Teine dilemma, mis on mul kunagi varem juba tekkinud, aga viimasel ajal, eriti uuele tööle asudes, kus rahvusvahelisi kontakte on rohkem, hoogustunud, on küsimus, mis keeles ma oma blogi pidama peaks. Algselt sai see loodud perele ja sõpradele, aga paljuski ka iseendale heaks meenutuseks, et hiljem, kui reisist juba omajagu möödas on, oleks hea üle lugeda. Kuna eesti keele oskajaid on aga piiratud arv, siis jääb teatud seltskond või ports potentsiaalseid huvilisi mu blogist lugejate hulgast välja. Topelt kannete tegemiseks ja tõlketöödeks pole mul ei huvi ega aega ja päris aus poleks vist ei pere ega sõprade jaoks ka, kui keele mingil hetkel inglisekeelseks muudaksin. Nii on see keeleline dilemma jätkuv ja hetkel jätkan siiski vist samamoodi nagu seni olnud on. Õnneks on olemas Google Translate, nii et kui keegi tunneb suurt soovi mu blogi kirjetest aimu saada, aitab ehk mingi pildi ette saada seegi.
Nüüd aga tagasi esimese teema juurde - tööreisid. Reisil olles olen harjunud mõtteid ja emotsioone talletama ja natuke veider on, kui ma seda ei tee. Seega olen otsustanud, et kui tööreis sisaldab ka lisaks ärilisele vaatele mingit täiendavat elementi, sobib see siia blogisse hästi. Kui kevadel uuest töökohast unistasin, siis mõtlesin, et see võiks sisaldada ka mingis hulgas tööreise, nii saaksin oma hobi osaliselt tööga seostada ja ehk tunneks ka vähem vajadust pidevalt uusi lennupileteid kuhugi vaadata. Kahe kuu jooksul, mil ma uuel positsioonil töötada olen saanud, on mu teele jäänud mitu korda Riia, korra Kaunas, aga ka Mannheim Saksamaal, mida nägin vaid auto aknast ja peamiselt pimedas kui nüüd ka Prantsusmaal Lyon. Niisiis - tere tulemast Lyoni.
Eesti asub turisminduse ja transpordi mõttes endiselt veidi pommiaugus, nii et häid otselennuühendusi on meil pigem vähevõitu ja ette vedamisega võimalusi keskpäraselt, ent siiski olemas ja ka täiesti arvestatavate tingimustega. Küll aga tähendab see tihti kas pikki ooteaegu kuskil vahelennujaamas või absurdselt vara või hilja jõudmisi. Nii algas minu tänane päev öösel kell 4, kui end lennujaama teele sättisi, et lennata Frankfurti ja sealt kiire ümberistumisega Lyoni.
Tallinna lennujaamas algab tipptund hommikul kella 5st, mis tähendab, et selliseid unetuid rändajaid on lennukite kaupa ja reeglina võib lennuootajate hulgas mõnda tuttavat ikka kohata. Iseküsimus aga on, kuidas tipptunnil lennujaama saada, sest nagu selgus hilisõhtul taksot ette tellides, et taksode arv on piiratud ning lubatud autod kella 5 ja 7 vahel juba täis, nii et sinna tellimusi juurde ei võeta. Minu soov oli aga lahkuda kodust 4:45, nii et endale ikkagi takso sain. Taksojuhilt kuulsin ka, kuidas Tulika jaoks on lennujaama tellimused prioriteet ning nendega nad ei riski - kui autot õigeks ajaks garanteerida ei saa, siis tellimust ette vastu ei võeta. Tegelikult üsna mõistlik suhtumine, sest lennust maha jäämisega ei taha riskida keegi.
Lufthansa lennu äpp on selles mõttes tore, et ta teavitab jooksvalt nii värava muutusest kui on võimalik vaadata ka seda, kust lennuk, millega lendaa läheb, parajasti tuleb. Sain teada, et minu varahommikune lend oli öösel saabunud Frankfurtist ja nüüd Tallinnast Frankfurti lennates läheb edasi sealt Lyoni. Ehk sõna otseses mõttes lennuk, millelt maha astusin, ootas mind samas väravas pooleldi sama meeskonnaga kohe tagasi, et samal istekohal edasi lennata. Lennukisse jääda pole aga võimalik. Ja siis see hetk, kui tead, et maandud sama lennukiga, millega läheb sul jätkulend edasi järgmisse sihtpunkti tunni aja pärast ja avastad, et buss viib su lennukist lennujaama kõige kaugemasse punkti, nii et pead läbi kahe terminali ja terve lennujaama tempokalt liikuma, lõpuks isegi veidi jooksma, et jõuda tagasi bussile, mis viib su tagasi täpselt samale lennukile ja samale istekohale, kust tund aega tagasi püsti tõusid, et saaksid samale stjuuardessile rõõmsalt pardale astudes taas tere öelda. Eriti jabur oleks muidugi olnud sellest samast lennukist maha jääda, ent õnneks seda ei juhtunud.
Lyonis tervitasid mind tugevad vihmapilved ja märkimisväärne hoovihm. Kuna eile õhtul selgus viimasel minutil, et koosoleku korraldaja poolt pole siiski lennujaamast transporti hotelli organiseeritud ja ma polnud kindel, kas siinsetes taksodes kaardiga saab maksta, tellisin Uberi. Vihmaga juht mu kohvrit autosse tõstma ei tulnud, ent avas salongist vähemalt pagasiruumi. Kui minu kaart näitas veel 15 minutit sihtpunkti jõudmiseni, keeras juht äkki peamise rongijaama juurde parklasse ja ütles, et oleme kohal. Tema inglise keelt ei rääkinud ja minu prantsuse keel on kohvi ja päevaprae tellimise tasemel, ent suutsin talle äppi näidates siiski selgeks teha, et ma soovin saada hotelli, mille aadressi ma ka algselt sisse panin. Ta laiutas käsi, keeras auto ringi ja viis mind siiski kenasti hotelli ukse ette. Mul vedas ka sellega, et tuba oli juba valmis ning sain kenasti end sisse seada, paar kiiremat tööasja ära teha ning tohutule unekoormale vastu tulles väikese puhkehetke võtta, mis küll katkestati vähem kui paarikümne minuti pärast toateenija poolt, kes mingil põhjusel hädasti mu äsja koristatud ja kätte saadud tuba teenindama soovis tulla. Ent ka see lühike aeg oli äärmiselt väärtuslik.
Lyon on väidetavalt Prantsusmaa gastronoomia pealinn. Kui hotelli ümberkaudsetel tänavatel veidi jalutasin, siis otseselt silma see kuskil ei hakanud, kuid seni proovitud söögid on küll olnud pigem lihtsakoelisemad, aga elegantsed ja nauditavalt head. Loodan, et kulinaarne hea üllatus ootab mind veel ees.
Kuna lõunani sadas hoovihma, viskasin oma kollase vihmajope peale, kui lõunasöögiks kohta otsima läksin. Siinne kliima on aga kuiv ja soe, võrreldes Eestiga. Kui vihm järgi jäi, siis 16 kraadises soojuses oli jope täiesti üleliigne ja eesolevateks päevadeks lubab pigem päikesepaistet ja 22-24 kraadi sooja. Ilmateadet vaadates pakkisin nädalavahetuseks, mille oleme M-ga otsustanud Lyonis veeta, lühikesed püksid kaasa. Lähiümbruse riikide elanikelt kuulsin aga õhtusöögilauas, et nende jaoks on siin siiski juba pigem jahe ning nemad otsisid oma talveriided välja. Alati ei olegi küsimus just soojakraadides, vaid pigem niiskes õhus, mis Eestis olles kontidesse poeb.
Kui oma kollase jopega mööda linna jalutasin, märkasin äkki, kuidas äkki välja tulnud päike mu nägu nii mõnusalt soojendas, et pöörasin pea päikese poole ja lasin selle soojadel kiirtel end paitada. Ah, nii hea ja soe on päikese käes, naeratus tuli lausa näole! Ja niimoodi mõnus naeratus näol ringi jalutades, ei pannudki ma alguses tähele, et nii mõnegi mööduva prantslase prantsuskeelne kommentaar oli mulle mõeldud kuniks mingi hetk märkasin, kuidas mõned mööduvad meesterahvad teretama kippusid ja mõned teised elektritõuksi või rolleriga autoteel mööduvad korraks hõikavad tervituseks. Üks hüüdis mööda sõites, et ma olen nagu päike. Ah selliselt mõjub kirgas kollane vihmajope siis oktoobrikuises soojas sügisilmas Lyonis.
Siin kesklinna tänavatel kohtab ka palju koeri. Koer on ühiskonna selge osa, temaga käiakse nii poes kui kohvikus ja niisama tänaval. See on kaasa toonud ka teise huvitava nähtuse - ilmselgelt kodutud või veidi kahtlase sotsiaalse taustaga noormehed veedavad oma aega parkides ja tänavaservadel mitte midagi tehes, kuid kaasas suur hulk koeri, kes kõik tunduvad eemalt vaadates kuidagi stressivabad, viisakalt käituvad ja mõistlikult hoolitsetud. Selline natuke veider vaatepilt.
Kuigi Lyon jätab endast tavalise suurlinna tunde, kus pole põhjust end ülemäära ohustatuna tunda, oli mul õhtu lõpuks siiski tunne, et päris üksi ma pimedas siinsetel tänavatel vist jalutama minna ei tahaks. Kellegagi koos poleks aga üldse muret. Ahjaa, kesklinnas on praegu liiklust tavapärasest ka oluliselt vähem ning mitmed tänavadki kinni, sest hetkel väisab Lyoni lisaks meie rahvusvahelisele koosoleku seltskonnale ka Prantsusmaa president, kelle visiit on seotud homse rahvusvahelise mentaalse tervise päevaga, nii et selline poolinimtühi Lyoni kesklinn võib tegelikult olla hoopiski illusioon ja eks ma reisi lõpuks saan otsustada, millised tunded see linn minus on tekitanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar