Krokodillid ja karneval

Agüimese lähedal saare ida osas, meie majast mitte väga kaugel asub krokodilli park Cocodrilo Park. See on tegelikult suuresti eksootiliste loomade varjupaik, mis töötab nagu miniloomaaed. Muidu klassikalist loomaaeda Gran Canarial ei ole ja suurem loomaaed asub hoopis Tenerifel. 

Eksootilised loomad satuvad Cocodrilo Parki mitmel moel - kas on lemmiku võtnud omanik sellest lihtsalt ära väsinud, sest on avastanud, et eksootilise looma eest hoolitsemine on olnud palju keerulisem kui kassi või koera eest, on loomad sõna otseses mõttes üle käte kasvanud (nt boa looga pikaks veninud) või on avastatud loomade väärkohtlemist või salakaubandust riigi poolt ja need konfiskeeritud. Igal juhul on Cocodrilo pargis enamikel eksootilistel loomadel oma lugu. Näiteks ühel hommikul oli üks proua soovinud vanni võtta ja avastas sealt pooleteise meetri pikkuse mürgimao, kes oli kuskilt ilmselt mõne loomaomaniku hooletu või teadliku käitumise tõttu plehku pannud. Sellist üllatust küll ise kogeda ei tahaks.

Eelkõige on Cocodrilo pargis aga suur hulk erineva suurusega krokodille, alligaatoreid ja muid roomajaid. Meie külastuse ajal olid seal vaid üksikud teised turistid ja tundub, et madalhooajal eraldi neil loomadega mingeid etteasteid pole, kuid muidu pidi olema ka krokodillide söötmist võimalik näha. Krokodillid on meile ju lapsepõlvest tuttavad Gena näol ja seega tunduvad nad ühtpidi toredad, aga teisalt tahaks neist kaarega eemale hoida. Vaadata, kuids nad üksteise otsas ja kõrval rahulikult päikese käes oma aedikus beezhitavad on päris tore, aga kui üks äkki silma avas ja uudistava pilguga külalisi vaatas, võttis see seest veidi kõhedaks. Vabas looduses krokodille ega alligaatoreid õnneks Gran Canarial ei ela.

Kohtusime ka ühe uudishimuliku laamaga, kes väga kontakti nurus ja sõbralikult hobustega koos elas. Samas kõrval oli kari mägiveiseid, teisel pool suures puuris magas ahv teki all. Natuke eemal oli kilpkonnade pesitsusala ning valgetähnilised hirved vaatasid oma Bämbi silmadega meiega tõtt. Ikkagi nagu päris loomaaed! Värvikirevad papagoid elavad koos paabulindude ja igasuguste muude suuremate lindudega ning üks papagoi muudkui korrutas kõva häälega Hola! Hola!, aga kui tema sõber talitajate poolt tagasi toodi, jäi ta vaikseks, läks teist papagoid uurima ja hetk hiljem olid nad nokkapidi koos nagu suudleksid peale pikka lahkusolekut igatsusest.

Meil kohe kuidagi õnnestub käia erinevates linnakestes, siis kui seal sisuliselt kedagi ei ole ja on natuke tunne nagu linn oleks välja surnud. Ilmselt on ka kellaajad sellised sattunud, kui lõunakohad on just suletud ja õhtusöögikohad ei ole veel avatud, nii et kohalikke väga ringi ei liigu. Agüimese linnaga oli samuti. Nägime küll üksikuid turiste linnakese keskväljakul ja tänava servad on autosid tihedalt täis pargitud, aga inimesi pole nagu kusagil.

Agüimeses on olemas vanalinn, mida paljudes linnades, mis veidi uuemad on, ei ole. Agüimes meenutab oma arhitektuurilt veidi saare põhja osa. Seal on ruraarlse arhitektuuriga kollased ja valged majad kivitänavatel, kus osades on võimalik isegi temaatiliselt ööbida. Kirik aga ei ole pühendatud mitte Jeesusele nagu tavaliselt, vaid keset suurt altarit seisab hoopis Neitsi Maarja kuju lapsega. Kujusid on siin linnas üldse väga palju. Agüimes on maakonna keskus ning ka meie linnas Arinagas ja kõrval Cruce de Arinagas on palju väikseid pronksist kujukesi, mida on põnev avastada. Nii ka Agüimeses on linnaväljaku pargis erinevates tegevustes pronkskujusid kujutamas inimesi tegemas erinevaid asju. Üldse on  metallskulptuuride tegemine siinkandis ilmselt väga popp, sest igal ringteel on keskel mõni kunstiteos kujutamas inimesi tegemas erinevaid vanema aja igapäevategevusi. Seega on ringi sõitmine alati põnev ettevõtmine, sest kunagi ei tea mis kuju kuskil ootamas on.

Täna on naistepäev ja kui meie oleme harjunud seda tähistama lilledega, siis Gran Canarial ei ole me lillepoode märganud ja üldiselt lõikelilli kuskil väga ei müüda, pealegi hakkame paari päeva pärast juba koju tulema. Nii üllatas M mind hommikul jäätise ja sõõrikutega otse voodis. Beebi jaoks on see ka esimene naistepäev, kuid tema piirdus seekord vaid puuviljapüreega pidulikuma hommikusöögi asemel. Muidu märkasin vaid paaris poes viidet reklaamiga naistepäevale ja avalikus tänavapildis see silma ei hakanud, kuigi õhtustes uudistes oli terve klipp. Kui hommikul kohvikus istusime, sattusid kõrval lauda kolm pensioninäri Venetsueelast, kes beebi ja minuga püüdsid juttu teha. Selgus, et nad olid Gran Canariale kolinud kolm kuud tagasi, sest nende riigis on keeruline olukord. Üks vanematest prouakese rääkis üpris head inglise keelt, lisaks oma hispaania emakeelele pidi ta oskama ka saksa keelt. Tundusid üsna jõukad Lõuna-Ameeriklased. Vanem härra Pedro püüdis muudkui beebilt naeratust kätte saada ja kui see lõpuks õnnestus, rõõmustas ja arvas, et beebil on ilmselt olemas ka vanaisad, et ta niimoodi hallipäiste härrade peale ei pahanda. Enne kui kohvikust lahkusin, soovis vanem proua meile head naistepäeva ja arvas, et tegelikult võiks olla iga päev naistepäev! 

Kui Gran Canariale saabusime, teadsin, et on karnevali viimane päev ja suureks karnevaliks nimetatakse niin ikkagi Las Palmases toimuvat. Karnevali rongkäigu lõpus saime siis kohalikelt teada, et erinevates külades ja linnakestes üle saare aga kohalikud väiksed karnevali jätkuvad ja kui satume õigel ajal õigesse kohta, võime ehk mõnda veel näha. Reklaame sattusin isegi nägema ja nii mõneski kohas lava või muid viiteid sellele, et siin just karnevali pidustused lõppenud on. See karnevali teema on neil ikka väga au asi ja südames.

Kuna beebi jäi magama ja M keeras autoga kiirteel kogemata valesti, siis planeeritud supermarketi külastuse asemel võtsime suuna hoopis oma tavapärasesse Carrefouri, et sealt veel paar asja osta, mida enne reisi lõppu vajasime. Üllatus oli mul suur, kui kaubanduskeskusesse sisenedes kuulsin seal mingit suuremat müra ühes otsas, nagu keegi mängiks muusikat. Kui teisel korrusel toidupoele lähenesin, vajus mul ikka suu täiesti lahti - olin sattunud karnevalile. Kaubanduskeskuses. See on umbes nii, nagu läheks Rimisse poodi ja satuks karfnevalile. Ikka täiesti uskumatu! Ja kui on karneval, siis on ikka karneval. Kogu oma hiilguses - trummidega orkester rütmi löömas, sulgedega kontsadel naised tantsimas ning lõpuks inimesed erinevate tegelaste kostüümides ja lõpuks keset kaubanduskeskust püstitatud laval karnevali kostüümiauhindade välja andmine. See on ikka täiesti hämmastav elamus!

M tegi video ka: https://youtu.be/SHvPWzKDMv4?si=ZK-UVw0rYnd2rDey