Kui reeglina on Lyonis kogetud söök olnud pigem hea ja väga hea, siis tänane lõuna oli tõeline pettumus. Meie seltskonnas on üks laktoositalumatu neiu, kes palus erimenüüd. Talle toodi seekord söök esimesena, kuigi tavaliselt saab ta selle viimasena, ent asetati vale inimese ette. Õnneks taipas kelner viga viimasel minutil ning vahetas söögi asukohta ja kohe peale seda viis söögi ära, sest sellele unustati lisamast oluline komponent - kala. Teistele oli lõunaks seekord üllataval kombel vegetaarne roog, millest muidu polekski midagi, ent reaalselt oli tegemist sarnase maitsekooslusega piimas hautatud juurviljadega, kuhu erinevalt menüüs loetletust, oli unustatud lisamast nii riis kui ilmselt ka mõni muu oluline komponent. See söök ei maitsenud kuigivõrd kellelegi ega täitnud ka kõhtu.
Kui Lyoni lähetus päevakorda tuli, siis uurisin võimalust pikendada reisi oma kuludega nädala lõpuni, ideega veeta oma abikaasaga mõnus nädalavahetus armsas Prantsuse linnakeses. M pidi mulle täna lõuna ajal järele lendama, nii et lõunalauas istudes unistasin õhtusöögikohtadest ja soovisin talle kena lendu, kui ta pearoa ja magustoidu vahel mulle äkki helistas ja teatas, et kuigi ta on juba lennujaamas, siis ta ei tule täna. Ma olin sellest niivõrd ehmunud ja šokeeritud, et ei osanud esimese hooga mitte kuidagi reageerida. Saanud aru, milles asi, püüdsin leida kiireid lahendusi, et ta saabuks ehk Lyoni homme. Helistasime nii Lufthansasse, reisibüroosse, vaatasin netist pileteid nii Lyoni kui Genfi, mis on umbes tunnise sõidu kaugusel ja rõõmustasin korraks Genfi leitud piletite üle, ent siis selgus siiski, et need piletid tegelikult ei sobi. Püüdsin ka oma lennupileteid varasemaks tuua, tänaseks või homseks, sest hotelliöö hind võiks eeldatavasti olla sarnases suurusjärgus muudetavate piletitega, kuid selgus, et muudetava pileti hind oleks olnud kallim kui mu edasi-tagasi piletid kokku ja hotelliööst ca 100€ kallim ehk ka sellel polnud mõtet. Olin täielikult löödud. Minu ideaalsest nädalavahetusest abikaasaga oli saanud äkki nädalavahetus täiesti üksinda Lyonis.
Teiste lennukile minekuni oli jäänud paar tundi. Jalutasime koos linnapeal, imesoojas päikesepaistes, 25-kraadises minu jaoks suveilmas, mida Lõuna-Eurooplased kirjeldasid rohkem kui meeldivat sügisilma ja sättisid oma talvejopesid üle käe rippuma. Napilt enne seda, kui mu kolleegid teistest riikidest lennujaama minema hakkasid, mainis keegi, et Bosnia kolleeg jääb veel üheks ööks ja andmis mulle ta telefoni numbri. Saatsin talle sõnumi, kuid nagu hiljem selgus, siis see vist kohale ei jõudnudki ja ta seda tegelikult kätte ei saanud. Teadsin, et Taani kolleeg oli plaaninud samuti nädalavahetuse oma abikaasaga Lyonis veeta, kuid teda ma segada ei soovinud. Äkki meenus mulle, et Rumeenia tüdrukud lähevad lennukile samuti alles hommikul. Püüdsin leida nende kontakti, kuid Serbia kolleegi abiga sain kätte vaid meiliaadressi, panin kiire kirja teele ja mõtlesin, et kui läheb õnneks, siis läheb, sest pole just kindel paljud töömeili reedese päeva lõpus enam vaatavad, eriti lähetuses olles.
Saatsin kolleegid lennujaama poole teele ja tulin üles tuppa, et korraks aeg iseenda jaoks maha võtta, hetkeks elu üle järele mõelda ning püüda aru saada, mida ma õhtu ja järgneva kahe päevaga peale üksinda siin hakkan. Ma ei ole üksi reisija tüüpi. Saan sellega vajadusel hakkama, aga minu jaoks on reisi suur lisaväärtus see, kui saan oma emotsioone kellegagi jagada. Äkki küsis M mu käest mis variant ikkagi Genfi lennata oleks. M oli vaadanud ja mõelnud ja siiski otsustanud, et kui on vähegi võimalus, tuleb ta homme ikkagi Lyoni. Käisin kiirelt piletiotsingud läbi ja leidsime homme hommikuks umbes topelt hinnaga lennupiletid kiire ümberistumisega Frankfurtis, samamoodi nagu minagi siia tulin, nii et tagasilend jääb pühapäeval meil ühiseks. Hetk hiljem olid M-l lennupiletid ostetud ja mu süda hüppas rõõmust. Tundsin end väga õnnelikuna. Olen talle tänulik selle pingutuse eest.
Just, kui tundsin, et asjad hakkavad jälle hästi minema ja kurbuse asemel energia kehasse tagasi tulema, panin mõttes paika plaani, et jalutan mõnda suuremasse parki ilma nautima, siis leian sobiliku söögikoha ja seejärel mõne väiksema kontserdi, mida nautida. Samal hetkel sain rumeenlastelt meili, et nad on hotelli vastuvõtus ja võiksin neile helistada. Helistasin, kuid numbril vastas keegi võõras, nii et panin meili tagasi teele ja kui olin alla vastuvõttu jõudnud, saingi neilt kõne, kus leppisime kokku kohtumispaiga ühise õhtusöögi otsimiseks.
Jalutasime mööda Lyoni vanalinna väikseid restoranitänavad kuniks üks rumeenlastest leidis restorani õues asuvate laudadega, kus võiksime einestada, rääkides sinna juurde loo, kuidas ta oma mehega puhkusele sõitis, piiri peal politsei nende auto dokumente kontrollis ja avastas, et tehniline ülevaatus on juba pool aastat läbi, nii et nende puhkus ära jäi. Tuleb välja, et ka teistel on juhtunud aeg-ajalt plaanimatuid seiku oma puhkuste osas.
Istusime maha äärmisesse õuelaudade ritta ja rääkisime just järgmise aasta sügisel Tallinnas toimuvast järgmisest koosolekust, kui meie kõrvallauda istusid kaks noormeest kahe koeraga. Märkasin, et üks neist oli prantslane ja teine rääkis inglise keeles, aga muud suuremat tähelepanu neile ei pööranud, kui anuvate suurte silmadega otsa vaatavad koerad välja arvata. Koertel kohe on oskus sööki lunida ja teha pähe täpselt selline nägu, et nad ei ole ju tegelikult mitte kunagi süüa saanud, kuigi nad võivad just olla lõpetanud oma söögikorra. Ühtäkki küsis üks noormeestest minult ootamatult eesti keeles, kas ma olen eestlane. Vaatasin teda suurte silmadega - tõepoolest, igas (sadama)linnas leiab ühe eestlase, nagu Hemingway ütles. Tuleb välja, et need noormehed elavad poole kohaga Eestis, poole kohaga mööda maailma ringi reisides oma suures täismõõdus veokisse ehitatud automajas, ja reisivad koos oma kahe emase koeraga, kes on pärit Taist ning hetkel on nad teel läbi Euroopa Londonisse, et seal avada ajutiselt oma kohalik tänavatoiduäri. Wow, maailm on ikka kirju ja üks huvitav paik.
Igas halvas asjas on midagi head. Kui M poleks täna lennukist maha jäänud, poleks ma rumeenlastega õhtustama sattunud ega lõpuks veetnud huvitavas vestluses toredate emotsioonidega õhtut, saades tundma ka rumeenlasi oluliselt paremini ning lubades teineteisele ka tulevikus kontakti hoida. M-i otsus osta uued lennupiletid ja homme Lyoni tulla on mind positiivselt sügavalt liigutanud ja ootan tema turvaliselt õigeaegselt kohale saabumist väga. Tuleb välja, et elu on ikka täis positiivseid üllatusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar