neljapäev, 10. oktoober 2019

Šarmantne armas suur väikelinn Lyon

Täis pikk päev tihedalt pikitud töiste kaasa mõtlemist vajavate teemadega on päeva lõpuks väsitav, ent huvitav. Ma ei peatu tööteemadel pikemalt, kuid uue sõbra pean siiski ära mainima - Toudou. Toudou on karu, mis on äratatud ellu projekti raames lastehaiglates lastele tuge pakkuva abilisena, mis antakse lapsele haiglasse saabudes, kelle peal selgitatakse ära, mis protseduur last ees ootab ning peale uuringut või operatsiooni saab laps karvase pehme seltsilise endale koju kaasa. See on andnud Prantsusmaal palju psoitiivseid tulemusi ning mõjunud laste psüühikale hästi. Täna ootas meid toatäis karusid, nii et igaüks sai meist kaasa karvase sõbra Toudou, kes meid rasketel hetkedel trööstimas on.

Lyon ise tundub samuti sõbralik ja armas, tahaks öelda, et väike Prantsusmaa linn. Linn ise on majade kõrguste osas suhteliselt madal ja seetõttu jätab kompaktse ning väikese mulje, kuid koos eeslinnadega moodustab 1,4 miljonilise elanikkonna. Lyon on lisaks gastronoomia kantsile ka kunagine populaarne siidi tootmise linn ning seda peetakse ka kristluse üheks oluliseks kohaks, kus olla kunagi kristlasi gladiaatorite kombel üksteisega märtritena võitlusse saadetud. Kas see on üksnes legend või tõsi, pole tänaseni teada, kuid 2. sajandist pärminevad Rooma impeeriumi varemed pooliku amfiteatriga, mäe otsas paikneva kirikuga ning paavsti kujuga võiksid seda siiski kinnitada.

Lyon on linn, mis asub kahel mäekünkal ja kaks jõge läbimas linna, mis ühes linna servas ühinevad, nii et legendi järgi on üks neist mees ja teine naine ning ühinemiskohas on nende naitumise paik. Lyonlastel on üldse kombeks anda asjadele ja kohtadele tähendusi. Nii on linna esimene pilvelõhkuja saanud endale kuju järgi hüüdnimeks pliiats ja teine, seal samas kõrval, kustutuskumm. Veidi eemal asub aga kaarjas must hoone, mis öösel värviliste led lampidega särama lööb, saanud hüüdnimeks röster. Prantslased on ilmselgelt praktiline rahvas.

Lyoni ühel serval asub mäekünkal tornidega kirik, mis oma arhitektuuri poolest on ehitatud sarnaseks kindlusele, viidates sellega soovi püha draakonit ründava Miikaeli kujuga katusel tagada inimestele turvaline tulevik. Kiriku enda juurest avaneb aga alla linnale ja tunnise sõidu kaugusel asuvatele Alpidele imeline vaade. Täna õhtul oli taevas kuidagi eriti selge ja päike helge meie vastu - nii nägime oma teel äsja taevasse kerkinud täisvikerkaart kui ka päikese käes taamal sillerdavat lumist Mount Blanci, mida pidi olema näha üksnes erakordselt ilusa ilmaga. Üles kiriku juurde imelisi vaateid nautima saab nii köisraudteega kui läbi ilusa väikse roosiaiakese kulgevate treppide. Valisime seekord üles minekuks köisraudtee ja alla tulekuks trepid, mis tagasid meile mõnusa jalutuskäigu otse Lyoni vanalinna.

Lyoni eripäraks on mäest alla tulles kitsad salajased uste taha peituvad käigud, mis ühendavad kahte kitsast paralleelset kivitänavat omavahel. Turistikaardile on need küll märgitud, aga et need on eraomanis ja läbivad reeglina väikest siseõue, siis võivad uksed olla tihti ka lukustatud ning mööda tänavat jalutades neid niisama lihtsalt ära ei tunne. Meie giid soovis meile näidata üht säärast siseõue, kuid väljavalitud koht oli lukustatud uksega. Nii sebis ta endale kodeeritud uksega sisehoovi sissepääsu tingimusel, et oleme seal vaid hetke ja hiirvaikselt. Veidi hiljem leidsime ka siiski ühe avatud kitsa treppidega käigu, mis meid ühelt tänavalt teisele viis ja ausalt, kui giid poleks meid sinna juhatanud, poleks meist keegi osanud arvata, et läbi treppide, väikese õue ja kellegi köögitaguse lõpetame hetk hiljem teispool tänavaid otse jõe kaldal.

Prantuse köögis on minu jaoks mitu asja, milleta ma Prantsusmaalt kuidagi lahkuda ei saa, ilma et oleks neid proovinud ja tarbinud. Minu vaieldamatud lemmikud on foie gras, croissantid ja makroonid, veinist ja juustust rääkimata. Küsisin täna õhtusöögilauas meie prantsuse kolleegilt soovitust, kust leida väga häid makroone. Et Prantsusmaa president on hetkel Macron, saatis meid minu häälduse tõttu pool õhtut nali, kuidas ma soovin presidendi koju kaasa osta, ent et president lahkus Lyonist eile, siis on ta sisuliselt tänaseks väljamüüdud ehk out of stock. Õhtu lõpuks sain siiski hea soovituse maksoonikohviku osas, mille nädalavahetusel kindlasti järele proovida tahan.

Prantsusmaa eripäraks on nende oskus kasutada ära väikeseid ruume ja teha need kuidagi eriti nunnuks. Meie hotell Globe et Cecil on sellest ehe näide, kus kaasaegsus on segatud traditsioonilise prantsuse stiiliga, luues nii klassikalise atmosfääri, mis on mõnusalt hubane ja kuidagi riigile ja kohale väga omane. Meie õhtusöök möödus klassikalises Prantsuse väikeses restoranis bouches Leon de Lyon, kus serveeritud toidud olid imemaitsvad ning ootuspäraselt kõrgtasemel. Kui 2007 esimest korda Prantsusmaal käisin seoses suveülikooliga, sain kolme nädala jooksul selgeks, et lõunalauas veini joomine on tavapärane protseduur, kuigi meie seda ei praktiseerinud, küll aga kõrvallaudades kohalikud, ja prantslased lõunasöögiga ei kiirusta. Nii võttis meie lõuna aega planeeritud tunni asemel poolteist ja kui olime õhtusöögilauas kõik kolm käiku 2,5 tunniga lõpetanud ning püsti tõusime, tuli kelner meile vastu kahekümne tassi aurava espressoga, jäädes meile nõutu näoga otsa vaatama. Mida rohkem ma siin linnas aega veedan, seda enam tunnen end justkui kümme aastat vana filmi Julia & Juliet toimumispaigas. Kuigi esmapilgul võib Lyon tunduda igava väikelinnana, siis tegelikult on siin õhus miski, mis selle linna kuidagi eriliselt meeldivalt veetlevaks teeb.













Kommentaare ei ole: