Adios, Arinaga y Gran Canaria!

Tänasega saab meie kolm nädalat kestnud reis läbi. See kolm nädalat on olnud pikk lühike aeg. Ühtpidi tundus meile M-ga mõlemale, et kahest nädalast oleks piisanud kui just reisiseltskond suurem pole, sest selle ajaga olime saare risti ja põiki läbi käinud, ent kolmandal avastasime ikka veel kohakesi, kuhu me sattunud polnud. Meil jäi nii mõnigi koht ka käimata, näiteks matkarajad ja koopad, sest sinna lapsevankriga väga ei pääse ja meie teadlik otsus oli beebit kõhukotti pannes mitte kuhugi ronima või matkama hakata. Samas mägesid ja randu ning külasid ja linnu ja suurt osa vaatamisväärsusi me nägime siiski.

Kuskil teise nädala lõpuks hakkasime Gran Canariale ära harjuma. Meil tekkis oma rütm ja rutiin asju teha ning kui oleksime siin kauem olnud, oleks see ilmselt veel mugavamaks muutunud. Umbes nädala pealt hakkasime end tundma juba nagu kohalikuna, võrreldes mõne teise äsja saabunud turistiga ja kuigi lugesin hispaaniakeelseid FB gruppe läbi Google Translate, et natuke rohkem aru saada, kuidas elu meie ajutises kodukandis käib, ei saa ma kindlasti öelda, et olen muutunud kolme nädalaga kohalikuks, kuigi kohanesid kindlasti. Kohvikus, kus iga hommik käisin, teadis teenindaja juba mu tellimust, kuigi see vahel pisut muutus ja viimasel hommikul tuli eraldi pakkuma, kas teeb mulle päikesevarju lahti. Tundsin end omaks võetuna.

Hispaania keelt olen ma toksinud Duolingos vahelduva eduga umbes aasta ja mulle endalegi üllatusena on sellest olnud nii palju kasu, et hommikuse kohvi suutsin tellida reeglina täisvestlust pidades hispaania keeles ja ka menüüd suutsin ma suuresti lugeda hispaania keeles, kuigi kindluse mõttes kontrollisin inglise keeles üle, sest siin on vahel toitudel veidrad nimed, aga siis ei aita väga ka inglisekeelne menüü, sest see on tihti tehtud otsetõlkes. Õnneks menüüst küll inglise keeles Vanu riideid (Vieja ropa) ei leia ja see jäetakse reeglina tõlkimata, kuigi see on Kanaaride üks rahvusroogasid - kana-kartuli-kikerherne hautis. Küll aga leiab menüüst vahel veidraid teisi tõlkeid nagu purjus kaheksajalg, kalmaar kikivarvul, kalamaari munandid ja tagasiteel koju veise. Üldiselt on toidu nimed siin tegelikult hästi sõna-sõnalt. Kui meil on kartulisalat, siis siin on analoogse salati nimi üldiselt kartuli-liha-herne-sibula salat. Ja olgu öeldud, et kartulisalati laadse tootena pakuvad enamus restorane Vene salatit, mida serveeritakse valge saia kõrvale. Ja kuigi söögid ning nende maitse võivad väga erinevad olla, on sisuliselt kõigi restoranide menüüs umbes kümmekond põhirooga, mis on alati sama nimega, näiteks grillitud kala, paneeritud kaheksajalg, frititud kalmaar, eskalopp, krevetid küüslaauguga jms. Sisuliselt tuleb välja mõelda vaid põhi toiduaine, mida soovid ja tõenäoliselt on see suvalise toidukoha menüüs olemas.

Kuna peatusime Arinaga mereäärses linnas, kuhu turist küll vahel satub, aga kus neid palju ei käi, sest märkimisväärselt suuri vaatamisväärsusi peale majaka ja ranna seal üldiselt pole, siis sain palju vaadelda kohalikke inimesi. Meie naabrid teretasid meid juba üsna alguses, kui tänaval kokku juhtusime, mõnega püüdis M ka veidi juttu puhuda, kuigi inglise keelt nad üldiselt ei valda. Igal tööpäeva hommikul umbes 11:30 ajal läks alati üks jalaproteesidega karkudega mees merre ujuma, olenemata ilmast, visates kargud kaldale kividele ja end piki kive merre lohistades. Kui ühel hommikul märkasin kaldal tema karke, aga teda ennast polnud kuskil näha, otsisin merest tükk aega, kui teda ujumismütsiga ujumas nägin. Kohalikud käisid üldse meres palju ujumas ujumisprillide ja mütsiga või kalipsoga ja nad ujusid pikalt ja kaugele. 

Rannas võtsid päikest alati samas kohas kohalikud naised, kes olid end päikesest juba pruuniks põletada lasknud. Kuigi inimesed määrisid end korralikult päiksekreemiga sisse, ei õnnestunud mul kunagi näha faktorit pudeli peal, mida nad kasutasid. Poes müüdi alates 0 faktoriga päikeseõlist kuni 50ni, aga et suurem osa jäi kreemidest sinna alla 10 ja 15 kanti, siis pigem kipun arvama, et hoolimata krõbedast UVst kohalikud just väga suurt faktorit ei kasuta. Teine huvitav nüanss on see, et väga suur osa kohalikke naisi päevitavad ilma ülaosata rannas täiesti avalikult. Ja seda nii üle terve saare.

Üldse tundub, et oma keha pärast siin väga ei põeta. Inimesed kannavad neid riideid, mis neile meeldivad ja mugavad tunduvad ning mida meie tänavapildis väga palju ei kohta. Iga kehakuju on ilus ja selle kandja võib panna selga täpselt need asjad, mis talle endale meeldivad, teda arvustamata. Kui vaadelda pikemalt inimesi, siis nad jätavad stressivaba mulje. Tehakse oma töö ära täpselt nii nagu on kokku lepitud - kohad avavad end minuti pealt, aga mitte varem. Töötajad tulevad tööle minuti pealt, teenindaja viskab jaki maha, seob põlle ette ja sekund hiljem on ta juba klientide juures lauas või kassa taga. Ei mingit aja kulutamist riiete vahetamisele või töökoha ette valmistamisele, ka restorani lauad seatakse valmis jooksu pealt. Tööpäev lõppeb samuti täpselt. Kui koht on avatud kuni 16:30, siis oodatakse paar minutit, et klient jõuaks oma asjad lõpetada ja otseselt välja ei visata, aga kui kohviku terrassil on sinu tool ja laud ainuke, mis on veel kokku panemata, siis tõused sa ise taibukalt õigel hetkel püsti ja lahkud, sest muidu on lihtsalt imelik. Kui vaatamisväärsus pannakse varsti kinni, siis umbes pool tundi enne hakatakse koristama ja töötajad lahkuvad 15 minuti jooksul enne sulgemist. Ei mingit hilinemist ega ületunde. Ei ole mañana nagu mõnes muus hispaaniakeelses riigis.

Inimesed on valdavalt heatujulised. Kui tänaval saavad inimesed kokku, siis nad vahetavad mõned sõnad ja jäävad jutustama korraks ka siis, kui neil on tegelikult kiire ja kuigi ma vestluse teemadest aru ei saanud, näitasid nii keha keel kui hääletoon, et neil oli tore. Üldjuhul kuulus vestluse juurde alati ka siiras naeratus või naeruturtsakas. Mõnusalt pingevaba. Ja halba teenindust ei saanud me mitte kordagi kogu reisi jooksul mitte kuskil. 

Gran Canaria on ka väga puudega inimese sõbralik koht. Peaaegu igale poole saab ratastooliga ja tänu sellele ka lapsevankriga väga lihtsasti ligi. Arinaga rannapromenaadil nägin ma iga päev eakaid inimesi jalutamas koos oma pereliikmete või meditsiinipersonaliga ja seda nii kõndimisraami, ratastooli kui karkude abil. Ilmselt on Arinagas kuskil vanadekodu, et me nii palju just seal eakaid kohvikutes ja jalutamas nägime, aga sarnane pilt avanes tegelikult ka mujal ega olnud sugugi haruldane. Seal ei jää inimene vanaks ja väetiks saades tuppa lihtsalt üksi konutama. Ilm õnneks soosib seal värskes õhus olemist.

Arinaga on uus linn, see on ehitatud umbes 50 aastat tagasi, kui selle servale rajati tööstuspark. Kuigi meie tänava lõpus olid suured laohooned ja üks neist ilusasti sini-must-valge, mida vaadates silm lausa puhkas, ei märganud me seal mingit suuremat rekkade voolu. Millal neid hooneid täideti või tühjendati, meil igatahes väga näha ei õnnestunud või ei liikunud me sel ajal.

Et Arinaga on lühikese ajalooga linn, on seal majad kõik uued ja korda tehtud. See on planeeritud linn ehk tänavad on sirged ja lihtsa struktuuriga ning seetõttu on suurem osa maju ka oma põhimõtetelt sarnased. Majad on reeglina 2-3 kordsed, vaid mõned üksikud umbes viiekorruselised kortermajad sekka, see linna on valdavalt madal linn nagu enamus teisi. Ainult Teldes on kõrged kortermajad ja Las Palmases mõned kõrgemad tornmajad nagu Maspalomaseski, kuid pilvelõhkujaid ei ole kusagil. Siinse arhitektuuri järgi võib sul ju küll maja olla, kuid reeglina puudub sel õu ning hoov. Kui meie maja broneerisin, ei saanud ma aru, et kui aeda ei ole, mis seal maja taga sii on? Aga maja taga on teine maja, sest kõik majad on külge- ja otsapidi omavahel kokku ehitatud, nii et parimal juhul on sul eesõues paar meetrit kitsast kivist pinda kui see just auto parkimise koht pole. Osadel majadel on ka katuseterrass ja kui seda muuks ei kasutata, siis vähemasti pesu kuivatamiseks.

Arinaga on tuuline linn. Seal on sisuliselt alati tuul ja kui tuult hetkel ei ole, siis mõne tunniga see kindlasti tekib. Sellele faktile viitab ka linna servas asuv tuulikupargist, mis halastamatult töötab. Kuigi tuulikud olid meile lähedal, ei kuulnud me kunagi nende töötamist ja tegelikult ei häirinud ega seganud nad kuidagi. Alguses oli pidev tuul harjumatu, kuid siinne tuul on üldjuhul soe. Ainult paaril päeval enne ära tulekut tundus meile tuul jahedavõitu, aga võibolla olime selleks ajaks juba aklimatiseerunud. Öösel ei lange temperatuur kunagi alla 16 kraadi ja kuna päeval on reeglina üle kahekümne alati, siis majad tegelikult maha jahtuda ei jõua ja puuduv küte pole murekohaks, sest toas ei ole külm. Küll aga hoiavad paksud kiviseinad hästi jahedust, nii et toas ei lähe ka liiga palavaks. Ja tihti on majal aknad ainult eesseinas, nii et pikk ja kitsas maja vajab palju lambivalgust, sest meile harjumatult neil päikesevalgust toas väga napib. Aga ilmselt nemad ei tunne sellest kuigipalju puudust, sest neil on iga päev ca 12h eredat päevavalgust ja tuppa tullakse pigem jahtuma, akende ees ribid suletud.

Olen õnnelik, et sattusime just Arinagasse. See linnake kõnetas mind kuidagi algusest peale ja seal oli kõik vajalik täpselt sellisena olemas, nagu meile sobis. Kahe tänava kaugusel ookean pika rannapromenaadiga, kõrvaltänavas väike toidupood, kümmekond restorani, mis me kõik järele proovisime, jäätisekohvik ja hulk sõbralikke kohalikke, kellega meie suhtlus tihti piirdus tervitava peanoogutusega, kui neist lapsekäruga taas möödusin. 

Ja beebi on Gran Canarial vaieldamatu hitt. Seda veel eriti siis, kui tal juhtuvad olema sinised silmad nagu meie omal. Sinised silmad saavad ahhetama panevaid komplimente väga palju. See on täiesti normaalne, kui suvalised inimesed beebist möödudes seisma jäävad ja temaga suhtlema hakkavad ja sealjuures puudutavad tema jalga või pead või kätt. Beebid on igal pool väga teretulnud ja neile pööratakse meie jaoks harjumatult palju tähelepanu, neile naeratatakse, lehvitatakse, tehakse nägusid ja nii igal pool ning olenemata inimese soost või vanusest. Kolme nädalaga muutub see nii loomulikuks ja ootuspäraseks, et kui Zürichi lennujaama jõudsime ja seal ülejäänud reisijad meie beebist väga välja ei teinud, tundus see harjumatult imelik. 

Me ei võtnud Gran Canariale otselendu, sest see oli oluliselt kallim kui minna üle Zürichi Swissairi piletitega. Sinna minnes tegime 9 tundi linnapeatuse Zürichis, tagasi tulles oli meil poolteist tundi Zürichi lennujaamas. Pean ütlema, et pikk linnapeatus jalasirutuspausiks oli väga õige otsus ja tundus, et beebi jaksas nii ka rohkem. Beebiga reisimine on selles mõttes tore, et on mõned eelised nagu turvajärjekorda kiire pääsemine, lennukisse esmajärjekorras saamine ja nii Edelweiss kui Swiss kinkisid beebile väikese pehme nänguasja. Kuigi maa peal on peaaegu igal pool võimalik mähkmeid vahetada üsna normaalselt, siis sellega peab arvestama, et sisuliselt igal pool, väljaspool Baltikumi on tualetis kraanid ainult külm vesi ja seega beebi peput kraani all naljalt ei pese, kui seal mingi plahvatus vastu vaatab. Edelweissi lennuki tualetis oli küll olemas miniatuurne mähkimislaud, aga see tualett oli seal niivõrd kitsas, et ka mu WC poti kaanel harjutatud mähkmevahetuse oskustest oleks vajadusel väheks jäänud. Õnneks vajas beebi mähe vahetamist Air Balticu lennukis, kus tualett oli täitsa normaalse suurusega, ainult et kasutatud mähe ja niisked salvrätikud tõmbusid seal hetkega jääkülmaks, kuigi õhk nii jahe ei tundunud. Meil vedas ka sellega, et beebi magas maha sisuliselt kõik õhkutõusud ja maandumised ning nägi ainult Tallinna linna tulesid.

Beebiga reisides on imekspandav, kui palju asju temaga kaasa vaja võtta on. Olin kohvri ikkagi üle pakkinud, sest ei kujutanud täpselt ette milliseid riideid Gran Canarial vaja läheb, kuna 22 kraadi võib olla samal ajal üsna soe ja teisalt piisavalt jahe. Ja kuigi tagasi tulles on vaja üksnes kõik asjad kohvrisse toppida, võtab kohvrite pakkimine kuidagi ikkagi märkimisväärselt pika aja. Pakkisin beebile kaasa enamjaolt lühikesed riided, aga tegelikult kandis ta koguaeg pikki pükse ja pikka body, et ei peaks tervet keha päikesekreemiga katma ning tuule eest tundus ka nii parem. Meil oli majas pesumasin ning riided kuivasid päevaga, ei olnud liiga niiske. Seda nüüd teades oleks piisanud 8 päeva riietest, et kord nädalas kõik masinast läbi lasta. Beebi toidu sai pulbriga ja püreedena kohapealt ja autoga ringi rännates oli pulber koos termosega lihtne valik, kuigi lennukis oli vaieldamatult mugavaim valmis väike piimapakk. Beebi oli meil terve reisi tubli ja vapper ning temaga reisimine oli väga tore ja teeme seda kindlasti tulevikus veel.

Meie Gran Canaria oli rahulik, tuuline, pilvine, mägine, külane, päikseline, merene, rannane, söögine, hea tujuline, sõbralik, beebine, soe, sõidune, banaanine, kohvine, veinine, kohvikune, kohalik, tore, siiras ja vahva. Kas soovitaks reisisihtkohana? Jah. Kas läheks ise uuesti? Eks näis, kas kohtume veel. Võibolla tulevikus uudsuse mõttes mõni teine Kanaari saar.

 

Rannast ja ookeanist

Gran Canaria lõuna osa on täis pikitud randadega - iga käänu tagant tuleb nähtavale uus rand ja kui mõnda aega mööda mereäärt jalutama satud, siis läbid omalegi märkamata juba mitut erinevat randa, sest iga käänak on oma nimega. Tegelikult on Gran Canaria üks väga kivine saar ja nii on ka enamus randu naturaalselt lõuna osas just kivised, mitte liivased. Kui näha liivast randa, siis on küll ka looduslikke, aga enamus neist on siiski inimtekkelised. 

Üks uuemaid liivarandu on Playa de Tauro, mis kuni 2021. Aastani oli kivine rand kohalike jaoks ja turist sinna naljalt ei sattunud. Seejärel soovis üks hotellikett tuua Sahara kõrbest liiva ning muuta kivise ranna liivaseks, millele algselt kohalikud vastu olid, aga lõpuks see rand siiski oranžika liivaga kaetud sai. Üllatav on aga see, et tänaseni ei ole seal peale liivaranna ja kohalike hurtsikute rannas mitte midagi. Tee ääres on küll väike restoran, mille ühes servas on parkla umbes kaheksale autole ning teisest servast läheb ühesuunaline tee randa, mille alguses on hoiatus, et rannas parkimine on keelatud. See kitsas ja käänuline kehva kvaliteediga tee viib otse randa hurtsikute ette, kui neist mööda roomata, satub isetekkelisse väiksesse parklasse ja sealt tagasi restorani parklasse mööda käänulist künklikku rada. Ja seal rannas pole tõesti rohkem mitte midagi. Selline hästi peidetud saladus ja kui otsida kohta, kus turiste just palju ei ole ja saab veidi kommertsmürast eemal olla, siis tundub see just õige koht olevat.

Tauro rannast järgmise käänaku taga asub Playa del Cura, kus parkla ühes servas asuvad mõned restoranid ja Spar koos väikese tööstuskaupade osaga ning teises servas ilus plats, kuhu nii ideaalselt sobiksid mõned pingid istumiseks ja platsi servas kolm suuremat hotelli. Rand on vulkaanilise tumeda, mustja liivaga, kus saab rentida üpris mõistliku raha eest päevaks omale rannatoolid koos päiksevarjutust - kui mujal nägime hinnaks 20 eurot, siis seal oli päeva rent poole soodsam. Ma olen varasemalt rannatoole ja päiksevarju pidanud pigem mugavusteenuseks, aga seal rannas oli see selgelt praktiline, sest liiv oli nii peenike ja kleepuv, et seda riietelt või nahalt maha saada niisama pühkides ei õnnestu ning kindlalt tuleb kasutada rannadushi. 

Gran Canarial paistab olevat seadus mille järgi peab alati jääma rannale ka vaba ala, mis on kõigile kasutamiseks ehk et ükski hotell ei saa randa enda omaks kinni ehitada. Küll aga saab ranna äärde teha hotelli selliselt, et hotelli territooriumilt randa pääseb otse, aga kui sul toakaarti pole, siis ranna poolt ühtki teenust, jooki vms osta ei saa. Osadel hotellidel on lausa suured sildid väljas, et territooriumile lubatud üksnes majutuv klient. Ühe hotelli värav oli aga avatud ning rannabaaris teenindati kõiki, kes sisse astusid. Tellisime endale seal puhkuse lõpetuseks kaks jooki, mida baarman rõõmsalt pakkus, et võib meile basseini äärde serveerida. Kui oleksime soovinud ja ausa näo pähe teinud, poleks ilmselt keegi teist nägugi teinud, et me hotelli bassinialas tiksunud oleksime. Lisaks hakkas üks artist peatselt ka samas asuval laval kitarriga Ladina-Ameerika rütme tinistama. Võtsime oma joogid ja läksime hoopis viimast puhkusepäeva mereäärde nautima. Meil oli ikkagi rannapuhkus.

Meri võib olla siin iga päev tunnetuslikult täiesti erinev. Kuigi vee temperatuur on läbivalt praegu umbes 20 kraadi, võib see mõni päev tunduda värskendav, samas kui teine päev täitsa mõnusalt soe, kus pikemalt hulpida. Eestis ma tavaliselt 20 kraadiga ujumas ei käi ja pelgan seda jahedaks. Siin aga kuumab päike selliselt, et olgugi õues vaid paar kraadi üle kahekümne, on tuuletul ilmal tunne nagu kolmkümmend ja UV 8 näitab ka mõnusat kärssamise astet. Eestis päike nii kuumalt reeglina ei paista.

Meri muutub siin palju. Olen viimased kaks nädalat iga päev Arinaga rannapromenaadil jalutamas käinud enam-vähem samal kellaajal, mis jääb beebi esimesse päevaunne. Olen näinud merd, mis ulatub rannapromenaadi servani, nii et laine lööb laksudes ja valgelt vahutades tee peale, aga meie viimasel reisi päeval oli vesi nii maas, et vabalt võis kuiva jalaga kõndida mitusada meetrit mööda merepõhja. Kuhu see vesi niimoodi üle öö tagasi tõmbas ja miks, kuigi alles kaks päeva tagasi oli vesi olnud nii kõrge, et kõik vee piirile tehtud kujud olid poolest saadik vees? Tundub, et siin käivad suured tõusud ja mõõnad päevadega, mitte kuufaaside või tundidega. Eestis sellist tõusu ja mõõna ei näe.

M tegi väikse video ka: https://youtu.be/63cZncZVfFs?si=uVjO7Hsccp_i3Z0H

Krokodillid ja karneval

Agüimese lähedal saare ida osas, meie majast mitte väga kaugel asub krokodilli park Cocodrilo Park. See on tegelikult suuresti eksootiliste loomade varjupaik, mis töötab nagu miniloomaaed. Muidu klassikalist loomaaeda Gran Canarial ei ole ja suurem loomaaed asub hoopis Tenerifel. 

Eksootilised loomad satuvad Cocodrilo Parki mitmel moel - kas on lemmiku võtnud omanik sellest lihtsalt ära väsinud, sest on avastanud, et eksootilise looma eest hoolitsemine on olnud palju keerulisem kui kassi või koera eest, on loomad sõna otseses mõttes üle käte kasvanud (nt boa looga pikaks veninud) või on avastatud loomade väärkohtlemist või salakaubandust riigi poolt ja need konfiskeeritud. Igal juhul on Cocodrilo pargis enamikel eksootilistel loomadel oma lugu. Näiteks ühel hommikul oli üks proua soovinud vanni võtta ja avastas sealt pooleteise meetri pikkuse mürgimao, kes oli kuskilt ilmselt mõne loomaomaniku hooletu või teadliku käitumise tõttu plehku pannud. Sellist üllatust küll ise kogeda ei tahaks.

Eelkõige on Cocodrilo pargis aga suur hulk erineva suurusega krokodille, alligaatoreid ja muid roomajaid. Meie külastuse ajal olid seal vaid üksikud teised turistid ja tundub, et madalhooajal eraldi neil loomadega mingeid etteasteid pole, kuid muidu pidi olema ka krokodillide söötmist võimalik näha. Krokodillid on meile ju lapsepõlvest tuttavad Gena näol ja seega tunduvad nad ühtpidi toredad, aga teisalt tahaks neist kaarega eemale hoida. Vaadata, kuids nad üksteise otsas ja kõrval rahulikult päikese käes oma aedikus beezhitavad on päris tore, aga kui üks äkki silma avas ja uudistava pilguga külalisi vaatas, võttis see seest veidi kõhedaks. Vabas looduses krokodille ega alligaatoreid õnneks Gran Canarial ei ela.

Kohtusime ka ühe uudishimuliku laamaga, kes väga kontakti nurus ja sõbralikult hobustega koos elas. Samas kõrval oli kari mägiveiseid, teisel pool suures puuris magas ahv teki all. Natuke eemal oli kilpkonnade pesitsusala ning valgetähnilised hirved vaatasid oma Bämbi silmadega meiega tõtt. Ikkagi nagu päris loomaaed! Värvikirevad papagoid elavad koos paabulindude ja igasuguste muude suuremate lindudega ning üks papagoi muudkui korrutas kõva häälega Hola! Hola!, aga kui tema sõber talitajate poolt tagasi toodi, jäi ta vaikseks, läks teist papagoid uurima ja hetk hiljem olid nad nokkapidi koos nagu suudleksid peale pikka lahkusolekut igatsusest.

Meil kohe kuidagi õnnestub käia erinevates linnakestes, siis kui seal sisuliselt kedagi ei ole ja on natuke tunne nagu linn oleks välja surnud. Ilmselt on ka kellaajad sellised sattunud, kui lõunakohad on just suletud ja õhtusöögikohad ei ole veel avatud, nii et kohalikke väga ringi ei liigu. Agüimese linnaga oli samuti. Nägime küll üksikuid turiste linnakese keskväljakul ja tänava servad on autosid tihedalt täis pargitud, aga inimesi pole nagu kusagil.

Agüimeses on olemas vanalinn, mida paljudes linnades, mis veidi uuemad on, ei ole. Agüimes meenutab oma arhitektuurilt veidi saare põhja osa. Seal on ruraarlse arhitektuuriga kollased ja valged majad kivitänavatel, kus osades on võimalik isegi temaatiliselt ööbida. Kirik aga ei ole pühendatud mitte Jeesusele nagu tavaliselt, vaid keset suurt altarit seisab hoopis Neitsi Maarja kuju lapsega. Kujusid on siin linnas üldse väga palju. Agüimes on maakonna keskus ning ka meie linnas Arinagas ja kõrval Cruce de Arinagas on palju väikseid pronksist kujukesi, mida on põnev avastada. Nii ka Agüimeses on linnaväljaku pargis erinevates tegevustes pronkskujusid kujutamas inimesi tegemas erinevaid asju. Üldse on  metallskulptuuride tegemine siinkandis ilmselt väga popp, sest igal ringteel on keskel mõni kunstiteos kujutamas inimesi tegemas erinevaid vanema aja igapäevategevusi. Seega on ringi sõitmine alati põnev ettevõtmine, sest kunagi ei tea mis kuju kuskil ootamas on.

Täna on naistepäev ja kui meie oleme harjunud seda tähistama lilledega, siis Gran Canarial ei ole me lillepoode märganud ja üldiselt lõikelilli kuskil väga ei müüda, pealegi hakkame paari päeva pärast juba koju tulema. Nii üllatas M mind hommikul jäätise ja sõõrikutega otse voodis. Beebi jaoks on see ka esimene naistepäev, kuid tema piirdus seekord vaid puuviljapüreega pidulikuma hommikusöögi asemel. Muidu märkasin vaid paaris poes viidet reklaamiga naistepäevale ja avalikus tänavapildis see silma ei hakanud, kuigi õhtustes uudistes oli terve klipp. Kui hommikul kohvikus istusime, sattusid kõrval lauda kolm pensioninäri Venetsueelast, kes beebi ja minuga püüdsid juttu teha. Selgus, et nad olid Gran Canariale kolinud kolm kuud tagasi, sest nende riigis on keeruline olukord. Üks vanematest prouakese rääkis üpris head inglise keelt, lisaks oma hispaania emakeelele pidi ta oskama ka saksa keelt. Tundusid üsna jõukad Lõuna-Ameeriklased. Vanem härra Pedro püüdis muudkui beebilt naeratust kätte saada ja kui see lõpuks õnnestus, rõõmustas ja arvas, et beebil on ilmselt olemas ka vanaisad, et ta niimoodi hallipäiste härrade peale ei pahanda. Enne kui kohvikust lahkusin, soovis vanem proua meile head naistepäeva ja arvas, et tegelikult võiks olla iga päev naistepäev! 

Kui Gran Canariale saabusime, teadsin, et on karnevali viimane päev ja suureks karnevaliks nimetatakse niin ikkagi Las Palmases toimuvat. Karnevali rongkäigu lõpus saime siis kohalikelt teada, et erinevates külades ja linnakestes üle saare aga kohalikud väiksed karnevali jätkuvad ja kui satume õigel ajal õigesse kohta, võime ehk mõnda veel näha. Reklaame sattusin isegi nägema ja nii mõneski kohas lava või muid viiteid sellele, et siin just karnevali pidustused lõppenud on. See karnevali teema on neil ikka väga au asi ja südames.

Kuna beebi jäi magama ja M keeras autoga kiirteel kogemata valesti, siis planeeritud supermarketi külastuse asemel võtsime suuna hoopis oma tavapärasesse Carrefouri, et sealt veel paar asja osta, mida enne reisi lõppu vajasime. Üllatus oli mul suur, kui kaubanduskeskusesse sisenedes kuulsin seal mingit suuremat müra ühes otsas, nagu keegi mängiks muusikat. Kui teisel korrusel toidupoele lähenesin, vajus mul ikka suu täiesti lahti - olin sattunud karnevalile. Kaubanduskeskuses. See on umbes nii, nagu läheks Rimisse poodi ja satuks karfnevalile. Ikka täiesti uskumatu! Ja kui on karneval, siis on ikka karneval. Kogu oma hiilguses - trummidega orkester rütmi löömas, sulgedega kontsadel naised tantsimas ning lõpuks inimesed erinevate tegelaste kostüümides ja lõpuks keset kaubanduskeskust püstitatud laval karnevali kostüümiauhindade välja andmine. See on ikka täiesti hämmastav elamus!

M tegi video ka: https://youtu.be/SHvPWzKDMv4?si=ZK-UVw0rYnd2rDey

Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad?

Poema del Mar on suur akvaarium Las Palmases. Olin hoidnud seda vihmaseks õhtupoolikuks, aga meie reis hakkas läbi saama ja ega palju aegu enam valida polnud, millal seda külastada. Siinsetel muuseumidel on omadus end suhteliselt varakult kinni panna- mõni on kella 16st juba suletud, mõni 17:30, aga ainult tehnikamuuseum on vist peale kella 18 veel lahti. Arvestades, et turistid ilmselt päevase aja veedavad suuresti rannas, siis muuseumi tahaks just ju õhtupoole tulla, aga siis on kõik kinni.

Tänane ilm oli imeline. Päeval lauspäike pilvisus helesinises taevas, 22 kraadi sooja, mis tundus nagu 30 ja kerge paitav mereõhk oli väga teretulnud. UV näitas 8. Aga merevesi oli endiselt 20 kraadi. Õhtuks tõi tõusnud tuul kohale ka pilved, nii et oligi paras aeg end muuseumisse sättida. Fenomenaalselt huvitav on see, kuidas kella 15 ajal alati Las Palmase poole tohutu ummik kiirteele tekib, ent alternatiivset teed ei ole. Ja täiesti alati tuleb seljatagant keset seda ummikut lõuna poolt vilkuritega ja sireeniga kiirabi, vahel ka kaks. See on nii kindel reegel, et lausa veider tundub. aga ka see on fenomenaalne, kuidas autod kõik keset ummikut end kõrvale tõmbavad ja kiirabi pääseb kiiresti läbi. Kiirabi juhid peavad muidugi olema täppissõitjad.

Kui peaks ainult ühe suurema vaatamisväärsuse valima, kuhu Gran Canarial olles minna, siis on see kindlasti Poema del Mar akvaarium. Me oleme suurtes akvaariumides käinud paljudes riikides, osad avaldavad rohkem, osad vähem muljet, aga Poema del Mar tasub kindlasti külastust. See on ehitatud üles justkui risti-rästi teedest, kuid külastaja juhitakse sujuvalt mööda ühte käiku algusest lõpuni, nii et kõik saab vaadatud. Tavapärane külastus võtab aega ca 2-2,5h ning alla 1,5h ei ole sinna väga mõtet planeerida, siis saab natuke nautida ka.

Poema del Maris on palju akvaariume, nii väiksemaid kui suuremaid ja ka mõni päris suur. Seal on üks akvaarium, mis on silinderjas klaastoru läbi mitme korruse, nii et kalu on võimalik imetleda igas asendis ja kõrguses. Aga kahtlemata ahhetama panev on nende eraldi saalis asuv 36 meetrit pikk ja 7,6 meetrit kõrge poolkaares klaasiga tohutult suur akvaarium, mille ehitus võttis terve aasta ja mille meeletult paks klaassein on ehitatud selliselt, et see ühtki moonutuste ei tekita. Seal ilmselt võib istuda ka tunde ja lihtsalt neid suuri kalu vaadata ringi ujumas. Seal on mitmesugused haid, raid ja kõiksugu muid kalu läbisegamini, kellest ma midagi ei tea ja kunagi varem näinud pole. See suur akvaariumisein on ikka uskumatult võimas ja ahhetama panev. Lihtsalt istud seal ja vaatad haiga tõtt. Ja saad aru, kui väike sa ise kogu selle meremaailma juures oled. 

Mõni hai näeb välja nagu multikast, mõni aga nii tigeda ilmega, et läbi klaasi tekitab judinaid. Suured rai Kalad lehvitavad oma uimi nagu tiibu ja laksavad sabaga sujuvalt vett. Väikesed kalad ujuvad säuhti mööda, mõni lihtsalt hõljub vees ja vaatab ringi. See veealune maailm on ikka nii tohutult suur ja värvikirev. Ma vaatan hea meelega neid kalu akvaariumis, aga päris elus jätan nendega meeleldi kohtumata.

M tegi video ka: https://youtu.be/jGFnfJCyGeU?si=wbdpUNm-uTvyHlsL