui palmipuu all magades oodata, et kookospähkel pähe kukub, see ära süüa ja siis edasi magada kuni järgmise korrani. Siin tundub see elu üpris samas rütmis olevat. Üpris stressivaba töö ja elu.

Enne õhtusööki otsustasime teha mõned dringid ookeaniäärses baaris väikese turaka saatel. Kaardid võtsime reisile ennatlikult kaasa, kuid seni oleme kaardid alati oma hotellituppa unustanud ja eile õhtul vaatasin mõtlikult pealt üht paari omavahel kaarte mängimas, kui tabasin end mõttelt, et võiksime sama teha. Kui end mugavasti sisse seadsime, hakkas päike just loojuma. Päikesetõus ja –loojang toimuvad siin vägagi kiiresti. Hetk hiljem oli juba õues päris pime.

Meist mõni meeter eemal istus üks väike seltskond laua ääres ning nautis sooja õhtut. See seltskond koosnes tol hetkel kolmest mehest – ühest valgenahalisest ja kahest väga tumeda nahaga ja süsimustade juustega tüübist. Siin jagatakse kõigile külastajatele käepaelad – nii teavad teenindajad paela värvi järgi koheselt millise paketiga on tegu ning mille eest sul tuleb lisaks tasuda ja mille eest mitte. Nii olid kirkad kollased käepaelad antud ka sellele väiksele seltskonnale. Ühtäkki jäi M neid kergelt piidlema ja imestas, miks sellises soojuses (öösel on siin umbes 27 kraadi sooja) peaks keegi vabatahtlikult kindaid kandma. Kiikasin üle õla ja tabasin end umbes samalt mõttelt, enne kui sekundi murdosa jagu hiljem mõlemad taipasime, et kollane käepael oli mustal nahal tekitanud eemalt mulje, nagu naha asemel oleksid kindad käes. Ei ole meie silm harjunud veel nii mustja variatsiooniga nahatooniga.

Homme peaks meid teoreetiliselt ees ootama Huraa saare ekskursioon, kuid ilmselt jääb see kahjuks ära. Ekskursioon ei välja muidu, kui grupis on vähemalt 10 inimest. Täna õhtuse seisuga oli kirjas meid kokku neli. Veel nigelam seis on ülehomse Male tripiga, kus hetkel oleme kirjas ainsatena. Kui päris aus olla, siis tegelikult tahaks ma väga näha mõnda kohalike elanikega saart ja Malet korraks ennast ka. Et ei oleks sellist efekti, et maandud lennukiga Tallinna lennujaama ja Hiiumaal oled küll käinud, Tallina ennast näinud aga pole. Nii ei saa ju tekkida päriselt arusaama raasugi siinsest tegelikust elust ja hingamisest.

Täna õnnestus meil siiski näha ka veidi enam kohalike moodi naisi. Nad olid luuaga liiva pühkides üleni mustades ürpides mille alt paistsid mustad pikad püksid ning nende pead kattis must rätt. Kuidas neil mustas ometi kuum ei ole? Meie olime kerges rannariietuses, õhuke särk katmas üll ja mul suvine seelik katmas osaliselt kintse. Mõistan, et sellises riietuses ma näiteks Malesse ekskursioonile ei läheks – kohalikke traditsioone ja veendumusi tuleb siiski austada, kuid resortis päris samad reeglid, nagu muidu tavapärases kogukonnas, ei kehti. Nii pakuti ka täna õhtusöögil ehedat grillitud sealiha. Riigis, kus sealiha on keelatud.

Olen ka reisi algusest saadik veidi imestanud alkoholipoliitika üle. Maldiividele on alkoholi sissevedu ning alkoholi tarbimine rangelt keelatud ja karistatav. Samas, turistidele on see teatud kohtades (hotellid, osad restoranid, resortid) lubatud. Baarmenideks on aga kohalikud mehed. Kuidas nad saavad kokteile niimoodi segada, et pole neid kunagi maitsnud? Või kui on maitsnud, siis kuidas see läheb kokku nende usuliste ning traditsiooniliste vaadetega? Ilmselt on siin ports kirjutamata reegleid, mis selgitab, kuidas igapäevaelu tegelikult käib.

Meile on veel üks huvitav nüanss silma hakanud. Nimelt on iga päev nii hommikul, päeval kui õhtul tööl ühed ja samad inimesed. Samad näod, samad riided, sama töö. Siin töö- ja puhkeaja seadust ei ole ning töötunde ei loeta? Või käivad nad tööl vahetustega resortides, nagu eestlased Tallinki laevadel, kaks nädalat tööl, kaks vaba? Kliendina on muidugi mugav ja lihtne näha koguaeg samu nägusid, turvaline sõbralik tunne, aga kuidas nad ära ei väsi?

Veel üks tähelepanek: peale päikeseloojangut läheb siin koheselt pimedaks ja pimedus tähendab ikkagi kottpimedust, kui kuskil just eraldi mõni tuli ekstra ei põle. Nii on kõikides tubades olemas ka igaks juhuks taskulambid. Samas on näha tähistaevast. Oleme ekvaatorile üpris lähedal ja tähed tunduvad vast seetõttu veidi erksamad, kui Eestis. Mitmendat õhtut vaatame taevasse ja meile tundub, et näeme Põhjanaela. Niipalju vaeva pole ometi viitsinud näha, et netist järgi vaadata, kas tegelikult on ka tähekaart sama tuttav nagu meie Põhjamaalgi.

Remargi korras lisan juurde, et õues on keskmine temperatuur päeval 31-37 kraadi varjus, vesi umbes 30 kraadi, öösel umbes 27 kraadi. Internet on aeglane kui tatt ja midagi backuppida üle neti sisuliselt ei saa, veeb tuleb lahti pika kannatuse peale, aga netipaketti on võimalik soetada 24, 72 jne tunni kaupa. Korraga saab kasutada netti vaid üks seade. Kui algselt tundus meile, et 72 tunnist Internetist võib puudu jääda, siis praegu tundub, et seda jääb reisi lõpuks ikka kõvasti üle. Eks ole näha.