Olgugi et on peaaegu oktoobri keskpaik, on Lyonis soe. Nädalavahetuseks lubas kuni 25 kraadi, kuid nüüd on ilmateade muutunud ja lubab ka tuult. Nii võib tänaval näha kürvuti jalutamas inimesi sulejopedes ja suvekleitides. Kui algselt oli mulgi tunne, et oleks võinud siiski lühikesed püksid pikkade asemel jalga panna, siis ilm muutus vahepeal kiiresti, nii et pilvise taeva ja tõusnud tuule najal oli pigem küsimus, miks ma midagi tuulekindlamat selga ei pannud. Sellegipoolest on üsna veider keset oktoobrit jalutada ringi lühikeste varrukatega pluusi väel ning õhtul veel kella 22 paiku restoranis õues õhtustada, nii et tegeikult otseselt jahe ei ole, kui just tuul peale ei puhu.
Tegime kesklinnale peaaegu ringi peale, käies läbi kõik olulisemad vaatamisväärsused ja kogudes õhtu lõpuks üle 20 000 sammu, nii et jalad vaikselt tuld lõid. Et Lyoni vanalinna osa asub orus ja samas kõrval ülejäänud linna servad kergel mäeküljel, avaneb mitmest kohast linnale väga kaunis vaade. Olime ühest linna servast seda vaadet juba näinud, aga kõmpisime ka treppidest üles teise serva, et ka sealt pool alla linnale näha. Lyonis on praegu äärmiselt populaarsed elektritõuksid, nagu paljudes teisteski suurlinnades. M on varem Tallinnas elektritõuksiga sõitnud, mina aga mitte, nii et sain ka täna käe valgeks. Siin on regulatsioon hästi selge: elektritõuks on liiklusvahend ja mitte jalakäija ehk tõuksiga võid sõita nii rattateel kui auto teel, aga mitte kõnniteel. Samas, kuna tõukse on siin korraga palju, oskavad ka teised liiklejad kõikvõimalike kaherattaliste liiklusvormidega arvestada.
Teine popp asi lisaks tõuksidele on siin toidukullerid. Kui mõnes söögikohas pikemalt istuda, siis näeb, kuidas kullerid järjest tulevad ja lähevad, samal ajal kui restorani järts uksest tugevalt välja ulatub. Ja kullereid on tõesti palju. Nad liiguvad kas rollerite või jalgratastega ja teevad koostööd mitmete erinevate platvormidega. See teenus on tõeliselt popp.
Märkasime, et Lyonis on sügisel kolm nädalavahetust, kui kesklinna tänavad on kõik liiklusele suletud ja mõeldud just jalajäijatele kõndimiseks. Täna oli just üks neist. See tõi ilmselt kesklinna ka veidi enam rahvast kui muidu, lisaks ka üle kesklinna festivali raames toimuvad üritused. Üks huvotav nüanss on siinkandis veel: sa võid mööda sama tänavat jalutada korduvalt erinevatel kellaaegadel ning iga kord on tänav erinevat nägu, vahel ka äratundmatuseni muutunud. Nii oli jõekaldale üles seatud rahvast täis turg kadunud seal mõne tunniga, nagu polekski sama koht enam, ilma ühegi viitava märgita, et alles hiljuti oli siin sadu inimesi ja kauplejaid. Või kohvikute ja restoranidega palistatud tänav võib pärastlõunal tunduda kui mahajäetuna, aga hilisõhtul on nii tihedalt inimesi ja laudu täis, et nende vahel on slaalomlikult liikumine aeganõudev tegevus.
Kui õhtu lõpuks hotelli poole tagasi jalutasime, sattus meie teele ootamatult õllepood, mille valikus oli enam kui 900 erinevat õlut. Suur oli meie üllatus, kui avastasime riiulist Põhjala õlled ja veel suurem, kui märkasin, et Põhjala õlledele on tehtud saalis eraldi lisaväljapanek. Kui müüjalt uurisin kuidas neil Eesti õlledest nii suur valik on, kehitas ta vaid õlgu ja ütles, et omanikule Eesti õlu meeldib. Olgugi, et oleme väike rahvas, tundub, et jõuame siiski igale poole.
Üks asi, mida prantslased tõesti teha oskavad, eriti siinkandis, on söök. Kogu siin veedetud aja jooksul olen vaid korra saanud keskpärast toitu - kõik muud korrad on söök olnud pigem hea. Muidu turistina ringi reisides püüan alati üsna selgelt ette uurida netist kohalike käest kõrgemaid hinnanguid saanud söögikohti, et kindla peale välja minna, kuid siin linnas pole selleks otsest vajadust olnud, sest ka need kohad, kuhu olen sattunud juhuslikult, on olnud täiesti head. Olen korduvalt varem mõelnud, et Prantsuse köögis on mõned asjad, mida ma tahaks ära proovida, aga pole seni mu teele veel sattunud. Kui Foie Gras ehk hanemaksa pasteet on üks mu vaieldamatuid lemmikuid, siis konnajalad olid mul veel proovimata. Kui neid täna õhtusöögi menüüs kohtasin, otsustasin riski võtta ja ära katsetada. Jah, paneeritud küpsetatud konnakoivad meenutavad veidi kanatiibu, kuid on hõrgumad ja peenema tekstuuriga lihaga. Maitse poolest muidu ok, aga õline kaste, millega neid serveeriti, jättis veidi mudase maitse. Ilmselt, kui kaste oleks midagi muud, võiks neid kunagi tulevikus uuesti proovida, aga muidu ei jätnud nad mulle suuremat sorti maitseelamust, mis tasuks kordamist. Küll aga olen rahul selle üle, et sain need siiski ära proovitud.
Ahjaa, kui eile end ootamatus olukorras leides Facebooki postituse tegin ja küsisin soovitusi, mida teha üksi nädalavahetusel Lyonis, siis üks tuttav kirjutas mulle eraldi, et kui mu teele satub Hard Rock Cafe, sooviks ta sealt endale trummipulki Lyoni kirjadega. Kui täna linnapeal jalutasime ja Hard Rock Cafe meile juhuslikult teele jäi, astusin sealt läbi. Konsulteerides letil olevate trummipulkade valiku üle, oli minu üllatus suur, kui soovitus osutusid just roosad trummipulgad. Oh, on inimestel ikka põnevaid hobisid asjade kogumisel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar